Obsah (6)

§ 741§ 12§ 9§ 93§ 92§ 90

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-19-09 Määruse kuupäev 29. aprill 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Füüsilisest isikust

) § 741 lg 1 sätestab määruskaebuse esitamise õiguse kohta järgmist: "Ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti." 10. Tartu Halduskohus jättis FIE XXXXXXXX XXXX taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus luges FIE XXXXXXXX XXXX kaebuse tähtaegselt esitatuks. Viimati mainitud määruse peale esitas PRIA määruskaebuse Riigikohtule. Kolleegium märgib, et selleks, et PRIA saaks vastavalt

§ 741

lg-le 1 vaidlustada Tartu Ringkonnakohtu määrust, millega loeti FIE XXXXXXXX XXXX kaebus tähtaegseks, peab selline võimalus olema ette nähtud seaduses või peab see määrus takistama asja edasist menetlust. 11.

§ 12

lg 3 sätestab kaebuse tähtaja ja halduskohtu määrust puudutava osas järgmist: "Halduskohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest." Seega ei näe

§ 12

lg 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku teised sätted ette võimalust esitada ringkonnakohtu määruse peale, millega loeti kaebus tähtaegselt esitatuks, määruskaebust Riigikohtule. Ühtlasi ei keela halduskohtumenetluse seadustik ringkonnakohtu määruse, millega loeti kaebus tähtaegselt esitatuks, vaidlustamist Riigikohtus. 12. Kolleegium märgib, et kohus saab lahendada vaid tähtaegselt esitatud kaebust. Kui halduskohus jätab kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja ringkonnakohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, siis on kohtumenetluses tekkinud eraldiseisev vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle. Kui menetlusosalisel ei oleks võimalik vaidlustada ringkonnakohtu eelmainitud määrust, siis saaks ta sisuliselt alles kassatsioonkaebuses esitada vastuväiteid kaebuse tähtaegsuse osas. Ühtlasi peaks Riigikohus pöörduma tagasi tähtaja küsimuse juurde olukorras, kus juba on olemas haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse kohta. Kui kassatsioonimenetluses selgub, et halduskohtule esitatud kaebus ei olnud tähtaegne, siis peaks Riigikohus tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning lõpetama asja menetluse. Selline olukord ei tagaks kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist. Samuti koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi. Eeltoodud põhjustest tingitult on kolleegiumi seisukohal, et

§ 741

lg-s 1 sätestatut "määrus takistab asja edasist menetlust" tuleb tõlgendada laiendavalt. See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine. II 13. Haldusmenetluse seaduse § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega. Kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti (

§ 9lg 1).

Kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks (

§ 9lg 6).

1. Halduskohus jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, kuna kaebus esitati tähtaega rikkudes, kaebaja ei asunud mõistliku aja jooksul haldusakte välja nõudma ning mõjuvaks põhjuseks ei ole asjaolu, et kaebaja ei tegelenud
2. ja
3. a põllumajandusliku tootmisega. Ringkonnakohus luges kaebuse tähtaegselt esitatuks, sest kaebaja ei viivitanud ebamõistlikult haldusaktide väljanõudmisega. Vaidlust ei ole selles, et pärast käskkirjade väljanõudmist esitati kaebus halduskohtusse 30 päeva jooksul. Vaidlus seisneb selles, kas käskkirjade väljanõudmine toimus mõistliku aja jooksul ning kui ei toimunud, kas esinevad mõjuvad põhjused kaebuse tähtaja ennistamiseks.
4. FIE XXXXXXXX XXXX esitas PRIA-le pindalatoetuse taotluse
5. juunil
6. Taotlused jäeti rahuldamata PRIA
7. novembri
8. a käskkirjadega. PRIA väidab, et vaidlustatud käskkirjad saadeti FIE XXXXXXXX XXXXle tähitult
9. detsembril 2004, kuid PRIA-l puudub kinnitus (väljastusteade, kinnitus, märge) selle kohta, et adressaat on need allkirja vastu kätte saanud. Seega puudub PRIA-l tõend selle kohta, et FIE XXXXXXXX XXXXle on vaidlustatud käskkirjad
10. a teatavaks tehtud.
11. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt leidnud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. jaanuari
13. a otsus asjas nr 3-3-1-82-07;
14. mai
15. a määrus asjas nr 3-3-1-23-07). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud (

§ 9lg 6).

1. Kohtuasjas kogutud materjalidest nähtuvalt pöördus FIE XXXXXXXX XXXX PRIA poole vaidlusaluste käskkirjade väljanõudmiseks
2. detsembril 2007 ehk rohkem kui kolm aastat pärast käskkirjade andmist. FIE XXXXXXXX XXXX on seisukohal, et kuna J. J. viibis maist 2004 kuni
3. novembrini 2005 kinnipidamiskohas, siis ei saanud ta vaidlustatud käskkirjadest teada. Samuti märgitakse, et
4. ja
5. a ei tegelenud ta põllumajandusliku tootmisega.
6. Käskkirjade andmise ajal kehtinud põllumajandusministri määruse nr 50 § 8 sätestas, et PRIA peadirektor otsustab ühtse pindalatoetuse või täiendava otsetoetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluse esitamise aasta
7. novembriks. Ühtne pindalatoetus maksti välja põllumajandusministri määruse nr 50 §-s 8 nimetatud otsuse alusel komisjoni
8. detsembri
9. a määruse nr 2199/2003, milles sätestati üleminekumeetmed nõukogu määruse (EÜ) nr 1259/1999 kohaldamiseks
10. a seoses ühtse pindalatoetuse kavaga Tšehhi Vabariigis, Eestis, Küprosel, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias (komisjoni määrus nr 2199/2003) art 8 kohaselt (põllumajandusministri määrus nr 50 § 14 lg 1). Toetusi maksti kord aastas ajavahemikus
11. detsember 2004 -
12. aprill 2005 (komisjoni määrus nr 2199/2003 art 8 punkt 1). Põllumajandusministri määrusest nr 50 ja komisjoni määrusest nr 2199/2003 tulenevalt oli käskkirjade väljaandmiseks kindlaks määratud konkreetne ajavahemik ning
13. a toetus tuli taotlejale maksta hiljemalt
14. aprilliks
15. Vaidlust ei ole selles, et PRIA
16. detsembril
17. a vaidlustatud käskkirjad andis ning FIE XXXXXXXX XXXXle toetust ei maksnud.
18. FIE XXXXXXXX XXXX esitas PRIA-le taotluse soodustava haldusakti andmiseks. Soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt analoogia korras Riigikohtu halduskolleegiumi
19. mai
20. a määrus asjas nr 3-3-1-22-08, p 14). Praegusel juhul nõudis soodustava haldusakti taotleja vaidlustatud käskkirjad välja alles rohkem kui kolm aastat pärast haldusaktide andmist. J. J., viibides kinnipidamiskohas, volitas volikirja alusel oma venda K. J.-d esitama PRIA-le pindalatoetuse taotluse (tl 45), mistõttu pidi J. J. olema teadlik ja huvitatud sellest, et PRIA menetleb nimetatud taotlust. Kolleegium leiab, et antud juhtumil ei oma tähtsust asjaolu, kas J. J.-l oli kinnipidamiskohas viibides võimalik nõuda vaidlustatud käskkirjad välja, kuna pärast kinnipidamiskohast vabanemist (s.o
21. novembril 2005) pöördus FIE XXXXXXXX XXXX PRIA poole vaidlustatud käskkirjade väljanõudmiseks alles
22. detsembril 2007, mis on rohkem kui kaks aastat pärast kinnipidamiskohast vabanemist. Põllumajandustootmisega mittetegelemine ei ole selliseks vabandatavaks asjaoluks, mis õigustaks huvi puudumist taotluse lahendamise käigu kohta. Eeltoodust lähtuvalt nõustub kolleegium halduskohtuga, et antud juhtumil ei ole haldusaktide väljanõudmine toimunud mõistliku aja jooksul. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kaebus esitati tähtaegselt.
23. Kuna FIE XXXXXXXX XXXX on kohtumenetluse kestel jäänud seisukohale, et kaebus esitati tähtaegselt ning ta ei ole tähtaja ennistamise taotluses välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse tähtaegset esitamist, siis ei pea kohus analüüsima seda, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks või mitte.
24. Eeltoodust lähtudes tuleb Tartu Ringkonnakohtu
25. jaanuari
26. a määrus asjas nr 3-08-275 tühistada. Kolleegium jätab jõusse Tartu Halduskohtu
27. mai
28. a määruse asjas nr 3-08-275, täiendades seda käesoleva määruse põhjendustega.
29. Kuna kolleegium teeb ise uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb lahendada ka menetluskulude jaotus (

§ 93lg 4).

Menetluskulud kaebuse läbivaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral kannab kaebaja (

§ 92lg 4).

Kuna PRIA menetluskulude väljamõistmist ei taotle, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kautsjon tuleb tagastada (

§ 90lg 2).

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann