RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-37-09 Otsuse kuupäev 8. mai 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi

§ 214lg 2 p 1 ja 4 järgi on kohus lähtunud ainult kannatanu J.

K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest, mis on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikaga.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri 2008.a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on D. G. süüdimõistmist KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi üksikasjalikult põhjendanud ja seetõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus D. G.-lt riigituludesse 2938 krooni ja 20 senti kaitsja tasu vandeadvokaat H. Kuninga poolt osutatud õigusabi eest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsuse peale esitas kassatsiooni D. G. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4.1 Maakohus pole põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseks süüdistatavate ütlusi ning on seetõttu rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ühtlasi vaidlustab kassaator süüdistatava süüdimõistmise KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi põhjendusel, et kohtud on jätnud välja selgitamata, milline oli D. G. teopanus ühise teoplaani realiseerimisse. Samuti ei ole kohtud D. G.

§ 200lg 2 p 7 järgi tuvastanud, et D.

G.-l oleks olnud kannatanute asjade omastamise eesmärk. 4.2 Ringkonnakohus pole tähelepanu pööranud apellatsiooni väitele, mille kohaselt ei või süüdimõistev otsus tugineda täielikult või määravas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval pole olnud võimalik küsitleda. D. G.

§ 214

lg 2 p 1 ja 4 järgi on maakohus selle põhimõttega vastuollu läinud, tuginedes ainult kannatanu J. K. kohtueelses menetluses antud ütlustele. 4.3 Kassaator märgib, et ringkonnakohtu otsus ei ole seaduslik kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus mõistis süüdistatavalt välja määratud kaitsja tasu advokaadi poolt osutatud õigusabi eest. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 tulenevalt saab kohus teha advokaaditasu väljamõistmise osas otsuse, kui advokaat esitab vastava taotluse. Kaitsja sellist taotlust ringkonnakohtule ei esitanud, kuna ta kaitses süüdistatavat kokkuleppe korras.

1. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kohtud on põhjendanud, miks ei saa süüdistatavate ütlusi pidada usaldusväärseks. Kassaatori viide materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele on asjakohatu, kuna apellatsioonkaebuses seda probleemi ei tõstatatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassaator leiab, et maakohus pole põhjendanud, miks ei ole süüdistatavate ütlused usaldusväärsed ja seetõttu on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle väitega. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et maakohus on näidanud, miks ta ei pea usaldusväärseks D. G. ja teiste süüdistatavate ütlusi ja on osutatud tõenditele, millega süüdistatavate ütlused on ümber lükatud (II kd tl 482-483, II kd tl 31). Kriminaalkolleegium nõustub selle järeldusega. Maakohus on analüüsinud kõiki tõendeid kogumis ja õigesti leidnud, et süüdistatavate ütlused on vastuolus kannatanute ütluste ja muude kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu ei saa süüdistatavate ütlusi pidada usaldusväärseks.
3. Käsitletavas kriminaalasjas on üheks tõendiks, millele maakohus süüdistatavate süüditunnistamisel tugines, kannatanu J. K. poolt kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil KrMS § 291 p 5 alusel avaldatud ütlused. Kassaatori arvates on maakohus D. G.

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tuginenud ainult kannatanu J.

K. ütlustele ja läinud sellega vastuollu Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Riigikohus ei nõustu sellega järgmistel põhjendustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes lahendis märkinud, et süüdistatava õigus esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile ei ole absoluutne õigus ja EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, et juhtudel, mil süüdistatava süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-06 - RT III 2006, 36, 305, p 7 ja
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-02 - RT III 2002, 26, 300, p 7.4). Käsitletavas kriminaalasjas on kaks kuritegu toime pandud ajaliselt väga lähestikku ja samas kohas. J. K.-lt raha väljapressimine toimus ajal, kui teisi kannatanuid vahetus läheduses peksti, mis kaheldamatult hõlbustas selle kuriteo toimepanemist. Maakohus arvestas kogu sündmuste käiku ja leidis, et kannatanu J. K. ütlusi väljapressimise süüdistuses toetavad oma ütlustega R. R. ja K. L., kes olid kannatanuteks röövimise episoodis. Ühtlasi sedastas maakohus, et kannatanu J. K. ütlusi toetavad ka süüdistatavate ütlused selle kohta, et D. G.-l ja P. G.-l oli kannatanu J. K.-ga rahast juttu. Eelneva põhjal saab järeldada, et maakohus ei tuginenud D. G.

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi täielikult või määravas ulatuses kannatanu J.

K. ütlustele, vaid arvestas kõiki tõendeid kogumis. 8. Kassaatori väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta D. G.

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 ning Kar

S § 200 lg 2 p 7 järgi maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Sisuliselt on kassaator seisukohal, et D. G. süü nendes kuritegudes on tõendamata, kuna väljapressimise süüdistuses ei ole tuvastatud D. G. teopanust ühise teoplaani realiseerimisse ja röövimise süüdistuses ei ole tuvastatud, et D. G.-l oleks olnud kannatanute asjade omastamise eesmärk. Ringkonnakohus on kaitsja väidetele D. G. süü tõendatuse kohta vastanud ja leidnud, et maakohus on üksikasjalikult põhjendanud süüdistatava süüdimõistmist nii KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 kui ka KarS § 200 lg 2 p 7 järgi (II kd, tl 481-486, III kd, tl 31). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtuga.

1. Puutuvalt õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmise küsimusse märgib kriminaalkolleegium järgmist. Tartu Ringkonnakohtu kohtuistung toimus
2. detsembril
3. Istungi toimumise päeval on advokaat H. Kuningas esitanud taotluse tasu väljamõistmiseks D. G. süüdistusasjas õigusabi osutamise eest määratud korras kaitsjana (III kd, tl 24). Selle taotluse alusel on Tartu Ringkonnakohus D. G.-lt kohtukuluna välja mõistnud 2938 krooni ja 20 senti riigituludesse. Kassatsioonis vaidlustab advokaat H. Kuningas muuhulgas ka kohtukulude väljamõistmise, väites, et ta on kriminaalasjas kaitsnud D. G. kokkuleppel, mitte aga määratud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil ei ole põhjust selles väites kahelda, mistõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu otsus kohtukulude väljamõistmise osas tühistada.
4. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a otsuse D. G.-lt kaitsja tasu vandeadvokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest summas 2938 krooni 20 senti riigituludesse väljamõistmises. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi