RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-27-09 Otsuse kuupäev 4. mai 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Koht

(LE) § 143 p-s 3, § 151 p-s 5 ja § 152 p-s 1 sätestatut. 2. H. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Menetlusalune isik möönis, et teda on varem samasuguse rikkumise eest karistatud, kuid ta on jätkuvalt seisukohal, et

sätete järgi on õuealal kõnniteel parkimine lubatud ka ilma kõnniteele parkimist lubava ja parkimiskorda täpsustava liikluskorraldusvahendita. Eelmine karistusotsus tema suhtes jõustunud ei ole, kuna ta vaidlustas selle.

1. Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et õuealal on eelistatud liiklejaks jalakäija, kes võib LE § 203 kohaselt liikuda kogu tee (sh sõidutee) ulatuses. Mootorsõiduki juhile sellist õigust

järgi antud ei ole ja ta võib liikuda üksnes sõiduteel, mistõttu tuleb LE §-s 207 sätestatud terminit "tee" mõista sõiduteena. Eelneva põhjal tegi maakohus järelduse, et õuealal parkimise suhtes kehtivad lisaks LE §-s 207 sätestatule ka üldised parkimisreeglid, sh LE §

1. Menetlusalune isik parkis LE § 143 p 3 nõuet rikkudes sõidukit kõnniteel kohas, kus vastav liikluskorraldusvahend puudus, mistõttu on teda õigesti karistatud LS § 7437 lg 1 järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. K.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Väärteoasjade nr 4-08-8501 ja 4-08-6646 eraldi menetlemise tõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud KarS § 63 lg-s 3 sätestatut ja mõistnud menetlusalusele isikule kaks eraldi karistust, mille summa ületab LS § 7437 lg-ga 1 ette nähtud karistuse ülemmäära, milleks on 10 trahviühikut ehk 600 krooni. Menetlusalust isikut on kahe samale väärteokoosseisule vastava teo eest karisatud rahatrahviga suuruses 13 trahviühikut. Sellega on maakohus läinud vastuollu Riigikohtu lahendis väärteoasjas nr 3-1-1-106-04 märgituga, mille kohaselt võib isikut samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. 4.2 Kassaator leiab, et LE § 207 on LE §-de 142 ja 143 suhtes erinorm, mistõttu LE §-des 142 ja § 143 sätestatu õuealal parkimise suhtes ei kohaldu.

§ 207

kohaselt tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Kassaator viitab LE § 2 lg-le 48 ja märgib, et nimetatud sätte kohaselt on tee nii sõidu- kui ka kõnnitee. Seega on LE § 207 järgi lubatud parkida nii sõidukui ka kõnniteel tingimusel, et ei takistata jalakäijat ega muudeta võimatuks teiste sõidukite liiklust. Menetlusaluse isiku sõiduk oli pargitud õuealal kõnniteel nii, et jalakäijatele oli jäetud vabaks 2-meetrine käiguriba. Seega ei takistanud menetlusaluse isiku sõiduk jalakäijaid. Eelnevast lähtudes leiab kassaator, et menetlusalune isik parkis sõidukit

sätteid järgides, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

1. Vastuses kassatsioonile leiab kohtuvälise menetleja esindaja Talvo Rüütelmaa, et kassaatori seisukoht selles, et menetlusalusele isikule mõistetud trahvide summa ei tohi ületada LS § 7437 lg-ga 1 ette nähtud karistuse ülemmäära, on õigustatud. Muus osas on kassatsioon alusetu. Lähtudes VTMS § 63 lg-st 3 ei ole väärteoasjade ühendamine kohtu kohustus, vaid õigus. Kui kohus otsustab väärteoasju ühte menetlusse mitte ühendada, ei tähenda see väärteomenetlusõiguse rikkumist. Menetlusalune isik parkis sõidukit kõnniteel, kuigi lähedal asus tähistatud parkla. Sellega rikkus menetlusalune isik LE § 207, mille kohaselt võib väljaspool tähistatud parklat parkida üksnes siis, kui tähistatud parkla puudub. Ühtlasi rikkus menetlusalune isik sõidukit kõnniteel parkides LE § 143 p 3 nõudeid.
2. Kohtuistungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja oma kassatsioonis toodud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Käsitletava väärteoasja keskseks küsimuseks on see, kas LE §-s 207 sätestatud teeks tuleb pidada ainult sõiduteed või nii sõidu- kui ka kõnniteed. Nimelt mõistetakse LE § 2 lg 48 kohaselt tee all vastavalt teeseaduse §-le 2 maanteed, tänavat, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega. Kui lähtuda grammatilisest tõlgendamisest, nagu seda on teinud kassaator, võib jõuda järeldusele, et LE §-s 207 peetakse silmas nii sõidu- kui ka kõnniteed. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole selline tõlgendus aga kooskõlas

20. peatüki (§-d 203-207) olemuse ja õueala eesmärgiga. 8.

§ 203

järgi võib jalakäija õuealal liikuda kogu tee ulatuses, kuid ta ei tohi juhti põhjendamatult takistada. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt tsiteeritud sättest tuleneb, et õuealal võib kogu tee ulatuses liikuda jalakäija, mitte mootorsõiduki juht. Ühtlasi on õige maakohtu järeldus, et tee, mis LS § 4 lg 6 ja LE § 2 lg 56 järgi moodustab õueala ning millel jalakäijad ja sõidukid koos liiklevad, saab olla üksnes sõidutee LS § 4 lg 3 ja LE § 2 lg 46 tähenduses.

§ 207

järgi tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Asjakohane on maakohtu seisukoht, mille kohaselt saab olla teeks, kus parkimine korraga takistab jalakäijat ja muudab võimatuks teiste sõidukite liikluse, üksnes sõidutee. Seega ei laiene LE §-s 207 sätestatu kõnniteel parkimisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et LE §-d 204207 on sätted, mille eesmärk on jalakäija kui erandkorras kogu sõidutee ulatuses liikuma lubatud isiku ohutuse tagamine.

§ 204

ja § 205 näevad mootorsõidukite liiklemiseks ette ranged kiiruspiirangud, § 206 keelab mootorsõidukil põhjendamatult õuealale sõitmise ja § 207 tagab, et jalakäija saaks õuealal takistamatult liikuda. Seetõttu nõustub kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, et jalakäija on õuealal eelistatud liikleja. Õuealaga külgneva kõnnitee suhtes jalakäija ohutuse tagamiseks mootorsõidukite liiklusele

1. peatükis eraldi piiranguid sätestatud ei ole, kuna tulenevalt LS § 4 lg-st 4 ja LE § 2 lg-st 19 mootorsõidukid kõnniteel sõita ei tohi.
2. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule ette LE § 143 p 3 rikkumist. Kuna väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik parkis mootorsõidukit kõnniteel kohas, kus puudus vastav liikluskorraldusvahend, on teda õigesti karistatud § 7437 lg 1 järgi.
3. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kohtuväline menetleja - Tallinna Linnavalitsus - karistanud H. K.-i LS § 7437 lg 1 järgi kahel korral,
4. juunil 2008 ja
5. augustil
6. Maakohtus on kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebusi menetletud erinevate registreerimisnumbrite all ja kaebusi lahendades on tehtud ühel kuupäeval kaks otsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsused väärteoasjades 3-1-1-65-08 ja 3-1-1-66-08 - RT III 2008, 49, 337 ja RT III 2008, 49, 338, p 10;
9. jaanuari
10. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-106-04 - RT III 2005, 4, 37, p-d 7 ja 10). Käesolevas asjas olnuks väärteoasjade ühendamine otstarbekas seetõttu, et tagada menetlusalusele isikule mõistetud karistuse vastavus karistuse mõistmise põhimõtetele.
11. Kriminaalkolleegium märgib ka, et samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. Karistusseadustiku § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust (vt eespool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. jaanuari
13. a otsus, p 9). Seega võib isikut LS § 7437 lg 1 järgi karistada faktilise korduvuse korral üksnes kuni 10 trahviühiku (600 krooni) suuruse rahatrahviga. Seejuures ei tohi see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt eespool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. jaanuari
15. a otsus, p 9). Kohtuvälise menetleja
16. juuni
17. a otsusega karistati menetlusalust isikut rahatrahviga 5 trahviühikut (300 krooni).
18. augustil 2008 karistas kohtuväline menetleja H. K.-i uuesti rahatrahviga 8 trahviühikut (480 krooni). Seejuures andis menetlusalune isik ütlusi selle kohta, et teda on sama sätte eest juba korra karistatud, kuid karistusotsus tema suhtes jõustunud ei ole. Vaatamata sellele ei kontrollinud kohtuväline menetleja eelmise otsusega määratud rahatrahvi suurust ja ka maakohus jättis tähelepanuta, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahvide summa ületab seadusega lubatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist veaga, mille Riigikohus saab karistust vähendades menetlusaluse isiku olukorda raskendamata ise parandada.
19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ja § 175 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
20. novembri
21. a otsuse väärteoasjas nr 4-08-8501 mõistetud karistuse osas ja mõistab menetlusalusele isikule tema olukorda raskendamata uue karistuse - rahatrahvi suurusega 5 trahviühikut ehk 300 krooni. Väärteomenetluse seadustiku § 23 alusel tuleb kassaatori poolt esitatud kaitsja tasu hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi