Obsah (4)

§ 61§ 50§ 60§ 70

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 70 lg 2 alusel õigus nõuda elatise suurendamist hagi esitamisele eelnenud aasta eest vaatamata sellele, et kostja täitis elatise maksmise kohustust kooskõlas kohtumäärusega kinnitatud kompromissiga.

§ 61

lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Ülalpidamiskohustust on rikutud ka juhul, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Kui kohus tuvastab, et kohtuotsuse alusel elatist maksev vanem oleks pidanud, arvestades tema muutunud varalist seisundit ja lapse vajaduste suurenemist, maksma suuremat elatist, kui oli välja mõistetud kohtuotsusega, on vanem rikkunud ülalpidamiskohustust ja elatise suurust tuleb muuta.

1. aastal väljamõistetud elatis 1500 krooni kuus ei rahuldanud
2. aastal enam lapse vajadusi. Hageja nõudis elatist tagantjärele juurde 300 krooni kuus, s.o miinimummääras. Makstes hageja nõutud elatist ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni, on kostja selle suurusega ka ise nõustunud. Kostja varaline seisukord võimaldas tal seda kohustust täita ka hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest. Kostja pangakontol oli piisavalt raha, seega oli kostja võimeline täitma elatise maksmise kohustust vähemalt minimaalmääras. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista pool nii kriminaalasja nr 1-07-7803 menetluses kantud kuludest, mille kostja on õigeks võtnud, kui ka kriminaalasjas nr 06231702023 tehtud määruse alusel hagejalt kui alaealise isiku seaduslikult esindajalt nõutud ja hageja kantud kriminaalmenetluse lõpetamise kuludest, s.o kokku 3474 krooni 10 senti. Kuna seadus ei kohusta vanemaid kandma alaealisele väärteomenetluses mõistetud karistusi, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja pool hageja tasutud lapsele väärteoasjades karistuseks määratud rahatrahvidest.
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti välja elatise võlg 2817 krooni ajavahemiku eest
4. jaanuarist
5. oktoobrini 2007 ning kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusena määratud rahaline kohustus 1932 krooni 85 senti. Vaidlustatud osas palub kostja jätta hagi rahuldamata.
6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja täitis ülalpidamiskohustust ebaregulaarselt, samuti ei piisanud elatisest lapse ülalpidamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
8. juuli
9. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 1932 krooni 85 senti kriminaalmenetluse lõpetamisel alaealise lapse kohustuse täitmiseks hageja tasutu katteks. Selles osas jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse lõppjärelduse elatise võla väljamõistmise kohta, kuid täpsustas maakohtu otsuse põhjendusi. Samuti jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 1541 krooni 25 senti kriminaalasjas lapselt väljamõistetud menetluskulude katteks, ning osas, millega jäeti rahuldamata hagi väärteoasjades lapsele määratud rahatrahvide hüvitamiseks. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt määrati kostja makstav elatis 1500 krooni kuus kindlaks poolte kompromissis, mille kohus kinnitas
10. oktoobri
11. a määrusega, lõpetades ühtlasi menetluse hageja esitatud elatisehagis. Poolte kokkulepe on kohtu kinnituse tõttu sundtäidetav. Samas ei ole kohus teinud otsust, milles oleks arvestatud ülalpidamissuhte

§ 61

lg-st 2 tuleneva eripäraga ja tuvastatud, milline oli kummagi vanema varaline seisund ja lapse vajadus kokkuleppe sõlmimise ajal. Seega ei ole tuvastatud, milline oli sellele sättele vastav elatise suurus. Arvestades, et pooled jõudsid elatise suuruses kokkuleppele, tuleb eeldada, et sel ajal kattis kostja kohustusena kokkulepitud 1500 krooni lapse vajadused ja oli kooskõlas vanemate varalise olukorraga. See ei välista aga elatist maksma kohustatud vanema kohustust maksta kokkulepitust suuremat elatist, kui lapse vajadus on suurenenud või vanemate varaline seisund muutunud. Mõlemal vanemal on seadusest tulenev kohustus oma lapse eest hoolitseda, tema õigusi ja huve kaitsta (

§ 50

lg-d 1 ja 2) ning last ülal pidada (

§ 60lg 1).

Kui vanemate kokkuleppe alusel makstav elatis ei vasta lapse vajadustele ja vanema võimalustele (

§ 61

lg 3), rikub elatist maksma kohustatud vanem ülalpidamiskohustust ja õigustatud vanemal on õigus esitada hagi elatise saamiseks. Poolte kokkuleppe korral tuleb hinnata selle vastavust ülalpidamissuhte

§ 61lg-st 2 ja §-st 71 tulenevale eripärale.

Ülalpidamiskohustust on rikutud isegi siis, kui vanem maksab elatist vastavalt kohtuotsusele, kuid oleks pidanud varalist olukorda ja lapse vajadusi arvestades maksma väljamõistetud elatisest suuremat elatist. Poolte kokkuleppe olemasolu ei välista vanema õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist

§ 70lg 2 alusel.

Hageja taotles lisaks kostja makstule temalt iga kuu veel 300 krooni väljamõistmist. Kuna

§ 61lg-s 4 sätestatud elatise alammäär oli alates 1.

jaanuarist 2007. a 1800 krooni, taotles hageja kostjalt elatist alammääras. Viidatud sätte järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise väljamõistmiseks alla selle alammäära annavad võimaluse

§ 61lg-s 5 ja lg 6 p-des 1-3 sätestatud asjaolud.

Kuna

§ 61

eesmärgiks on tagada lapse õigus saada piisavalt elatist ka siis, kui vanemad elavad lahus, ja alla elatise miinimummäära võib kohus elatise välja mõista üksnes erandina, peab väljamõistetav igakuine elatis olema üldjuhul vähemalt

§ 61

lg-s 4 sätestatud suuruses, mis katab eelduslikult lapse vajadused.

§ 61

lg-s 4 sätestatud elatise suurus ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada piisavat ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus. Seega kui vanem, kelle juures laps elab, nõuab elatist

§ 61

lg-s 4 sätestatud ulatuses, ei pea ta lapse vajadust või vanemate võimalusi täiendavalt põhjendama ega tõendama. Kui elatist maksma kohustatud vanem leiab, et ta on oma lapse ülalpidamiskohustuse täitnud seaduses sätestatud alammäärast väiksema elatusraha maksmisega, peab ta põhjendama ja tõendama, et selleks esineb mõni

§ 61

lg-tes 5 või 6 sätestatud alus.

§ 70

lg 2 alusel peab elatist maksma kohustatud isik seda asjaolu põhjendama ja tõendama ka juhul, kui elatist hagetakse temalt tagasiulatuvalt aja eest enne elatisehagi esitamist. Kostja põhjendas oma võimetust maksta hageja nõutud elatist oma osalise töövõimetuse ja varalise seisundi halvenemisega. Kostja on kaotanud 30% töövõimest. Elatist maksma kohustatud vanema osaline töövõimetus võib kooskõlas

§ 61

lg 6 pga 1 anda aluse elatise määramiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Seejuures peab olema tõendatud, et töövõimetuse tõttu ei ole vanem suuteline maksma elatist miinimummääras. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et osaline töövõimetus oleks mõjutanud tema varalist olukorda nii, et see ei võimaldaks tal anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja varalise olukorra hindamisel arvestas maakohus põhjendatult kostja pangakontole laekunud raha. Seega ei ole usutav kostja väide selle kohta, et ta ei ole võimeline maksma lapsele elatist vähemalt miinimummääras. Kriminaalasja nr 06231702023 lõpetamise määrusega pandi poolte alaealisele lapsele kohustus hüvitada 3865 krooni 70 senti. Nõutud summa tuli tasuda hiljemalt

1. jaanuaril
2. a. Selle kohustuse täitis lapse eest hageja. Kuna kriminaalasja menetleja ei kohustanud lapse vanemat täitma lapse kohustust, nagu võimaldab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 188, pidi kohustuse täitma alaealine ise. Seega ei ole alust kohustada kostjat hüvitama hagejale tehtud kulutusi. Maakohtul ei olnud pädevust KrMS § 188 alusel otsustada, kas lapse asemel panna kohustuse täitmine tema vanematele või mitte. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, millega palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsuse lõppjäreldus elatise võla väljamõistmises, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta rahuldamata hagi elatise suurendamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti

§ 70

lg-d 1 ja 2, § 61 lg-d 2 ja 6 ning tõlgendas valesti Riigikohtu varasemaid seisukohti. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtulahendi alusel makstava elatise hilisema ebapiisavuse korral on elatist nõudma õigustatud isikul õigus nõuda elatise suurendamist tagasiulatuvalt. Elatise suurendamist on võimalik nõuda igal ajal, kui esinevad

§ 61lg-s 3 sätestatud eeldused.

Sellisel juhul suurendatakse elatist alates hagi esitamisest. Ringkonnakohus on leidnud, et arvestades asjaoluga, et pooled jõudsid elatise suuruses kokkuleppele, tuleb eeldada, et sel ajal kattis kokkulepitud elatis lapse vajadused ja oli kooskõlas poolte varalise olukorraga. Seega ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kohtuliku kokkuleppe korral ei ole tuvastatud

§ 61lg-s 2 sätestatud eeldusi.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et elatise (tagasiulatuvalt) suurendamise nõude korral ei pea hageja lapse vajadusi või vanemate võimalusi põhjendama ega tõendama. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et lapse vajadused on suurenenud. Asjaolu, et last karistati väärteo- ja kriminaalmenetluses rahatrahvidega, ei saa olla elatise suurendamise aluseks. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja peab lisaks töövõimetusele tõendama ka seda, et ta ei ole võimeline maksma elatist miinimummääras. Kostja varaline seisund on valesti kindlaks tehtud.

1. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.
2. Asja menetlenud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
3. märtsi
4. a määrusega asja läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise kohta. Selles osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 järgi uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
6. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsuse õigsust üksnes osas, mille peale on esitatud kassatsioonkaebus. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt

§ 70lg 2 alusel elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kuni hagi esitamiseni maksis kostja hagejale lapse ülalpidamiseks elatist kohtu kinnitatud kompromissi alusel.

1. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitas Tallinna Linnakohus
2. oktoobri
3. a määrusega poolte kompromissi, mille järgi kostja maksab hagejale lapse ülalpidamiseks elatist 1500 krooni kuus alates
4. novembrist 2005 kuni lapse täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kui kompromissis kokkulepitud elatis ei vasta lapse vajadustele ja vanema võimalustele, siis on vanemal õigus esitada hagi elatise suuruse muutmiseks. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejal on õigus nõuda

§ 70lg 2 alusel elatise suurendamist tagasiulatuvalt.

Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus

§ 70lg 1 kohaselt elatise välja alates elatisehagi esitamisest.

Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud

§ 61lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Ts

MS § 459 lg 1 alusel on poolel õigus pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui esinevad järgmised asjaolud: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel tehti nõude rahuldamise otsus (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada (TsMS § 459 lg 1 p 2). Eeltoodust tulenevalt võis hageja nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud. TsMS § 459 lg 2 kohaselt võib kohtuotsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. Kolleegium leiab, et

§ 70lg 2 ei ole Ts

MS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. 13. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele vanema varalise seisundi hindamise kohta märgib kolleegium järgmist. Kooskõlas

§ 61

lg 6 p-ga 1 võib kohus elatise suurust vähendada alla

§ 61

lg-s 4 nimetatud alammäära juhul, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu. Seadusest ei tulene, et vanema töövõime kaotuse korral ei tule hinnata tema varalist seisundit, nagu näevad ette

§ 61lg-d 2 ja 3.

Samuti ei tulene seadusest, et vanema töövõimetus toob automaatselt kaasa elatise väljamõistmise alla

§ 61lg-s 4 nimetatud alammäära.

Kolleegium leiab, et

§ 61

lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse otsustada elatise suuruse vähendamine alla kehtiva alammäära. Selleks võib kohus muu hulgas hinnata, kuidas mõjutab vanema töövõimetus tema sissetulekut. Seega saab kohus mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata

§ 61

lg-s 4 sätestatud elatise alammäära või jätta suurendamata elatist selle määrani (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-08, p 11 ja
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).
5. Alama astme kohtud jätsid menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks menetluskulude jaotust muuta. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 järgi samuti poolte kanda.
6. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu