Obsah (4)

§ 59§ 118§ 84§ 89

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 84 p 1 alusel teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt seisnes distsiplinaarsüütegu selles, et 6. oktoobril 2007 lahkus A. Viisitamm oma teenistusülesande (jalgsipatrull Tallinna Lennujaamas) täitmiselt 78 minutit ettenähtust varem. Seega rikkus politseiametnik

§ 59

lg-t 1, patrullteenistuse määrustiku punkte 24, 76.3 ja 77, Põhja Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja punkte 4.1, 4.10, 5.1, 91, 13.3.1, 13.3.2 ja 13.3.7 ning ametijuhendi punkte 3.2.1., 3.2.15 ja 3.3.

1. Karistuse valikul arvestati A. Viisitammele
2. oktoobri
3. a käskkirjaga nr 1655p
4. septembril 2007 toime pandud süüteo eest määratud karistuse olemasolu.
5. Kaebuses halduskohtule taotles A. Viisitamm karistuse määramise käskkirja tühistamist, teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmist. Kaebuse esitaja leidis, et ta ei ole toime pannud talle süüks arvatud tegu. Teostatud teenistuslik järelevalve ei olnud piisav ega korrektne, et kaebaja rikkumist oleks olnud võimalik välja selgitada.
6. Tallinna Halduskohus jättis
7. aprilli
8. a otsusega asjas nr 3-07-2427 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et käskkiri vastab töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-st 11 ja haldusmenetluse seadusest karistuse määramise käskkirjale tulenevatele nõuetele. Karistuse määramine on ka sisuliselt õiguspärane. Teenistuskohustuse süülist mittenõuetekohast täitmist (teenistuskohalt lahkumine enne vahetuse lõppu) kinnitavad tõendid kogumis (tunnistajate ütlused ja turvakaamera salvestused). Kaebaja seletused selle kohta, miks tema teenistuskohal viibimist ei tuvastanud kontrollivad ametnikud ning miks see ei nähtu turvakaamera lindistustest, ei ole veenvad.
9. Apellatsioonkaebuses palus A. Viisitamm tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant leidis, et välja pole selgitatud etteheidetava teo toimepanemise täpset asukohta ega aega. Ebaõige oli tuginemine turvakaamera lindistustele, sest kaamerad ei kata kogu patrullitavat piirkonda. Asjaolu, et turvakaamera on fikseerinud kilekotti kandva apellandi liikumise enne vahetuse lõppu tema auto suunas, ei tõenda veel, et ta siis ka teenistuskohalt lahkus. On arusaamatu, miks kontrollijad ei võtnud kahtluse korral sidevahendeid kasutades politseiametnikuga ühendust. Karistuse määramise käskkirjas on viidatud kustunud karistusele.
10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
11. novembri
12. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse. Teenistusest vabastamine tunnistati ebaseaduslikuks ja vaidlustatud käskkiri tühistati, A. Viisitamm ennistati teenistusse ning talle mõisteti välja tasu teenistusest sunnitult puuudutud aja eest. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) teenistuskohast omavoliline varasem lahkumine, kui see leiab tõendamist, on olemuselt distsiplinaarsüütegu; 2) vaidlustatud käskkirjast ei tulene, et karistus määratakse jämeda rikkumise eest. Seega tuleb kohtul karistuse määramise õiguspärasuse hindamisel lähtuda eeldusest, et kaebajale süüks arvatud teenistuskohustuse rikkumine polnud jäme. Sellisel juhul saab teenistuskohustuse rikkumise eest karistusena teenistusest vabastamise kohaldamine olla õiguspärane vaid juhul, kui kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus; 3) kehtivale distsiplinaarkaristusele saab tugineda vaid siis, kui karistus eelmise teo eest on isikule määratud ja teatavaks tehtud enne uue süüteo toimepanemist. Nõue, et enne kõige rangema karistuse kohaldamist peab olema töötajat mõjutatud mõne muu distsiplinaarkaristusega, on sätestatud

§ 118

lg 2 esimese lauses ega võimalda teistsugust tõlgendust; 4) kuna väidetava süüteo toimepanemise ajal (

1. oktoobril 2007) polnud kaebajal kehtivat distsiplinaarkaristust, on vaidlustatud käskkirjas varasemale karistusele tuginemine õigusvastane ning kaebaja teenistusest vabastamine seetõttu ebaseaduslik. Mõistes kaebaja kasuks välja tasu sunnitult teenistusest puudutud aja eest, arvutas ringkonnakohus väljamõistetavast summast maha sel perioodil teiste tööandjate poolt makstud tasu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu poolt

§ 118

lg-le 2 antud tõlgendusega ning leiab, et karistus oli õiguspäraselt määratud, kuna karistuse määramise hetkel oli ametnikul kehtiv distsiplinaarkaristus. Seisukoht, et

§ 118

lg 2 kohaldamiseks peab eelnev karistus olema määratud juba süüteo toimepanemise ajaks, ei tulene kehtivast õigusest.

1. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele märgib A. Viisitamm, et kassatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Karistuse määramisel on ebaõigesti tuginetud kehtiva karistuse olemasolule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Arvestades kehtivat distsiplinaarkaristust, määrati A. Viisitammele

§ 118

lg 2 esimesele lausele tuginedes rangeim võimalikest distsiplinaarkaristustest - teenistusest vabastamine.

§ 118

lg 2 esimene lause näeb ette, et teenistuskohustuste rikkumise (

§ 84p 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus.

TDVS § 13 kohaselt on distsiplinaarkaristus kustunud, kui töötajale ei ole ühe aasta jooksul, arvates karistuse määramise päevast, määratud uut distsiplinaarkaristust. Tulenevalt

§ 89

lg-st 1 võib karistuse määranud asutus või ametiisik karistuse ka ennetähtaegselt kustutada.

1. Kohtuvaidluse ajendanud distsiplinaarasjas süüks arvatud teo pani A. Viisitamm toime
2. oktoobril
3. Distsiplinaarjuurdlust alustati
4. oktoobri
5. a käskkirjaga nr 1226t ning karistus määrati talle selle teo eest
6. oktoobril
7. Karistus eelmise,
8. septembril 2007 toime pandud teo eest määrati
9. oktoobri
10. a käskkirjaga nr 1655p. Distsiplinaarjuurdlust viimati nimetatud rikkumise väljaselgitamiseks alustati
11. septembri
12. a käskkirjaga ning distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte kinnitati
13. oktoobril
14. Seega määrati karistus varasema teo eest pärast seda, kui isik oli toime pannud teise distsiplinaarüleastumisena kvalifitseeritava teo. Teise teo toimepanemise ajaks oli politseiprefektuur juba läbi viinud distsiplinaarjuurdluse eelmise teo asjaolude väljaselgitamiseks.
15. Vaidlus kassatsiooniastmes on selle üle, kas korduvust

§ 118

lg 2 esimese lause mõttes tuleb arvestada teise teo toimepanemise või teise teo eest karistuse määramise aja järgi, st kas kehtiv karistus pidi

§ 118

lg 2 kohaldamiseks olema määratud juba enne teise teo toimepanemist või saab sellele sättele tuginedes ametniku teenistusest vabastada ka siis, kui karistus esimese teo toimepanemise eest on määratud pärast teise teo toimepanemist, kuid enne selle eest karistuse määramist. 11. Vaidlusaluse sätte sõnastuse tõttu tuleb nõustuda politseiprefektuuri ja halduskohtu lähenemisega, mille kohaselt on

§ 118

lg 2 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine õiguspärane ka siis, kui teise teo eest karistuse määramise ajaks on olemas kehtiv distsiplinaarkaristus. 12. Kolleegiumi hinnangul ei saa omistada määravat tähendust asjaolule, kas karistus, selleks et seda pidada kehtivaks karistuseks

§ 118

lg 2 esimese lause kohaldamise tähenduses, oli määratud juba ajaks, kui isik pani toime talle süüks arvatud teise teo.

§ 118

lg 2 üks eesmärkidest on takistada tööandjat kergekäeliselt kohaldamast esmakordse distsiplinaarüleastumise puhul rangeimat karistust. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise või distsiplinaarüleastumise menetlemise ajal kuni karistuse määramiseni või menetluse lõppemiseni ilma karistust määramata ei ole veel selge, kas süüks arvatud tegu leiab üldse tõendamist. Samuti pole selgust, kas isegi siis, kui tegu siiski distsiplinaarsüüteona kvalifitseeritakse, päädib see karistuse mõistmisega või millise võimalikest karistustest selle määraja valib. Samas on sellel regulatsioonil ametniku jaoks hoiatav ja tema kohustuste paremale täitmisele suunav tähendus. Distsiplinaarjuurdluse alustamine ja menetluse läbiviimine on ametnikule märguandeks, et menetluse ajendanud tegu võidakse määratleda distsiplinaarsüüteona ning selle eest on võimalik kohaldada karistust. 13. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et distsiplinaarmenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole alati võimalik lõpptulemuseni jõuda väga kiiresti, kuna eelnevalt tuleb välja selgitada kõik teo, selle toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvad asjaolud ning tagada isiku menetluslikud õigused, sh võimaldada isikul anda asjas seletusi ja esitada vastuväiteid ning tutvuda teo kohta kogutud materjaliga.

§ 118

lg 2 esimese lause tõlgendamine selliselt, et kehtivat distsiplinaarkaristust saab arvesse võtta vaid siis, kui see on määratud järgmise teo toimepanemise ajaks, ei võimaldaks järgneva teo eest karistamisel arvesse võtta varasemat tegu, mille eest karistuse määraja, kes järgib TDVS §-st 6 tulenevat ning seejuures küllaltki lühikest tähtaega, pole õiguspärase menetluse tulemusena jõudnud veel karistust määrata. 14. Kehtiva karistuse olemasolu on

§ 118

lg 2 alusel teenistusest vabastamise formaalseks eelduseks, mis selle sätte sõnastusest tulenevalt peab olema täidetud isiku teenistusest vabastamise hetkeks. Samas tuleb märkida, et

§ 118

lg 2 esimene lause võimaldab karistuse kohaldajale diskretsiooniruumi karistuse valikul ka sellise isiku puhul, kellel on varasema teo eest kehtiv karistus. Kehtiva karistuse olemasolu ei too igal juhul endaga kaasa teenistusest vabastamise kui rangeima karistuse määramist. Arvestada tuleb TDVS § 8 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. 15. Eeltoodud asjaoludel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning jõusse jätta halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 1 esimese lause alusel tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann