RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti

§ 199lg 2 p 4 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 5.

novembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-5450 Vladimir Gredini kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja, kassatsioon
2. aprill 2009, kirjalik menetlus
3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a kohtuotsus Vladimir Gredini süüdistusasjas KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi sisuliselt muutmata. 2. Teha ringkonnakohtu otsusesse täpsustus, arvates Kar

S § 68 lg 1 alusel Vladimir Gredini karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja

1. oktoobrist 2007 -
2. maini
3. Karistuse kandmise alguseks lugeda
4. oktoober
6. Kassatsioon jätta rahuldamata.
7. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo Benevolenskaja Lillo kasuks välja 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni, sealhulgas käibemaks 648 (kuussada nelikümmend kaheksa) krooni, Vladimir Gredinile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vladimir Gredinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. juuni
11. a otsusega tunnistati Vladimir Gredin süüdi KarS § 114 p-de 4 ja 5 järgi ning teda karistati vangistusega 20 aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg
12. oktoobrist 2007 kuni
13. juunini
14. Karistusaja alguseks loeti
15. oktoober
16. a.
17. V. Gredin tunnistati KarS § 114 p-de 4 ja 5 järgi süüdi selles, et tema, olles Lääne Maakohtu
18. märtsi
19. a otsusega karistatud KrK § 101 p 1 ja § 141 lg 2 p 1 järgi, ajavahemikul
20. oktoobrist 2007 kl 18.36 kuni
21. oktoobrini 2007 kl 4.42, sisenes eelnevalt hangitud võtme abil Tallinnas XXXXXXXXXX XX-X asuvasse Z. V.-i korterisse ja tappis seoses röövimisega Z. V.-i, tekitades talle kõhu piirkonda kehaõõnde tungiva torke-lõikehaava. Tekitatud vigastuse tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal tundides mõõdetava ajavahemiku jooksul. Seejärel võttis V. Gredin korterist ära hulgaliselt Z. V.-ile kuulunud esemeid koguväärtusega 8897 krooni. 2.1 Maakohus leidis, et V. Gredini süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendatud. Elamu välisukse fonoluku salvestuse väljavõttest nähtus, et võtmega nr 0023 siseneti majja
22. oktoobril kell 18.36, seejärel 21.56 ja lõpuks öösel kella 3.00 paiku. Ilmselgelt kasutas võtit Z. V.i tapja, kes kahel viimasel korral tuli elamusse tagasi selleks, et süüdistuses loetletud esemed kannatanu elukohast ära viia. Korteriuksel ja lukkudel vigastuste puudumine tähendab, et korterisse ei tungitud vägivaldselt. Seega pidi tapja ja asjade äravõtja olema Z. V.-ile tuttav või omama trepikoja ja korteri võtit. V. Gredin tundis Z. V.-i ja oli varem korduvalt temale kuuluvas korteris viibinud. Kuigi süüdistatav eitas temal võtme olemasolu ja sellega korterisse sisenemist ning võtit ei ole leitud, saab tõendite kogumi pinnalt järeldada, et see oli just süüdistatava valduses. Tõenditega mittehaakuv, põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on V. Gredini kaitseversioon, mille kohaselt võis süüdistuses kirjeldatud teo toime panna muu isik. 2.2 Tunnistaja A. P. ütluste kohaselt nägi ta
23. oktoobri
24. a hommikul V. Grediniga kohtudes viimase elukohas põrandal kööginuga, millist ta varem süüdistatava juures ei ole näinud. V. Gredin ütles A. P.-le, et lõi sama noaga Z.-i ja peab selle jälgedest puhastama. Eksperdi arvamusest nähtub, et süüdistatava elukohast ära võetud kööginoalt leiti Z. V.-i DNA-d ja V. Gredini sõrmejälje fragment. Surnu täiendava kohtuarstliku ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt võis Z. V.-i surma põhjustanud vigastus olla tekitatud ekspertiisiks esitatud noaga. 2.3 Sündmuskoha ja asitõendite vaatluse protokollide, kannatanu A. V.-i ütluste ning DNA-ekspertiisi aktis antud arvamusega on tõendatud, et Z. V.-i korterist ära viidud asjad leiti süüdistatava elukohast. A. V. on need kahtlusteta ära tundnud ja välistanud nende kaotsimineku enne Z. V.-i surma. Nendelt esemetelt leiti nii Z. V.-i kui ka V. Gredini DNA-d. Ka Z. V.-ile kuulunud televiisori, videomagnetofoni ja videokassetid, millised võeti läbiotsimise käigus ära A. P. elukohast, tõi tunnistaja ütluste kohaselt mõrvale järgnenud ajal tema juurde V. Gredin. Kohus märkis, et A. P. ütlused on loogilised ja kooskõlas kriminaalasja tehiolude ning teiste tõenditega, sh tunnistaja N. P. ütlustega. Seevastu süüdistatava ütlused on ebajärjekindlad, vastuolus teiste tõenditega ega ole eluliselt usutavad.
25. Harju Maakohtu otsuse peale esitas V. Gredin apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist.
26. Tallinna Ringkonnakohtu
27. novembri
28. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus V. Gredini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 4 ja 5 järgi osaliselt. Uue otsusega mõisteti V. Gredin süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi õigeks. Karistusseadustiku § 114 p 4 järgi karistati V. Gredinit vangistusega 18 aastaks. Samuti tunnistas ringkonnakohus V. Gredini süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistas teda vangistusega 2 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti liitkaristuseks 19 aastat vangistust. V. Gredini apellatsioon jäeti rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega selles, et Z. V.-i tapmise pani toime V. Gredin, võttes ära ka kannatanule kuulunud esemed. Samas puuduvad apellatsioonikohtu hinnangul tõendid, millised annaksid aluse käsitada toimepandud tegu röövmõrvana KarS § 114 p 5 mõttes. Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks tuleb jaatada vallasasjade äravõtmise tahtlust tapmisele eelnevalt või tapmise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul tekkis V. Gredinil vastavate asjaolude suhtes tahtlus pärast Z. V.-i tapmist, mistõttu tuleb tema käitumist vaadelda isiku- ja varavastase kuriteo reaalkogumina. 4.2 V. Gredini poolt toimepandud varavastasele süüteole õiguslikku hinnangu andmiseks on määrava tähendusega Z. V.-i vara valduse küsimus pärast tema surma. Küsimuse lahendamisel lähtus ringkonnakohus asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 38, mille kohaselt läheb valdus üle pärijale Sellest lähtuvalt märkis kohus, et surmaeelselt Z. V.-ile kuulunud esemete valdus läks üle tema pärijaile ja V. Gredini suhtes jäid need esemed jätkuvalt õiguslikult võõraks. Seetõttu kvalifitseeriski apellatsioonikohus süüdistatava kõnealuse käitumise vargusena. 4.3 Ringkonnakohtu otsuse suhtes jäi üks kohtukoosseisu liige eriarvamusele küsimuses, millise varavastase süüteo V. Gredin toime pani. Eriarvamuse kohaselt tulnuks vallasasjade äravõtmine kvalifitseerida omastamisena KarS § 201 lg 1 järgi. Sisenedes korterisse ja tappes Z. V.-i, kehtestas V. Gredin korteris olnud asjade suhtes enda valduse KarS § 201 lg 1 alt 1 mõttes. Asjade enda elukohta viimise ja sealt minema toimetamisega manifesteeris süüdistatav omastamistahet. Ringkonnakohus, tunnistades V. Gredini süüdi varguses, jättis tema suhtes kohaldamata kergema karistusseaduse. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
29. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Gredini kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Ringkonnakohus rikkus V. Gredini süüditunnistamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna tugines ebausaldusväärsetele ja kaudsetele tõenditele ning andis neile ebaõige hinnangu. Kohtuotsus on rajatud A. P. valeütlustele, kes kartis rääkida tõtt ja andis V. Gredinit süüstavaid ütlusi. Ühtlasi on oletuslik järeldus, nagu olnuks süüdistataval võti Z. V.-i trepikoja ukse avamiseks. V. Gredin selgitas sedagi, miks leidus tema DNA-d kannatanu korterist ära võetud esemetel. Ka on asitõenditeks tunnistatud mitmed esemed, mis Z. V.-ile ei kuulunud. 5.2 Asjade võetus süüdistatava elukohast toimus V. Gredini osavõtuta. Kuna tema elukohta on igaühel vaba sissepääs, võidi kannatanule kuulunud esemed sinna tuua süüdistatava äraoleku ajal. 5.3 V. Gredin eitab temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemist, leides, et tal puudus selleks motiiv.
30. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör Ainar Koik, paludes jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib kokkuvõtlikult järgmist. 6.1 Ringkonnakohus on põhjalikult kõiki tõendeid analüüsinud ja esitanud loogiliselt ning arusaadavalt järeldused, miks tuleb V. Gredin süüdi tunnistada. Kohtu poolt süüdistatava käitumisele omistatud juriidiline hinnang on samuti õige. 6.2 Nõustuda ei saa ringkonnakohtuniku eriarvamuses toodud käsitlusega, mille kohaselt tuleb V. Gredini käitumist vaadelda omastamisena. Sellele vaatamata on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks selgitada tapmisega ajaliselt tihedas seoses olevale asjade äravõtmisele õigusliku hinnangu andmise kriteeriume. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tähendab kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. oktoobri
33. a otsus asjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253, p 5.2 ja
34. juuni
35. a otsus asjas nr 3-1-1-33-08 - RT III 2008, 31, 211, p 8). Eelöeldu tähendab, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ja millistele konkreetsetele tõenditele ning miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. mai
37. a otsus asjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 2005, 22, 223, p 6). Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohus tõendeid piisava põhjalikkusega analüüsinud, näidates V. Gredinit süüstavad tõendid ning kummutades veenvalt süüdistatava erinevad kaitseversioonid selle kohta, et Z. V.-i võis tappa muu isik. Lisaks on hinnatud kaitseväidet, mille kohaselt andis tunnistaja A. P. valeütlusi ja loetud selline võimalus tõendite kogumi pinnalt ebausutavaks. Kohtuotsustes on üksikasjalikult käsitletud süüdistataval võtme olemasolu, korterist ära viidud esemete leidmise ja tunnistaja A. V.-i ütluste usaldusväärsusega seonduvat, kui ka kuriteo toimepanemise võimalikke motiive. V. Gredini süüditunnistamisel näitasid kohtud tõendid, mis kinnitavad just süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist ja kannatanule kuulunud esemete äraviimist ning põhjendasid, miks tuleb tõenditele omistada selline tähendus. Kirjeldatud põhjustel ei anna kassatsioonis esitatud väited alust kohtuotsuste tühistamiseks ja süüdistatava õigeksmõistmiseks.
38. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole maakohus tuvastanud V. Gredinil tapmise hetkel või sellele vahetult eelnevalt ka kannatanule kuuluvate esemete hõivamise tahtlust. Seetõttu tühistati põhjendatult maakohtu otsus V. Gredini süüditunnistamises KarS § 114 p 5 järgi ja kvalifitseeriti tema tegevus isiku- ja varavastase kuriteo reaalkogumina. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt moodustab käsitletaval juhul KarS § 114 p-s 4 ettenähtud kuriteoga reaalkogumi vargus, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga, märkides põhjenduseks järgmist. 8.1 Valduse üldmõiste tuleneb meie õiguskorras AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Asjaõigusseaduse § 38 kohaselt läheb pärandaja surma korral temale kuulunud vara valdus üle pärijale. Valduse selline üleminek ei eelda pärija poolt faktilise võimu teostamisele asumist ja ta muutub vara valdajaks alates pärandi avanemisest, s.o pärandaja surmast. Kõnealuse sätte mõttes ei eelda valduse üleminek pärija teadmist pärandi koosseisust ega pärandaja surmast - seega ka mitte tegelikku võimu asja üle ega valitsemissoovi. Ka
39. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadusega (RT I 2008, 7, 52) kehtestatud pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise kord (eeskätt PärS §-d 118 ja 119) kajastab seadusandja soovi, mille kohaselt tuleb isiku surma järgselt tema senise vara valdajaiks pidada pärijaid, mitte aga isikuid, kellel on tegelik võim vara üle. 8.2 Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Varasemas kohtupraktikas on siiski leitud, et teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
40. detsembri
41. a otsuses nr 3-1-1-46-08 (RT III 2008, 52, 361) märgitud, et kui tsiviilõiguslikult on füüsiline isik, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi, käsitatav pelgalt valduse teenijana, siis karistusõiguslikult tuleb sellist füüsilist isikut pidada nende asjade valdajaks ja seega ka isikuks, kes saab toime panna nende omastamise KarS § 201 mõttes. Siiski on oluline rõhutada, et käsitletaval juhul ei olnud karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega, sest karistusõiguslikult loeti valdajaiks isikud, kellel oli tegelik faktiline võim juriidilisele isikule kuuluvate asjade üle. 8.3 Käesolevas kriminaalasjas oli Z. V.-i tapmise järgselt tegelik faktiline võim tema asjade üle kahtlemata tapjal - V. Gredinil. Sellegipoolest olid tulenevalt AÕS §-st 38 tsiviilõiguslikus mõttes asjade valdajaks Z. V.-i pärijad. Kolleegium leiab, et käsitletaval juhul puudub mingisugunegi, s.h ka väidetavalt karistusõiguslikku kaitset tagav õigustus, ignoreerida tsiviilõigusliku valduse erinormi ja aktsepteerida kurjategija faktilisest võimust lähtuvat karistusõiguslikku valdust. Süüdlase karistusõigusliku valduse aktsepteerimine ja tema poolt tapmise järgselt toimepandud varavastase kuriteo kvalifitseerimine omastamisena tähendaks vaadeldaval juhul ka taotletava õigusliku konstruktsiooni huvides mitmete tegelikkuses asetleidnud asjaolude eiramist. Nii jäetaks tähelepanuta asjaolu, et just V. Gredin oli isik, kes samaaegselt Z. V.-i surma põhjustamisega lõpetas ka tema valduse kõigile talle kuulunud esemetele. Selline valduse lõpetamine on sisuliselt käsitatav valduse murdmisena, kuna see toimus Z. V.-i nõusolekuta. Need asjaolud iseloomustavad just vargust, mitte aga omastamist. Kolleegium nendib kokkuvõtlikult, et kuivõrd süüdistatav põhjustas eelneva õigusvastase teoga Z. V.-i surma, puudub alus käsitada teda pärast kannatanu surma viimasele kuulunud asjade valdajana ega tema poolt toimepandut omastamisena KarS § 201 mõttes. Loetletud põhjustel on süüdistatava toimepandud kuriteod õigesti kvalifitseeritud KarS §

§ 199lg 2 p 4 reaalkogumina.

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt V. Gredini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 4 ning 5 järgi. Uue otsusega tunnistati V. Gredin süüdi KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi ning mõisteti nende tegude eest eraldi karistused ja Kar

S § 64 lg 1 alusel liitkaristus. Süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi mõisteti V. Gredin õigeks. Kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsusega ei ole vastavalt KarS § 68 lg-le 1 karistusaja hulka arvatud eelvangistuses viibitud aega. Kooskõlas KrMS § 361 p-s 2 sätestatuga on sellise vea parandamine võimalik Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega, raskendamata süüdistatava olukorda.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse sisuliselt muutmata, kuid teeb sellesse täpsustuse, arvates KarS § 68 lg 1 alusel V. Gredini karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja
2. oktoobrist 2007 -
3. maini 2009 ning lugedes karistuse kandmise alguseks
4. oktoobri
5. Kaitsja kassatsiooni jätab kriminaalkolleegium rahuldamata.
6. V. Gredini kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 3600 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, s.o 648 krooni, seega kokku 4248 krooni. Esitatud taotlus vastab justiitsministri
7. jaanuari
8. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 2 lg 3 p-s 1 ja § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 4248 krooni. Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 alusel tuleb see summa välja mõista V. Gredinilt. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe