Obsah (6)

§ 197§ 198§ 1035§ 94§ 82§ 1028

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Kuna TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, oli alusetust rikastumisest tulenev hageja nõue tasaarvestusavalduse tegemise ajal sissenõutav. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul ei ole tasaarvestus

§ 197tähenduses keelatud.

Seega olid hageja ja kostja I nõuded kattuvas ulatuses lõppenud. Hageja vähendas oma nõuet intressi vähendamise tõttu. Nõuet vähendada ei keela ka PankrS §

1. Nimetatud sätte kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte rohkem kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekule. Hageja nõude aluseks oli
2. veebruaril 2007 esitatud avaldus, millest tulenes kostja I võlgnevus. Raha kasutamise eest arvestas hageja intressi kuni
3. detsembrini 2006, lähtudes

§-s 94 sätestatud määrast, ning määras intressi lõplikuks suuruseks 56 715 krooni 91 senti. Esitatud arvestusele ei ole kostjad vastu vaielnud. Seega võlgnes kostja I hagejale 3 856 715 krooni 91 senti, hageja kostjale I omakorda 3 501 800 krooni, millest tulenevalt jäi hageja nõude suuruseks 354 915 krooni 91 senti. Seda nõuet tuleb PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi tunnustada rahuldamisele kuuluva nõudena kostja I pankrotimenetluses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tunnustati hageja nõuet 354 915 krooni 91 senti, ning muuta kohtuotsuse põhjendusi osas, milles kohus tuvastas ebaõigesti tasaarvestuse toimumise. Kostja I palub jätta hageja nõude tunnustamata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kostja I leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt

§ 198

. Hageja on teinud küll tasaarvestuse avalduse, kuid selles kajastati krediidilepingust tuleneva nõude tasaarvestamist, mitte alusetust rikastumisest tuleneva nõude tasaarvestamist.

1. veebruari
2. a avaldusest ei nähtu tasaarvestuse aktiivnõudena alusetust rikastumisest tuleneva nõude tasaarvestamine. Kohus ei saa asuda seisukohale, et
3. veebruaril 2007 tasaarvestati muud nõuet, kui oli käsitletud tasaarvestuse avalduses.

§-ga 198 on vastuolus ringkonnakohtu järeldus, et seadus võimaldab tasaarvestuse avaldust muuta. Kohus ei saa tõlgendada tasaarvestuse avaldust erinevalt selle sisust. Tasaarvestust ei saa lugeda toimunuks. Ringkonnakohus on kohaldanud vääralt

§ 197

lg-t 2 ja rikkunud menetlusnorme.

§ 197

lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Isegi kui nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et tasaarvestus on toimunud, lõppesid selle tulemusena poolte nõuded alates ajast, mil neid võis tasaarvestada. Sellises olukorras puudus hagejal seadusest ja/või lepingust tulenev alus nõudelt intressi ja/või viivist arvestada. Hageja on palunud kohtul tunnustada krediidilepingust tulenevat intressinõuet. Kostja I on kogu menetluse kestel vaidlustanud hageja kogu nõuet. Sellele vaatamata on ringkonnakohus tunnustanud hageja intressinõuet 56 715 krooni 91 senti. Otsuses puuduvad igasugused põhjendused ja viited õigusnormile, mis annaks seesuguses olukorras hagejale õiguse intressi nõuda. Isegi kui nõustuda kohtu järeldusega tasaarvestuse toimumisest (millega kostja I ei nõustu), nähtub, et tasaarvestuse tulemusena sai hageja nõude suuruseks olla kõige rohkem 298 200 krooni.

1. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
2. Kostja II nõustub kassatsioonkaebusega osaliselt.
3. Kostjad III ja IV ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu intressi nõude osas tühistada ja asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 298 200 krooni suuruse põhinõude tunnustamise osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
5. Kolleegium loeb kostjad II, III ja IV TsMS § 680 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt Riigikohtu menetluses kaaskassaatoriks, kuna pankrotimenetluses nõude tunnustamise vaidluses saab tuvastusotsuse teha üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute kohta ühiselt.
6. Kassatsioonkaebuse väitel kohaldas ringkonnakohus vääralt

§ 198

. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei kohaldanud asjas

§ 198

. Ringkonnakohus lähtus tunnustamiseks esitatud nõude põhjendatuse tuvastamisel tasaarvestuse mõistest.

§ 197

lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja I kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et tasaarvestust ei saa lugeda toimunuks, kuna tasaarvestuse avalduses kajastati krediidilepingust tuleneva nõude tasaarvestamist, mitte alusetust rikastumisest tuleneva nõude tasaarvestamist, on põhjendamatud.

§ 197

lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Praegusel juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et hagejal oli sissenõutav nõue kostja I vastu ja kostjal I oli nõue hageja vastu ning tasaarvestuse tulemusena jäi hagejal kostja I vastu 298 200 krooni nõue, millele lisaks arvestas hageja intressi. Ringkonnakohus ei kohaldanud asjas

§ 197

lg-t 2 vääralt, sest asjas ei kohaldu lõike kaks teine lause, mille kohaselt, kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Seda, et nõude eest oleks intressi makstud, ei ole kostja I väitnud. Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole asja lahendamisel tähtsust, kas hageja tasaarvestas oma nõude kostja I nõudega, sest tasaarvestuse kehtetuse korral võlgneks kostja I hagejale suurema summa, kui hageja nõuab.

1. Kolleegium märgib veel, et PankrS § 107 ei keela taotleda nõude tunnustamist väiksemas ulatuses, kui võlausaldaja oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekule. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 9 ja
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 25). Kolleegium peab vajalikuks siinjuures korrata eelnimetatud lahendites väljendatud seisukohta, et kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Ringkonnakohus tuvastas praeguses asjas, et hagejal oli kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille rahuldamist või muul alusel lõppemist ei ole kostja I tõendanud.
6. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad viited õigusnormile, mis annaks hagejale õiguse intressi nõuda. Samas ei ole alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel välistatud intressi nõudmine. Riigikohus on
7. juunil
8. a tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et

§ 1035

lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks

52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab

§ 94

. Intressi nõue muutub

§ 1035

lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega oli hagejal õigus nõuda alusetust rikastumisest tuleneva nõude alusel intressi

§-s 94 sätestatud suuruses ajast, mil kostja I sai teada või pidi teada saama asjaolust, mis andis hagejale aluse saadu tagasi nõuda.

§ 1035

lg 3 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata kostja I heauskust raha saamisel või pärast seda

§ 1035lg 1 ja lg 2 järgi.

19. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millal muutus hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks ning kas ja mis hetkest muutus kostja I pahauskseks

§ 1035mõttes.

Seetõttu on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), tuleb kohaldada

§ 82

lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (

§ 82

lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest.

§ 1028

lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).
3. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
4. Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu