Obsah (5)

§ 371§ 372§ 436§ 656§ 657

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-41-09 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 12. mai 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Koh

§ 371

lg 1 p 10 kohaselt keelduma hagi menetlusse võtmisest, andes kannatanule

§ 372lg 2 kohaselt mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Apellatsiooni kohaselt on kohus Kr

MS § 38 lg 3 alusel leidnud, et kriminaalmenetluses on tsiviilhagi riigilõivuvaba vaid varalise kahju hüvitamise nõudes. Samas jättis kohus kohaldamata riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 22 lg 1 p 11, mis on erisäte KrMS § 38 lg 3 suhtes. Täiendavalt märkis apellant, et tsiviilhagilt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on

1. novembril 2007 makstud ka riigilõiv summas 1000 krooni, kuid kohus keeldus kohtuvaidluste käigus maksmist tõendavat dokumenti vastu võtmast.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus tsiviilhagi puudutavas osas ja saadeti kriminaalasi selles osas maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud R. A. poolt KarS § 423 lg-s 1 sätestatud süüteo toimepanemine. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kriminaalasjas kogutud tõenditega, sealhulgas sündmuskoha vaatlusprotokolli ja eksperdiarvamusega, ümber lükatud kaitsja väide, et kannatanu liikus mootorrolleriga kõnniteel ja kokkupõrge toimus ülekäigurajal. Ringkonnakohtu arvates puudub alus kahelda selles, et vaatlusprotokollis on fikseeritud just kannatanu mootorrolleri lohisemisest tekkinud kraapejäljed, mis on kooskõlas kannatanu versiooniga sündmusest. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ületas lubatud sõidukiirust. Seda kinnitavad ka tema ütlused, mille kohaselt on rolleri maksimaalne sõidukiirus 45 km/h. Kuigi süüdistatav viitas sellele, et pärast liiklusõnnetuse toimumist ei põlenud T. K. motorolleril tuled, ei saa sellest järeldada, et tuled ei põlenud ka kokkupõrke ajal. R. A. kinnitas ise, et enne kokkupõrget ta kannatanut ei näinud. 3.2 Süüdistatavalt varalise kahju väljamõistmise osas leidis ringkonnakohus, et see on toimunud tsiviil- ja kriminaalmenetlusõiguse sätteid rikkudes. Maakohtu otsus on tsiviilhagi lahendamise osas olulises ulatuses põhjendamata, sealhulgas ei ole viidatud ka hagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. 3.3 Mittevaralist kahju puudutavas osas nõustus ringkonnakohus kannatanu esindajaga, et maakohus on tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel alusetult tuginenud KrMS § 38 lg-le
5. Maakohus jättis kohaldamata RLS § 22 lg 1 p 11, mis näeb ette, et kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel riigilõivu ei võeta. Sellest tulenevalt leidis apellatsioonikohus, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes

§-ga 427 ei saa ta ise otsustada tsiviilhagi põhjendatuse üle, mistõttu saatis kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. A. kaitsja O. Ladva, kes palub tühistada ringkonnakohtu määruse kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus piisavalt põhjendatud. Kaitsja kordab apellatsioonis esitatud väiteid, leides, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut kannatanu kui õnnetuses osalenud rollerijuhi käitumisele, viidates muuhulgas ka kriminaalasjas koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli puudulikkusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium annab esmalt hinnangu määruskaebuses esitatud väidetele (I), käsitledes seejärel kohtupraktika ühtlustamiseks kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisega seonduvat, s.o tsiviilhagi osas tehtava otsustuse põhjendamise kohustust ja selle rikkumise tagajärgi (II) ning mittevaralise kahju nõudelt riigilõivu tasumise ja sellest vabastamise aluseid (III). I
3. Määruskaebuses vaidlustatakse valdavalt faktiliste asjaolude tõendatust. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Samas võib kassatsioonikohus kontrollida, kas kohtud on asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme. Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu argumentatsioon ja arutluskäik peab tõendite hindamisel olema jälgitav ning otsuse lugejale peab olema arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine.
4. Kohtud on otsuse tegemisel põhjendatult lähtunud eelkõige kannatanu ütlustest, sündmuskoha vaatlusprotokollist ja eksperdiarvamusest. Kohtuotsuste kohaselt ei andnud süüdistatav ega tunnistajad üheseid ütlusi kannatanu paiknemise kohta enne kokkupõrke toimumist. Vaatlusprotokollis on aga kirjeldatud nii sõidukite asukoht kui ka mootorrolleri lohisemisest tekkinud kraapejälgede paiknemine sündmuskohal ja sellest lähtutakse ka eksperdiarvamuses. Kriminaalasja arutamisel ei ole tõusetunud põhjendatud kahtlusi vaatlusprotokolli õigsuses. Selleks ei anna iseenesest alust ka kraapejälgede fotografeerimata jätmine. KrMS § 148 lg 1 kohaselt võib tõendusteabe vajaduse korral talletada ka fotol. Vastavalt KrMS § 149 lg-le 1 uurimistoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol vaid siis, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks. Täiendavalt märgib kolleegium, et kaitsja viited kannatanu võimalikule ebapiisavale kogemusele liikluses oleksid asjakohased vaid juhul, kui sellise kogemuse või vajalike oskuste puudumine oleks viinud liiklusnõuete rikkumiseni. Käesolevas kriminaalasjas seda aga tuvastatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kriminaalasja arutamisel ei ole tõendite hindamise põhimõtteid rikutud. II
5. Tühistades maakohtu otsuse osas, millega rahuldati tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudesse puutuvalt, on ringkonnakohus kooskõlas Riigikohtu praktikaga õigesti leidnud, et kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt

§ 436

lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Sellise rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata. (Vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-111-07 - RT III 2007, 24, 194, p-d 47-48;
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-07 - RT III 2007, 29, 240, p-d 1414.5,
5. oktoobri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-08 - RT III 2008, 48, 331, p 18).
7. Seoses ringkonnakohtu volitustega sellise rikkumise tuvastamisel märgib kolleegium, et KrMS § 341 lg 1 kohaselt tingib kohtuotsuses põhjenduste puudumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes vältimatult maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb aga tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega.

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 657

lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

§ 657

lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08 - RT III 2008, 48, 328). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul võimalik nii lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha uus otsus. Olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja

§ 657lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Kolleegium märgib, et tsiviilhagi lahendamine ringkonnakohtu poolt on aga välistatud juhul, kui maakohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes

§-ga 427 saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (vt otsuse nr 3-1-1-42-08 p 23).

1. Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohus viidanud ühelegi asjaolule, mis takistaks tal lahendada tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõude osas. Samas puudub kolleegiumil alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks nimetatud osas, kuna ringkonnakohtu määrust ei ole selles osas määruskaebe korras vaidlustatud. Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et tsiviilhagi uus arutamine maakohtus tagab kannatanu ja süüdistatava edasikaebeõiguse tsiviilhagi aluseks olnud faktiliste asjaolude tuvastamise osas ja võimaldab lahendada tsiviilhagi tervikuna, s.o nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. III
2. Mittevaralist kahju puudutavas osas jättis maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata, põhjendades seda riigilõivu tasumise kohustuse täitmata jätmisega. Maakohus juhindus seejuures KrMS § 38 lg-st 3, mille kohaselt on kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi riigilõivust vabastatud vaid varalise kahju hüvitamise nõudes. Tühistades maakohtu otsuse, leidis ringkonnakohus seevastu, et kohaldada tuleb riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11, mis näeb ette, et kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamine on riigilõivust vabastatud. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga ja märgib kohtupraktika ühtlustamiseks järgmist.
3. Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab tõepoolest, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi on riigilõivust vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Sellise regulatsiooniga soodustatakse kuriteost tekkinud kannatanu varaliste nõuete lahendamist kriminaalasja raames ja kaitstakse kannatanu huve. Samas ei näe säte ette, et kriminaalmenetluses oleks riigilõivust vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, seda eelkõige vältimaks alusetuid avaldusi kriminaalmenetluse alustamiseks ja kriminaalmenetluse koormamist põhjendamatute nõuete lahendamisega.
4. Kolleegiumi hinnangul ei piira eeltoodu siiski seadusandja vabadust sätestada riigilõivuseadusega teatud valdkondades riigilõivuvabastusi, mis võivad puudutada nii tsiviilkohtumenetlust selle kitsamas tähenduses kui ka tsiviilhagi lahendamist kriminaalmenetluses. Normi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda nii selle sõnastusest kui ka lahenduse efektiivsusest õigussüsteemi jaoks tervikuna. RLS § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise nõudega (vt võrdluseks RLS § 22 lg 1 p 3). Samuti puudub alus asuda seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikuid, kellele on selline kahju tekitatud kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Lisaks võib selline lähenemine põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega leiab kolleegium, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise nõude esitamisel kriminaalmenetluses.
5. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohus ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe