3-1-1-22-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-22-09 Otsuse kuupäev

1. aprill 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi D. Z.-i süüdistuses KarS § 184 lg 2p 2 järgi. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-8327 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D. Z.-i kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. märts 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. novembri
7. a kohtuotsus D. Z.-i süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. septembri
11. a otsusega mõisteti D. Z. üldmenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati kuueaastase vangistusega. D. Z. mõisteti süüdi selles, et isikuna, kes on varem toime pannud narkootilise aine käitlemisega seotud kuriteo, omandas ta
12. juunil
13. a Hiina Rahvavabariigist Shanghaist temale kuuluva firma S. Grupp OÜ nimel suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) valmistamiseks vajalikku lähteainet, s.o 200 liitrit gammabutrürolaktooni (GBL), mille vedas hoiule Raplamaal X vallas Y külas asuvasse suvilasse. Osa GBL-st viis ta oma elukohta Tallinnas XXXXXXXXX X-XX, kus valmistas sellest suures koguses, s.o 2167,12 grammi 53%-list psühhotroopset ainet GHB-d sisaldavat vedelikku (puhast ainet 1148,57 grammi). Valmistatud 53%-lise GHB lahusest 2139 grammi hoidis ta oma sõiduautos Mercedes Benz ning 28,12 grammi oma elukohas, kuni politsei need ained
14. juunil
15. a läbiotsimiste käigus ära võttis.
16. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni D. Z. ja tema kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson. 2.1 D. Z.-i apellatsiooni kohaselt ei olnud ta teadlik GHB valmistamise keelatusest. Talle avaldasid tugevat mõju hääled, mida ta kuulis oma peas. 2.2 Kaitsja vaidlustas kaitsealusele mõistetud karistuse. Apellatsiooni motiivide kohaselt on D. Z. invaliid, kes on 80% osas töövõimetu. Harju Maakohtu
17. aprilli
18. a määrusega kohaldati tema suhtes sundravi ning alates
19. aprillist
20. a viibis ta psühhiaatriakliinikus sundravil. Käesolevas kriminaalasjas
21. mail
22. a teostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti kohaselt on D. Z.-il paranoidne skisofreenia ja sõltuvus mitmest psühhoaktiivsest ainest, mistõttu ta vajab püsivat ravi. Apellandi hinnangul on eksperdiarvamus ebaselge ja kohtus üle kuulatud ekspert ei osanud selgitada, miks ei tule D. Z.-i suhtes kohaldada sundravi. Eelnevalt, s.o
23. veebruaril
24. a, ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi teostanud ekspert andis arvamuse, et D. Z. ei olnud septembrist
25. a kuni
26. maini
27. a võimeline psüühilise seisundi tõttu oma tegudest aru saama ja neid juhtima ning ei ole võimeline kohtus esinema ja vastutust kandma, mistõttu on tema suhtes näidustatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine. Seega on eksperdid andnud erinevaid arvamusi D. Z.-i vajaliku ravi kohta ja seda tuleb kindlasti arvestada karistuse mõistmisel. D. Z. on haige inimene, kellele ei saa vanglas tagada piisavat ravi ega hooldust. Nii pika vangistuse jooksul halveneks D. Z.-i tervis märgatavalt. Kaitsja palus karistuse mõistmisel arvesse võtta veel seda, et oma süü suurusest sai tema kaitsealune aru alles pärast kuriteo toimepanemist. Seetõttu taotles kaitsja D. Z.-i karistamist sanktsiooni alammäära lähedase karistusega.
28. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata, leides, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolme kuni viieteistaastase vangistuse. D. Z.-i karistati kuueaastase vangistusega, s.t tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtukolleegium oli seisukohal, et D. Z.-ile karistust mõistes lähtus maakohus KarS §-s 56 sätestatust ning põhjendas oma järeldusi. 3.1 Ringkonnakohus märkis, et D. Z.-i on varem karistatud vangistusega narkootiliste ainete käitlemise eest. Vaatamata sellele jätkas ta samaliigiliste kuritegude toimepanemist. Kuna D. Z.-i on varem narkootiliste ainete käitlemise eest karistatud ja ta on õppinud meditsiinikoolis, siis ei pidanud kohtukolleegium usutavaks tema väiteid selle kohta, et ta sai oma teo keelatusest ja süü suurusest aru alles pärast teo toimepanemist. 3.2 Käesolevas kriminaalasjas ei ole tähtsust asjaolul, et D. Z. viibis Harju Maakohtu
29. aprilli
30. a määruse alusel psühhiaatrilisel sundravil. Samuti ei mõjuta asja lahendamist see, et ta ei olnud
31. aasta septembrist kuni
32. maini
33. a võimeline psüühilise tervise tõttu oma tegudest aru saama ja neid juhtima. D. Z.-ile süüks arvatud kuriteod on toime pandud ajavahemikus 21.-
34. juuni
35. a. Maakohus määras kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi, mille akti kohaselt oli D. Z. temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal psüühilise tervise tõttu võimeline oma tegudest aru saama, neid juhtima ja menetlustoimingutes osalema. Eksperdid leidsid, et D. Z. vajab küll pidevat ravi, kuid ta ei ole oma psüühilise seisundi tõttu ohtlik, mistõttu sundravi ei ole vajalik. Eksperdid on selgitanud, et D. Z.-i psüühiline seisund sõltub sellest, kas ja millist ravi ta saab. Seetõttu ei nõustunud kohtukolleegium süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide väitega, et eksperdid on andnud D. Z.-i psüühilise seisundi ja vajaliku sundravi kohta erinevaid arvamusi ning need arvamused on olnud pealiskaudsed. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
36. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. Z.-i kaitsja. Kassaator kordab apellatsioonis väljendatud seisukohti ja leiab, et kohtud oleks pidanud arvestama D. Z.-i tervise seisundit ning mõistma talle vastavalt leebema karistuse.
37. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib, et D. Z.-i tervislik seisund ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid ega vähenda tema süüd. Ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis, millele viitab kaitsja, määrati teise kriminaalasja kohtueelses menetluses ajal, mil käesolev kriminaalasi oli Harju Maakohtu menetluses. Kuna eksperdiarvamus erines oluliselt käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses
38. detsembril 2007 korraldatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis antud komisjoni arvamusest, määrati kohtumenetluses kordusekspertiis. Kordusekspertiisi aktis antud eksperdiarvamuse kohaselt ei välistanud D. Z.-il teo toimepanemise ajal esinev psüühikahäirete kogum tema võimet aru saada oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest, ning vastavalt sellele oma käitumist juhtida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
39. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivuse aluste esinemise kontrollimata jätmise ja kohtuotsuses põhjenduste puudumise tõttu. 6.1 KarS § 34 sätestab süüdivuse alused, tehes seda negatiivselt ehk süüdimatuse tunnuste nimetamise teel. Selle sätte kohaselt on isiku süü ja koos sellega karistusõiguslik vastutus välistatud, kui ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (süüdimatuse juriidilised tunnused) tulenevalt oma psüühilisest seisundist (süüdimatuse meditsiinilised tunnused). Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1-5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järelduste paigutamist KarS § 34 p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus. 6.2 Kolleegium nendib, et on võimalik ka olukord, milles isikul esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid isiku võime mõista teo keelatust ja oma käitumist vastavalt sellele juhtida on säilinud. Samas võib normikohane ehk -kuulekas käitumine olla tema jaoks konkreetses situatsioonis tulenevalt tema psüühilisest seisundist siiski raskendatud. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on siiski välistatud, lasub kohtul seetõttu kohustus anda hinnang ka sellele, kas isiku psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord konkreetse süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. Kolleegium märgib, et piiratud süüdivus ei ole seejuures olemuslikult vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu. Seetõttu näeb KarS § 35 ette võimaluse isikule mõistetava karistuse vähendamiseks KarS § 60 alusel.
40. Käesolevas asjas taotles D. Z.-i kaitsja apellatsioonis süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Apellatsiooni motiividest nähtuvalt põhjendas kaitsja sellist taotlust D. Z.-i psüühilise tervisega, mida süüdistatavale karistust kohaldades tuli apellandi arvates kindlasti arvestada. Kuigi kaitsja ei viidanud otseselt KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivuse alustele, on apellatsioonist üheselt väljaloetav apellandi taotlus kergendada süüdistatavale mõistetud karistust tema psüühilise seisundi tõttu. Ringkonnakohus, võttes aluseks kohtumenetluses määratud kohtupsühholoogia-psühhiaatria kompleksekspertiisi tulemused, nõustus maakohtu seisukohaga selles, et D. Z. on süüdiv. Eksperdiarvamuse kohaselt ei välistanud D. Z.-il teo toimepanemise ajal esinev psüühikahäirete kogum tema võimet aru saada oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest, ning juhtida vastavalt oma käitumist. Samas jättis ringkonnakohus lahendamata küsimuse, kas D. Z.-i võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis temal esinevate psüühikahäirete tõttu olla oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes. Kolleegium märgib, et tehes viite KarS §-le 60 võimaldab KarS § 35 eriosa sanktsioonist madalamate karistusraamide kohaldamist. Olgugi et KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohtule kohustuslik, leiab kolleegium, et selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada. Jättes süüdimatuse meditsiiniliste kriteeriumide esinemisel kontrollimata ja põhjendamata, kas isiku võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis olla oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.
41. Eeltoodu alusel ja tuginedes KrMS § 361 p-le 6 ning § 362 p-dele 1 ja 2, rahuldab kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
42. novembri
43. a otsuse ja saadab kriminaalasja tagasi samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe