Obsah (5)

§ 113§ 109§ 110§ 119§ 45

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 109 lg 1, et kohus tunnistab tagasivõitmise korras pankrotiseaduse §-des 110-114 sätestatud alusel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 113

lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus muu hulgas kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Maakohus leidis, et müügilepingust tuleneva kohustuse täitis üksnes hageja, makstes kostjale raha vilja vastu saamata (lepingu täitmine ühe poole poolt). Pooled ei vaidle selle üle, et osa vilja oli kostja hagejale üle andnud

1. oktoobril
2. a sõlmitud hoiulepingu alusel (5041,773 tonni).
3. juuni
4. a nõudeavalduses aktsepteeris kostja, et
5. jaanuaril 2004 oli hageja elevaatoris nr 2 riigireservi vilja 3638,150 tonni. Hoiulepingu p 3.1 alusel võttis hageja kui hoidja endale kohustuse hoidlates olev julgeolekuvaru vili säilitada. Müügilepingu sõlmimine
6. veebruaril
7. a andis õigusliku eelduse, et müüdud viljakoguse omandiõigus läheb üle hagejale. Müügileping sätestas, kuidas vili ostjale üle antakse. Müügilepingu p-des 6-10 kokkulepitud vilja väljastamise kord kujutab endast võlaõigusliku lepingu juurde kuuluvat asjaõiguslikku kokkulepet vallasomandi tekkimise kohta. Pooled leppisid kokku, et vilja kasutamise õigus tekib pärast selle väljastamist, mis saab toimuda ainult kostja juhataja kirjaliku korralduse alusel, vilja laadib hoidlast välja vilja väljastaja ning ostja tegelikult kätte saadud vilja koguseks loetakse vilja väljastaja tunnustatud kaaludel fikseeritud kogus. Tulenevalt nendest sätetest tuli müügilepingu alusel omandatav vili füüsiliselt üle kaaluda, kogused fikseerida ja selliselt fikseeritud kogus loetakse ostja tegelikult kätte saadud viljaks. Ehkki müügilepingu järgi oli vilja ostja ja väljastaja hageja ise, kinnitavad tõendid, et müüdav vili tuli ostja omandi tekkimiseks tegelikult üle kaaluda ja eraldada julgeolekuvaru viljast. Ülekaalumise leppisid pooled kokku müügilepingu p-s
8. Poolte sõlmitud hoiulepingu p-d 3.7.3 ja 3.4.2 sätestasid, et julgeolekuvaru vili (hagejale hoiule antud vili) peab olema säilitatud eraldi ladudes. Seega tulnuks müüdav vili eraldada julgeolekuvaru viljast. Eeltoodust tulenevalt ei leppinud pooled müügilepingus kokku ning poolte hoiulepingust tulenevalt oli ka välistatud, et müügilepingu alusel müüdava vilja omand läheb hagejale üle formaalse omandi kokkuleppe alusel (AÕS § 92 lg 2). Viidatud sätte kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Vaidlusaluses asjas eeldas omandi üleminek vilja kaalumist ja ümberpaigutamist. Asjas ei ole esitatud tõendeid vilja kaalumise ja ümberpaigutamise kohta. Seega ei antud hagejale 731 tonni vilja omandit üle. Eeltoodule viitab ka kostja nõudeavaldus hageja pankrotihaldurile. Kirjas on märgitud, et
9. veebruaril 2004 korraldatud oksjonil müüs kostja toidunisu 1154 tonni, sellest 486 tonni AS-le Stahlhut ja 668 tonni AS-le Tartu Veski. Samal oksjonil vilja müümist hagejale ei märgita. Hageja maksis vilja tonni eest 2005 krooni 60 senti vilja tegelikult saamata. Kostja andis korralduse vilja väljastada
10. märtsil ja
11. märtsil
12. a. AS Tartu Veski teavitas ka kostjat, et alates
13. märtsist 2004 ei olnud hageja elevaatorites väljaveoks vajalikku kogust vilja.
14. märtsi
15. a kontrollaktiga tuvastati, et hageja elevaatorites on vilja 353 tonni. Kuna kehtiva müügilepingu täitis üksnes hageja ja talle vilja omandit üle ei antud, tuleb rahalise kohutuse täitmine hageja pankrotimenetluses tagasi võita. Asjas on tõendatud

§ 109

lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldused ja faktilised asjaolud. Pooled on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Pooled sõlmisid müügilepingu, kasutades ära olukorda, et nad on sõlminud hoiulepingu ja hageja valduses on kostjale kuuluv teravili. Selliselt loodi alus makseraskustes hagejalt 1,2 miljoni krooni ülekandmiseks kostjale. Müügilepingu täitmiseks raha kandmine hagejalt kostjale toimus teiste võlausaldajate arvel ja lepingus kokku lepitud tasumistähtaega ületades. Kuna leping sõlmiti kaks kuud enne makseraskustes hageja pankrotimenetluse algatamist, on kahjustatud kõigi nende võlausaldajate huvid, kellel oli hageja vastu vähemalt sama suur nõue, kuid kellel jäi selles ulatuses raha saamata. Kuigi pooled olid olnud pikaajalistes majandussuhetes, ei andnud see kostjale eelist teiste võlausaldajate ees. Olukorras, kus AS Tartu Veski oli 26. märtsil 2004 kostjale teatanud vilja mittesaamisest, hageja oli saanud kostjalt võimaluse tasuda makseid pikendatud tähtaja jooksul pärast lepingus kokku lepitud kuupäeva (6. märts 2004) ja pooled olid juba 5. veebruaril 2004 sõlminud lepingu hageja võla vähendamiseks kostjale, pidi kostja aru saama, et selline tegevus toimub teiste võlausaldajate arvel.

§ 110lg 2 võimaldab sellist teadmist ka eeldada.

Poolte sõlmitud hoiulepingu olemasolu ja hageja valdus kostjale kuuluvale viljale lõi kostjale eelise võrreldes teiste võlausaldajatega, kellel sellist lepingut hagejaga polnud. Makse tegemine kostjale on toimunud nii ebatavalise maksevahendiga (makse eest vastusooritust saamata) kui ka talle teiste võlausaldajate ees eelist luues. Seega oli kostjale juba enne raha laekumist teada, et hageja on maksejõuetu. Hageja nõue tuleb rahuldada ja rahalise kohustuse täitmine kehtetuks tunnistada. Kostjal tuleb hagejale

§ 119lg 1 alusel tagastada rahalise kohustuse täitmisena saadud 1 263 400 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks kõiki neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel korrata. Apellatsioonkaebuses on kostja esitanud samu vastuväiteid, mida ta esitas ka maakohtus. Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus õigesti tõendeid ja tuvastas asjas tähtsad asjaolud. Maakohus leidis õigesti, et poolte müügilepingu p-dest 6-10 tuleneb, et pooled leppisid kokku vilja omandiõiguse ülemineku erinevalt AÕS § 92 lg-s 2 sätestatust ning hoiulepingu järgi tuli ostetud vili eraldada julgeolekuvaru viljast. Hagejal omandi tekkimiseks tuli vili üle kaaluda ning kogused fikseerida. Nii kindlakstehtud kogus vilja loeti ostja poolt tegelikult kätte saaduks. Samuti leidis maakohus õigesti, et kuivõrd nimetatud toimingute tegemine ei ole tõendatud, siis vilja omandiõigus hagejale üle ei läinud. TsMS § 230 lg 1 järgi oli vilja omandiõiguse ülemineku tõendamise kohustus kostjal. Maakohus hindas kõrvuti teiste tõenditega ka kostja nõudeavaldust hageja pankrotihaldurile ja
4. märtsi
5. a kontrollakti. Nendest dokumentidest tulenes, et hageja hoidlates ei olnud väidetava omandiõiguse üleandmise ajal lepingus näidatud koguses vilja. Sellest, et kontrollakti koostamisel ei esitanud hageja esindaja väidet selle kohta, et ta osa müügilepingus märgitud viljakogusest ei saanud, samuti sellest, et pankrotihaldur ei esitanud kostjale nõuet vilja üleandmiseks ning et haldur ei esitanud politseile avaldust hageja juhatuse liikme kriminaalvastutusele võtmiseks puudujäägi tekitamise eest, ei saa järeldada, et kostja andis hagejale vilja üle. Arvestades, et müügilepingus lepiti kokku müüdud vilja üleandmise korras, ei ole asjakohased kostja viited pooltevahelisele varasemale praktikale müüdava vilja hagejale üleandmisel. Põhjendatud ei ole ka kostja viide sellele, et hageja tarbis kostjalt saadud vilja ise ära. Olukorras, kus vilja puudujääk tuvastati vahetult pärast kostja poolt väidetavate suurte viljakoguste hagejale üleandmist, ei ole usutav, et hageja suutis niivõrd lühikese aja jooksul sedavõrd suure koguse nisu oma ettevõtluse tarbeks ära kulutada.

§ 109

lg-s 1 ning § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldused on täidetud. Tõendatud on poolte käitumise vastuolu hea usu põhimõttega ning sellega teiste võlausaldajate huvide kahjustamine, kostjale rahalise kohustuse täitmisel tema teistele võlausaldajatele eelistamine ning kostja teadmine talle rahalise kohustuse täitmisel hageja maksejõuetusest. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid ka selles osas maakohtu märgitust erinevalt. Vastupidiselt kostja väitele ei ole maakohus otsuse tegemisel lähtunud

§ 113

lg 1 p-s 2 sätestatud neist alustest, mis võimaldavad rahalise kohustuse täitmise tagasi võita juhtudel, kui täitmine võlausaldajale toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis tähelepanuta, et maakohus rajas otsuse asjaolule, mida menetluses ei arutatud ja mille kohta ei esitatud tõendeid. Pooled ei vaielnud selle üle, et vilja omand läheb üle siis, kui hageja tasub vilja eest ja kostja annab kirjaliku loa vili kasutusele võtta. Maakohus tugines vääralt eeldusele, et lisaks eeltoodule tuli teha veel lisatoiminguid (vilja kaalumine ja eraldamine). Ringkonnakohus tõlgendas valesti faktilisi asjaolusid, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Hageja täitis müügilepingust tuleneva raha maksmise kohustuse ja sai vastu vilja. Pooled ei leppinud vilja omandi üleminekut kokku teisiti, kui on sätestatud AÕS § 92 lg-s
2. Müügilepingus ei ole pooled kokku leppinud, et hagejale vilja omandi üleminekuks on vaja vilja kaaluda ja eraldada. Kohtud kohaldasid valesti

§ 113

lg 1 p 2, kui võitsid tagasi rahalise kohustuse täitmise vaatamata sellele, et hageja sai kostjalt vastu rahalise kohustuse täitmisega samas väärtuses vara (vilja). Võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole sellises olukorras võimalik. Alused rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks puuduvad. Hagi rahuldamine ei tooks kaasa pankrotivara suurenemist, sest kui tehing on tühine, tuleks hagejal tagastada vili või hüvitada vilja väärtus.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu ja leiab, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.
2. Kolmas isik toetab oma vastuse kohaselt kassatsioonkaebust ja palub selle rahuldada.
3. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning hageja esindaja oma vastuväidete juurde. Kolmanda isiku esindaja toetas kostja seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on täitnud hagejaga sõlmitud müügilepingust tuleneva müüja kohustuse anda üle vilja omand ning kas selle kohustuse täitmata jätmine on aluseks sellele, et hageja võib enda tasutud lepingusumma pankrotimenetluses tagasi võita.

§ 109

lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 järgi on rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. 12. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ostis hageja oksjonilt vilja, mis oli poolte sõlmitud hoiulepingu järgi tema enda valduses ja ostetud vilja väljastaja pidi olema hageja ise. Maakohus rahuldas hageja nõude, leides, et

§ 109

lg-st 1 ja § 113 lg 1 p-st 2 tulenevad rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise eeldused on täidetud. Tuvastatud on mõlema lepingupoole pahauskne käitumine, samuti see, et hageja kandis kostjale üle raha vilja omandit saamata. Rahaline kohustus on täidetud üht võlausaldajat teisele eelistades ning kostja teadis talle rahalise kohustuse täitmisel hageja maksejõuetusest.

1. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et müügilepingust tuleneva kohustuse täitis ainult hageja, tasudes lepingujärgse müügihinna vilja omandit vastu saamata (lepingu täitmine ühe poole poolt), sest vilja ei kaalutud ega koguseid ei fikseeritud, mistõttu vilja omandiõigus hagejale üle ei läinud. Eeltoodud järelduse tegemisel tõlgendasid kohtud pooltevahelist lepingut, leides, et vilja omand ei läinud hagejale üle formaalse omandi ülemineku kokkuleppe alusel (AÕS § 92 lg 2), vaid pärast tegelike toimingute tegemist (vilja ülekaalumine ja koguste fikseerimine, vilja eraldamine (ümberpaigutamine)).
2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 järgi on müüja müügilepingujärgseks kohustuseks anda ostjale asi üle ja teha võimalikuks omandi üleminek ostjale. Kolleegium märgib esmalt, et kuna vili on asendatav asi, siis sõltuvalt vilja hagejale hoiule andmise ajast, võib vilja omandi ülemineku hindamisel tähtsust omada ka tsiviilkoodeksi (TsK) § 430 või VÕS § 896 lg
3. Kui hoidjal nimetatud sätete kohaselt vilja omandit ei tekkinud, tuleb arvestada järgmist. Vallasasja omandi üleandmiseks peavad olema täidetud asjaõigusseaduses sätestatud eeldused. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 92 lg 2 kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Kohtutel tuli seega tuvastada, kas hagejal juba oli müüdava vilja valdus või kas ta sai selle, ja lahendada küsimus, milline oli lepingus poolte kokkulepe vilja omandi ülemineku kohta. Lepingu p-s 7 leppisid pooled kokku, millal tekib vilja kasutamise (väljaveo) õigus. Viidatud lepingupunkti järgi tekib hagejal vilja kasutamise õigus lepingu allakirjutamise hetkest proportsionaalselt vilja eest tasutud summaga ning vili väljastatakse ainult kostja juhataja kirjaliku korralduse alusel, millest ühe eksemplari saab vilja väljastaja, teise ostja. Müügilepingu p 6 järgi oli vilja väljastajaks hageja. Kohtute põhjendustest ei selgu, miks ei ole müügilepingu p 7 esimeses lauses märgitu käsitatav poolte kokkuleppena vilja omandi ülemineku kohta. Seevastu sidusid kohtud vilja omandi ülemineku hagejale vilja ülekaalumise ja koguste fikseerimise ning eraldamisega. Lepingu p-s 10 sätestasid pooled vilja ülekaalumise kohta, et ostja tegelikult kätte saadud vilja koguseks loetakse vilja väljastaja tunnustatud kaaludel fikseeritud kogus. Kuigi maakohus leidis, et leping vilja üleandmist ei sätesta ja hageja valduses oli mingi kogus kostjale kuuluvat vilja ning vilja ostja ja väljastaja oli müügilepingu järgi hageja ise, jätsid kohtud need asjaolud nimetatud lepingupunkti tõlgendamisel tähelepanuta. Kui viidatud lepingupunkt sätestaks vilja omandi ülemineku aja, siis saaks hagejale vilja omandi üleminek kirjeldatud olukorras sõltuda vaid hagejast endast. Nii saaks hageja, jättes vilja kaalumata ja kogused fikseerimata, tekitada ise olukorra, kus on võimalik tugineda sellele, et vilja omand ei ole üle läinud. Kolleegium märgib, et asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lg-s 5 selgitatakse, et lepingu tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, tavasid ja lepingupoolte praktikat. Lepingutingimust tuleb
4. lõike kohaselt tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt selle kohta nt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 10, samuti
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06, p-d 17 ja 18).
9. Sõltuvalt sellest, kas tuvastatud asjaoludel sai hageja oma rahalise kohustuse täitmise vastu vilja omandi või mitte, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada hageja nõude rahuldamise üle. Juhul kui pooled on kehtivast müügilepingust tulenevad kohustused täitnud (hageja sai oma rahalise kohustuse täitmise vastu samas väärtuses vilja omanikuks), tuleb esitatud tõendite ning poolte väidete ja vastuväidete alusel hinnata, kas hageja on oma rahalise kohustuse täitmisega kahjustanud teiste võlausaldajate huve. Kolleegium juhib tähelepanu, et tagasivõitmise kohustuslikuks tingimuseks on teiste võlausaldajate kahjustamine. Riigikohus on
10. mail
11. a tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07 tehtud otsuse p-s 9, samuti
12. detsembril
13. a tsiviilasjas nr 3-2-1-11507 tehtud otsuse p-s 15 selgitanud, et tulenevalt

§ 109

lg-st 1 on ka

§ 113

puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

1. Kolleegium osutab ka
2. juunil
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadele kehtinud

§ 45

(kehtiva

§ 109lg 1 ja § 113) kohaldamise kohta.

Kolleegium märkis viidatud otsuse p-s 9, et tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas rõhutas kolleegium, et pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui

§ 45

alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud. Kolleegium jõudis järeldusele, et

§ 45

alusel pole üldjuhul tagasivõidetav sellisest tehingust tekkinud võla tasumine, mis mõlemapoolselt täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kui mõlemapoolne täitmine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Küll on aga võimalik seaduses nimetatud asjaoludel tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada tehing ise. Sama otsuse p-s 8 leidis kolleegium, et ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks.

1. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele, et kohtud rajasid otsuse asjaolule, mida menetluses ei arutatud, märgib kolleegium järgmist. Toimiku materjalide kohaselt vaidles hageja vastu kostja seisukohale, et vilja omand läheb üle siis, kui hageja tasub vilja eest ja kostja annab kirjaliku loa vili kasutusele võtta. Nii nähtub maakohtu
2. detsembri
3. a istungi protokollist, et hageja arvates ei ole lepingus sätestatud vilja väljastamist toimunud ning seega ei ole vilja omand hagejale üle läinud (tlk 197). Samas märgib hageja (tlk 202), et lepingu täitmist ei ole üleandmise-vastuvõtmise aktiga vormistatud ning pole esitatud ka muid tõendeid, et üleandmisena käsitatakse juba hageja valduses oleva vilja üleandmist. Seega tõlgendasid pooled lepingusätteid vilja omandi ülemineku tuvastamise osas erinevalt ning kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, on põhjendamatu.
4. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
5. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 ja 8 alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik