Obsah (7)

§ 452§ 8§ 35§ 42§ 427§ 444§ 445

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 452 lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja või kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kindlustuse üldtingimuste p 53 sätestab, et kindlustusvõtja peab kindlustusobjekti suhtes täitma kõiki õigusakte, eeskirju, juhendeid, ettekirjutusi jms, mis sisaldavad käitumisjuhiseid ohutuse tagamiseks, juhtumi ennetamiseks ja kahju suuruse vähendamiseks. Samade tingimuste p 73 alusel on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid ohutusnõudeid ning tõendite esitamise kohustust), kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 sätestab, et kui kindlustatud sõiduki juht juhtis sõidukit, olles alkoholijoobes, on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda. Kindlustusjuhtumi ajal kehtinud liiklusseaduse § 20 lg 2 sätestab, et juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sama sätte lg 4 sätestab, et alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus ei või olla 0,1 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Juhil on õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Liiklusseaduse täitmise kohustus on juhil, selle kohustuse rikkumine on otseselt seadusest tuleneva keelu ehk kohustuse rikkumine, mis saab toimuda juhi tahtliku käitumise tagajärjel. Seda, et sõiduki juht ei suutnud aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida muul põhjusel kui alkoholi tarvitamise tõttu, ei ole väidetud. Asjas on tõendatud, et sõiduki juht oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes, ja seetõttu on kostja põhjendatult keeldunud kahjuhüvitise väljamaksmisest. Väärteoasjas alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtub, et sõiduki juhil on mõõdetud alkoholijoove 8. märtsil 2004 kell 04.00. Sõiduki juht loobus vereproovi tegemisest. Samal päeval Wismari Haigla AS-s kell 06.20 tehtud vereanalüüsi järgi oli sõiduki juhi veres alkoholisisaldus 0,0 promilli. Kostja tugines kohtueelses väärteomenetluses antud tunnistajate ütlustele, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 2 ja § 272 tähenduses lubatavad tõendid. Hageja tugines väärteoasjas antud tunnistajate ütlustele, mis on TsMS § 251 lg 2 järgi lubatavad tõendid. Sõiduki juhi alkoholijoovet kinnitavad tunnistajate K. Koivistoineni, S. Kaðuba ning T. Palgi ütlused ja arst-ekspert A. Kauri arvamus. See, et väärteoasjas sõiduki juhi alkoholijoove tõendamist ei leidnud, ei tähenda, et tsiviilasjas oleks sõiduki juhi alkoholijoove liiklusõnnetuse toimumise ajal tõendamata. Väärteomenetluses on tõendamisstandard kõrgem kui tsiviilkohtumenetluses. Kuivõrd sõiduki juhi alkoholijoove liiklusõnnetuse toimumise ajal on tõendatud, siis on seadusest tulenevat otsest keeldu tahtlikult rikutud. Seda saab pidada kindlustusvõtjapoolseks lepingutingimuste tahtlikuks rikkumiseks kindlustuse üldtingimuste p 53 ja

§ 452lg 1 tähenduses.

Liiklusõnnetuses ei osalenud mitut sõidukit, mistõttu ei teki küsimust teiste sõidukijuhtide võimalikust segasüüst ega sellest, et õnnetus juhtus mingi kolmanda asjaolu tõttu, millest tingituna oli juht sunnitud tegema ootamatu manöövri, vältimaks suuremat kahju. Juht ei tulnud sõiduki juhtimisega toime ja seega on alkoholijoobes juhtimisel otsene seos tekkinud kahjuga. Kuivõrd kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu ülalmärgitud tingimusi tahtlikult, oli kindlustusandja õigustatud sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 alusel keelduma hüvitise väljamaksmisest soodustatud isikule. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata, ei hinnanud ta poolte väiteid ja tõendeid kahju, kindlustushüvitise suuruse ja viivise kohta.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. septembri
4. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt põhjendavas osas ja jättis maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et liiklusõnnetuse põhjustanud S. Lavrinenko oli õnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes ja seetõttu keeldus kostja põhjendatult kahjuhüvitise väljamaksmisest. Ringkonnakohus ei korranud TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud väärteoasjas S. Kaðuba antud ütlustele hinnangut andes menetlusõiguse norme. Hageja seisukoht, et pooled ei soovinud viidatud tunnistaja ütlustele tugineda, ei ole asjakohane. Maakohus võttis hageja
5. septembri
6. a taotluse alusel väärteoasja toimikumaterjalid tõenditena tsiviilasja juurde. Maakohus leidis õigesti, et kohtueelses menetluses tunnistajate poolt öeldu ei ole TsMS § 251 lg 2 ja § 272 kohaselt tsiviilasja lahendamisel kasutatav tunnistajate ütlustena, kuid kohtueelses menetluses kogutud menetlusdokumendid võivad kuuluda dokumentaalsete tõenditena siiski tsiviilkohtumenetluses tõendite kogumisse ja olla seeläbi hinnatavad. Ekslik on hageja väide, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata, et
7. märtsil
8. a kell 06.20 tehtud analüüsi põhjal sõiduki juhi veres alkoholisisaldust ei tuvastatud. Maakohus on eeltoodut otsuses käsitlenud. Maakohus on aga tõendeid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et sõiduki juht oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes. Maakohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Maakohus märkis õigesti, et tõendamisstandard on väärteoasjade puhul kõrgem kui tsiviilasjades. See erinevus seisneb mh tõendite lubatavuses. Väärteomenetluses saab isikut karistada üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite abil ning tõendid on lubatud, kui nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud väärteomenetlusõiguse norme. Tsiviilasjades isiku karistamist õiguslikus tähenduses ei toimu ja seetõttu on asjas tähtsate faktiliste asjaolude tõendamine lubatav TsMS § 229 lg 1 kohaselt igasuguse teabega, mis on seaduses sätestatud protsessivormis. Protsessivorm tsiviilkohtumenetluse jaoks erineb seejuures väärteomenetluses sätestatud vormist. Tõendi usaldusväärsus on aga väärteo ja tsiviilasjade menetlemisel sarnane. Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui sõiduki juhile väärteomenetluses tõlki ei võimaldatud, võib teave, mis saadi toimingu käigus väärteomenetluse norme rikkudes, peegeldada tegelikke ja tsiviilasja lahendamisel kaalukaid asjaolusid. Kohtumenetluse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit selle kohta, et toimunud liiklusõnnetuse põhjuseks võis olla midagi peale selle, et sõiduki juht oli alkoholijoobes. Sõiduki juht ei ole väärteomenetluses põhjendanud, miks liiklusõnnetuse põhjustanud olukord tekkis. Hageja väide, et põhjusi, miks sõiduki juht juhtimisega toime ei tulnud, võib olla palju, on küll paikapidav, kuid peale juhi alkoholijoobe ei ole ühegi muu asjaolu põhjusliku seose kohta tõendeid esitatud. Maakohus kohaldas valesti

§ 452lg-t 1.

Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Joobeseisundis juhtimine ei ole samastatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega viidatud sätte tähenduses.

§ 452

lg 1 on rakendatav neil juhtumeil, kus kindlustusvõtja või soodustatud isik tegutseb sihilikult kindlustusjuhtumi põhjustamise eesmärgiga. Praegusel juhul ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et sõiduki juht istus autorooli eesmärgiga põhjustada kindlustusjuhtum. Seega ei ole kõnealuse sätte kohaldamine õige. Lepingu siduvusest (

§ 8

lg 2) tulenev lepinguga võetud kohustuste täitmise kohustus tähendab ühtlasi ka seda, et teisele poolele enda suhtes antud õigusi tuleb nende maksmapanekul taluda. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 39.1 on kokku lepitud, et kui kindlustatud sõiduki juht juhib sõidukit, olles alkoholijoobes, on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda. Seega soovib kostja maksma panna lepinguga saadud õigust ning ta ei vaja hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks muud materiaalõiguslikku alust. Hageja leiab ekslikult, et sõidukikindlustuse üldtingimuste viidatud punkt on tühine, sest see võimaldab kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise. Tegemist on tüüptingimusega

§ 35

mõttes ning selle kehtivust tuleb hinnata

§ 42järgi.

Kindlustustingimus, mis võimaldab kindlustusandjal keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest juhul, kui liiklusõnnetuse on põhjustanud alkoholijoobes juht, ei kahjusta kindlustusvõtjat ebamõistlikult ega ole vastuolus heade kommetega. Alkoholijoobes juhtimine on tahtlik ning raske liikluseeskirja rikkumine, mis kätkeb endas kõrgendatud ohtu. Viidatud sõidukikindlustuse üldtingimuste punkt jagab muuhulgas ka liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 2 mõtet, mille kohaselt peaks tagasinõude kaudu jääma liiklusõnnetuses tekkinud kahju õnnetuse põhjustanud sõiduki valdaja kanda, kes juhtis sõidukit, olles alkoholijoobes. Kuna hagi kindlustushüvitise saamiseks tuli jääta rahuldamata, pidas maakohus õigesti liigseks anda hinnangut kahju, kindlustushüvitise suuruse ja viivise kohta esitatud väidetele ning tõenditele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus eiras liiklusõnnetuse riski osas vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu eesmärki ning käsitas hüvitise maksmisest keeldumist ebaõigesti karistusliku meetmena liikluseeskirja rikkumise eest. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et

§ 427

lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks

§ 452lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Seega on kindlustuse üldtingimuste p 73 ja sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 tühised osas, milles need võimaldavad kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise. Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata

§ 444

ja § 445 lg 2, mille kohaselt pidanuks hindama, kas kindlustusvõtja suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust ja kui palju kindlustusriski võimalikkus suurenes. Liiklusõnnetus toimus halbadele tee- ja ilmastikuoludele (kiilasjää, udu, jäähunnikud teel) mittevastava sõidukiiruse valimise tõttu. Tegemist oli sõidukijuhi tavapärase eksimusega (hooletusega), mille puhul on vabatahtliku sõidukikindlustuse kindlustusandjal liiklusõnnetuse riski osas hüvitamiskohustus täies ulatuses. Kerge alkoholijoobe mõju liiklusõnnetuse toimumisele ei ole tõendatud. Ka juhul, kui käsitada sõiduki juhi kerget alkoholijoovet raske hooletusena, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele, ei anna see kostjale alust kindlustushüvitise maksmisest täielikult keelduda. Samuti viitas ringkonnakohus valesti LKindlS § 48 lg 2 p-le

1. See seadus ei ole otseselt ega kaudselt kohaldatav vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingule. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, jagades valesti poolte tõendamiskoormuse. Ringkonnakohus leidis, et vaidluses pole peale alkoholijoobe ühegi muu asjaolu kohta tõendeid esitatud, viidates sisuliselt sellele, et hageja pidi tõendama, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli mingi muu asjaolu. Samas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, kas ja kuidas alkoholijoove mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist. Kostja kohustuseks on tõendada sõiduki juhi alkoholijoobe mõju liiklusõnnetuse toimumisele, kuid kostja ei ole seda teinud.
2. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kindlustusandjana on õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest hagejale kui soodustatud isikule põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi. Kindlustusandja ja -võtja leppisid kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate kindlustuse üldtingimuste p-s 73 kokku, et kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist ja kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid ohutusnõudeid ning tõendite esitamise kohustust). Lepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 39.1 on sätestatud, et kui kindlustatud sõiduki juht juhib sõidukit, olles alkoholijoobes, on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda.
5. Ringkonnakohus põhjendas kostja õigust jätta kogu kindlustushüvitis maksmata, tuginedes viidatud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 39.1, sest asjas esitatud tõendite kohaselt toimus liiklusõnnetus põhjusel, et sõiduki juht oli alkoholijoobes. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu lõppjärelduse, et hagi kindlustushüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata.
6. Ringkonnakohus hindas küll viidatud lepingutingimuse kehtivust tüüptingimusena (

§ 42

), kuid jättis analüüsimata, kas lepingutingimus on kooskõlas võlaõigusseaduses kindlustuslepingut reguleerivate imperatiivsete sätetega.

§ 444

sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust.

§ 445

lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub

§-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist.

§ 452

lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Viidatud sätete kohaldamist on kolleegium analüüsinud 9. aprillil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud otsuses. Kolleegium selgitas selle otsuse p-s 10, et tulenevalt

§ 445

lg-st 2 ei anna

§ 452

lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et asjas kohaldatud üldtingimuste sätted on vastuolus võlaõigusseaduse eelviidatud sätetega. Nii sätestavad sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1, samuti kindlustuse üldtingimuste p 73 võimaluse, et kindlustusandja võib hüvitise väljamaksmisest täielikult keelduda (arvestamata, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele). Kuna

§ 427

järgi on kindlustusvõtja kahjuks § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised ka sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1, samuti kindlustuse üldtingimuste p 73 osas, milles see võimaldab kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. 12. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel rakendada hagi rahuldamise üle otsustamisel

§ 445lg-s 2 ja § 452 lg 2 p-s 2 sätestatut.

Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud otsuse p-s 12 väljendatud seisukoha juurde, et

§ 445

lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Kuna praeguses asjas on tõendatud, et sõiduki juht oli alkoholijoobes, on kindlustusvõtja eeldatavasti oma kohustuste rikkumisega mõjutanud liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust. Kohaldades kõnealuseid sätteid, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kuivõrd selline rikkumine mõjutas liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust. 13. Ringkonnakohus märkis, et kohtumenetluse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit selle kohta, et liiklusõnnetuse põhjuseks võis olla midagi muud peale sõiduki juhi alkoholijoobe. Samas märkis ringkonnakohus, et hageja väitel on mitmeid liiklusõnnetuse põhjusi, kuid peale juhi alkoholijoobe ei ole muid asjaolusid esile toodud. Seega on põhjendatud hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jagas valesti poolte tõendamiskoormuse, leides, et hageja kohustuseks on tõendada, millistel asjaoludel liiklusõnnetuse põhjustanud olukord tekkis. Kolleegium leiab, et

§ 445

lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus

§-s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes kui raske liikluseeskirja rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks.

1. Samuti nõustub kolleegium hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus võrdles ekslikult sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 liikluskindlustusseaduse sätetega. Nimelt märkis ringkonnakohus, et viidatud lepingupunkt jagab LKindlS § 48 lg 2 p 2 mõtet, mille kohaselt peaks tagasinõude kaudu jääma liiklusõnnetuses tekkinud kahjud õnnetuse põhjustanud sõiduki valdaja kanda, kes juhtis sõidukit, olles alkoholijoobes. Ringkonnakohtu selline seisukoht ei ole asjakohane, sest liikluskindlustusseadus sätestab liikluskindlustuse kohustusliku kindlustusena ning selle seaduse sätted ei ole kohaldatavad vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingule.
2. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
3. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu