RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 61 lg-te 2 ja 3 kohaselt lähtub kohus lapsele elatise määramisel ja selle suuruse muutmisel vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Lapse ülalpidamine peab katma lapse igapäevased vajadused. Laste vajaduste hindamisel lähtus maakohus Sotsiaalministeeriumi tellimusena

1. aastal valminud uurimuses �Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika" toodud andmetest. Uurimuse järgi on terve linnalapse ülalpidamiskulud
2. aastal ühes kuus kuni 6-aastaste vanusegrupis 1993 krooni, millele lisandub lisatoetus erivajadusega kuni 6-aastasele lapsele 47-84 krooni sõltuvalt abivajadusest. Statistikaameti andmetel oli tarbijahinnaindeksi muutus
3. aastal võrreldes eelmise aastaga 6,6%, seega suurenesid statistiliste arvutuste kohaselt lapsele tehtud kulutused 132 krooni võrra. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutust, on uurimuses toodud ülalpidamiskulu enam-vähem võrdne

§ 61lg-s 4 ettenähtud elatise miinimummääraga.

Seega ei ole lapsele seaduse alusel ettenähtud elatise miinimummäär üleliia suur. Hagejal (sobiva) töökoha ja sealt saadava sissetuleku puudumine ei ole mõjuvaks põhjuseks

§ 61

lg 6 p 3 järgi kostja kasuks väljamõistetud elatise suuruse vähendamiseks alla miinimummäära. Hageja ei ole töövõimetu, kelle võime tööga elatist teenida oleks piiratud. Tema väide õpingute kõrvalt töötamise võimatuse kohta ei ole tõsiselt võetav. Elatise kohase suuruse üle otsustamisel tuleb ühtlasi arvestada hagejal Tartus asuvate kinnistute olemasolu, mille arvel on võimalik ülalpidamiskohustust täita.

§ 61

lg 5 annab aluse elatise suurust vähendada, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 61

lg-s 4 märgitud suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Lähtudes hageja ülalpeetavate laste arvust ja

§ 61

lg-s 4 ettenähtud elatise miinimummäärast, on hagejalt seaduse järgi nõutav elatis lastele kokku 8700 krooni. Uue ülalpeetava lisandumine mõjutab hageja varalist seisundit ja võib olla aluseks juba väljamõistetud elatise suuruse vähendamiseks. Kostjal on esinenud lisakulutusi, mis on seotud tütre puudega ja vajadusega toetada tema arengut. Väljamõistetud elatise suuruse muutmise üle otsustamisel tuleb lähtuda keskmisest netokuupalgast (

1. a lõpus 9570 krooni 60 senti), kuna kohtu hinnangul on hageja tulenevalt oma haridustasemest, tegevusalast ja elukohast võimeline teenima sissetulekut vähemalt selles suuruses. Keskmise netopalga juures jääks hageja elamiskuludeks 870 krooni 60 senti (9570,60-8700), mis ainsa sissetulekuna ei võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalset toimetulekut ja minimaalselt vajalikku elustandardit ning ilmselgelt kannataks selle tõttu esmajoones neljanda lapse heaolu. Lisaks võimalikele töistele sissetulekutele tuleb praegusel juhul arvestada ka seda, et hagejal on kinnisvara, kuigi seda on raske müüa või sellelt muud tulu teenida. Laste vajadustest ja kummagi vanema varalisest seisundist lähtudes on põhjendatud vähendada hageja seni tasutud elatist, mis on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ja määrata elatiseks 1800 krooni kuus iga ülalpeetava lapse kohta.
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse Tartu Maakohtu
3. aprilli
4. a määrusega kinnitatud kokkulepe elatise maksmise kohta.
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tartu Ringkonnakohus tühistas
7. novembri
8. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis elatise vähendamise hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole esitanud põhjendusi ega asjaolusid, mis annaksid alust elatist vähendada alla

§ 61lg-s 4 sätestatud alammäära.

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on lisaks kolmele lapsele kostjaga veel üks lapseealine ülalpeetav, kuid ainuüksi hagejal veel ühe lapse olemasolu ei ole piisav elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

§ 61

lg 5 kohaselt võib kohus elatise suurust vähendada alla selle paragrahvi neljandas lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja ei ole esitanud hagiavalduses ega maakohtu menetluses asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejaga koos elav laps on kehtiva elatise määra juures vähem kindlustatud. Hageja väited ja esitatud asjaolud ei ole omavahel kooskõlas. Hageja ei ole esitanud tõendeid oma sissetulekute kohta ega lapsele tehtavate kulutuste kohta. Hageja väitel otsib ta tööd, kuid nõustub maksma igale lapsele elatist 1500 krooni kuus. Ka apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited kinnisvara koormatiste ja käsutamise piirangute kohta pole sellised, mis annaksid alust elatist vähendada, kuna kohtule ei ole esitatud andmeid hageja tegelike sissetulekute ja väljaminekute kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 4 ja lg-t 5, ringkonnakohus on jätnud oma otsuse olulises osas põhjendamata. Kuna ringkonnakohus tegi uue otsuse, pidi ta tulenevalt TsMS § 654 lg-st 5 võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Ringkonnakohus ühtegi tõendit ei analüüsinud ja piirdus vaid märkusega, et hagejal on lisaks kolmele lapsele kostjaga uuest kooselust veel üks lapseealine ülalpeetav, kuid ainuüksi hagejal veel ühe lapse olemasolu ei ole piisav elatise vähendamiseks alla miinimummäära. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud, kuna kohus on jätnud tuvastamata neljanda ülalpeetava lapse vajadused. Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07 tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt pidid kohtud olukorras, kui nad leiavad, et esitatud tõend ei ole piisav laste vajaduse tõendamiseks, tegema hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid laste vajaduste tõendamiseks. Kohtul on kohustus TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi koguda tõendeid lapse huvides, mitte lapsele elatist maksva poole huvide tagamiseks. Kui ringkonnakohus leidis, et ei ole piisavalt tõendeid neljandale lapsele tehtavate kulutuste kohta, tulnuks neid tõendeid püüda hankida, mitte teha otsust tõenditele tuginemata. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§ 61lg-t 5.

Lapsi tuleb kohelda võrdselt. Ringkonnakohus ei ole nimetatud printsiipi järginud. Ringkonnakohus ei ole otsuses ümber lükanud maakohtu tehtud arvutusi hageja maksevõime ja sellest tuleneva elatise suuruse kohta, mille puhul maakohus arvestas ka neljanda lapse vajadusi.

1. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Ringkonnakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole esitanud tõendeid oma sissetulekute ega lapsele tehtavate kulutuste kohta. Samas oli maakohus võtnud seisukoha nendes küsimustes. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal sätestas TsMS § 654 lg 5, et ringkonnakohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Seda sätet on kolleegium varasemalt tõlgendanud selliselt, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis peab ta võtma seisukoha vastustaja maakohtu menetluses esitatud faktiliste väidete kohta (vt nt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 13). TsMS § 654 lg 5 rikkumise tõttu on ringkonnakohtu otsus jäänud olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohtu otsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. 11.

§ 61lg 5 sätestab, et kohus võib elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi 4.

lõikes nimetatud suuruse (s.o alla poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast), kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 61

lg 5 eesmärgiks on tagada, et

§ 61

lg 4 rakendamisega ei satuks elatist maksva vanema teise isikuga ühine laps (teine laps) halvemasse varalisse olukorda võrreldes lastega, kellele ta elatist maksab või kellele elatis välja mõistetakse. Lapsele elatise väljamõistmine on

§ 61lg 2 järgi suunatud lapse vajaduste rahuldamisele.

Seega oleks kolleegiumi arvates

§ 61

lg 5 rakendamine põhjendamatu, kui teise lapse vajaduste rahuldamine ei satu ohtu, kui vanem maksab lastele elatist

§ 61lg-s 4 ettenähtud miinimummääras.

Selle tõttu on käesolevas asjas oluline selgitada, missugune on teise lapse vanemate varaline seisund. Hagi rahuldamise esmase eeldusena peab hageja tõendama, et tema ja teise lapse teine vanem ei suuda olukorras, kus hageja maksab kostjaga ühistele lastele elatist

§ 61lg-s 4 ettenähtud minimaalmääras, rahuldada teise lapse vajadusi.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 230 lg-ga 3, mille kohaselt lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 5 järgi võib kohus ülalpidamisasjades nõuda ise asjakohast teavet selles sättes nimetatud isikutelt ja asutustelt. Kolleegium jääb
2. märtsil
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07 tehtud otsuse p-s 14 toodud seisukoha juurde, et lapse ülalpidamise asjas peab ringkonnakohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või neid ise koguma.
4. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
5. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu