Obsah (9)

§ 142§ 145§ 152§ 396§ 397§ 173§ 113§ 78§ 1028

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 173 lg-st 5 tulenevat õigust laenulepingus kokkulepitud intressile ja leppetrahvile. Seega oli põhjendamata hageja nõue lepingust tuleneva viivise väljanõudmiseks.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. novembri
5. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 139 592 krooni (sellest laen 60 000 krooni, intress 10 800 krooni, viivis 53 100 krooni ja kohtukulu 15 692 krooni) ja kohustas kostjat tasuma 70 800 krooni suuruselt põhinõudelt hagejale viivist 0,5% päevas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.

§ 152

lg 1 järgi läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, ning vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Kostja ega maakohus ei ole näidanud õiguslikku alust järeldusele, et kostja on hagejale raha ülekandmisega täitnud hagejale käenduslepingust tuleneva nõude enne käendaja tagasinõude esitamist. Kostja sõlmitud laenulepingus oli tema laenusaaja ja AS Saare Finants laenuandja.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenusaaja laenuandjale sama rahasumma tagastama.

§ 397

lg 1 ning laenulepingu tingimuste kohaselt oli kostja kohustatud laenuandjale tasuma ka kokkulepitud laenuintressi. Kostja poolt raha ülekandmine hagejale ei lõpetanud tema kohustust laenuandjale laen tagastada. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oli hagejaga kokkulepe, et kui kostja talle raha üle kannab, kohustub hageja ise laenu laenuandjale tagastama. Sellele räägib vastu ka asjaolu, et kostja tasus AS-le Saare Finants laenuintressi, samuti see, et võla ülekandmiseks on vaja kreeditori nõusolekut. Kostja ei ole ka tõendanud, et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu, ja ta ei ole teinud ka hagejale tasaarvestuse avaldust. Asjaolu, et kostja kandis laenatud raha hagejale üle, ei tõenda rahalise nõude olemasolu hageja vastu ja selle tasaarvestuse teel maksmapanemist. Maakohtu seisukoht, et käendajale läheb tema poolt põhivõlgniku kohustuse täitmisel laenulepingust tulenev nõue rahuldatud ulatuses üle mitte seaduse, vaid tehingu alusel, on ekslik.

§ 152

lg-st 1 ja § 173 lg 3 p-st 4 tulenevalt on tegemist nõude üleminekuga seaduse alusel. Seetõttu omandas käendaja ka

§ 173lg 5 kohaselt õiguse nõuda kokkulepitud intressi, sealhulgas ka viivisintressi.

Põhivõlgniku kohustuse võlausaldajale täitnud käendaja omandab täidetud ulatuses senise võlausaldaja laenulepingust tuleneva õiguse nõuda laenulepingu täitmist laenulepingus sätestatud tingimustel. Muu hulgas võib ta nõuda ka lepingus kokkulepitud viivist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kostja sooritusele hageja kasuks ning on sellega rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t
2. Ringkonnakohus on üksnes leidnud, et kostja pole tõendanud, et tal oli hagejaga kokkulepe, et kui kostja kannab talle raha üle, kohustub hageja ise laenu tagastama, ning samuti, et kostja ei ole tõendanud, et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu. Samas ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta, milline oli pooltevaheline suhe. Seega ei ole ringkonnakohus analüüsinud üldse kostja vastuväiteid ega andnud neile õiguslikku hinnangut. Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus

§ 113

lg-t 6 kohustades kostjat hagejale tasuma 70 800 krooni suuruselt põhinõudelt viivist 0,5% päevas alates kohtuotsuse jõustumisest. 70 800 kroonist 10 800 krooni on intress, millelt

§ 113lg 6 kohaselt ei tohi viivist nõuda.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis andmata hinnangu pooltevahelisele suhtele, mille alusel kandis kostja hagejale raha üle, ja rikkus sellega TsMS § 654 lgt 5, mille kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Ringkonnakohus on küll asunud seisukohale, et kostja poolt hagejale raha ülekandmine ei tõenda rahalise nõude olemasolu hageja vastu ja selle tasaarvestuse teel maksmapanemist, kuid ta ei ole seda seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohus oleks pidanud kindlaks tegema, millise õigussuhte alusel kandis kostja hagejale raha üle. Tulenevalt tsiviilasja materjalidest võib tegemist olla poolte käsunduslepinguga, et hageja täidab kostja kohustuse AS Saare Finants vastu. Sellisel juhul ei oleks tegemist kostja kohustuse täitmisega hageja kui käendaja poolt, vaid kostja kohustuse täitmisega

§ 78lg 1 järgi.

Samuti võib tegemist olla pooltevahelise laenulepinguga. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et kostja kandis hagejale raha üle tulenevalt poolte sõlmitud laenulepingust, tuleb võtta seisukoht, kas laenu tagastamise tähtpäev on saabunud ning kui on, kas siis kostja on enda laenulepingust tuleneva nõude hageja nõudega tasaarvestanud. Tasaarvestuse avalduse võib pool teha ka kohtumenetluse ajal. Võimalik on ka kinkeleping kostja ja hageja vahel. Kui leiab tõendamist, et kostja kandis hagejale raha üle, olemata selleks kohustatud, on kostjal hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue

§ 1028lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi.

Ka sellisel juhul peab ringkonnakohus tuvastama, kas kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud või mitte.

1. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohus on seadusvastaselt arvestanud viivist ka intressilt. Ringkonnakohtu otsus vastab selles osas enne
2. jaanuari
3. kehtinud TsMS § 461 lg-le 4, mis sätestas, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast.
4. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
5. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu