RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti

§ 314

p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib Olle Kokil õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest, alates

1. veebruarist 2008 kuni
2. maini
4. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kasuks välja 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni, sealhulgas käibemaks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) krooni, vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske poolt Olle Kokile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. augusti
7. a otsusega tunnistati Olle Kokk KarS § 141 lg 1 järgi süüdi selles, et
8. detsembril 2007 astus ta kannatanu B-ga viimase tahte vastaselt ja vägivalda kasutades suguühendusse. Kohus karistas Olle Kokki vangistusega kolmeks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusaja alguseks loeti
9. veebruar
10. Maakohus tugines eeskätt asjaolule, et kannatanu tundis
11. veebruaril 2008 XXX kaubanduskeskuses O. Kokis ära mehe, kes oli teda
12. detsembril 2007 rünnanud, ja ka kohtuistungil osutas kannatanu O. Kokile kui teda rünnanud isikule. Seega olid kohtu arvates kannatanu ütlused järjekindlad ja puudus alus kahelda nende usaldusväärsuses.
13. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni O. Kokk ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja O. Koki õigeksmõistmist. Mõlemad märkisid, et kuriteo toimepanemine O. Koki poolt on tõendamata. Ühtlasi leidis kaitsja, et O. Kokile kui varem karistamata isikule on mõistetud liiga raske karistus.
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. detsembri
16. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 3.1 Ringkonnakohus möönis, et O. Koki süüditunnistamine rajaneb valdavas osas vaid kannatanu ütlustele, kuid märkis Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-94-04 viidates, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda põhistatuks ka siis, kui see tuginebki vaid ühele tõendile. Süüdistatava väidet, et kannatanu teda kellegi teisega segi ajab, pidas ringkonnakohus paljasõnaliseks.
17. veebruaril 2008 läbi viidud äratundmiseks esitamisel tundis kannatanu O. Kokis ära isiku, kes teda
18. detsembril 2007 ründas. Asjaolu, et kannatanu ei pöördunud politsei poole kohe pärast kuriteosündmust, vaid alles
19. veebruaril 2008, s.o 47 päeva möödumisel, ei muuda ringkonnakohtu arvates kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. 3.2 O. Koki väide, et ta viibis
20. detsembri
21. a õhtul kodus, ei ole kontrollitav, kuivõrd O. Kokk ei ole esitanud tõendeid alibi kinnituseks. Ringkonnakohus osutas Riigikohtu otsustele kriminaalasjades nr 3-1-1-112-99, 3-1-1-104-05 ja 3-1-1-85-07 ning märkis, et juhul kui süüdistatav otsustab ennast kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 3.3 Maakohus on O. Kokile karistuse mõistnud KarS §-s 56 sätestatut järgides ja ringkonnakohtul puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas üksnes seetõttu, et kohus on mõistnud varem karistamata isikule keskmisest raskema karistuse. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
22. Tallinna Ringkonnakohtu
23. detsembri
24. a otsuse peale esitas kassatsiooni O. Koki kaitsja Talvi Vaske, kes taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1 Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et O. Koki süü KarS § 141 lg 1 järgi ei ole tõendatud. Kohtud on O. Koki süüdimõistmisel lähtunud ainuüksi kannatanu ütlustest, mille tõttu on O. Kokk põhjendamatult süüdi mõistetud. Kassaator viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 ja märgib, et nn sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on kaasuse lahendamisel asjakohased ning võivad mõjutada tõendite hindamist. Käsitletavas kriminaalasjas ei ole kohtud kassaatori hinnangul seda põhimõtet järginud. Lisaks eelnevale leiab kassaator, et O. Kokile kui varem karistamata isikule on mõistetud liiga raske karistus.
25. Vastuses kassatsioonile palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Lebed jätta kassatsiooni rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Maakohus on O. Koki süüditunnistamisel KarS § 141 lg 1 järgi tuginenud järgmistele tõenditele: esiteks kannatanu B ütlustele selle kohta, et süüdistatav on isik, kes teda
27. detsembril 2007 noaga ähvardades vägistas ja kelle ta
28. veebruaril 2008 XXX Keskuses ära tundis (tl 102-105); teiseks tunnistaja R. A. ütlustele selle kohta, et kannatanu B pöördus
29. veebruaril 2008 tema poole palvega vaadata XXX Keskuse videosalvetust (tl 105-107); kolmandaks DNA ekspertiisiaktis sisalduvale eksperdiarvamusele, mille kohaselt ei ole ekspertiisitulemuste alusel võimalik teha usaldusväärset järeldust konkreetselt mehelt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta (tl 48-49); neljandaks kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis sisalduvale eksperdiarvamusele, mille kohaselt on O. Kokk süüdiv, kuid kuna ta kuriteo toimepanemist eitab, pole võimalik hinnata kuriteo toimepanemise psühholoogilisi motiive (tl 39-41). Viiendaks on maakohus lähtunud XXX Keskuse turvakaamerate piltide fototabelist, millest nähtub, et kaubanduskeskuse esimesel korrusel liigub meesterahvas, kes vaatab keskuses asuva juuksurisalongi poole (tl 21-36). Loetletud tõenditele tuginedes luges maakohus tõendatuks selle, et O. Kokk ründas
30. detsembril 2007 kannatanut, ja pidas ümberlükatuks süüdistatava väite selle kohta, et ta viibis kuriteosündmuse toimumise ajal kodus. Maakohtu otsuse põhistavast osast ei nähtu, et kohus oleks O. Koki süüditunnistamisel tuginenud O. Koki kannatanule äratundmiseks esitamise protokollile.
31. Ringkonnakohus nõustus esmalt maakohtu põhistustega ega pidanud nende kordamist KrMS § 342 lg 3 p-st 1 lähtuvalt vajalikuks. Täiendavalt möönis ringkonnakohus, et maakohtu vaidlustatud otsus rajaneb tõepoolest valdavas osas vaid kannatanu ütlustele. Kuid viitega Riigikohtu praktikale ei pidanud ringkonnakohus välistatuks isiku süüditunnistamist ka üksnes ühele tõendile tuginevalt. Ringkonnakohus toonitas, et vägistamise kui kuriteo tõendamine taandubki sageli n-ö sõna-sõna vastu olukordade hindamisele. Maakohus on ringkonnakohtu arvates seda olukorda õigesti käsitlenud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohus heitis süüdistatavale ja tema kaitsjale ette seda, et nad ei osuta ühelegi asjaolule, mis seaks kahtluse alla maakohtu järelduse selle kohta, et kannatanu tundis O. Kokis ära tegeliku kurjategija. Ringkonnakohtu arvates ei rikutud O. Koki äratundmiseks esitamisel menetlusõigust. Samuti luges ringkonnakohus loogiliseks ja mõistetavaks seda, miks kannatanu pöördus kuriteoteatega politseisse alles
32. veebruaril 2008 - seega ligikaudu poolteist kuud pärast tema suhtes kuriteo toimepanemist. Ühtlasi heitis ringkonnakohus süüdistatavale ette seda, et ta ei ole esitanud enda alibit kinnitavaid tõendeid, kuigi selline kohustus tuleneb Riigikohtu lahenditest kriminaalasjades nr 3-1-1-112-99, 3-11-104-05 ja 3-1-1-85-
34. Kolleegium nõustub esmalt kassaatoriga selles, et O. Kokk on süüdi tunnistatud sisuliselt vaid ühe tõendi - kannatanu ütluste alusel. Ükski ülejäänud tõendeist, millele maakohus O. Koki süüditunnistamisel tugines, ei ole kolleegiumi arvates käsitatav otsese tõendina väidetavalt
35. detsembril 2007 asetleidnud vägistamise kui kuriteo tõendamiseseme asjaolu kohta. Need tõendid võiksid põhimõtteliselt olla käsitatavad kaudsete tõenditena. Kahtlemata võib kuriteo toimepanemine olla tuvastatud ka tuginevalt kaudsetele tõenditele - tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes. Harju Maakohtu
36. augusti
37. a otsusest ei nähtu, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on lisaks kannatanu ütlustele võimalik saada kõnealustele kaudsetele tõenditele tuginevalt.
38. Eraldi peab kolleegium vajalikuks käsitleda nende fototabelite tõenduslikku tähendust, millele on maakohus O. Koki süüditunnistamisel tuginenud.

§-s 63 sätestatu mõtte kohaselt saab isiku süüditunnistamisel tugineda vaid selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud tõendiliikidele. Maakohtu kõnealusest otsusest ei nähtu, millise lubatava tõendiliigina on kohus käsitanud XXX Keskuse turvakaamerate piltide fototabeleid ja kuivõrd on kohtu arvates nende fototabelite kui väidetavalt tõendite saamisel järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi. Ka süüdistusaktis nimetatakse fototabeleid lihtsalt "turvamees R. A. poolt saadetud videosalvestusest tehtud fototabeliteks".

§ 63

lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt võib tõepoolest ka foto või film või muu teabesalvestis (edasiselt salvestis) olla täiesti iseseisvaks tõendiliigiks. Kõnealuse menetlusõiguse sätte süstemaatilise tõlgendamise pinnalt aga tuleb kolleegiumi arvates eristada järgmisi salvestiste tõenditena käsitamise olukordi. 9.

1. Arvestades KrMS § 146 lg 5 p-s 2 ning §-des 148-151 sätestatut on seadusandja kolleegiumi arvates kõnealuste salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel, siis lähtudes KrMS § 63 lg-s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt. 9.
2. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse ka jälitusprotokollile vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Sellega seoses meenutab kolleegium, et

kehtestamise eelselt kehtinud KrMK § 48 lg 1 kohaselt oli jälitustegevuse vahendusel saadavaks tõendiks vaid "jälitustegevusega saadud foto, film, heli- video- või muu teabesalvestus või asi" (vt ka Riigikohtu 2. detsembri 2004. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-110-04 - RT III, 2004, 38, 384).

§ 63

lg 1 tekstis aga ei kasutata jälitustegevuse vahendusel saadava tõendi tähistamiseks enam sellist sõnastust, vaid eristatakse iseseisva tõendiliigina jälitusprotokolli. Kõnealuses seadusemuudatuses kajastub kolleegiumi arvates seadusandja tahe, et fakultatiivselt, menetleja suvaotsustusest lähtuvalt jälitusprotokollile lisataval salvestisel ei ole enam iseseisvat tõenduslikku tähendust ja kohtuotsuses saab tugineda vaid jälitusprotokollile kui tõendile. Samas ei välista eelöeldu kolleegiumi arvates vajadusel kohtu võimalust pöörduda jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimisel ka jälitustoiminguga saadud salvestise poole (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08 - RT III, 2008, 50, 346, p-d 14.2 ja 14.3). 9.
3. Ei ole välistatud ka see, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või ka dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki
4. jaos sätestatut. 9.
5. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole nimetatud eelnevalt p-des 9.1-9.3 ei saa kolleegiumi arvates kriminaalmenetluses olla mingit tõenduslikku tähendust. Kokkuvõttes nendib kolleegium, et kõnealuste fototabelite määratlematus tõendiliigina käesolevas kohtuasjas ei võimalda anda vajalikku hinnangut nende saamise seaduslikkusele. Tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole aga KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitatav lubatava tõendina.
6. Kuna ringkonnakohtu otsuses märgitu kohaselt ei ole O. Koki äratundmiseks esitamisel rikutud menetlusõigust, siis on ringkonnakohus püüdnud O. Koki süüd kinnitavate tõendite kogumisse lisada ka äratundmiseks esitamise protokolli. Kolleegium märgib siinjuures, et üksikute uurimistoimingute nõuetekohasuse hindamisel ei saa lisaks menetlusõiguse nõuetele jätta arvestamata ka uurimistaktikas üldtuntud arusaamasid. Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti. Selle nõude täitmisel saab olla sisuline tähendus, muuhulgas ka kaitseõiguse tagamiseks, üksnes siis, kui on võimalik võrrelda ja hinnata, kas ja kuivõrd on need tunnused, mille alusel objekt ära tunti, samased nende tunnustega, mille oli äratundja talletanud enda mällu varem seoses kuriteosündmusega ja mille alusel ta lootiski objekti ära tunda. Eelöeldu omakorda eeldab uurimistaktikaliselt seda, et enne äratundmiseks esitamist kuulatakse äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks. Kui äratundmiseks esitamisele ei eelne sellist ülekuulamist, siis on äratundmiseks esitamise tulemi kontrollimine praktiliselt välistatud. Käesoleva kriminaalasja puhul ei ole kannatanu B-d kuulatud üle teda
7. detsembril 2007 rünnanud isiku tunnuste osas, mis võimaldaksid äratundmist. Seda polekski olnud võimalik teha põhjusel, et kannatanu jättis koheselt kõnealuse sündmuse järgselt kuriteoteate esitamata. Selle tõttu sai
8. veebruaril 2008 asetleidnud O. Koki äratundmiseks esitamise tulemiks olla vaid vastus küsimusele, kas see isik, keda B nägi
9. veebruaril 2008 XXX Keskuses, oli O. Kokk või mitte. Selle äratundmiseks esitamisega ei olnud aga võimalik saada vastust küsimusele, kas O. Kokk oli see isik, kes B väite kohaselt pani tema suhtes
10. detsembril 2007 toime kuriteo. Kolleegium nendib siinjuures täiendavalt, et ka
11. veebruaril 2008 asetleidnud kannatanu ülekuulamise protokollis ei kirjeldata mingil määral O. Koki äratundmist võimaldavaid tunnuseid ja et ka äratundmiseks esitamise protokollis ei ole nimetatud konkreetselt ühtegi tunnust, mille alusel tunneb kannatanu O. Koki ära.
12. Võib nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et vägistamise kui kuriteo tõendamine võib sageli taanduda vaid n-ö sõna-sõna vastu olukordade hindamisele ja et seetõttu ei saagi olla välistatud süüdimõistva otsuse tuginemine vaid kannatanu ütlustele. Süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile ei ole välistatud ka Riigikohtu senises praktikas. Kuid vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253, p 5.2). Kõnealustel juhtudel on eriti oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. Käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vaaginud igakülgselt kannatanu ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud O. Koki süüditunnistamist üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. 11.
15. Esiteks ei ole kohtud piisava põhjalikkusega käsitlenud selle asjaolu tähendust käesoleva kriminaalasja uurimisele, et kannatanu teavitas politseid tema suhtes asetleidnud ründest pooleteise kuu pikkuse viivitusega. Ringkonnakohtu otsuse p-s 5.4 väidetakse, et kannatanu on loogiliselt ja mõistetavalt selgitanud, miks ta pöördus politseisse alles poolteist kuud pärast asetleidnud rünnet, sama otsuse p-s 5.7 aga märgib ringkonnakohus, et alusetu on taotleda mitmete uurimistoimingute tegemist ja nende vahendusel täiendavate tõendite kogumist seetõttu, et kriminaalmenetlust alustati hilinemisega. Kolleegiumi arvates ei saa ringkonnakohtu nende seisukohtadega nõustuda eraldivõetult ja nad ei ole ka omavahelises loogilises kooskõlas. Vägistamine on raske esimese astme kuritegu. Sellest teatamata jätmist võib teatud juhtudel lugeda kannatanu seisukohast lähtuvalt mittetaunitavaks. Kuid samast seisukohast lähtuvalt ja ründe kordumist vältida soovides ei saa sellest kuriteost koheselt teatamata jätmist mingil juhul aktsepteerida. Iseenesest on kahtlemata õige, et kriminaalmenetluse alustamisel poolteist kuud pärast väidetavat kuriteosündmust on olulisel määral vähenenud tõendite kogumise võimalused. Kuid samas ei ole kannatanu käitumisest tingitud tõendite kogumise võimaluste vähenemist mingit põhjust heita ette süüdistatavale - nii nagu seda on käesoleva kohtuasja puhul teinud ringkonnakohus. Kolleegium nendib, et kõnealuses asjas ei ole ka kohtueelne menetlus kulgenud nii, nagu see oleks esimese astme kuriteo puhul ootuspärane, ja tehtud ei ole piisavalt jõupingutusi, kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid. Toimetamata on sündmuskoha vaatlus, kannatanu ütluse olustikuga seostamine ja üle kuulamata on jäetud kannatanu abikaasa, kellele kannatanu väidetavalt kohe pärast kuriteosündmust toimunust rääkis. Seetõttu ei nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt on tõendite kogumata jätmine põhjendatud, kuna kaitsja ei ole vastavat taotlust ei kohtueelses menetluses ega kohtus esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole selline etteheide asjakohane olukorras, mil süüdistus tugineb sisuliselt vaid ühele tõendile. 11.
16. Teiseks ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohtadega alibi käsitlemisel. Riigikohus on tõepoolest märkinud, et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. detsembri
18. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07 - RT III 2008, 1, 2, p 9.1; 24 oktoobri
19. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350, p 6.3;
20. detsembri
21. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20, p 2). Käsitletavas kriminaalasjas väitis süüdistatav, et viibis
22. detsembri
23. a õhtul kodus. Asjaolu, et süüdistatav viibis kodus üksinda ja seetõttu ei olnud ühtegi isikut, kes kinnitaks tema väidet, ei tähenda aga seda, et süüdistatav ei oleks loonud reaalset võimalust oma väite kontrollimiseks menetlejale oli teada, kus süüdistatav esitatud alibi kohaselt kuriteosündmuse toimumise ajal viibis ja sellest tulenevalt ka reaalne võimalus süüdistatava ütlusi kinnitavate või neid kummutavate tõendite kogumiseks.
24. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse O. Koki süüdiolekus
25. detsembril 2007 B suhtes toimepandud teos. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda seadusest tulenevat tõlgendusreeglit kohaldades ei pea kolleegium vajalikuks ega ka mitte võimalikuks asuda kummutama maakohtu otsuses märgitut, mille kohaselt puudub alus arvata, et kannatanu valetab. Tuleb nõustuda maa- ja ringkonnakohtute poolt märgituga, et kannatanu ütlused on olnud järjekindlad ja ta on kogu kriminaalmenetluse vältel väitnud, et teda ründas
26. detsembril 2007 O. Kokk. Kuid ütluste järjekindlus ei välista automaatselt kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust. Tulenevalt eelnevalt punktis 10 märgitust aktualiseerub eksimisvõimaluse kahtlus käesoleval juhul eriti seetõttu, et kuriteost hilinenud teavitamine välistas nõuetekohase äratundmiseks esitamise.
27. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 ja 339 lg-st 2, § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tuleb Olle Kokk süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi õigeks mõista seetõttu, et tema poolt
28. detsembril 2007 B suhtes kuriteo toimepanemine on tõendamata.
29. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 900 krooni väljamõistmist, millele lisandub 18% käibemaksu. Esitatud taotlus vastab justiitsministri
30. jaanuari
31. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-tes 1 ja 2, § 2 lg-s 1 ning § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 1062 krooni. 15.

§ 314

p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib Olle Kokil õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest, alates 6. veebruarist 2008 kuni käesoleva otsuse jõustumiseni, milleks KrMS § 408 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise päev. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg