Obsah (4)

§ 41§ 216§ 55§ 57

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 41lg 5 p 3) alusel kuni kõrgkooli lõpetamiseni.

Avalduses väideti, et V. Gontšaruk asus

1. oktoobril 2002 õppima Müncheni Tehnikaülikoolis ning nominaalajas eeldatav ülikooli lõpetamine on
2. septembril
3. Õpingute katkestamine tähendab taotlejale, et ta ei saa kooli lõpetada ning üle kolme aasta kestnud õpingud on luhtunud. Avalduses väideti ka seda, et V. Gontšaruk esitas
4. aprillil 2006 Kaitseressursside Ametile avalduse, milles palus end vabastada

§ 216

lg 1 alusel ajateenistuskohustuse täitmisest ja arvata reservi, kuid sellele taotlusele pole ta vastust saanud. Telefonivestlusest ameti esindajaga sai V. Gontšaruk teada, et taotlust ei rahuldatud ja ta kutsutakse ajateenistusse.

1. Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjoni
2. augusti
3. a otsusega nr 101 jäeti rahuldamata V. Gontšaruki taotlus ajapikenduse saamiseks erandlikel asjaoludel. Komisjon leidis, et avalduses esitatud asjaolusid ei saa käsitada erandlikena, mistõttu ei ole ka alust ajapikenduse andmiseks ajateenistusse kutsumisel

§ 41lg 5 p 3 alusel.

1. V. Gontšaruk esitas kaebuse halduskohtule, milles palus tühistada Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjoni
2. augusti 2006 otsuse nr
4. Tallinna Halduskohtu
5. jaanuari
6. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) ajapikenduse andmise võimalus hariduse omandamiseks on sätestatud

§-s 55, mis hõlmab ka õpinguid kõrgkoolis. Seaduses ei eristata välisriigis asuvat kõrgkooli siseriiklikust kõrgemast õppeasutusest. Kaebaja oleks pidanud avalduse esitama Kaitseressursside Ametile, kuna avaldusest ei nähtu seesuguseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid esitada ajapikenduse taotluse komisjonile. Erandlikud asjaolud

§ 41lg 5 p 3 mõttes on asjaolud, mida seaduses ei ole sätestatud.

Vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud ja arusaadav; 2) kui kaebuse esitaja kutsutakse uuesti ajateenistusse, siis võib ta esitada uue taotluse Kaitseressursside Ametile ajapikenduse saamiseks 1. jaanuaril 2007 kehtima hakanud

§ 55ja § 56 alusel.

1. V. Gontšaruk esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja välja mõista Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjonilt menetluskulud.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, põhjendades otsust järgmiselt: 1) vaidlustatud on Kaitseväeteenistuse komisjoni
3. augusti
4. a otsus, millega kaebajale ei antud erandina ajapikendust ajateenistusse asumiseks. Seetõttu pole asja lahendamisel oluline, kas kohtuotsuse tegemise ajal on kaebajal õigus saada ajapikendust; 2) vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ei mõjuta ka see, kas kaebaja oleks pidanud pöörduma Kaitseväeteenistuse komisjoni asemel Kaitseressursside Ameti poole. Et üksnes Kaitseväeteenistuse komisjon oli pädev

§ 41

lg 5 p-s 3 nimetatud haldusakti andmiseks, pole kaebuse lahendamisel oluline, kas õpingute tõttu ajapikenduse andmise pädevus oli Kaitseressursside Ametil; 3)

§ 41

lg 5 p 3 kohaselt oli Kaitseväeteenistuse komisjoni pädevuses vaidlustatud haldusakti andmise ajal otsustada

-s sätestamata erandlikel asjaoludel kutsealusele ajapikenduse andmine ühekordselt või ajapikenduse põhjuste äralangemiseni. Halduskohus mõistis sätet nii, et erandliku asjaoluna ei saa arvesse võtta kõrgkoolis õppimist, kuna sellisel alusel ajapikenduse andmine oli sätestatud

§-s 55. Kolleegium nõustus apellandiga, et kaebajal polnud

§-s 55 sätestatud alusel ajapikenduse saamine enam võimalik.

§ 41

lg 3 p 5 kitsendav tõlgendamine selliselt, et erandlikel asjaoludel ei saa ajapikendust anda seoses õppimisega kõrgkoolis ka juhul, kui

§s 55 sätestatud alustel ajapikendust enam ei saa, ei ole kolleegiumi arvates õigustatud. Ka õppimisega seotud raskused ajapikendust taotleva isiku elukorralduses võivad olla tavapärasest suuremad. Seetõttu on

§ 41

lg 3 p-s 5 silmas peetud võimalust konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid arvestades erandliku ja ka täiendava ajapikenduse andmiseks. Ebatavaliselt kaua kestev õpe ja kõrgkooli naasmise raskused võivad olla sellisteks erandlikeks asjaoludeks; 4) kui asutus on volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (HKMS § 19 lg 6). Kaitseväeteenistuse komisjonile on antud ajateenistusse kutsumise ajast erandite tegemiseks lai kaalutlusruum. Millist juhtumit pidada piisavalt erandlikuks, et põhjendada ajapikenduse andmist, saab otsustada pädev haldusorgan. Kohtu kontroll sellise kaalutlusruumi sisustamise üle on piiratud. Erandi tegemise võimaluse loomise eesmärk on ajateenistuskohustuse edasilükkamisega tagada isiku ülekaalukate erahuvide kaitse. Kaitsmist väärivad eelkõige need juhtumid, kus takistused isiku asumiseks ajateenistusse on ootamatud ja ettenägematud ning mille tekkimist ei saa isik ise vältida. Kui ajateenistuskohustuse täitmise ajast on isik varakult teadlik, on tal võimalik oma elukorraldust sättida, et tema huve ei kahjustataks ülemääraselt. Vastustaja märkis õigesti, et kaebaja vajadus ajapikenduse saamiseks, et õpingud ei katkeks, oli varakult ette teada ning ajapikenduse saamise vajadus ei tekkinud ootamatult. Seaduses sätestatud ajal ajateenistuse läbimise kohustuse täitmisest ei saa isik vabaneda üksnes seetõttu, et ta selle kohustuse olemasolust teades asus õppima kõrgkoolis, mille õpingute katkestamise korral on edasiõppimine raskendatud või võimatu. Üldisest ajateenistuskohustusest ja selle edasilükkamise tingimustest pidi apellant olema teadlik juba õppima asumisel.

1. a augustis taotles apellant lühemaajalist ajapikendust ning oli seega oma kohustusest ajateenistuse läbimise aja osas varakult teadlik. Vaidlustatud haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. V. Gontšaruk esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada halduskohtule esitatud kaebus ning mõista välja Kaitseministeeriumi Kaitseväekomisjonilt (Kaitseministeeriumi kaudu) menetluskulud. Kassaator väidab järgmist: 1) kohus tuvastas ekslikult, et kaebaja, taotledes
3. a ajapikendust, oli varakult teadlik oma kohustusest ajateenistuse läbimise osas. Müncheni Tehnikaülikooli õppima asumisel ei kavatsenud kaebaja õppida kauem kui kolm aastat ja kohtul puuduvad tõendid, et kaebaja teadis, et õppimine kestab tunduvalt kauem. Kaebaja ei teadnud ka sellest elukorraldusest, mis tegelikult kujunes ja mille muutmine ajateenistusse asumisega vähemalt kaheksaks kuuks tooks kaasa pöördumatuid raskusi. Õppeasutuse tõendite kohaselt on ametlik õppeaeg kokku üheksa semestrit, kuid ainult 10% välismaa õpilastest lõpetavad õpingud põhiõppeajal. Pealegi nägi Kaitseväeteenistuse seadus ette õiguse ajapikenduseks erandlikel asjaoludel, mida kaebajal tuli kasutada; 2) nõustuda ei saa kohtuga, et erandlikuks asjaoluks on üksnes midagi ootamatut või ettenägematut. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja oluliseks erahuviks on kõrghariduse omandamine väärikas kõrgkoolis välismaal. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et see subjektiivne õigus vajab vähem kaitset kui ajateenistuse kohustuse tagamine konkreetsel ajavahemikul. Kohtuotsusest ei nähtu ajateenistuskohustuse edasilükkamise negatiivsed tagajärjed. Põhiseaduse § 124 ei luba piirata Põhiseaduse §-s 37 sätestatud igaühe õigust haridusele; 3) komisjon pole põhjendanud, miks ei saa taotlust rahuldada osaliselt, andes taotlejale uue tähtaja, mille jooksul ta jõuaks elu ümber korraldada. Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võib olla selline diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-81-07); 4) HMS §-de 55 ja 56, samuti kaitseväeteenistuse komisjoni töökorra § 6 lg 4 järgi peab otsus olema põhjendatud ja selles peab olema märgitud otsuse faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes peab märkima kaalutlused, millest haldusorgan lähtus. Komisjon piirdus erandlike asjaolude mõiste oma äranägemise järgi sisustamisega, jättes hindamata kutsealuse taotluses esitatud asjaolud. Komisjon ei märkinud, milliseid kaebaja esitatud asjaolusid ta käsitles otsuse tegemisel ja kuidas jõudis järeldusele, et need pole erandlikud. Ringkonnakohus asus haldusorgani asemel sisustama mõistet "erandlikud asjaolud" ja see ei kuulu kohtu pädevusse. Komisjoni otsuses pole erandlikke asjaolusid välja toodud ja seega pole komisjoni otsus kontrollitav. Komisjon pole kogunud asjakohaseid tõendeid ega võimaldanud taotlejale ärakuulamist. Ringkonnakohus pole andnud hinnangut apellandi väidetele kaevatud haldusakti motiveerimatuse kohta ja on sellega rikkunud TsMS § 654 lg-t
5. Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse komisjon palub jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, menetlusse võtmisel jätta aga see rahuldamata ning väidab järgmist: 1) ka kassatsioonkaebuse rahuldamise korral ei saaks kassaatori taotlust uuesti läbi vaadata, sest taotluse aluseks olnud

§ 41lg 5 p 3 on kaotanud kehtivuse.

Seetõttu pole kassatsioonkaebuse menetlemine menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas; 2) oma pädevusest tulenevalt ei saa Riigikohus võtta seisukohta kassaatori väite kohta, et kassaatori esitatud tõendeid erandlike asjaolude kohta on hinnatud ebaõigesti; 3) vaidlustatud haldusaktis on seletatud, et õpingud kõrgkoolis pole erandlikud asjaolud, kuna tegemist pole tavapärasest kõrvale kalduva ja ebatavalise-erakordse juhtumiga. Vastustaja lähtus kogu kassaatori esitatud teabest. Kassaator pole kogu senises menetluses esitanud ühtegi erandlikku asjaolu. Ka Eesti õiguses on ette nähtud viie- ja pikemaajalised õppekavad ning ette nähtud ainult üldine kolmeaastane pikendus; 4) erandlikud asjaolud on eelkõige juhtumid, kus takistused ajateenistusse asumiseks on ootamatud ja ettenägematud ja mille tekkimist ei saa isik vältida. Kui isik on ajateenistuskohustuse täitmise ajast varakult teadlik, on tal võimalik elukorraldust sättida, ilma et tema huve ülemääraselt kahjustataks. Kaebaja puhul ei tekkinud ajapikenduse saamise vajadus ootamatult. Alusetu on anda õiguslikku kaitset isikule, kes ettekavatsetult loob takistusi kaitseväeteenistusse asumiseks. Pealegi on ajapikendust reguleerinud varem kehtinud

§ 41

lg 5 p 3 suhtes erinormiks § 55, mis võimaldab ajapikendust üks kord ja seda ainult kolmeks aastaks; 5) varem kehtinud

§ 41lg 5 p 3 järgi on erandlikuks asjaoluks samas seaduses sätestamata asjaolu.

Õpingud on ajateenistuskohustuse täitmise ajapikenduse saamise asjaoluna §-s 55 eraldi selgesõnaliselt välja toodud, mistõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, et § 55 pole erinorm § 41 lg 5 p 3 suhtes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Käesolevas asjas on vaidlustatud Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjoni
2. augusti
3. a otsus, millega jäeti rahuldamata V. Gontšaruki taotlus ajapikenduse saamiseks erandlikel asjaoludel. Komisjon leidis, et avalduses esitatud asjaolusid ei saa käsitada erandlikena, mistõttu ei ole ka alust ajapikenduse andmiseks ajateenistusse kutsumisel

§ 41lg 5 p 3 alusel.

Vaidlus puudutab seega Kaitseväeteenistuse seaduse redaktsiooni, mis kehtis

1. augustil
2. Vaidlus tuleb lahendada selle redaktsiooni alusel ning tühistamiskaebuse lahendamisel ei ole oluline, et nimetatud redaktsioon on praeguseks kehtivuse kaotanud. HMS §-st 54 tulenevalt peab kohus hindama seda, kas akt oli andmise ajal õiguspärane.
3. Toona kehtinud Kaitseväeteenistuse seaduse redaktsioon eristas ajapikenduse saamise kahesuguseid aluseid. Esiteks seaduses otseselt sätestatud aluseid (§-d 53-55), mille puhul ajapikenduse andmine kuulus

§ 57

järgi Kaitseressursside Ameti pädevusse, ja teiseks seaduses sätestamata erandlikke asjaolusid, mille puhul kuulus ajapikenduse andmine

§ 41lg 5 p 3 järgi komisjoni pädevusse.

12. V. Gontšaruk esitas seoses õpingutega avalduse ajapikenduse saamiseks komisjonile

§ 41

lg 5 p 3 alusel ning väitis, et ta õpib Müncheni Tehnikaülikoolis ja nominaalajas eeldatav ülikooli lõpetamine on

1. septembril 2008, et õpingute katkestamine tähendab kooli lõpetamata jätmist ning üle kolme aasta kestnud õpingute luhtumist.
2. Kõigepealt tuleb kolleegiumil lahendada küsimus sellest, kas välisriigi õppeasutuses õppimine võis ajapikenduse andmise üle otsustamisel olla käsitatav erandliku asjaoluna

§ 41

lg 5 p 3 mõttes või tuli ka välisriigis õppimise korral kohaldada

§ 55lg-t 11 ja lg-t 2 ja § 57.

14.

§ 55

lg 11 sätestab: "Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õppeasutusse vastuvõtmist teatab kutsealune Kaitseressursside Ametile kirjalikult hiljemalt

1. septembriks kalendriaasta, millal ta hiljemalt kolme aasta jooksul õppeasutusse vastuvõtmisest alates soovib asuda ajateenistuskohustuse täitmisele." Sama paragrahvi teine lõige sätestab: "Kutsealusel on õigus ajapikendusele kutse- või üldkeskhariduse omandamiseks päevases õppevormis kuni selle aasta
2. juulini, mille jooksul ta saab 21-aastaseks." Lõikes 1 kõneldakse kutsealuse õigusest ajapikendusele kutseõppeasutusse, rakenduskõrgkooli või ülikooli astumiseks vahetult pärast keskhariduse omandamist sama aasta
3. septembrini, täpsustamata, kas peetakse silmas üksnes kodumaiseid õppeasutusi või hõlmatakse selle sättega ka välismaiseid õppeasutusi. Tulenevalt

§ 57

lg-st 1 otsustab ajapikenduse andmise

§-s 55 sätestatud alustel Kaitseressursside Amet. V. Gontšarukil, kes asja materjalidest nähtuvalt asus õppima Müncheni Tehnikaülikoolis 2002. a, puudus 2006. a võimalus saada ajapikendust

§ 55lg 2 alusel.

15.

§ 41lg 5 p 3 (4.

augustil 2006 kehtinud redaktsioonis) sätestas: "Komisjon otsustab käesolevas seaduses sätestamata erandlikel asjaoludel kutsealusele ajapikenduse andmise ühekordselt või ajapikenduse põhjuste äralangemiseni." Kolleegium on seisukohal, et antud juhul sai kohaldatavaks sätteks olla üksnes

§ 41lg 5 p 3.

See säte võimaldas ajapikendust anda ka vanematele kui 21-aastastele kutsealustele. 16. Kolleegium on seisukohal, et iseenesest ei oleks välisriigis õppimist saanud lugeda erandlikuks asjaoluks

§ 41lg 5 p 3 mõttes.

Erandlikuks seaduses sätestamata asjaoluks võis välisriigis õppimine muutuda mitme teguri kokkulangemise tulemusel. Üheks teguriks oli Eestis kehtiv õiguslik regulatsioon.

§ 55

lg 4 sätestab: "Kutsealusele säilitatakse ajateenistuskohustuse täitmise ajaks õppekoht." On ilmselge, et välisriigi õppeasutus ei säilita õppekohta

§ 55lg 4 alusel.

Õppimist välisriigi õppeasutuses sai kolleegiumi arvates käsitada Kaitseväeteenistuse seaduse toonases redaktsioonis sätestamata erandliku asjaoluna sellepärast, et erinevalt Eesti õppasutuses õppivatest isikutest polnud välisriigi õppeasutuses õppivale isikule võimalik säilitada õppekohta teenistuse ajaks

§ 55

lg 4 alusel ja seepärast võis välisriigis õppivatel isikutel, erinevalt Eestis õppivatest isikutest, puududa võimalus naasta pärast ajateenistust samasse õppeasutusse. Ajapikenduse saamise avalduse üle otsustamisel tuleb sellise regulatsiooni puhul uurida, kas õppekoht välisriigis säilitatakse või ei säilitata. Käesoleval juhul ei ole komisjon selgitatud, kas ja missugustel alustel oleks välisriigi õppeasutus säilitanud V. Gontšarukile kaitseväeteenistuse lõppemisel võimaluse naasta õppima. Komisjon on põhjendusi esitamata piirdunud konstateeringuga, et avalduses esitatud asjaolusid ei saa käsitada erandlikena, mistõttu ei ole ka alust ajapikenduse andmiseks ajateenistusse kutsumisel

§ 41lg 5 p 3 alusel.

Komisjoni otsus pole seega kooskõlas kaitseministri

1. juuli
2. a määrusega nr 18 kinnitatud Kaitseväeteenistuse komisjoni töökorra § 6 lg-ga 4, mis sätestas, et komisjoni otsus peab olema põhjendatud ning selles peab olema märgitud selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Ringkonnakohus ja halduskohus pole sellele asjaolule tähelepanu pööranud. Seepärast tuleb ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada ning rahuldada V. Gontšaruki halduskohtule esitatud kaebus. Kaebuse rahuldamine tähendab komisjoni vaidlustatud otsuse tühistamist.
3. Kassaator taotleb kantud menetluskulude väljamõistmist Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse komisjonilt Kaitseministeeriumi kaudu. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt oli tasutud riigilõivu halduskohtus ja ringkonnakohtus kummaski 80 krooni, kokku 160 krooni (tl 5, 208). V. Gontšaruki kantud esindajakulud olid halduskohtus 10 738 krooni (tl 104, 105, 106, 193) ja ringkonnakohtus 2440 krooni (tl 229, 230) ning tõlgikulud 230 krooni (tl 108). Seega oli esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulude suuruseks 13 338 krooni. Kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotluse kohta väitis Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjon, et taotlus on esitatud hilinemisega ning tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata. Riigikohtu halduskolleegium teatas
4. veebruari
5. a kirjaga nr 3-3-8-1-77-09 V. Gontšarukile ja tema esindajale, et menetlusosalistel on õigus esitada Riigikohtule asja menetlemisega seotud avaldusi, taotlusi ja seisukohti arvestusega, et dokumendid jõuaksid Riigikohtusse hiljemalt
6. märtsil
7. V. Gontšaruki esindaja esitas kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotluse, menetluskulude nimekirja ja dokumendid kassatsiooniastme menetluskulude suuruse kohta.
8. märtsi
9. a kuupäeva kandev taotlus on postitatud Pärnus
10. märtsil 2009, saabunud Tartusse
11. märtsil 2009 ja Riigikohtusse
12. märtsil
14. aprillil 2009 esitas V. Gontšaruki esindaja lisaks varem esitatud dokumentidele advokaadibüroo kassa sissetulekuorderi kassatsiooniastme menetluskulude kohta. Kuna kuludokumendid kassatsiooniastme menetluskulude kohta on esitatud hilinemisega, siis jätab kolleegium nimetatud kulude väljamõistmise taotluse läbi vaatamata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld