RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-21-09 6. mai 2

§ 11lg 31 p 5 alusel.

Kaebuses väidetud asjaoludest tulenevalt ei saa kaebuse esitajal olla subjektiivset õigust nõuda hauatähise tagasipaigutamist. Asjaoludest ei nähtu, et hauatähis oleks olnud kaebuse esitaja omandis. Hauatähis oli paigutatud mitme isiku säilmete tähistamiseks. Era- ja perekonnaelu põhiõigus ei kaitse isiku nõuet senise hauatähise säilitamiseks. Kui kaebuse esitaja jääb hauatähise taastamise taotluse juurde, kaalub kohus selles osas kaebuse tagastamist; 3) kaebuse esitajal tuleb esitada täiendavad tõendid. Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a määrustes haldusasjades nr 3-07-1090 ja 3-07-1091 leiti muu hulgas, et EIÕK artiklile 8 tuginemise põhjendatus sõltub sellest, kui lähedased ja pikaajalised olid kaebuse esitaja ja tema isa suhted enne isa surma, kui sageli kaebuse esitaja isa väidetavat hauda Kaarli pst 13 külastas ja kuivõrd raskendab säilmete ümbermatmine kalmistule kaebuse esitajal väidetava uue haua külastamist, võrreldes senise matmispaiga külastamisega; 4) kaebust tuleb täpsustada ning selgitada, kas ja millistel kaalutlustel soovitakse Kaitseministeeriumi kaasamist kolmanda isikuna.
3. V. Brjantsev teatas vastuses halduskohtule, et käesolevas staadiumis ei pea ta kaebuse eseme muutmist võimalikuks. Juriidilised dokumendid tõendamaks sugulust kapten Brjantseviga esitas ta koos kaebusega. Pädevate organite kokkuvõtted, mis tõendavad kaebuse esitaja sugulust, on Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo uurimistulemuste alusel avaldatud Eesti ajalehtedes. Kaebuse esitaja palus välja nõuda Välisministeeriumist ja Eesti Kohtuarstlikust Ekspertiisibüroost tema DNA-profiili uurimistulemused, mis kinnitaksid sugulust Tõnismäele maetud kapten Brjantseviga.
4. Halduskohus tagastas
5. jaanuari
6. a määruse resolutsiooni punktiga 1

§ 11

lg 3 alusel kaebuse osas, milles taotleti Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemist V. Brjantsevi isa matmispaiga taastamiseks ja hauatähise tagastamiseks Kaarli pst 13 kinnistul. Määruse põhjendava osa p-s 1 esitatud põhjenduste kohaselt saab haldusakti tagasitäitmise nõuet esitada vaid koos haldusakti tühistamise nõudega ja kaebetähtaja osas tuleb lähtuda tühistamiskaebuse kohta sätestatud kaebetähtaja regulatsioonist. Tühistamiskaebus on esitatud tähtaja ületamisega. Vaatamata kohtu 25. oktoobri 2007. a määrusega tehtud ettepanekule ei ole kaebuse seda puudust kõrvaldatud ega kaebetähtaja ennistamise taotlust esitatud. Sama määruse resolutsiooni punktiga 2 jättis halduskohus korralduse nr 229 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas kaebuse

§ 11

lg 2 alusel käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi äranäitamiseks - tähtaja 10 päeva määruse punkti 1 jõustumisest arvates. Kohus leidis, et tulenevalt

§ 10

lg-st 3 märgitakse kaebuses haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi oma rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses. Määruses märgiti, et selle punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

1. V. Brjantsev leidis vastuses, et kohtu ettepanek muuta kaebuse õiguslikke aluseid ja sisu ei ole põhjendatud ning on vastuolus seadusega. Kaebuse esitaja taotleb Vabariigi Valitsuse
2. aprilli
3. a korralduse õigusvastaseks tunnistamist ja palub paigaldada oma sugulase endisesse matmispaika tahvel või hauatähis, kus peab olema märgitud, et antud kohal oli varem maetud kaebuse esitaja sugulane, kes on langenud vaprana Tallinna vabastamisel
4. septembril
5. Kaebaja ei ole kunagi taotlenud matmispaiga taastamist ja hauatähise tagastamist Kaarli pst 13 kinnistule. Halduskohtu poolt kaebuse läbivaatamisega venitamine rikub kaebuse esitaja õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul, mis on vastuolus EIÕK artikliga
7. Halduskohus tagastas
8. veebruari
9. a määruse resolutsiooni punktiga 1 V. Brjantsevi kaebuse

§ 11lg 3 alusel.

Sama määruse resolutsiooni punktiga 2 parandas halduskohus

1. jaanuari
2. a määruse resolutsiooni punktis 1 ja põhjendava osa punktis 6 esineva kirjavea, lugedes sõnade "hauatähise tagastamiseks" asemel õigeks sõnad "hauatähise taastamiseks". Kaebuse tagastamist põhjendas kohus asjaoluga, et kaebaja ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtajaks kaebuse puudust ega näidanud põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda akti õigusvastasuses, vaid õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi oma subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebaja, vaatamata kohtu ettepanekule, pole näidanud, milline vahetu mõju on korralduse õigusvastasuse tuvastamisel tema õigustele ja millist õiguslikku kasu soovitud tuvastus talle annab. Kaebuses esitatud nõuded taastada matmispaik ja hauatähis (vastuseks halduskohtu
3. jaanuari
4. a määrusele on kaebaja mõningal määral ümber sõnastanud varasemalt esitatud hauatähise taastamise nõude) on oma olemuselt haldusakti tagasitäitmise nõuded, millele viitab ka kaebuses tehtud viide

§ 26lg 1 p-le 1.

Haldusakti tagasitäitmise nõuete osas on kaebus tagastatud selle esitajale

1. jaanuari 2008 määrusega, sest kaebaja jättis ka selles osas kohtu nõude tähtaegselt täitmata ega esitanud tühistamiskaebuse esitamiseks tähtaja ennistamise taotlust.
2. V. Brjantsev esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse ja palus tühistada halduskohtu
3. veebruari
4. a määruse. Määruskaebust põhjendati järgmiselt: 1) kohus rikkus kaebaja õigust kohtumõistmisele, kuna asus ilma asja kohtuliku läbivaatamiseta faktiliselt hindama ja analüüsima kaebuse argumente ning vaatas asja sisuliselt läbi. Kohus tegi määruse ilma vastustaja seisukohata. Samuti ei kontrollitud vaidlustatud korralduse ja sõjahaudade kaitse seaduse vastavust põhiseadusele ega rahvusvahelisele õigusele; 2) kohus järeldas ekslikult, et kaebuses esitati tagasitäitmise nõue. Vabariigi Valitsuse korraldus on täidetud, mistõttu ei ole selle tagasitäitmine võimalik. Kaebuse esitaja sugulane on ümber maetud austusavaldustega Vene Föderatsioonis. Kaebusega taotleti korralduse õigusvastasuse tuvastamist. Nõuded tulenevad
5. augusti
6. a Genfi konventsiooni
7. juuni
8. a lisaprotokolli artiklist nr
9. Seega ületati asja lahendamisel kaebuse piire. Kaebuse esitaja on korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on lahendanud mitmeid kaebusi EIÕK art 8 rikkumise peale, kui oli teostatud haua väljakaevamisi või ekshumatsiooni. Põhjendamatut sekkumist hindas Euroopa Inimõiguste Kohus kui EIÕK art 8 rikkumist; 3) kaevatavast määrusest ei selgu, millised nõuded jättis kaebaja täitmata.
10. Tallinna Ringkonnakohus jättis V. Brjantsevi määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu
11. veebruari
12. a määruse muutmata järgmistel põhjendustel: 1) kaebuses esitas V. Brjantsev mitu nõuet. Halduskohtu
13. jaanuari
14. a määrusega tagastati kaebus nõuete osas teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus matmispaiga taastamiseks ja hauatähise taastamiseks. Selle halduskohtu määruse peale ei ole määruskaebust esitatud. Seetõttu ei peatunud ringkonnakohus määruskaebuses esitatud väidetel, mis käsitlevad kaebuse nõuete ebaõiget kvalifitseerimist Vabariigi Valitsuse korralduse tagasitäitmise nõuetena, ja sellega seotud väiteid menetlusnormide rikkumise kohta; 2) halduskohus on
15. jaanuari
16. a määruses viidanud

§ 10

lg-le 3 ja palunud märkida kaebuse esitaja põhjendatud huvi korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. V. Brjantsevi vastuses kohtule seda puudust ei kõrvaldatud. Alles ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses märgiti, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Esialgses kaebuses leiti, et vaidlustatud korraldus rikub kaebuse esitaja õigust austusele tema surnud isa viimase puhkepaiga vastu, mis on vastuolus karistusseadustiku (KarS) §-ga 149 ja vastuolus EIÕK artiklis 8 sätestatud õigusega era- ja perekonnaelule. Ekslik on määruskaebuses esitatud väide, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulevase esitamisega põhjendati huvi korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks juba kaebuse täienduses. Sellist põhjendatud huvi ei ole halduskohtule enne vaidlustatud määruse tegemist teatatud. Halduskohus sai põhjendatud huvi olemasolu kontrollida kaebuse ja kohtule esitatud täiendavate selgituste põhjal. Halduskohtu määruse õiguspärasust ei mõjuta põhjendatud huvi näitamine hilisemas kohtumenetluses; 3) haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel peab kaebaja ära näitama nii selle, milliseid kaebaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või milliseid vabadusi piirab (

§ 10

lg 2 p 4) kui ka põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks (

§ 10lg 3).

Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastusnõude puhul ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus ega sellega kaebaja õiguste rikkumine. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamisnõude esitamine on lubatav üksnes sellisel juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste edasisel kaitsel; 4) halduskohus tagastas kaebuse enne menetlusse võtmist. Seega ei olnud veel kindlaks tehtud vastustaja (

§ 12lg 2 p 1) ja tema seisukohta ei saanudki küsida.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. V. Brjantsev palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Määruskaebuses väidetakse järgmist: 1) halduskohus tagastas
2. veebruari
3. a määrusega kaebuse

§ 11

lg 1 p 3 alusel põhjendusega, et kaebajad ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtajaks kaebuses esinenud puudusi. Ringkonnakohus nõustus 14. jaanuaril 2009 kaebuse tagastamise õiguspärasusega, kuna kaebaja pole täitnud kohtu nõudmisi - pole muutnud esitatud taotlusi ega selgitanud oma põhjendatud huvi. Määruskaebuse esitaja ei nõustu ringkonnakohtuga ja leiab, et kaebuse tagastamine on seadusevastane; 2) määruskaebuses vaidlustati halduskohtu nõue muuta kaebuse eset. Kaebaja keeldumine muuta kaebuse taotlusi ei saa olla kaebuse tagastamise aluseks (Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-2100). Samas lahendis on Riigikohus leidnud, et

§ 10

lg 2 p 4 kohaselt tuleb kaebuses märkida, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub, kuid kaebaja ei pea kvalifitseerima rikutud õigust ega viitama õigustloova akti sättele, millest rikutud õigus tuleneb. Seega ei saa kaebuse tagastamist tingivaks puuduseks olla õigusnormi, millest tuleneb õigus nõuda toimingu sooritamist, näitamata jätmine. Halduskohtu nõue muuta kaebuses esitatud õigusvastasuse tuvastamise taotlus vaidlustatud haldusakti tühistamise taotluseks ja lisada tähtaja ennistamise taotlus võis tingida kaebuse sisulisest läbivaatamisest keeldumise, kuna tähtaeg oli mööda lastud ja ei kuulunud ennistamisele. Kaebuse tagastamise ülaltoodud motiveering ei ole välistatud halduskohtu

1. veebruari
2. a vaidlustatud määruses ja seega on tunnistatud selle õiguspärasust; 3) kõik kohtu järeldused kaebuses esitatud taotluste kohta on tehtud kaebuse menetlusse võtmise staadiumis. Lubamatu on anda igasugust õiguslikku hinnangut kaebuse nõudmistele ilma kohtuliku läbivaatuseta. See rikub poolte võrdsust menetluses ja õigust kohtumõistmisele; 4) kohus ei ole erapooletult hinnanud kaebuse esitajate põhjendatud huvi puudumist kaebuse esitamiseks. Kaebuse õiguslikud motiivid on loetletud
3. oktoobri
4. a avalduses. A. M. Brjantsevi haua väljakaevamine kaebaja nõusolekuta ning ilma vastavate õiguslike alusteta, mis on toodud
5. a
6. augusti Genfi konventsioonide
7. a
8. juuni (I) lisaprotokolli artiklis 34, rikub surnud isiku ja tema lähedaste õigust matmiskoha säilitamisele. Kaebaja põhjendatud huvi on tuvastada nimetatud rikkumine, süüdlaste karistamine ja rikutud õiguste taastamine, sh mittevaralise kahju hüvitamine. Selle eesmärgiga vaidlustati Vabariigi Valitsuse
9. aprilli
10. a korraldus nr 229; 5) põhjendamatult eirates kaebajate huvi asjas, on kohus üles näidanud huvitatust ja mitteobjektiivsust, rikkudes õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 15 ja EIÕK artiklis 6

§ 11

lg 3 alusel, mitte

§ 11

lg 1 p 3 alusel; 2) halduskohtu ja ringkonnakohtu määrustest tuleneb üheselt ja selgelt, et kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudes tagastati põhjusel, et kaebaja pole halduskohtu määratud tähtajaks näidanud põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Halduskohus pole tuvastamisnõude osas kaebust tagastanud seepärast, et kaebaja ei muutnud taotlust ning ringkonnakohus pole osaliselt nõustunud määruskaebuse vastavate põhjendustega; 3) Riigikohut eksitav on kaebaja väide, et

1. oktoobri
2. a avalduses oli märgitud kaebaja põhjendatud huvi, sh mittevaralise kahju hüvitamine. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et alles määruskaebuses esitati esmakordselt põhjendatud huvina see, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju nõude esitamiseks; 4) asjakohatu, aga ka väär on seisukoht, et EIÕK artikkel 8

§ 11

lg 3 alusel pole vastuolus õigusega õiglasele kohtumõistmisele, vaid on lubatav riigivõimu ja õigusemõistmise efektiivse toimimise tagamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

1. Riigikohtule esitatud määruskaebuse sisuliseks lahendamiseks tuleb kõigepealt jõuda selgusele selles, mida halduskohtumenetluse seadustikust tulenevalt sai käesolevas asjas määruskaebusega vaidlustada ringkonnakohtus ja mida saab määruskaebusega edasi vaidlustada Riigikohtus. Selleks tuleb vaadata, mida nõudis V. Brjantsev halduskohtus, samuti tema kaebuse menetluskäiku halduskohtus ja määruskaebuse menetluskäiku ringkonnakohtus.
2. Vabariigi Valitsuse
3. aprilli
4. a korraldusega nr 229 otsustati matta ümber Tallinnas Kaarli pst 13 asuval kinnistul olevad sõjaohvrite säilmed Kaitseväe kalmistule Tallinnas Filtri tee 14 (p 1) ning teisaldada Kaarli pst 13 asuv hauatähis viivitamatult ja paigaldada seejärel p-s 1 märgitud matmispaika (p 2). V. Brjantsev palus halduskohtule esitatud kaebuses järgmist: 1) tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse
5. aprilli
6. a korraldus nr 229; 2) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada kaebaja isa matmispaik Tallinnas Kaarli tn 13 kinnistul; 3) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada hauatähis Kaarli pst 13 kinnistul selle kohta, et varem oli antud kohas kaebaja isa matmispaik. Halduskohus jättis
7. oktoobri
8. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus tagastas
9. jaanuari
10. a määruse resolutsiooni punktiga 1 (mille kirjavead halduskohus parandas
11. veebruari
12. a määruse resolutsiooni punktiga 2) kaebuse

§ 11

lg 3 alusel osas, milles paluti teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutused taastada V. Brjantsevi isa matmispaik Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistul ning taastada hauatähis Kaarli pst 13 kinnistul selle kohta, et varem oli antud kohal olemas kaebuse esitaja isa matmispaik. Halduskohus leidis, et

1. oktoobri
2. a kaebuse käiguta jätmise määruses märgitud puudused on kaebuses endiselt kõrvaldamata.
3. jaanuari
4. a kohtumääruses oli märge, et selle punkti 1 peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada kümne päeva jooksul määruskaebuse, arvates määruse kättesaamisest (vt käesoleva määruse p 5 kolmas lõik).
5. Riigikohtule esitatud määruskaebusest nähtub, et selle esitaja arvates pidanuks ringkonnakohus võtma seisukoha halduskohtu
6. jaanuari
7. a määruse resolutsiooni punkti 1 õiguspärasuse kohta. Nimelt heidetakse Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtule ette, et see soostus halduskohtule esitatud kaebuse tagastamisega põhjendusel, et kaebuse esitaja pole halduskohtu nõudel muutnud esitatud taotlusi, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses vaidlustati halduskohtu nõuet muuta kaebuse eset ning et kaebaja keeldumine muuta kaebuse taotlusi ei saa olla kaebuse tagastamise aluseks (vt käesoleva määruse p 10 alap 1 ja 2). 15.

§ 11

lg 8 sätestab, et määruse peale, millega halduskohus tagastab kaebuse, võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kaebaja pole väitnud, et ei saanud halduskohtu

1. jaanuari
2. a määrust kätte. Kohtutoimikus on väljastusteade, millest nähtub, et halduskohtu
3. jaanuari
4. a määrus on kätte saadud
5. jaanuaril
6. Halduskohtu
7. jaanuari
8. a määruses oli vaidlustamisviide. TsMS § 466 lg 3 sätestab, et määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Halduskohtu
9. jaanuari
10. a määrust ei vaidlustatud. Seega oli see kohtumäärus ringkonnakohtule määruskaebuse esitamise ajaks jõustunud.
11. Kolleegium on seisukohal, et halduskohtu
12. veebruari
13. a määruse resolutsiooni punkti 2, millega halduskohus parandas
14. jaanuari
15. a määrust, vaidlustamise kaudu pole võimalik vaidlustada halduskohtu
16. jaanuari
17. a määrust, mis on jõustunud. Tulenevalt

§ 25lgtest 6 ja 8 koostoimes Ts

MS § 463 lg-ga 2 ning § 447 lg-tega 2 ja 4 (kuni

1. jaanuarini 2009 kehtinud redaktsioonis) olnuks halduskohtu
2. veebruari
3. a määruse resolutsiooni punkt 2 vaidlustatav ainult osas, mida selle punktiga lahendati, s.o kohtumääruses ebatäpsuse parandamise osas.
4. Nendel põhjustel ei olnud halduskohtu
5. jaanuari
6. a määruse punkt 1 ringkonnakohtule edasi kaevatav ega ole kontrollitav ka Riigikohtus. Ringkonnakohus ei saanud ega pidanud vaatama määruskaebust läbi osas, milles vaidlustati tähtaegselt vaidlustamata jäetud ja seetõttu jõustunud
7. jaanuari
8. a määruse punkti
9. Ringkonnakohus on õigesti jätnud peatumata määruskaebuses esitatud väidetel, mis käsitlesid kaebuse nõuete ebaõiget kvalifitseerimist Vabariigi Valitsuse korralduse tagasitäitmise nõuetena ja sellega seotud väidetel menetlusnormide rikkumise kohta (vt käesoleva määruse p 9 alap 1). Kolleegium märgib, et vastupidiselt Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidetule pole ringkonnakohus võtnud seisukohta küsimuses, kas kohustamisnõuete läbivaatamatult tagastamine halduskohtu
10. jaanuari
11. a määruse punktiga 1 oli või ei olnud õiguspärane; ringkonnakohus pole võtnud seisukohta küsimuses, kas halduskohtu nõue muuta esitatud taotlust oli õiguspärane.
12. Halduskohus tagastas
13. veebruari
14. a määruse resolutsiooni punktiga 1 kaebuse

§ 11lg 3 alusel põhjendusega, et kaebuse esitaja ei ole 15.

jaanuari

1. a kohtumäärusele esitatud vastuses näidanud ära põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse
2. aprilli
3. a korralduse nr 229 õigusvastasuse tuvastamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt tagastati halduskohtu
4. veebruari
5. a määruse resolutsiooni punktiga 1 nõue tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse
6. aprilli
7. a korraldus nr
8. Kolleegium on seisukohal, et tuvastamiskaebust puudutavas osas oli halduskohtu
9. veebruari
10. a määrus määruskaebusega vaidlustatav ringkonnakohtus. Ringkonnakohus talitas õigesti, kui lahendas määruskaebust üksnes halduskohtu
11. veebruari
12. a määruse resolutsiooni punkti 1 osas, s.o osas, milles halduskohus tagastas läbivaatamatult kaebuse tuvastamisnõude osas.
13. Eeltoodu põhjal saab ka Riigikohtus (käesoleva määruse alljärgnevas II osas) vaidluse esemeks olla vaid halduskohtu
14. veebruari
15. a määruse punktiga 1 seonduv. Sellepärast ei analüüsi kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebuse väiteid, mis seonduvad halduskohtu
16. jaanuari
17. a määrusega läbivaatamatult tagastatud kohustamisnõuetega. See tähendab, et Riigikohtus jäävad tähelepanuta kõik väited, mis seonduvad matmispaiga ja hauatähise taastamisega, sh väited sõjahaudade kaitse seaduse mittekohaldatavuse ning põhiseaduse § 26,
18. a
19. augusti Genfi konventsioonide
20. a
21. juuni (I) lisaprotokolli artikli 34 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8

§ 11lg 1 p 3 alusel.

Tegelikult tagastas halduskohus V. Brjantsevi kaebuse

§ 11lg 3 alusel.

II

1. Alljärgnevalt vaatlebki kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebust tuvastamisnõudega seonduvalt.
2. Määruskaebuse esitaja väidab, et kõik kohtu järeldused esitatud taotluste kohta on tehtud kaebuse menetlusse võtmise staadiumis, lubamatu on anda igasugust õiguslikku hinnangut kaebuse nõudmistele ilma kohtuliku läbivaatuseta, see rikub poolte võrdsust ja õigust kohtumõistmisele, et kassaator ei saa taastada rikutud õigusi, sh õigust era- ja perekonnaelu kaitsele (vt käesoleva määruse p 10 alap-d 3 ja 9). Seega on määruskaebuse esitaja seisukohal, et kaebuse esitajate põhjendatud huvi küsimused saab lahendada üksnes kohtuotsusega, s.o kohtuasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga määrusega. Seejuures ei erista määruskaebuse esitaja kolleegiumi arvates selgelt kohtumäärust, millega kaebus tagastatakse läbivaatamatult põhjendatud huvi äranäitamata jätmise pärast, ja kohtumäärust, millega kaebus tagastatakse põhjendatud huvi puudumise pärast, ehkki kaebuse esitaja oli oma põhjendatud huvi väitnud. Kuna määruskaebuse esitaja ei erista selgelt põhjendatud huvi kaebuses äramärkimata jätmise ning põhjendatud huvi puudumise kohta seisukoha võtmist kohtumääruses, siis selgitab kolleegium punktides 23 ja 24 järgmist.
3. Kolleegium on seisukohal, et kaebuse läbivaatamatult tagastamine

§ 11

lg 3 alusel pole iseenesest kaebuse esitajalt õigusemõistmisele juurdepääsu äravõtmine ja kohtusse pöördunud isiku õiguste rikkumine.

§ 7

lg 1 teine lause näeb ette, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 10sätestab nõuded halduskohtule esitatavale kaebusele.

Selle paragrahvi lg 3 sätestab selgelt, et kaebuses, mis on esitatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, tuleb märkida ka kaebuse esitaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks.

§ 10

lg 3 on küll kaebusele kui dokumendile nõudeid kehtestav säte, kuid ta on otseselt seotud kohtusse pöördumise õigust reguleeriva

§-ga 7 ning omab kaebusele nõuete esitamisel selle seose tõttu sisulist, mitte pelgalt vormilist tähendust. Kolleegium rõhutab, et tulenevalt

§ 10lg-st 3 peab menetlusosaline ise ära näitama oma põhjendatud huvi.

Asja kohtuliku arutamise ettevalmistamisel kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Et mitte lasta kohtumenetlusse tuvastamiskaebusi, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud ja mis seetõttu on lubamatud, näebki

§ 11

lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, milles selle esitaja pole kohtu määratud tähtajaks kõrvaldanud kohtu äranäidatud puudusi. Selleks, et vältida kaebuse põhjendamatut tagastamist kohtu poolt, on

§ 11

lg-s 2 sätestatud kohtu kohustus teha kaebuse kohta käiguta jätmise määrus, andes kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, ning

§ 11

lg-s 8 õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule halduskohtu selle määruse peale, millega läbivaatamatult tagastati kaebus, milles kohtu määratud tähtajaks polnud puudused kõrvaldatud. Kolleegium märgib, et kohtumäärus, millega kaebus on

§ 11

lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel. Nimelt sätestab

§ 11

lg 7, et kaebuse või protesti tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti kohtusse pöörduda. Nendel põhjendustel ei ole õige väide, et, tagastades kaebuse läbivaatamatult

§ 11

lg 3 alusel, võtab kohus kaebuse esitajalt juurdepääsu õigusemõistmisele, ja et kassaator ei saa taastada enda väidetavalt rikutud õigusi, sh õigust era- ja perekonnaelu kaitsele. 24. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus on pädev määrusega lahendama mitte ainult küsimuse, kas kaebuse esitaja on kohtule ära näidanud oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

§ 11

lg 31 p 5 ja § 23 lg 3 p 1 lubab halduskohtul kaebuse määrusega jätta läbi vaatamata ja tagastada ka siis, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetud asjaolud on tõendatud. Kolleegium leidis

1. mai
2. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-08 (p 15): "Tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi." Kolleegium on seisukohal, et halduskohus võib ilma kohtuistungit korraldamata ja asja otsusega lahendamata määrusega tagastada ka kaebuse, milles põhjendatud huvi on küll ära näidatud, kui on ilmselge, et see huvi ei saa kuidagi edaspidi kaasa aidata tuvastamiskaebuse esitajat kaebuses nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel. Enesestmõistetavalt peab kohus sellist seisukohta põhjendama.
3. V. Brjantsevi kaebust ei tagastatud

§ 11lg 31 p 5 alusel.

Tema kaebuse tuvastamisnõude osas tagastas halduskohus

§ 11lg 3 alusel.

26. Kuna kaebuse läbivaatamatult tagastamine iseenesest on võimalik, siis on praegusel juhul küsimus selles, kas halduskohus tagastas V. Brjantsevi kaebuse tuvastamisnõude osas

§ 11

lg 3 alusel läbivaatamatult seaduse nõuete kohaselt ja kas ringkonnakohus lahendas halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse õigesti, leides, et kaebuse esitajad pole põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks kohtule teatavaks teinud pärast kaebuse käiguta jätmist

1. jaanuari
2. a määruse resolutsiooni p-ga
4. Praegusel juhul on halduskohus kohtumenetluse seaduse formaalsed nõuded täitnud. Halduskohus jättis tuvastamisnõude osas
5. jaanuari
6. a määruse resolutsiooni p-ga 2 V. Brjantsevi kaebuse käiguta ning juhtis määrust põhjendades V. Brjantsevi tähelepanu vajadusele teatada kohtule põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks, samuti andis V. Brjantsevile tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (vt käesoleva määruse punkti 5 teine lõik). Pärast seda, kui nimetatud määruses näidatud tähtaeg oli möödunud ja V. Brjantsev ei olnud esitatud kaebust muutnud või täiendanud, tagastas halduskohus
7. veebruari
8. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse läbivaatamatult põhjendusega, et kaebuse esitaja ei näidanud kohtu määratud tähtajaks põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks (vt käesoleva määruse p 7 teine lõik).
9. Järgnevalt analüüsib kolleegium seda, kas V. Brjantsevi kaebuse

§ 11lg 3 alusel läbivaatamatult tagastamine oli ka sisuliselt õiguspärane.

1. Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidetakse (vt käesoleva määruse p 10 alap 4), et kaebajate põhjendatud huvi on tuvastada
2. a
3. augusti Genfi konventsioonide
4. a
5. juuni (I) lisaprotokolli artikli 34 rikkumine, süüdlaste karistamine ja rikutud õiguste taastamine, sh mittevaralise kahju hüvitamine, ning selle eesmärgiga vaidlustati Vabariigi Valitsuse
6. aprilli
7. a korraldus nr
8. Nende väidete hindamiseks tuleb vaadata, kas ja millises kohtumenetluse staadiumis on V. Brjantsev kohtule selgitanud, mida ta nimetab põhjendatud huviks Riigikohtule esitatud määruskaebuses ja Vabariigi Valitsuse täiendava seisukoha kohta antud täiendavas seisukohas.
9. V. Brjantsev on kõigis kohtuastmetes olnud seisukohal, et ta soovib vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamist. Halduskohtule esitatud kaebuses väideti selgesõnaliselt ka seda, et vaidlustatud korraldus rikub kaebuse esitaja õigust austusele tema surnud isa viimse puhkepaiga vastu (vt käesoleva määruse p 3 kolmanda lõigu alap 2). Halduskohus leidis, et tulenevalt

§ 10

lg-st 3 märgitakse kaebuses haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul haldusakti õigusvastaseks tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses (vt käesoleva määruse punkti 5 teine lõik). Samasugusel seisukohal oli ka ringkonnakohus (vt käesoleva määruse p 9 alap 3). Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu selle seisukohaga. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima ning kaebaja õiguste, sh õiguse austusele kaebuse esitaja surnud isa viimse puhkepaiga vastu kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamisnõude esitamine on lubatud üksnes sellisel juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste edasisel kaitsel. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas lahendatav olukord ei ole analoogiline olukorraga, mida kolleegium lahendas haldusasjas nr 3-3-1-44-

1. Nimetatud haldusajas oli kaebus esitatud riigivastutuse seaduse alusel. Koos mittevaralise kahju hüvitamise nõudega esitati haldusakti õigusvastaseks tunnistamise taotlus. Kolleegium leidis asjas nr 3-3-1-44-06, et kaebuse esitajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas ei ole selles asjas põhjendatud ning piisab haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest. Praeguses asjas puudub kahjunõue. Kolleegium on seisukohal, et samuti nagu väide, et haldusakt on õigusvastane, ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi. Tuvastamiskaebuse puhul on oluline ära näidata, milleks on kaebuse esitajale tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine kasulik ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Kui põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks pole ära näidatud, siis puudub kohtul vajadus hinnata seda, kas väidetav õiguste rikkumine on toimunud. Analoogilisi seisukohti on kolleegium väljendanud näiteks haldusasjas nr 3-3-1-78-08 tehtud otsuse punktis
2. Vastuseks kassaatori väitele, et ringkonnakohus pole seletanud, kuidas saab saavutada kohtuotsusega eelise olukorras, kus kohus keeldub kaebust sisuliselt läbi vaatamast, kuna kohtu arvates pole kaebajal põhjendatud huvi, kuid samal ajal kaebaja soovib kasutada kohtuotsust oma õiguste edasisel kaitsel, ning et esmalt peab olema läbi vaadatud tuvastamisnõue, mis võib olla ära kasutatud õiguste edasisel kaitsel, kuid mitte vastupidi (vt käesoleva määruse p 10 alap 8), selgitab kolleegium järgmist. Ringkonnakohtu määrusest ei saa teha järeldust, et kaebuse esitaja saab eelise, kui kaebus jääb läbi vaatamata. Kaebuse esitajal pole tõepoolest võimalik saavutada eelist, kui kohus pole tuvastamiskaebust sisuliselt läbi vaadanud. Tuvastamiskaebusest saab isik kasu vaid siis, kui tal on selle rahuldamise vastu põhjendatud huvi. Kolleegium kordab, et huvid, mida soovitakse kaitsta tuvastamiskaebusega, tuleb kohtule ära näidata enne kaebuse sisulist läbivaatamist.
3. Järgnevalt vaatleb kolleegium, millises menetlusstaadiumis on kaebuse esitaja oma põhjendatud huvina nimetanud mittevaralise kahju väljamõistmist. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väideti, et kaebaja on korduvalt juhtinud halduskohtu tähelepanu sellele, et vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks (vt käesoleva määruse p 8 alap 2). Vastuseks sellele väitele asus ringkonnakohus seisukohale, et alles ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses märgiti, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Esialgses kaebuses leiti, et vaidlustatud korraldus rikub kaebuse esitaja õigust austusele tema surnud isa viimase puhkepaiga vastu, mis on vastuolus karistusseadustiku (KarS) §-ga 149 ja EIÕK artiklis 8 sätestatud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele. Ekslik on määruskaebuses esitatud väide, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulevase esitamisega põhjendati huvi korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks juba kaebuse täienduses. Sellist põhjendatud huvi ei ole halduskohtule enne vaidlustatud määruse tegemist teatatud. Halduskohus sai põhjendatud huvi olemasolu kontrollida kaebuse ja kohtule esitatud täiendavate selgituste põhjal. Halduskohtu määruse õiguspärasust ei mõjuta hilisemas kohtumenetluses põhjendatud huvi näitamine (vt käesoleva määruse p 9 alap 2). Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga, sest kahjunõude võimalikku esitamist kui põhjendatud huvi on tõepoolest esmakordselt mainitud ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses. Kuna sellist põhjendatud huvi ei olnud ära näidatud halduskohtule esitatud kaebuses ega V. Brjantsevi vastuses
4. jaanuari
5. a käiguta jätmise määrusele, siis ei saa halduskohtule ette heita, et ta pole kaebuse läbivaatamatult tagastamisel arvesse võtnud seda, et kaebuse esitaja on tuvastamiskaebuse esitanud selleks, et hiljem esitada riigivastutuse seaduse alusel kahjunõue. Halduskohus sai
6. veebruari
7. a määruse tegemisel tugineda üksnes V. Brjantsevi nendele väidetele, mis V. Brjantsev oli kohtule teatavaks teinud kaebuses ja vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele.
8. Süüdlaste järgnev karistamine kui kaebuse esitaja põhjendatud huvi on esmakordselt esitatud alles Riigikohtu menetluses. Seepärast jääb see väide halduskohtu
9. veebruari
10. a määruse õiguspärasuse hindamisel Riigikohtu halduskolleegiumi tähelepanuta.
11. Määruskaebuse esitaja väidab, et kohus ei ole erapooletult hinnanud tema põhjendatud huvi puudumist kaebuse esitamiseks (vt käesoleva määruse p 10 alap 4), et põhjendamatult eirates kaebaja huvi asjas, on kohus üles näidanud huvitatust ja mitteobjektiivsust, rikkudes õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 15 ja EIÕK artiklis 6