RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 2 lg 1 p-s 18 sätestatud täitedokumendile on ette nähtud kaks eeldust: nõue peab olema sissenõutavaks muutunud ja pärast nõude sissenõutavaks muutumist peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta. Nõue, mille kohta avaldaja ja puudutatud isik kokkuleppe sõlmisid, muutus sissenõutavaks alles 1. mail 2008 ja seega ei saanud enne seda kuupäeva

§ 2lg 1 p-s 18 sätestatud kokkulepet sõlmida.

Avaldaja taotles tühistada kohtutäituri otsus ja lõpetada täitemenetlus.

1. Puudutatud isik ja kohtutäitur maakohtu määratud tähtpäevaks kaebusele ei vastanud. Kohtutäitur on otsuses leidnud, et täitemenetluse algatamine on seaduslik ja põhjendatud, sest sissenõudja ja võlgnik leppisid pärast nõude sissenõutavaks muutumist kokku kohustuse täitmise hilisema tähtpäeva, s.o
2. mai 2008 ning see ei tähenda, et kord juba sissenõutavaks muutunud kohustust enam ei ole. Kohtutäiturile esitatud notariaalne kokkulepe vastas

§ 2lg 1 p-s 18 sätestatud nõuetele.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. septembri
3. a määrusega kaebuse, tühistas kohtutäituri
4. juuni 2008 otsuse, lõpetas täitemenetluse täiteasjas nr 014/2008/521 ja jättis menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb

§ 48

p 7 järgi juba alustatud täitemenetlus lõpetada täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu.

§ 2

lg 1 kohaselt täidetakse täitemenetluses üksnes need nõuded, mis tulenevad täitemenetluse seadustikus sätestatud täitedokumentidest. Seega peab täitemenetluse algatamiseks olema täitemenetluse seadustikus sätestatud täitedokument. Ainuke dokument, mis saaks täitemenetluse algatamise aluseks olla, on võlgniku ja sissenõudja vahel 27. veebruaril 2008 sõlmitud notariaalne kokkulepe. Viidatud leping saaks olla täitedokumendiks juhul, kui see vastab

§ 2lg 1 p-s 18 sätestatud tingimustele.

See säte näeb ette järgmised tingimused: nõue on muutunud sissenõutavaks, pärast nõude sissenõutavaks muutumist on kokkuleppe pooled sõlminud notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta. Kokkulepe on sõlmitud 27. veebruaril 2008 ja selles sisaldub notariaalses vormis kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta. Notariaalses vormis kokkulepe saab

§ 2

lg 1 p 18 kohaselt olla täitedokumendiks vaid siis, kui kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta sõlmitakse pärast seda, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 esimese lause kohaselt on nõue sissenõutav siis, kui võlausaldaja saab nõuda selle täitmist. Avaldaja leiab, et rahaline nõue muutus sissenõutavaks alles

1. mail 2008 ning et seega ei olnud nõue
2. veebruaril 2008, s.o kokkuleppe sõlmimise ajal veel sissenõutav. Kokkuleppest nähtuvalt avaldasid puudutatud isik ja avaldaja, et rahalise kohustuse täitmise kuupäevaks on
3. mai
4. Lepingu p 4.1 kohaselt kohustus avaldaja täitma kohustuse hiljemalt
5. mail
6. VÕS § 82 lg 2 alusel muutus kohustus seetõttu sissenõutavaks
7. mail
8. See tähendab, et pärast seda kuupäeva sai puudutatud isik nõuda avaldajalt kohustuse täitmist ning selle tähtaja jooksul, mis lõppes
9. mail 2008, võis avaldaja kohustust täita vabatahtlikult. Seega ei vasta täitemenetluse aluseks olnud notariaalne kokkulepe täitemenetluse seadustikus sätestatud täitedokumendi nõuetele, mistõttu on kohtutäitur algatanud täitemenetluse ilma kehtiva täitedokumendita. Kohtutäitur oleks pidanud täitemenetluse lõpetama ja kuna ta seda ei teinud, siis tuleb kohtutäituri otsus tühistada. Maakohus nõustus kohtutäituriga selles, et asjaolu, et lepiti kokku, et kohustus tuleb täita hiljemalt
10. mail 2008, ei muuda veel kohustust enne seda kuupäeva olematuks. Põhimõtteliselt eksisteeris rahaline kohustus ka enne
11. maid 2008, sh ka kõnealuse notariaalse kokkuleppe sõlmimise ajal, kuid puudutatud isik ei saanud siis nõuda selle täitmist, s.t see kohustus ei olnud sissenõutav. Isegi siis, kui kohustus, mille tagamiseks võlatunnistus väljastati, oli enne võlatunnistuse koostamist sissenõutav, leppisid pooled notariaalsest kokkuleppest nähtuvalt võlatunnistuse väljastamisega kokku, et puudutatud isik ei saa kohustuse täitmist nõuda enne
12. maid
13. Võlasuhte pooltel ei ole keelatud kohustuse sissenõutavust edasi lükata. Notariaalse kokkuleppe sõlmimise ajal oli võlatunnistus juba sõlmitud ning pooled tuginevad notariaalses kokkuleppes sellele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus hagita asjas menetluskulud jätta mõne menetlusosalise kanda, kui see on kohtu hinnangul õiglane. Menetluskulud tuleb jätta kohtutäituri kanda, sest viidatud isik algatas põhjendamatult täitemenetluse ega lõpetanud seda tema otsuse peale esitatud kaebuse alusel.
14. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Avaldaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
15. Maakohus jättis
16. detsembri
17. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
18. Tallinna Ringkonnakohus jättis
19. detsembri
20. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohus märkis vastuseks määruskaebusele, et täitemenetluse algatamine oli ebaseaduslik, kuna kohtutäituril puudus

§ 2lg 1 p-s 18 sätestatud täitedokument.

Maakohus leidis õigesti, et

1. veebruaril 2008 sõlmitud kokkuleppe p-s 4.1 leppisid pooled kokku, et avaldaja kohustub täitma kohustuse hiljemalt
2. mail
3. VÕS § 82 lg 2 alusel muutus kohustus sissenõutavaks
4. mail 2008, sest selle ajani oli avaldajal võimalik täita kohustus vabatahtlikult. Ekslik on puudutatud isiku väide, et maakohus ei ole nõude sissenõutavaks muutumist määruses selgitanud. Õige on puudutatud isiku väide, et kohustus tasuda 250 000 krooni oli olemas ka enne
5. maid 2008, kuid pooled olid ise kokku leppinud, et enne
6. maid 2008 ei olnud puudutatud isikul võimalik selle täitmist nõuda. Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 2

lg 1 p 18 näeb ette kahe eelduse olemasolu, millele peab täitmiseks esitatav dokument vastama. Kuna

1. veebruari
2. a kokkulepe oli sõlmitud enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei vastanud see

§ 2lg 1 p 18 nõuetele.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta 35 000 krooni suuruse võlgnevusega ja kahju hüvitamisega seotud väited, kuna need väljuvad vaidluse piirest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja kui Riigikohus ei saa ise asja lahendada, siis saata tsiviilasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt leidis kohus ekslikult, et VÕS § 82 lg 2 alusel muutus kohustus sissenõutavaks alles
2. mail
3. Samuti ei ole kohus põhjendanud, kuidas puudutab VÕS § 82 lg 2 kohustuse sissenõutavaks muutumist.
4. veebruaril 2008 koostas ja allkirjastas avaldaja võlakirja, milles ta kohustus tagastama hiljemalt
5. mail 2008 puudutatud isiku kassasse 250 000 krooni. Avaldaja tegevus puudutatud isiku raha omastamisel on käsitatav õigusvastaselt kahju tekitamisena ja avaldaja oli kohustatud kahju hüvitama kohe pärast kahju tekitamist. Notariaalne kokkulepe sõlmiti pärast nõude sissenõutavaks muutumist ja selles andis avaldaja nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele.
6. Avaldaja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Avaldaja palub puudutatud isikult välja mõista menetluskulud, sh vastuse koostamisel kantud kulu 4484 krooni. Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Asjas on võimalik teha TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel uus määrus, millega jätta A. Kolgi kaebus rahuldamata.
8. Praeguses tsiviilasjas vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kohtutäiturile täitmiseks esitatud notariaalselt tõestatud leping on täitedokument

§ 2

lg 1 p 18 mõttes.

§ 2

lg 1 p 18 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõue, mis tuleneb järgmisest täitedokumendist: rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Nimetatud sõnastuses kehtib

§ 2lg 1 p 18 alates 1.

jaanuarist

1. Seega on alates
2. jaanuarist 2006 sõlmitud notariaalsete kokkulepete korral nende

§ 2

lg 1 p 18 järgi täitedokumendiks lugemiseks vajalik tingimus muu hulgas see, et võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele alles pärast seda, mil tema vastu suunatud nõue on muutunud sissenõutavaks.

1. Pooled on
2. veebruari
3. a notariaalselt tõestatud kokkuleppes kokku leppinud mh järgmises: "1.
4. Võlgnik on Võlausaldajale võlgu summa suuruses kakssada viiskümmend tuhat (250 000.-) krooni, mille kohta on Võlgnik ja Võlausaldaja juhatuse liikmed allkirjastanud 06.02.2008.a võlakirja. Võlasumma tagastamise kuupäevaks on võlakirjas märgitud esimene mai kahe tuhande kaheksandal aastal (01.05.2008).[---] 4.
5. Kokkuleppeosalised avaldavad ja kinnitavad, et Võlgniku võlakohustus on kakssada viiskümmend tuhat (250 000.-) krooni, millise summa kohustub Võlgnik Võlausaldajale tasuma hiljemalt esimesel mail kahe tuhande kaheksandal aastal (01.05.2008.a). 4.
6. Vastavalt täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p. 18 on Võlausaldaja ja Võlgnik kokku leppinud, et Võlgnik kohustub alluma kohesele sundtäitmisele pärast nõude sissenõutavaks muutumist." Notariaalselt tõestatud kokkuleppes viidatud
7. veebruari
8. a dokumendi pealkirjaga "võlakiri" (tl 41; maakohtu määruses viidatud ka kui võlatunnistus) esimene lause kõlab: "Mina, Andrus Kolk, olen kohustatud firma ELTEMKO OÜ kassasse tagastama sularaha 250 000 EEK hiljemalt
9. mai 08."
10. Maakohus on leidnud, et kohustus muutus sissenõutavaks alles
11. mail 2008 ning seega ei ole
12. veebruari
13. a kuupäeva kandev notariaalne kokkulepe täitedokument

§ 2lg 1 p 18 tähenduses.

Muu hulgas on maakohus leidnud ka seda, et nimetatud järeldus kehtib isegi juhul, kui kohustus, mille tagamiseks võlatunnistus väljastati, oli enne võlatunnistuse koostamist sissenõutav. Ringkonnakohus on maakohtu seisukohaga nõustunud. Kolleegium viimati mainitud seisukohaga ei nõustu.

§ 2

lg 1 p 18 ei välista oma eesmärgi kohaselt täitedokumendina selliseid notariaalselt tõestatud kokkuleppeid, mille korral on nõude sissenõutavus saabunud enne kohese sundtäitmise kohta kokkuleppe sõlmimist, kuid mille korral on sissenõude pööramine võlgniku varale poolte kokkuleppel edasi lükatud. Võlgniku varale sissenõude pööramise edasilükkamine on lubatav. See järeldus kehtib ka juhul, mil võlgnik annab sissenõutava võla kohta võlatunnistuse, milles nähakse ette vabatahtliku täitmise tähtaeg. Praegusel juhul on kolleegiumi arvates

1. veebruari 2008 võlakirjana pealkirjastatud dokumendist, millele on lisaks avaldajale alla kirjutanud puudutatud isiku teised juhatuse liikmed, üheselt nähtav, et avaldaja vastu suunatud nõue on olnud võlakirja koostamise hetkel sissenõutav, kuid kokkuleppel on sissenõude pööramist võlgniku varale edasi lükatud
2. maini
3. Kolleegium leiab, et sellised kokkulepped on lubatavad, kuna annavad kohesele sundtäitmisele allunud võlgnikule täiendava tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, mis mh võimaldab võlgnikul vältida täitekulusid. Sisuliselt on tegemist kokkuleppega, milles võlgnik tunnistab oma võlga ning sissenõudja annab täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Eespool nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Asjas on võimalik teha uus määrus, millega avaldaja kaebus jätta rahuldamata.
4. Kuna kolleegium teeb asjas lõpliku lahendi, saatmata asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb otsustada ka menetluskulude jaotus. Kuna avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse peale jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja kanda.
5. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb puudutatud isikule TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kautsjon. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik