Obsah (5)

§ 218§ 203§ 205§ 16§ 63

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-20-09 Otsuse kuupäev 13. aprill 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi K

§ 218lg 1 ja alkoholiseaduse § 70 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10.

novembri

1. a otsus väärteoasjas nr 4-08-5939 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kull, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2009 Istungil osalenud isikud vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kull RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsus A. T. karistamises

§ 218lg 1 järgi ja lõpetada selles osas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel A.

T. teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

1. Kassatsioon rahuldada.
2. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Kull Advokaadibüroo kasuks välja 4720 (neli tuhat seitsesada kakskümmend) krooni, sh käibemaks 720 (seitsesada kakskümmend) krooni, A. T.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
3. Jätta väärteomenetluse kulud riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. mail
6. a koostas Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakond A. T.-i suhtes väärteoprotokolli seoses sellega, et A. T., olles alkoholijoobes, lõhkus ära liikuva reklaamsildi, millega pani toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Väärtegu kvalifitseeriti

§ 218lg 1 ja alkoholiseaduse (Alk

S) § 70 järgi.

1. Kohtuvälise menetleja
2. mai
3. a otsusega karistati A. T.-it kirjeldatud teo eest

§ 218lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut ehk 600 krooni ja Alk

S § 70 järgi samuti rahatrahviga 10 trahviühikut ehk 600 krooni. 3. Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonna otsuse peale esitas A. T. kaebuse, taotledes otsuse tühistamist osas, mis puudutas tema karistamist

§ 218lg 1 järgi.

1. Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Kohtuistungil vaadatud videosalvestusest nähtub, et
4. mai
5. a hommikul lõhkus heledas üleriides noormees liikuva (keerleva) reklaami. Esimesel korral vajus ta reklaami sisse kell 06.
6. Seejärel kaks korda, kell 06.22 ja kell 06.23 kukutas ta end deformeerunud keerlevasse reklaamtulpa ilmselgelt sooviga näidata kaaslastele, kuidas ta esimest korda reklaami sisse istus. Videosalvestiselt näha olev heledas riietuses noormees on selgelt äratuntav kui A. T. Tema käitumine on jälgitav kuni politsei poolt kinnipidamiseni, mil isik ka nõuetekohaselt tuvastati. 4.2 OÜ P. vastusest politseile nähtub, et reklaamitulba lõhkumisega tekitati osaühingule kahju 14 000 krooni. Asjaolul, et OÜ P. politseile esitatud avaldusele oli ekslikult lisatud fotod teisest reklaamtulbast, pole tähtsust, sest väärteoasjas kogutud tõenditega on üheselt tuvastatud, millist reklaamtulpa tegelikult kahjustati. 4.3 Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist nähtub, et A. T.-il oli keskmine alkoholijoove. 4.4 Isiku tegu tuleb kvalifitseerida

§ 218lg 1 järgi siis, kui see tegu vastab karistusseadustiku 13.

peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine ja väljapressimine), see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud.

§ 218

lg 2 kohaselt loetakse väheväärtuslikuks ka asi või õigus, mille kahjustamisel sama seadustiku paragrahvides 203, 204 või 206 sätestatud väärtegude toimepanemisega ei põhjustatud olulist kahju.

§ 203

sätestab vastutuse asja rikkumise või hävitamise eest ning subjektiivsest küljest eeldab see koosseis vähemalt kaudset tahtlust. 4.5 Asjakohased ei ole kaitsja väited, et A. T. ei pannud tegu toime tahtlikult ega ettevaatamatusest. Kohus leidis, et esimesel korral võis A. T. tõesti komistada, kuid seda tulenevalt enda joobeseisundist. Seejärel aga kell 06.22 ja 06.23 kaks korda reklaamitulba sisse istudes, tegutses A. T. tahtlikult. See, kas A. T.-il oli ka kell 06.18 tahtlus reklaamitulpa rikkuda, tuleb tuvastada objektiivse külje järgi. Tegemist oli joobeseisundis isikuga, kes tarvitas alkoholi tahtlikult. Joobeseisund ei vabasta isikut vastutusest ning kõiki joobeseisundis isiku kõikumisest tulenevaid tegusid ei saa pidada ettevaatamatusest toimepandud tegudeks. Kohus asus seisukohale, et joobeseisundis isiku käitumine möönab igasuguse tagajärje saabumist. Seega tegutses A. T. esimesel korral reklaamitulpa istudes kaudse tahtlusega, sest ta sai aru, et ta võib oma tahtlikult esile kutsutud joobeseisundist tuleneva kõikumisega kahju tekitada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. T.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kull, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti rahuldamata A. T.-i kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale karistada A. T.-it

§ 218lg 1 järgi.

Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. 5.1 Jääb arusaamatuks, kas A. T.-it on karistatud selle eest, et ta esimesel korral kogemata kukkus reklaamtulpa või siis selle eest, et ta teisel ja kolmandal korral tahtlikult näitas, kuidas reklaamtulp sai kahjustatud. 5.2 Alkoholi tarvitamine ei ole iseenesest keelatud. Kohus ei ole tuvastanud, et A. T. tarbis alkoholi ja jäi joobeseisundisse selleks, et hiljem hakata reklaamtulpa lõhkuma. Samas leidis kohus, et A. T.-i tahtlusest alkoholi tarvitada tulenes ka tema kaudne tahtlus lõhkuda reklaamtulp. Ühtlasi ei ole kohus põhjendanud, millest tulenevalt ta leidis, et A. T.-i komistamine ja kukkumine oli tingitud just alkoholijoobest. 5.3 Kaitsja hinnangul pole asjas tähtsust sellel, et A. T. pärast reklaamtulpa kukkumist sinna ka kahel korral tahtlikult istus, sest nende istumiste tagajärjel reklaamtulbal midagi ära ei lõhutud. Kohus ei ole tuvastanud, et reklaamtulp sai teisel ja kolmandal korral täiendavaid kahjustusi. 5.4 Kuna esimesel korral reklaamtulpa kukkudes puudus A. T.-il tahtlus, teisel ja kolmandal korral reklaamtulpa istumisega ei lõhkunud ta aga midagi ära, puudub A. T.-i käitumises väärteokoosseis. 5.5 Lisaks märgib kaitsja, et pole nõuetekohaselt tuvastatud, et sellel reklaamtulbal, millesse kukkus A. T., oleks klaasid ja nende all olev tehnika lõhutud. Kohus ei uurinud, kas reklaamtulbas üldse olid luminofoorlambid ja muu tehnika. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et videosalvestiselt nähtuvalt ei purunenud sellel ükski klaasosa, vaid üksnes plastmassümbris kaardus kumeraks, kusjuures hiljem selle esialgne asend taastus. 6. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Politseiprefektuur, et kaitsja kassatsioon on alusetu, kuna menetlusaluse isiku süü on tõendatud. 7. Riigikohtu istungil toetas kaitsja esitatud kassatsiooni ja leidis, et A. T.-i suhtes tuleb väärteomenetlus

§ 218lg 1 järgi karistamises lõpetada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on õigesti leidnud, et

§ 218lg 1 järgi on karistatav üksnes võõra asja tahtlik rikkumine või hävitamine.

8.1 Riigikohus on korduvalt märkinud, et

§ 218

lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt

§ 218

lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-57-08 - RT III 2008, 43, 290, p 12;
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-56-08 - RT III 2008, 40, 267, p 6 ja
5. septembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-81-06, RT III 2006, 33, 282, p 9). 8.2 Võõra asja rikkumine või hävitamine, kui sellega on tekitatud oluline kahju, on kuriteona karistatav

§ 203

järgi, mis subjektiivsest küljest eeldab vähemalt kaudset tahtlust.

§ 218

lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis hõlmab samuti võõra asja rikkumist või hävitamist, seda aga vaid juhul, kui selle kahjustamisega tekitatud kahju ei ole oluline. Kui jätta arvestamata asja rikkumise või hävitamisega tekitatud kahju suurus, on

§ 203ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.

Seetõttu on ka asja rikkumine või hävitamine, millega tekitatakse kahju alla olulise kahju määra,

§ 218

lg 1 järgi väärteona karistatav üksnes tingimusel, kui toimepanija tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest

§ 218lg 1 järgi karistatav ei ole.

8.3 Siinkohal märgib kolleegium, et

§-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju,

§ 218lg 1 järgi karistatav ei ole.

Selline järeldus tuleneb otseselt

§ 218

lg 2 sõnastusest, milles

§-de 203, 204 ja § 206 kõrval

§ 205

ei nimetata.

§ 205

sätestab karistuse

§ 203

või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob

§ 205

kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole

§ 205

järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju. 8.3 Siinkohal märgib kolleegium, et ka

§-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest - on karistatav üksnes siis, kui see on toime pandud üldohtlikul viisil või kui sellega on tekitatud suur kahju. Käesolevas asjas ei ole neid tunnuseid aga tuvastatud. 9. Riigikohtu hinnangul on maakohus A. T.-i käitumisele õigusliku hinnangut andes tõlgendanud ekslikult

§ 16

lg-s 4 sätestatud kaudse tahtluse mõistet ja seejärel kohaldanud vääralt materiaalõigust. 9.1 Maakohus tuvastas, et

1. a
2. mai hommikul lõhkus A. T. liikuva (keerleva) reklaamtulba. Esmalt vajus ta kell 06.18 reklaami sisse. Seejärel kell 06.22 ja 06.23 sisenes kehaga juba deformeerunud reklaamtulpa, soovides kaaslastele näidata, kuidas ta esimest korda reklaami sisse istus. Seejuures leidis kohus, et esimesel korral võis A. T. tõesti komistada, kuid seda tulenevalt enda joobeseisundist. Teisel ja kolmandal korra (kell 06.22 ja 06.23) reklaamitulpa istudes, tegutses A. T. tahtlikult. Samas asus kohus seisukohale, et ka esimesel korral reklaamtulpa istudes tegutses A. T. kaudse tahtlusega, sest ta sai aru, et ta võib oma tahtlikult esile kutsutud joobeseisundist tuleneva kõikumisega kahju tekitada. Samuti leidis maakohus, et joobeseisundis isiku käitumine möönab igasuguse tagajärje saabumist. 9.2

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07 - RT III 2007, 24, 195, p 12). Kolleegium ei nõustu maakohtu otsusest tuleneva seisukohaga, nagu tähendaks isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek seda, et isik peab

§ 16

lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Samuti on alusetu maakohtu seisukoht, et "joobeseisundis isiku käitumine möönab igasuguse tagajärje saabumist". Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element. Seejuures oleks meelevaldne väita, et end tahtlikult joobeseisundisse viies teadvustab isik endale kõikvõimalikke asjaolusid, mille saabumisele tema joobeseisund võib kaasa aidata. Seega ei saa ka sellest, et A. T. oli end tahtlikult joobeseisundisse viinud, järeldada, et ta pidas võimalikuks ja möönis, et ta võib joobeseisundis olles komistada ja sel moel liikuva reklaamtulba ära lõhkuda. Maakohtu otsuses ei ole osutatud ühelegi asjaolule, millest võiks järeldada, et A. T. oli end joobeseisundisse viies või joobeseisundis reklaamtulba läheduses viibides enne tulbale otsavajumist kell 06.18 teadvustanud sellise sündmuste käigu võimalikkust. Maakohus on möönnud, et esimesel korral reklaamtulba otsa kukkudes võis A. T. komistada, tuletades A. T.-i käitumise tahtluse ainuüksi tema joobeseisundist. Seega on maakohus tuvastatud asjaoludele karistusõiguslikku hinnangut andes kohaldanud vääralt materiaalõigust, leides et A. T.-i komistamist reklaamtulba otsa kell 06.18 saab pidada kaudse tahtlusega toimepandud teoks. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludel ei ole kell 06.18 aset leidnud A. T.-i kukkumine reklaamtulba otsa käsitatav tahtliku teona, mistõttu ei vasta see ka

§ 203ja § 218 lg 1 subjektiivsele koosseisule.

9.3 Vaidlus puudub selles, et kell 06.22 ja 06.23, s.o teisel ja kolmandal korral istus A. T. reklaamtulba sisse tahtlikult. Samas ei ole kohus tuvastanud asjaolu, et teisel ja kolmandal korral reklaamtulpa istudes tekitas A. T. sellele täiendavaid purustusi, mis suurendanuks seda kahju, mis oli tulba rikkumisega tekkinud juba kell 06.18. Maakohtu otsuses on sedastatud, et siis, kui A. T. teist ja kolmandat korda reklaamtulba sisse istus, oli see juba deformeerunud. Seega pole võimalik väita, et kell 06.22 ja 06.23 reklaamtulba sisse istudes pani A. T. toime

§ 203

ja § 218 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo, s.o võõra asja rikkumise või hävitamise, millega põhjustati reklaamtulba omanikule kahju. 9.4 Kokkuvõttes leiab kolleegium, et A. T.-le süüksarvatud tegu maakohtu poolt tuvastatud kujul ei vasta

§ 218lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsuse ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel A. T.i suhtes

§ 218lg 1 tunnustel väärteomenetluse seoses tema teos väärteo tunnuste puudumisega.

1. A. T.-i kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 4000 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, so 720 krooni. Esitatud taotlus tuleb rahuldada. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 181 lg 1 alusel jäävad need kulud riigi kanda.
2. Väljaspool kassatsiooni piire märgib kriminaalkolleegium õiguspraktika ühtlustamiseks veel järgmist. Selle eest, et A. T. lõhkus alkoholijoobes olles ära liikuva reklaamsildi, karistas kohtuväline menetleja A. T.-it lisaks

§ 218lg-le 1 ka Alk

S § 70 järgi. Seejuures määras kohtuväline menetleja A. T.-le eraldi karistuse nii

§ 218lg 1 kui ka Alk

S § 70 järgi. Kriminaalkolleegium märgib, et sellega rikkus kohtuväline menetleja

§ 63

lg-t 1, mis sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Ühtlasi leiab kolleegium, et olukorras, kus maakohus leidis, et A. T.-le süüksarvatav tegu vastab

§ 218

lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule, oleks kohus pidanud pöörama tähelepanu

§ 63lg 1 nõuete rikkumisele kohtuvälise menetleja otsuses. Seda vaatamata sellele, et menetlusalune isik ei olnud Alk

S § 70 järgi määratud karistust vaidlustanud. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06 - RT III 2006, 35, 296, p 6;
3. septembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-50-08 - RT III 2008, 36, 239, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 8 ja
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-42-07 - RT III 2007, 33, 267, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi. Sellisel juhul tuleb maakohtul kaebuse piiridest olenemata hinnata, kas kaebuses nimetatud teole kohtuvälise menetleja poolt antud õiguslik hinnang on tervikuna õiguspärane või mitte. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi