Obsah (6)

§ 766§ 759§ 767§ 772§ 134§ 758

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

). Psühhiaatriline abi on tervishoiuteenuse eriliik, mida reguleerib lisaks võlaõigusseadusele eriseadusena ka psühhiaatrilise abi seadus. Psühhiaatrilise abi seaduse sätteid tuleb vaadelda kooskõlas

§ 766lg-ga 4.

Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas psühhiaatrilise abi osutamine, ei ole avalik-õiguslike ülesannete täitmine, vaid lepinguline teenuse osutamine, mille tagajärjel tekib tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel võlaõiguslik suhe, mitte avalik-õiguslik suhe. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Psühhiaatriline abi PsAS § 2 p 2 alusel on psüühikahäirete diagnostika, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetav tegevus - seega on tegemist tervishoiuteenusega. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab vastustaja arvates ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames ning muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust (nt ohjeldamine).

§ 759

kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmituks muu hulgas tervishoiuteenuse osutamise alustamisega.

§ 766

lg 6 kohaselt ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Psühhiaatrilise abi seadus ongi eriseadus, mis lubab isikule tervishoiuteenust osutada ilma isiku nõusolekuta - patsiendi nõusolek on asendatud PsAS § 11 alusel antud arsti otsusega. Ainsaks avalik-õiguslikuks otsuseks antud juhtumil on PsAS § 11 alusel SA PERH psühhiaatriaosakonna arsti poolt tehtud otsus V. M. tahtest olenematule ravile võtmise kohta. Isiku ravile võtmise otsust ei ole aga käesolevas asjas vaidlustatud. Ohjeldusmeetmeid rakendatakse ka väljaspool psühhiaatrilise abi osutamist ja tegemist ei ole haldustoiminguga. Tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse poolte vahel kohtuväliselt või tsiviilkohtumenetluses. 4. SA PERH vaidles kaebusele vastu. Muid haldustoiminguid peale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse tegemise PsAS § 11 alusel käesoleva kaasuse raames tehtud ei ole. Viidatud otsust ei ole vaidlustatud. Raviga seotud tegevused ei ole haldustoimingud haldusmenetluse seaduse (HMS) mõistes, ravimine ei ole haldussund. Tervishoiuteenuse osutamine on suunatud patsientide uurimisele ja ravile ning ei sõltu sellest, kuidas patsient tervishoiuteenuse osutaja juurde saabub. 5. Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt:

1. a)tuleb eristada tahtest olenematule vältimatule psühhiaatrilisele ravile suunamist vastava otsuse alusel ja sellele järgnevat raviteenuse osutamist. Ravile suunamine sellekohase otsuse alusel on avalik-õiguslik toiming ja loob olemuselt haldusõigusliku suhte. Vastava otsuse alusel tahtest olenematule vältimatule psühhiaatrilisele ravile suunamise näol on tegemist riigipoolse haldussunniga, kuna see toimub isiku tahtest olenematult ehk isiku tahte vastaselt (sundravi). Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise näol on tegemist patsiendile tervishoiuteenuse osutamisega. Tervishoiuteenuse osutamine, sh ka sellega seotud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe ja reguleeritud võlaõigusseaduses. Psühhiaatriline abi on tervishoiuteenuse eriliik, mida reguleerib lisaks võlaõigusseadusele eriseadusena ka psühhiaatrilise abi seadus. Seega tuleb võlaõigusseaduse ja psühhiaatrilise abi seaduse asjakohaseid sätteid vaadelda koostoimes. Osutatud raviteenuse kvaliteeti, kohasust jms võib vaidlustada tsiviilkohtumenetluses koos sellest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamisega. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust;
2. b)tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel võib PsAS § 14 järgi kohaldada ohjeldusmeetmeid arsti otsuse alusel ja tervishoiutöötaja järelevalve all. Teatud olukordades võib arsti loal kutsuda appi ka AS Falck Eesti töötajad, kui personal ei tule oma jõududega toime agressiivseks ja vägivaldseks muutunud patsiendiga, kes on ohtlik endale ja ümbruskonnale. Asja materjalidest ei nähtu, et turvatöötajad oleksid tekitanud V. M.-le kehavigastusi;
3. c)kohaldamisele ei kuulu riigivastutuse seadus (RVastS), kuna see eeldaks kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes. Puudub põhjuslik seos V. M. ravile suunamise ja poja surmaga M. M.le kahju tekkimise vahel. V. M. surma fakti osas koostatud arstlikust surmatõendist ja välja antud surmatunnistusest nähtub, et tegemist oli äkksurmaga. 6. M. M. palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Apellant palus tuvastada avalik-õigusliku suhte olemasolu V. M.-le tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise näol ja surma põhjustamise avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks palus apellant mõista Eesti Vabariigilt kaebajale välja V. M. surmaga tekitatud varalise kahju summas 11 470 kr ja mittevaralise kahju summas 390 000 kr. Alternatiivina palus apellant saata asja halduskohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:
4. a)oluline on asjaolu, et V. M. oli psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil PsAS § 11 jj sätete alusel. Kohus on vääralt kohaldanud PsAS § 11 lõiget 1 ja jätnud tähelepanuta sama seaduse § 13 lg-d 4, 5 ja 62 ning alusetult kohaldanud

§ 767. 2004. aastal kehtinud Ps

AS § 13 lg-te 4 ja 5 redaktsiooni järgi andis tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks üle 14 päeva loa halduskohus. PsAS § 13 lg 62 sätestas sõnaselgelt, et tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks loa andmine, pikendamine ja tühistamine otsustati halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi. Järelikult oli tahtest olenematu psühhiaatrilise abi andmine aastal 2004 kehtinud seaduse redaktsiooni alusel haldustoiming ja tegemist oli avalik- õigusliku suhtega. Seega olid PsAS § 13 lg-d 4-62, mis reguleerisid tahtest olenematu ravi üle teostatavat kontrolli kohtu poolt, erinormiks võlaõigusseaduse sätetest. Eeltoodu põhjal ei kuulu kohaldamisele RVastS § 1 lg 3 p 1, mis välistab riigi vastutuse tervishoiuteenuse osutamisel tekitatud kahju eest;

1. b)Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 2 lg 1 sätestab, et igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. märtsi 2001. a otsuse Streletz, Kessler ja Krenz vs. Saksamaa p 94 kohaselt on riigil materiaalselt "negatiivne kohustus" hoiduda elu võtmast ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. oktoobri 1998. a otsuse Osman vs. Ühendkuningriik p 115 järgi on riigil "positiivne kohustus" rakendada mõistlikke meetmeid kindlustamaks enda jurisdiktsiooni all olevate isikute elusid ning luua töötav õiguskord elude kaitsmiseks ja surmade uurimiseks. EIÕK art 2 alusel on riigil kohustus ennetada nende inimeste surma, keda peetakse kinni asutustes, nagu vanglad, politseijaoskonnad, psühhiaatriahaiglad. Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. oktoobri 2004. a otsuse Slimani vs. Prantsusmaa p 27 kohaselt on riigil eriline kohustus kaitsta kinnipeetava elu, kuna kinnipeetavad on täielikult võimude kontrolli all. Seega peab riik surmade ennetamiseks võtma kasutusele kõik mõistlikud meetmed. Olenemata sellest, kas siseriikliku seaduse alusel oli tegemist V. M. surma põhjustamisega avalik-õiguslikus või tsiviilõiguslikus suhtes, oli riigil kohustus kaitsta V. M. elu ja tema surma korral viia läbi põhjalik juurdlus surma põhjuste kohta. Eesti seadusandluses puudub nõuetele vastav kord, kuidas läbi viia juurdlust isiku surma põhjuste väljaselgitamiseks juhul, kui rikuti EIÕK art 2. Mõnevõrra kompenseeris eelnevat puudulikku kriminaaluurimist V. M. surma põhjuste osas tunnistajate ülekuulamine ja kompleksekspertiisi määramine halduskohtumenetluses. Kuna kohus leidis ekslikult, et V. M. surm põhjustati eraõiguslikus suhtes, jäi EIÕK art-st 2 tulenev riigi positiivne kohustus lõpuni täitmata. Andmata jäi hinnang riigi tegevusele või tegevusetusele artiklist 2 tuleneva positiivse kohustuse täitmise osas;
2. c)EIÕK art 13 sisaldab nende inimeste, kelle artiklis 2 sätestatud õigusi rikuti, õigust kahju hüvitamisele rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest (Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. mai 2001. a otsus Z jt vs. Ühendkuningriik; Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. aprilli 2001. a otsus Keenan vs. Ühendkuningriik). Seega on M. M.l õigus taotleda kahju hüvitamist Euroopa Inimõiguste Kohtu kaudu, kui Eesti kohtud talle seda ei võimalda. EIÕK art 13 kohtupoolne rikkumine seisneb menetluse põhjendamatult pikas kestuses (üle 2 aasta);
3. d)kohus jättis kohaldamata psühhiaatrilise abi seaduse 2004. a redaktsiooni ja leidis, et vaidlus ei kuulu osas, mis puudutab apellandile kahju hüvitamist, läbivaatamisele halduskohtus. Samuti jäeti hindamata kõik asjas kogutud tõendid (HKMS § 25 lg 2). 7. SA PERH ja Sotsiaalministeeriumi vastustes paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustuti halduskohtu otsusega. Samuti paluti jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastust põhjendati järgmiselt:
4. a)apellatsioonkaebusest ei selgu, milles väljendub PsAS § 11 lg 1 väär kohaldamine. Eelnevas menetluses ei ole V. M. ravile võtmise üle vaidlust olnud;
5. b)PsAS § 13 sätestab tahtest olenematu ravi kontrollimise, sh kohtu poolt raviks loa andmise, kui patsiendi ravi kestis üle 14 päeva. Antud asjas ei kuulunud viidatud sätted kohaldamisele, kuna patsient viibis kliinikus alla 14 päeva. Asjaolu, et 2004. aastal kehtinud psühhiaatrilise abi seaduse redaktsiooni kohaselt oli tahtest olenematuks raviks loa andmine halduskohtu pädevuses, ei muuda ravi avalik-õiguslikuks suhteks;
6. c)EIÕK art 2 ei haaku otseselt käesoleva menetlusega. EIÕK artiklis 13 sätestatud tõhusa menetluse nõude osas leiab vastustaja, et apellant valis ise menetluse, mida soovis kasutada enda kaitseks. Ajaliselt on menetlus veninud, kuna apellant on menetluse käigus eri aegadel esitanud kolm erinevat kaebust;
7. d)tervishoiuteenuse, sh psühhiaatrilise abi osutamine on lepinguline teenuse osutamine, mille tagajärjel tekib tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel võlaõiguslik suhe. Võlasuhtest saavad õigused ja kohustused tekkida üksnes võlasuhte pooltele. Eesti Vabariik ei ole antud juhul tervishoiuteenuse osutamise lepingu pooleks, seega ei saa kõnealusest lepingust tulla kohustusi Eesti Vabariigile. RVastS § 1 lg 2 kohaselt ei reguleeri riigivastutuse seadus õiguste taastamist ega kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes. Isegi hüpoteetilise kaasuse korral, kus avaliku võimu kandja tekitaks isikule kahju raviteenuse osutamisel, käsitatakse sellist juhtumit RVastS § 1 lg 3 p 1 kohaselt kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes;
8. e)V. M. surma põhjuse tuvastamiseks läbi viidud kompleksekspertiisiga ei tuvastatud põhjuslikku seost psühhiaatriakliiniku tegevuse ja patsiendi surma saabumise vahel;
9. f)PS § 15 lg-s 1 sätestatud õiguse teostamiseks on isikul võimalus valida kohtusüsteemis erinevatest kohtumenetlustest oma õiguste kaitseks tõhusaim ja sobivaim. Juhul, kui valitud menetlus ei too isiku jaoks soovitud tulemust, ei tähenda see, et isik on jäetud ilma võimalusest tõhusale kohtumenetlusele. 8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. novembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtu põhjendused:
10. a)õigussuhe ei ole toiming või toimingute kogum, vaid õiguste ja kohustuste kogum kahe isiku vahel. Avalik-õigusliku suhte tuvastamise kaebuse eelduseks on kaebajal põhjendatud huvi olemasolu (HKMS § 7 lg 1, § 10 lg 3 ja § 26 lg 1 p 5). Käesoleval juhul põhjendab kaebaja taotlust sooviga saada kahjuhüvitist. Et kahju hüvitamise nõude on kaebaja halduskohtule esitanud samas asjas ning nõude rahuldamise eelduseks halduskohtu poolt on kahju tekitamine avalik-õiguslikus suhtes, tuleb tuvastamisnõue käesoleval juhul lugeda hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega. Kohus lahendab seetõttu üksnes varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid;
11. b)eristada tuleb kahju tekitamist surma põhjustamisega ja kahju tekitamist selle põhjuste ebapiisava väljaselgitamise ja süüdlaste karistamisega. Apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika käsitleb riigi kohustusi, mis seonduvad taoliste positiivsete meetmete kasutamisega. Kohtu poolt tekitatud kahju asja pikaldase lahendamisega ei ole nimetatud kahjuga samastatav ning selle hüvitamist ei saa nõuda apellatsioonimenetluses. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS §-s 15. Halduskohtule esitatud kaebusega varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks surma põhjustamisega seoses ei ole hõlmatud kahju, mis on väidetavalt tekkinud seetõttu, et riik uuris V. M. surmaga seotud asjaolusid pealiskaudselt ning ei täitnud oma kohustusi surma asjaolude hilisemal uurimisel. Seetõttu jätab ringkonnakohus need apellatsioonkaebuse väited ja sellega seonduvad viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tähelepanuta;
12. c)kui kahju tekitati võlasuhte raames, on põhimõtteliselt õige halduskohtu seisukoht, et halduskohus ei saa sellist kaebust kahju hüvitamiseks rahuldada. Käesoleval juhul on halduskohus siiski asunud kahjunõuet sisuliselt lahendama sellekohaste tõendite kogumise teel. Kaebus halduskohtule esitati 14. oktoobril 2005, kohus võttis kaebuse menetlusse 29. detsembril 2005 ja otsus asjas tehti 20. detsembril 2007, seega ligikaudu kaks aastat pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks asja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 2). Neid eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata seetõttu, et kahju pole tekkinud mitte avalik-õiguslikus, vaid võlasuhtes. Seetõttu oleks kohus TsMS §-le 2 vastava õiguskaitse tagamiseks pidanud hindama kahju hüvitamise põhjendatust ka juhul, kui kahju tekitati tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, ning nõude põhjendatuse korral hüvitise välja mõistma;
13. d)halduskohus eksis siiski suhte olemuse määramisel. Õige on seisukoht, et isiku allutamine psühhiaatrilisele ravile PsAS § 11 lg 1 alusel toimus avaliku õiguse normide alusel. Asjaolu, et psühhiaatrilise abi seadus näeb alates 4. veebruarist 2006 ette loa andmise tsiviilkohtumenetluses, mitte halduskohtumenetluses, ei ole ringkonnakohtu arvates määrav. Kuigi kohtulik kontroll on ravile allutamisel seotud isiku tahte väljaselgitamise võimatusega ja tagab erapooletu kontrolli tahte tuvastamise võimatuse korral, on psühhiaatrilise ravi osutamise korral erinevalt muudest patsiendi tahte väljaselgitamise võimatuse juhtudest ravile allutamine mitte üksnes patsiendi tervise kaitse huvides, vaid teiste inimeste õiguste kaitse ja avalikes huvides. Halduskohtu ja vastustajate seisukoha järgi oleks isikul PsAS § 11 lg 1 asjaolude esinemise ja ravile allutamise korral tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimine kohustuslik.

§ 766

lg 6 kohaselt ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik.

§ 767

lg 1 sätestab, et kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama (otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik kätte saada, on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi nõusolekuta, kui see on patsiendi huvides ja vastab tema poolt varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ja tervishoiuteenuse viivitamatu osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist. PsAS § 11 lg 1 alusel ravile allutamise korral ei ole võimalik tuvastada, kas tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastas patsiendi tegelikule või eeldatavale tahtele; sellist tahet ei eeldatagi. Tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile allumise kohustuse korral puuduvad ka muud võlaõigusseaduses tervishoiuteenuse osutamise lepingule omased tunnused, nt

§ 772lgs 2 näidatud patsiendi õigus lepingut igal ajal üles öelda.

Tähelepanu tuleb pöörata ka

§ 767

lgle 1, mis seab patsiendi tahte hilisema väljaselgitamise teenuse osutamiseks lepingu alusel oluliseks nõudeks; e) ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida halduskohtu ja menetlusosaliste tähelepanu ka asjaolule, et RVastS § 10 lg 1 kohaselt on surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel.

§ 134

lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis asjas nr 3-2-1-19-08 (otsuse p 17), et erandlikuks asjaoluks ei saa olla surma põhjustamine kui selline, samuti ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Eesti Vabariik Sotsiaalministeeriumi kaudu esitas kassatsioonkaebuse, kus palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on tehtud materiaalõiguse norme vääralt kohaldades ja menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Kassatsioonkaebust põhjendatakse alljärgnevalt: a) Eesti õigusruumis puudub avalik-õigusliku raviteenuse mõiste; tervishoiuteenuse osutamise näol on tegemist võlaõigusliku suhtega. PsAS § 2 p 2 kohaselt on psühhiaatriline abi PsAS tähenduses psüühikahäirete diagnostika, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetav tegevus. PsAS § 4 p 1 järgi on isikul psühhiaatrilise abi saamisel õigus saada ravi ja põetust võrdsel alusel muude haigetega; b)

§ 759

kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping mh automaatselt sõlmituks, kui tervishoiutöötaja on patsienti ravima asunud. Kuna V. M.-i asuti ravima, siis on tulenevalt sellest sättest tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmitud.

§ 759

näol on tegu sättega, mille mõju ei saa pooled välistada; c)

§ 766

kohaselt osutatakse reeglina tervishoiuteenust isiku nõusoleku alusel, kuid sama paragrahvi lg 6 alusel ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek vajalik. Psühhiaatrilise abi seadus on eriseadus, mis seda lubab;

1. d)ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus oleks pidanud lahendama võlaõiguslikust lepingust tulenevat vaidlust. Võlaõiguslike vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. 10. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale täies ulatuses. Apellatsioonikohtu otsuse tegemisel on vääralt kohaldatud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kaebuse põhjendused:
2. a)tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse tervishoiuteenusena tervishoiutöötaja tegevust haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimeste vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu kehtestab Sotsiaalministeerium. Vastavalt sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määruse nr 13 "Tervishoiuteenuste loetelu kehtestamine" § 1 lg-le 1 käsitati tervishoiuteenustena TTKS mõistes Rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenuseid. RHK-10 peatükis V, koodiga F00F99 on muu hulgas tähistatud psüühika- ja käitumishäirete ravi (alapeatükk F20-F29 - skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired);
3. b)kuivõrd V. M. suhtes toimus lepingulise raviteenuse osutamine

§ 766lg 6 ja Ps

AS § 11 lg 1 koosmõjus ja vastava lepingu sõlmimiseks ei pidanud olema V. M. nõusolekut, siis on asjakohatud ringkonnakohtu arutlused

§ 767

lg 1 kohase patsiendi tegeliku või eeldatava tahte väljaselgitamise võimatusest - vastav kohustus puudus. Seega ei ole asjakohane ka ringkonnakohtu väide

§ 772lg-s 2 sätestatud ülesütlemisõiguse piiratuse kohta.

On selge, et ilma patsiendi nõusolekuta (sh ka vastu tahtmist) sõlmitud lepingut ei saa patsient igal ajal lõpetada; c) ka Riigikohtu erikogu on

1. novembri
2. a määruses kohtuasjas nr 3-3-4-1-08 jõudnud järeldusele, et TTKS mõistes tervishoiuteenuse osutamine toimub tervishoiuteenuse osutamise lepingu raames, mida reguleerib

41. ptk. Riigikohtu erikogu leidis, et vastavate osapoolte vahel on eraõiguslik võlasuhe, millest tulenev vaidlus kuulub lahendamisele tsiviilkohtus;

1. d)arstiteaduse nõuete kohane tervishoiuteenuse osutamine on vältimatu psühhiaatrilise ravi kontekstis patsiendi ja haigla jaoks ravi osutamise seisukohalt samaväärne situatsiooniga, kus tervishoiuteenuse osutamine toimub isiku vabal tahtel sõlmitud tervishoiuteenuse lepingu alusel;
2. e)põhjendamatu oli ringkonnakohtu järeldus, et halduskohus oleks pidanud hindama kahju hüvitamise põhjendatust ka tervishoiuteenuse lepingu alusel. Halduskohus ei rikkunud kohustust lahendada asi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väheste kuludega, kuivõrd asja venimine oli reaalsuses põhjustatud faktist, et kaebaja muutis ja täiendas menetluse kestel korduvalt (22. augustil 2006 ja 30. oktoobril 2007) 14. oktoobril 2005 esitatud kaebust;
3. f)asjaolu, et tsiviilõiguslikule võlasuhtele eelneb haldusmenetlus (nt nagu kohaliku omavalitsuse poolt kinnistu müügilepingu sõlmimisele võib eelneda haldusmenetlus: viiakse läbi enampakkumine), ei muuda selle võlasuhte sisu ja olemust. 11. M. M. vaidleb kassatsioonkaebustele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kõigepealt käsitleb kolleegium küsimust, kas M. M. kaebus kuulub halduskohtu pädevusse - kas väidetava kahju tekitanud tegevus toimus avalik-õiguslikus või eraõiguslikus suhtes (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu ringkonnakohtu seisukohale, et halduskohus pidanuks sõltumata suhte iseloomust kaebuse sisuliselt lahendama (II). Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I 13. Nii kaebaja, vastustajad kui ka kohtud on leidnud, et isiku tahte vastane paigutamine ravile on haldusotsus, tegemist on riigipoolse haldussunni teostamisega. Ka kolleegium nõustub selle seisukohaga ning ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda. 14. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas tervishoiuteenuse osutamine, mis eelnimetatud otsusele järgneb, toimub avalik-õiguslikus või eraõiguslikus suhtes. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseadus (

).

§ 758

lg 1 järgi kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.

§ 759

kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmituks muu hulgas tervishoiuteenuse osutamise alustamisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Patsiendi nõusoleku või tema tegeliku või eeldatava tahte arvestamise suhtes kehtestab erandi

§ 766

lg 6, mille kohaselt ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. 15. Ringkonnakohus viitas oma otsuses

§ 767

lg-le 1, mis sätestab teadvuseta või otsustusvõimetu patsiendi puhul tervishoiuteenuse osutamise patsiendi nõusolekuta, kuid ka kohustuse patsiendi varem avaldatud või eeldatav tahe patsiendi omaste kaudu välja selgitada. Samas lubab

§ 766

lg 6 seaduses sätestatud juhtudel osutada tervishoiuteenust ka sõltumata patsiendi nõusolekust, sh tema tahte (ka varem avaldatud või eeldatava tahte) vastaselt. Sellise erijuhu näebki ette PsAS § 11 lg 1, mis sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 16. Seega näeb võlaõigusseadus koostoimes psühhiaatrilise abi seadusega ette võimaluse tervishoiuteenuse osutamiseks sõltumata patsiendi või tema seadusliku esindaja tahtest ja sellise suhte lugemist eraõiguslikuks ei välista

§ 767lg 1.

Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et patsient ega tema seaduslik esindaja ei ole oma nõusolekut raviteenuse osutamiseks andnud. 17. Ringkonnakohus nägi vastuolu ka selles, et kui ravi osutamine toimub võlasuhtes, peaks patsient ja tervishoiuteenuse osutaja sõlmima lepingu, määrates kokkuleppel kindlaks tervishoiuteenuse osutamise tingimused; samas tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral ei ole võimalik tuvastada selles osas patsiendi tahet. Lisaks leidis ringkonnakohus, et tahtest olenematu ravi korral puuduvad ka muud võlaõigusseadusest tulenevad tervishoiuteenuse osutamisele omased tunnused, näiteks

§ 772lg-st 2 tulenev patsiendi õigus leping igal ajal üles öelda.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et vältimatu psühhiaatrilise abi osutamine PsAS § 11 lg 4 alusel erineb võlaõigusseaduses sätestatud tervishoiuteenuse osutamise üldregulatsioonist. Kolleegium möönab, et vaidlusaluste suhete aluseks on raske pidada lepingulist vahekorda. Samas ei pea kolleegium nende õigussuhete liigi määratlemisel esmatähtsaks suhete välist vormi. Oluline on see, et isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja poolt tema kutsetegevuse raames. Vaidlus puudub selle üle, et kaebusega seonduvad asjaolud tekkisid tervishoiuteenuse osutamise käigus ning ravi vahetul osutamisel tegutses arst kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites. Seetõttu leiab kolleegium, et kehtiva õiguse raames puuduvad sellised kaalukad asjaolud, mis välistaksid vaidlusaluste suhete käsitamise võlaõiguslike suhetena, sõltumata nende suhte tekkimise konkreetsest alusest.

1. Ringkonnakohus märkis, et ravi kestus ei saa määrata ravi osutamise õiguslikku vormi. Kuivõrd
2. aastal kehtinud PsAS § 13 lg 4 nägi üle 14 päeva kestva ravi korral ette halduskohtu loa vajalikkuse, leidis ringkonnakohus, et ka enne 14-päevase tähtaja möödumist toimuv peaks olema avalik-õiguslik suhe. SA PERH viitas kassatsioonkaebuses sellele, et kui tsiviilõiguslikule võlasuhtele eelneb haldusmenetlus, ei muuda see võlasuhte olemust ja sisu. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi puhul on võimalik eristada avalikõiguslikku otsustust isiku ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks ja tervishoiuteenuse osutamist kui viidatud otsuse järgset eraõiguslikku suhet. Osundatud PsAS § 13 lg 4 andis halduskohtu pädevusse üksnes otsustuse tahtest olenematu ravi jätkamise põhjendatuse üle (PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuse üle), mitte aga tervishoiuteenuse osutamise (ravi ja sellega kaasneva tegevuse) sisu üle. II
3. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et halduskohus pidanuks tulenevalt HKMS § 5 lg-st 1 ja TsMS §-st 2 hindama kahju hüvitamise põhjendatust ka juhul, kui kahju tekitati tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, ning nõude põhjendatuse korral hüvitise välja mõistma. Kohus arvestas, et menetlus kestis kaks aastat ning et menetluses koguti hulgaliselt tõendeid kahjunõude sisuliste aspektide kohta.
4. Kassaatorid viitasid sellele, et menetluse kestel on kaebaja korduvalt oma kaebust ja taotlusi muutnud ning palunud tähtaegade pikendamist. Kolleegium nõustub selles osas kassaatoritega. M. M. muutis oma
5. oktoobril 2005 esitatud kaebust
6. augustil 2006 ja
7. oktoobril
8. Arvestades asjaolu, et tegemist on keeruka vaidlusega, ei saa sellises olukorras pidada halduskohtus toimunud menetlust ebamõistlikult pikaks. Kehtivast õigusest ei ole võimalik ka tuletada halduskohtu kohustust lahendada võlaõiguslik vaidlus. Kohtuasjas on vastustajad püsivalt leidnud, et tegemist on üldkohtu pädevuses oleva vaidlusega. Halduskohus on kaebajale selgitanud, et tal oleks õigem pöörduda üldkohtusse. Kui kaebaja sellest hoolimata pidas õigeks jätkata halduskohtumenetlust, ei tulene sellest halduskohtu kohustust lahendada tsiviilasi. III
9. Lähtudes eeltoodud põhjendustest rahuldab kolleegium kassatsioonkaebused, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu otsuse.
10. Kassaator SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla on Riigikohtule esitanud taotluse mõista menetluskulud välja M. M.lt. Kolleegiumile esitatud kohtukulude nimekirja kohaselt koosnevad kassaatori kassatsiooniastme menetluskulud õigusabikuludest summas 41 418 krooni ja kassatsioonikautsjonist summas 400 krooni. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 10 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et käesolev vaidlus ei välju kassaatori igapäevase põhitegevuse raamidest ning seega on tema töötajaid eelduslikult piisavalt kvalifitseeritud sihtasutuse esindamiseks sellises vaidluses. Arvestades, et esimeses ja teises kohtuastmes esindas SAd PERH tema töötaja, ei olnud ka kassatsiooniastmes välise õigusabi kasutamine möödapääsmatu. Eelnevat arvestades jätab kolleegium SA PERH õigusabikulud tema enda kanda.
11. Kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjonid tuleb vastavalt HKMS § 90 lg-le 2 tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld