RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti

§ 54

alusel lisakaristusena Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni väljasaatmise ja Eesti Vabariiki sissesõidukeelu osas.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsusega tunnistati Albert Pennie süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 54 alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena pärast karistuse ärakandmist väljasaatmist Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni koos Eesti Vabariiki sissesõidu keeluga kaheksaks aastaks. 1.1 A. Pennie tunnistati süüdi selles, et isikuna, kes on varem toime pannud narkokuriteo, omandas ja hoidis ta maist kuni oktoobrini 2007 Tallinnas suures koguses psühhotroopset ainet. Karistust mõistes võttis kohus arvesse, et A. Pennie ei teinud eelmisest karistusest mingeid järeldusi, vaid jätkas keelatud ainete ebaseaduslikku käitlemist. Kohus leidis, et tema süü on suur ning KarS § 74 sätete kohaldamiseks alust ei ole. KarS §-s 54 sätestatud lisakaristuse kohaldamist põhjendas maakohus järgmiselt. 1.2 A. Pennie on Vene Föderatsiooni kodanik, vallaline, ülapeetavaid ei ole. Tal on pensionärist ema ja skisofreeniat põdev vend. Nimetatud isikud on eraldi leibkonnas ja nad ei ole A. Pennie ülalpidamisel. A. Penniet on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kahel korral, kuigi üks karistustest on kustunud. Sellegipoolest on ta jätkanud kuritegude toimepanemist. Kaks viimast on rasked rahvatervise vastased kuriteod. Kohus leidis, et sotsiaalsed sidemed ei takista A. Pennie väljasaatmist. Haige vend vajab professionaalset abi, mida A. Pennie ei saa osutada ka vabaduses. Kõrges eas ema vajab samuti kõrvalist abi, kuid A. Pennie ei saa teda vangistuses viibimise ajal abistada. Kohus leidis, et A. Pennie tuleb peale vangistuse ärakandmist Eestist välja saata ja tema suhtes tuleb kohaldada Eestisse sissesõidukeeldu 8 aastaks. Sissesõidukeelu kõrget määra põhjendas kohus rahvatervise vastaste kuritegude toimepanemisega. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles A. Pennie perekondlike sidemete katkemise.
6. A. Pennie esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas enda süüdimõistmise KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Samuti ei olnud ta nõus mõistetud põhi- ja lisakaristusega. A. Pennie selgitas, et ei ole midagi ebaseaduslikku teinud. Temalt ära võetud tabletid on ohutud, Venemaal on nende käitlemine lubatud ilma arsti ettekirjutuseta A. Pennie palus end tingimuslikult vabastada mõistetud põhikaristuse kandmisest ja tühistada lisakaristus. Apellant selgitas, et ta on sündinud Tallinnas; Venemaal ei ela tal kedagi; Eestis on tal abivajav ema ja invaliidist vend. Väljasaatmisega rikutakse tema inimõigusi, sest sellega keelatakse tal elada koos perekonnaga, võttes talt võimaluse tulla Eestisse isegi ema matustele.
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu järeldustega A. Pennie kuriteo tõendatuse, selle antud õigusliku hinnangu ja karistust mõjutavate asjaolude kohta. Karistusse puutuvalt märkis ringkonnakohus, et põhikaristuse määr on kooskõlas KarS § 56 sätetega. Karistusest tingimisi vabastamise aluseid ei ole. Lisakaristuse kohaldamine on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on arvestanud kõiki KarS §-s 54 toodud asjaolusid. Ringkonnakohus rõhutas, et väljasaatmise õiguslik alus tuleneb rahvusvahelisest õigusest - igal riigil on õigus saata riigist välja need välisriigi kodanikud, kes ohustavad riigi julgeolekut, rikuvad avalikku korda või panevad toime õigusrikkumisi. Selleks näeb Euroopa konventsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks
10. lisaprotokolli art 2 p 3 ette riigi õiguse piirata igaühe õigust riigi territooriumil vabalt liikuda ja elukohta valida, kui see on vajalik kuritegevuse ärahoidmiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et A. Pennie on väljasaatmiseks kohane subjekt ja tema väljasaatmine Eestist on põhjendatud ja seaduslik. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
11. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Pennie kaitsja Kadi Mägi. Kassaator leiab, et kohtud on A. Penniele karistuse mõistmisel rikkunud KarS § 54, § 56 lg 1, § 57 lg 1 ja § 74 sätteid. 4.1 Kaitsja märgib, et ka raskete kuritegude eest ei ole karistusest tingimisi vabastamine välistatud, kui seda võimaldavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik. A. Pennie on oma süüd tunnistanud ja mõistnud oma käitumise ekslikkust. Tal on vana ja liikumispuudega ema, kes vajab kõrvalist abi. Neid asjaolusid arvestades on võimalik jätta osa A. Penniele mõistetud vangistusest tingimisi täitmisele pööramata. 4.2 Kaitsja leiab, et A. Pennie suhtes KarS § 54 alusel lisakaristuse kohaldamine koos sissesõidukeeluga on põhjendamatu, sest ta on kogu elu elanud Eestis, tal on haige ema ning Venemaaga puudub igasugune side.
12. Kassatsioonivastuses leiab Riigiprokuratuuri prokurör L. Lepp, et A. Pennie suhtes tehtud kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused A. Penniele mõistetud põhikaristuse osas on seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsioonis toodud väited nende tühistamiseks alust ei anna. Samas on kolleegium seisukohal, et kohtuotsused tuleb tühistada A.

§ 54järgi kohaldatud lisakaristuse osas järgmistel põhjustel. 7. Väljasaatmine Kar

S § 54 alusel on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille kohus võib mõista kuriteo eest mõistetud põhikaristusele lisaks, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemise välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige PS §-ga 26 ja EIÕK art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise.

1. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Nimetatud asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks esinema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase väljasaatmist Eestist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Inimõiguste kohus on korduvalt selgitanud kriteeriume, mida tuleb riigil arvestada, kui otsustatakse kuriteo toimepannud integreerunud välismaalase väljasaatmise küsimust. Nii on Inimõiguste kohus näiteks leidnud, et asukohamaal sündinud ja seal koolihariduse omandanud isiku väljasaatmine võib olla põhjendamatu (vt Moustaquim vs. Belgia, lahend
2. veebruarist 1991). Kohus on hinnanud ka integreerunud välismaalase sidemeid riigiga, kuhu ta välja saadetakse (vt Mehemi vs. Prantsusmaa, lahend
3. septembrist 1997). Eelmärgitu ei tähenda aga seda, et kuriteo toime pannud integreerunud välismaalaste riigist väljasaatmine oleks välistatud. Inimõiguste kohus on leidnud korduvalt, et just kuriteo raskus (relvastatud rööv, vägistamine, vargus, narkokaubandus) kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (vt Boujlifa vs. Prantsusmaa, lahend
4. oktoobrist 1997; Baghli vs. Prantsusmaa, lahend
5. novembrist 1999; El Boujaidi vs. Prantsusmaa, lahend
6. septembrist 1997).
7. Käesolevas kriminaalasjas esitati A.

§ 184

lg 2 p 2 järgi süüdistus suures koguses psühhotroopseid aineid sisaldavate tablettide, kapslite ja pulbri omandamises ja valdamises, samuti püüdes neid aineid anda edasi teistele isikutele. Maakohtu otsuse kohaselt ei leidnud A. Pennie puhul tõendamist nimetatud ainete edasiandmise eesmärk. Seega tunnistati ta süüdi vaid suures koguses psühhotroopse aine omandamises ja valdamises oma tarbeks. Nimetatud kuritegu pole aga võrdlevalt raskuselt samaväärne sellise aine suures koguses omandamise ja valdamisega edasiandmise eesmärgil, mis on oluliselt ohtlikum kuritegu psühhotroopse aine käitlejate ringi võimaliku suurenemise tõttu. Kõnealust asjaolu pole tähelepanuta jätnud ka maakohus, märkides A. Penniele karistust mõistes, et kuna süüdistatava puhul leidis tõendamist vaid keelatud aine suures koguses omandamine ja valdamine, siis on teda võimalik karistada alla sanktsiooni keskmise määra. Sanktsiooni keskmisest määrast madalama karistuse mõistmist põhjendas maakohus samuti asjaoluga, et A.

§ 184

lg 2 p 2 järgi omistatud kuriteod - psühhotroopse aine omandamine ja valdamine - on nimetatud kuriteokoosseisus loetletud osategudest ühed kergemad. Kolleegium nõustub maakohtu selliste põhjendustega A. Penniele mõistetava põhikaristuse osas, kuid märgib, et samas on maakohus nimetatud asjaolud jätnud tähelepanuta lisakaristust mõistes, leides, et sellele vaatamata tuleb süüdistatavat karistada KarS § 54 alusel riigist väljasaatmisega. Kolleegium märgib, et kuigi erinevalt põhikaristusest peab lisakaristus eelkõige silmas preventsioone, ei tohi ka lisakaristuse liik ja määr ületada süü suurust KarS § 56 lg 1 tähenduses. Väljasaatmine on üks raskemaid füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavaid lisakaristusi, kuna sellega katkestatakse isiku senised sidemed asukohamaaga ja sunnitakse teda oma elu jätkama mujal. Eeltoodut arvesse võttes asub kolleegium seisukohale, et mõistes käesolevas kriminaalasjas lisakaristusena väljasaatmise isikule, kellele mõistetud põhikaristuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist, on maakohus kogumis mõistnud A. Penniele tema süü suurust ületava karistuse. Seega on kohtud kohaldanud vääralt materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes.

1. Ülaltoodule vaatamata peab kolleegium vajalikuks märkida, et lisakaristusena väljasaatmist kohaldades on kohtud ebapiisavalt käsitlenud ka A. Pennie sotsiaalsete sidemete katkestamisega seonduvat. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on A. Penniel küll Vene Föderatsiooni kodakondsus, kuid ta on sündinud Eestis ja omandanud siin ka hariduse. A. Pennie väitel on ta Eestis elanud kogu elu. Eestis elavad ka süüdistatava vana ja liikumispuudega ema ning invaliidist vend. Seega on A. Pennie puhul alust rääkida integreerunud välismaalasest. Põhjendades A. Pennie väljasaatmist KarS § 54 alusel märkis maakohus, et teda on varasemalt karistatud kahel korral, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Süüdistatava ema ja vend moodustavad eraldi leibkonna ning vajavad erialast abi, mida A. Pennie ei suuda vajalikul tasemel osutada. Kolleegium on seisukohal, et lähtudes A. Penniele lisakaristust mõistes vaid loetletud asjaoludest, on kohtud vääralt sisustanud KarS § 54 kohaldamise eeldusi. Kohtud ei ole tuvastanud, et A. Penniel oleks lähisugulasi kodakondsusjärgses riigis, mistõttu kummutamata on jäänud süüdistatava väited, et tal pole Vene Föderatsiooniga mingeid sidemeid. Samas on kriminaalasjas kindlaks tehtud, et lisaks sellele, et A. Pennie on Eestis sündinud ja siin pikaajaliselt elanud, on tal tihedad sidemed asukohariigiga ka Eestis alaliselt elavate lähisugulaste tõttu. Kolleegium leiab, et hinnates süüdistatava perekondlike sidemeid oma ema ja vennaga, on kohtud need ebaõigesti taandanud vaid küsimusele, kas A. Pennie suudab neile osutada vajalikku erialast abi. Lähedaste sugulaste olemasolu tähendab muuhulgas võimalust nendega pidevalt suhelda ja osutada neile igapäevast abi või seda saada. Kontaktide säilimine lähedaste inimestega ei pruugi olla oluline mitte ainult A. Penniele, vaid ka süüdistatava lähisugulastel võib olla õigustatud huvi temaga suhelda. Nii maa- kui ringkonnakohus on jätnud täiesti tähelepanuta, millist mõju võib avaldada sidemete katkemine süüdistatavaga tema väljasaatmise tõttu viimase lähedastele. Sotsiaalsete sidemete hindamine vaid selle põhjal, kas ja mil määral on süüdlane võimeline lähikondsetele osutama professionaalset abi, on sotsiaalse suhtlemise eesmärkide lubamatu kitsendamine.
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
3. juuni
4. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a kohtuotsuse osas, millega KarS § 54 alusel kohaldati Albert Pennie suhtes lisakarsitusena pärast karistuse ärakandmist väljasaatmist Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni koos Eesti Vabariiki sissesõidu keeluga kaheksaks aastaks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium kohtuotsused muutmata. Kriminaalkolleegium rahuldab kassatsiooni osaliselt. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg