← Eesti

3-1-1-39-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse tegemise kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi koht Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-1-1-39-09 jaTartu

  1. mai 2009 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Marko Rudi Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulik kontroll Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a kohtumäärus asjas nr 1-08-12140 Marko Rudi kaitsjad vandeadvokaat Leon Glikman ja vandeadvokaadi vanemabi Helmer Indela, määruskaebus
  4. aprill 2009, kirjalik menetlus
  5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  6. detsembri
  7. a kohtumäärus asjas nr 1-08-12140 muutmata.
  8. Määruskaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas
  10. oktoobril
  11. a Eesti Vabariigile Eesti Vabariigi kodaniku Marko Rudi väljaandmistaotluse. Taotlusele lisatud süüdistusakti kohaselt süüdistatakse M. Rudi nelja kuriteo toimepanemises - internetikelmus, mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide kriminaalseaduse § 1343 alusel, maksimaalse karistusega 30 aastat vangistust; seoses föderaalse programmiga altkäemaksu saamine, mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide kriminaalseaduse § 666 (a)

(1)(B) alusel, maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust; kelmus suures ulatuses Ameerika Ühendriikide vastu, mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide kriminaalseaduse § 1031 alusel maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust; rahapesu ebaseaduslikule tegevusele suunamise eesmärgil, mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide kriminaalseaduse § 1956 (a)
(1)(A) alusel, maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust ja rahapesu, mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide kriminaalseaduse § 1965 (a)
(1)(B) alusel, maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust.
  1. Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a määrusega tunnistati õiguslikult lubatavaks Eesti Vabariigi kodaniku M. Rudi väljaandmine Ameerika Ühendriikidele seoses Ameerika Ühendriikides
  4. aastast kuni
  5. augustini 2005 toime pandud internetikelmusega ja Ameerika Ühendriikide vastu toime pandud kelmusega suures ulatuses. Maakohus asus määruses alljärgnevatele seisukohtadele. 2.1 Tulenevalt põhiseaduse §-st 123, kui Eesti seadus on vastuolus välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 433 lg-st 2, mille kohaselt lähtutakse kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku vastavatest sätetest, kui välislepingutes ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel on
  6. novembril
  7. a sõlmitud kurjategijate väljaandmise leping (edaspidi leping). M. Rudi suhtes on Ameerika Ühendriikide pädev ametiasutus
  8. novembril
  9. a välja andnud loa tema vahistamiseks, mille alusel on Eesti Vabariigile esitatud väljaandmistaotlus. Väljaandmistaotluse esitamisel on järgitud KrMS
  10. peatüki sätteid. Lepingu artiklist XI tulenevalt esitati väljaandmistaotlus diplomaatiliste kanalite kaudu. 2.2 Lepingu artikkel I kohaselt annavad lepingu sõlminud riigid välja isikud, keda süüdistatakse või kes on süüdi mõistetud lepingu artiklis II loetletud süütegudes, kui need on kuriteona karistatavad mõlemas riigis ning võimalikuks karistuseks on vähemalt vangistus. Väljaandmistaotluses märgitud kuriteod on kuriteod ka Eestis ning lähtudes väljaandmistaotluses toodud teokirjeldustest võivad need olla kvalifitseeritavad KarS § 294 lg 2 p 4 (altkäemaksu võtmine), KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 (omastamine), § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 (kelmus), § 202 lg 2 p 3 (kuriteo toimepanemise teel saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine) ja § 394 lg 2 p 3 (rahapesu) järgi. Kõigi nende kuritegude eest on võimalik süüdlast karistada vangistusega. 2.3 M. Rudi ei ole nende kuritegude eest süüdi mõistetud, samuti ei toimu Eesti Vabariigis nende kohtueelset menetlust. Teda ei süüdistata poliitilistes ega sõjaväelistes kuritegudes ning kuriteod ei ole aegunud, mis lepingu artikkel III ja V kohaselt välistaks tema väljaandmise. 2.4 Kohus leidis, et lepingu artikli II punktide 6, 19, 21 kohaselt on M. Rudi väljaandmine õiguslikult lubatav seoses internetikelmusega ja kelmusega suures ulatuses. Väljaandmise seoses altkäemaksu võtmisega ja rahapesuga luges kohus õiguslikult mittelubatavaks. Kohtu hinnangul puuduvad M. Rudi Ameerika Ühendriikidele väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud ning väljaandmise üldtingimused on täidetud. Kohus märkis, et määrus on vastavalt KrMS § 385 p-le 21 lõplik ja seda ei saa edasi kaevata.
  11. Asja materjalist nähtub, et Vabariigi Valitsuse
  12. detsembri
  13. a korraldusega nr 508 otsustati M. Rudi Ameerika Ühendriikidele välja anda õigusega süüdistada teda Ameerika Ühendriikide vastu toime pandud kelmuses suures ulatuses (Ameerika Ühendriikide koodeksi
  14. peatüki § 1031) ja internetikelmuses (Ameerika Ühendriikide koodeksi
  15. peatüki § 1343 ja § 1346). Vabariigi Valitsus keeldus M. Rudi väljaandmisest süüdistatuna altkäemaksu võtmises, rahapesus ja rahapesu varjamises.
  16. M. Rudi esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse
  17. detsembri
  18. a korralduse nr 508 tühisuse tuvastamise või tühistamise nõudes. Kaebuses sisaldus ka taotlus haldusasja peatamiseks lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 356 lg-st 1, sest otsus sõltub sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on M. Rudi väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli menetluse ese. 4.1 Tallinna Halduskohtu
  19. detsembri
  20. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohus leidis, et väljaandmise õigusliku lubatavuse osas tuleb lähtuda Harju Maakohtu
  21. novembri
  22. a määrusest, mis on jõustunud, kuna ei kuulu KrMS § 385 p 21 kohaselt edasikaebamisele. Vabariigi Valitsuse
  23. detsembri
  24. a korraldus nr 508 on kohtu hinnangul antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. See korraldus on kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.
  25. M. Rudi esitas Tallinna Halduskohtu
  26. detsembri
  27. a otsuse peale apellatsiooni, milles palus otsus tühistada ning teha uus otsus ja kaebus rahuldada. Koos apellatsiooniga esitati taotlus halduskohtumenetluse peatamiseks. 5.1 Tallinna Ringkonnakohtu
  28. jaanuari
  29. a määrusega peatati halduskohtumenetlus haldusasjas nr 3-08-2568 kuni menetluse lõppemiseni kriminaalasjas nr 1-08-
  30. Ringkonnakohus leidis, et menetluse peatamine on võimalik HKMS § 22 ja TsMS § 356 lg 1 alusel. Kohus peatas menetluse põhjendusel, et kriminaalasjas lõpliku lahendi äraootamine tagab haldusasja nr 3-08-2568 õige lahendamise.
  31. Samal ajal esitasid M. Rudi kaitsjad L. Glikman ja H. Indela Harju Maakohtu
  32. novembri
  33. a määruse peale määruskaebuse, leides, et määrus on ebaseaduslik ja põhjendamata. Kaitsjate arvates õigustab määruskaebuse esitamist PS §-de 20, 24 ja 36 rikkumine. KrMS 385 p 21, mille kohaselt ei saa väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise kohtumäärust määruskaebe korras vaidlustada, on vastuolus PS § 24 lg-ga 5, § 36 lg-ga 2, § 14 lg-ga 1 ja § 15 lg-ga 1 koostoimes. Kaebeõigust piirav säte ei taga M. Rudile tõhusat subjektiivsete õiguste kaitset. Puuduvad legitiimsed põhjendused, miks ei ole väljaandmise lubatavaks tunnistamise kohtumäärusele määruskaebuse esitamise võimalust sätestatud ning miks ei ole väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise küsimust allutatud kõrgema astme kohtu kontrollile.
  34. Tallinna Ringkonnakohtu
  35. detsembri
  36. a määrusega jäeti Harju Maakohtu
  37. novembri
  38. a määruse peale esitatud määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et Harju Maakohus on
  39. novembril
  40. a kontrollinud M. Rudi väljaandmise õiguslikku lubatavust ning vormistanud oma otsustuse KrMS § 451 sätestatut järgides. Seega on käesoleval juhul tegemist väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise määrusega, mida KrMS § 385 p-st 21 tulenevalt ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses. Seetõttu jättis ringkonnakohus Harju Maakohtu
  41. novembri
  42. a määruse peale esitatud määruskaebuse KrMS § 385 p-le 21 tuginedes läbi vaatamata. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  43. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse M. Rudi kaitsjad L. Glikman ja H. Indela, kes jätkuvalt leiavad, et Harju Maakohtu
  44. novembri
  45. a määruse vaidlustamine ringkonnakohtus on lubatav järgmistel õiguslikel põhjendustel. 8.1 Määruskaebuse esitamine on lubatav seoses PS §-de 20, 24 ja 36 pöördumatu rikkumisega. Kohtumäärust, millega lahendatakse EIÕK kaitsealasse kuuluvaid isiku põhiõiguste riivete küsimusi, peab saama vaidlustada kõrgema astme kohtus. 8.2 Määruskaebuse esitamine on lubatav KrMS § 2 p 4 ja § 6 alusel. Seaduse formalistlik tõlgendus tähendaks õigusvastaste kohtumääruste kehtimajäämist (viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusele asjas nr 3-1-1-41-08). 8.3 KrMS § 385 p 21 on vastuolus PS § 24 lg-ga 5, § 36 lg-ga 2, § 14 lg-ga 1 ja § 15 lg 1 koostoimes, kuna ei taga M. Rudi subjektiivsete õiguste tõhusat kaitset ning seetõttu tuleb see säte jätta kohaldamata.
  46. Kaitsjad vaidlustavad muuhulgas ka M. Rudi väljaandmisvahistusega seotud küsimusi ning soovivad Riigikohtu sisulist hinnangut väljasaatmise õiguslike aluste kohta.
  47. Riigiprokurör Eve Olesk esitas määruskaebusele vastuse, milles leiab, et kaitsjate taotlus tunnistada KrMS § 385 p 21 sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ei ole põhjendatud. Prokurör märgib, et Eesti Vabariigi kodaniku väljaandmise otsustab KrMS § 452 lg 1 p 1 ja § 36 kohaselt Vabariigi Valitsus. See otsus on vaidlustatav halduskohtumenetluse korras. Tallinna Ringkonnakohtu määrus, millega jäeti M. Rudi kaitsjate määruskaebus M. Rudi väljaandmise õiguslikult lubatavuse kontrollimise ja väljaandmisvahistuse küsimuses läbi vaatamata, on KrMS § 385 p 21 ja § 451 kohaselt põhjendatud ja seaduslik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  48. KrMS §-s 385 on loetletud kohtumäärused, mida ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses. Selle paragrahvi p 21 kohaselt ei ole ka väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrollimise määrus edasikaevatav. Seetõttu jättis Tallinna Ringkonnakohus kooskõlas seadusega põhjendatult läbi vaatamata M. Rudi kaitsjate määruskaebuse Harju Maakohtu KrMS § 451 alusel tehtud määruse peale, millega tunnistati M. Rudi väljaandmine õiguslikult lubatavaks. Jättes küll ringkonnakohtu vaidlustatud määruse tühistamata, kuid arvestades asjaolu, et M. Rudi kaitsjad on Riigikohtule esitatud määruskaebuses tõstatanud küsimuse, kas edasikaebeõiguse puudumine väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrollimise määruse vaidlustamiseks on põhiseadusega kooskõlas, peab kolleegium vajalikuks märkida üksnes selles küsimuses järgmist.
  49. Põhiseaduslik edasikaebeõigus on sätestatud PS § 24 lg-s 5, mille kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Põhiseaduse tekstist lähtuvalt just nimelt kohtuotsuse peale ja vaid seadusega sätestatud korras edasikaebamine ei saa kuidagi tähendada aga seda, et põhiseaduse mõtte kohaselt peaks edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmama võrdsel määral eranditult kõiki kohtulahendeid ja et võrdselt edasikaevatavad peaksid olema nii kohtuotsused kui ka -määrused. Selliseks põhiseaduse ilmselgelt laiendavaks ja edasikaebeõigust absolutiseerivaks tõlgendamiseks puudub ka igasugune inimõiguslik, samuti sisuline ja loogiline põhjendus.
  50. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni põhitekst ei sisalda PS § 24 lg-s 5 sätestatuga analoogilist edasikaebeõigust. Konventsiooni
  51. lisaprotokolli teise artikli kohaselt loetakse siiski edasikaebeõigust kriminaalasjades selliseks hüveks, mille konventsiooniga ühinenud riigid peavad siseriiklikult tagama. Kuid EIÕK
  52. lisaprotokolli teise artikli teises lõikes märgitu kohaselt ei ole edasikaebeõigus absoluutne ja inimõigusi rikkuvaks ei saa pidada isegi mitte seda, kui siseriiklikult ei võimaldata vaidlustada vähemtähtsate õiguserikkumiste suhtes tehtud kohtuotsuseid. Unustada ei saa siinjuures ka asjaolu, et edasikaebeõiguse absolutiseerimine tooks enesega kaasa ohu rikkuda EIÕK artiklis 6 sätestatud menetluse mõistliku aja põhimõtet. Seetõttu ei saa ilma detailsema analüüsita lugeda inimõigusi rikkuvaks teatud kohtumääruste siseriikliku edasikaebeõiguse välistamist.
  53. Edasikaebeõiguse absolutiseerimise sisuline ja loogiline põhjendamatus lähtub kõigepealt tõdemusest, et erinevat liiki kohtulahendid (ühelt poolt kohtuotsused ja teiselt poolt kohtumäärused, aga ka erinevad kohtumäärused omavahelises võrdluses) ei ole isikute jaoks, kelle kohta need käivad, võrdse kaaluga selles mõttes, et need ei riiva isiku põhiõigusi võrdsel määral ega ole kohtuasja lõplikuks lahendamiseks samatähenduslikud. Edasikaebeõiguse piiranguid nende kohtumääruste loetelu näol, mis ei ole määruskaebe korras vaidlustatavad, tuleb üldjuhul käsitada koos KrMS § 383 lg-s 2 sisalduva täiendava garantiiga, mille kohaselt ei välista määruskaebeõiguse puudumine vastava määruse vaidlustamist hilisemas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses. Selline täiendav garantii tagab, et KrMS §-s 385 loetletud kohtumäärusega loodav võimalik ebaõigus saab põhimõtteliselt muutuda õigusliku diskussiooni objektiks. Kolleegium nendib siiski, et kõnealune täiendav garantii ei toimi eranditult kõigi KrMS §-s 385 loetletud edasikaebeõiguse piirangute puhul.
  54. KrMS § 383 lg-s 2 sisalduva täiendava garantii toimest ei saa rääkida ka käesoleva kohtuasja puhul olulise KrMS § 385 p-s 21 sätestatud edasikaebeõiguse piirangu puhul. Seda põhjusel, et välisriigi poolt esitatud väljaandmistaotlus ei ole käsitatav Eesti riigis kriminaalmenetluse ajendina ja selles sisalduv teave kriminaalmenetluse alusena KrMS § 194 mõttes. Kuna välisriigi poolt Eestile väljaandmistaotluse esitamine ei too endaga kaasa kriminaalmenetluse alustamist Eestis, siis ei saa Eesti riigi poolt välisriigile väljaantud isikul tekkida ka võimalust vaidlustada tema suhtes KrMS §-s 451 sätestatud korras kassatsioonimenetluses. kriminaalmenetluses tehtud kohtumäärust Põhimõtteline võib väljaantud Eesti võimalus isikul riigis kõnealuse tekkida aga kulgevas apellatsiooni- või määruse vaidlustamiseks Eesti siis, Eesti hiljem kui võtab kriminaalmenetluse välisriigilt üle.
  55. Kolleegium leiab, et KrMS § 385 p-s 21 sätestatud edasikaebeõiguse piirangu puhul pole alust lugeda määruskaebeõiguse puudumist põhiseadusevastaseks. KrMS §-s 443 ja § 452 lg-s 2 sätestatust nende koostoimes tuleneb, et isiku välisriigile väljaandmismenetlus kui tervik koosneb kõigepealt Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris toimetatavast eelmenetlusest, seejärel väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisest üldkohtus, siis täitevvõimu pädevusse kuuluvast isiku väljaandmise lõplikust otsustamisest ja lõpuks väljaandmisotsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuste lahendamisest halduskohtusüsteemi poolt.
  56. Seega kujutab isikute välisriigile väljaandmine kui tervik endast rahvusvahelis-õigusliku iseloomuga riiklikku tegevust, mitte aga kriminaalmenetlust. Niisiis otsustatakse riiklikul tasandil kahe riigi suhete üldist konteksti ning väljaandmist taotleva riigi demokraatlikkust arvestades, kas isik antakse välisriigile välja või mitte. Kuna kõnealuse riikliku tegevuse õiguspärasust on Eestis pädevad kontrollima halduskohtud, siis ongi väljaandmise puhul tagatud nii kohtukaebe- kui ka edasikaebeõigus halduskohtumenetluse vahendusel.
  57. Väljaandmise õigusliku lubatavuse reguleerimine kriminaalmenetluse seadustikus on siiski põhjendatav sellega, et isikute väljaandmist taotletakse nende väidetava seotuse tõttu kuritegevusega. Seetõttu ongi väljaandmist reguleeritud KrMS
  58. peatükis, eeskätt aga selle peatüki
  59. jaos. Oluline on siiski märkida, et kõnealuse valdkonna puhul ei ole tegemist siseriikliku kriminaalmenetluse süsteemi kuuluva üld- ega erimenetlusega, vaid toimingute süsteemiga, mille legitimatsioon tuleneb riikidevahelist kuritegevusevastast koostööd sätestavatest lepetest. Seega on kriminaalmenetluse seadustiku asjakohaste rakendamisekorraga. sätete Seetõttu, näol tegemist rahvusvaheliste kooskõlas otsuse p-s 15 lepingute märgituga, ei too siseriikliku välisriigi väljaandmistaotluse esitamine kaasa Eestis kriminaalmenetluse alustamist. See omakorda tähendab, et kriminaalmenetlejate pädevus väljaandmismenetluses on nende üldpädevusega võrreldes oluliselt piiratum. Tulenevalt KrMS § 433 lg-tes 1 ja 2 märgitust peavad kriminaalmenetlejad väljaandmismenetluses lähtuma vaid KrMS XIX peatükis sisalduvatest pädevusnormidest (arvestades rahvusvahelis-õiguslikke eriklausleid) ning kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust vaid niivõrd, kuivõrd see pole vastuolus KrMS XIX peatükis sätestatuga. Arvestades seda, et väljaandmine kujutab endast eeskätt riiklikku tegevust, mille puhul on tagatud täiemahuline kohtukaebetee ning et kriminaalmenetluse alane pädevus on väljaandmismenetluse kui terviku raames oluliselt piiratud, ei olegi kolleegiumi arvates õige väljaandmise õigusliku lubatavuse määruse vaidlustamise õigustamiseks kasutada tavalises kriminaalmenetluses edasikaebeõiguse põhjendamiseks sobivat argumentatsiooni.
  60. Vaatamata eelmärgitule nendib kolleegium, et Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris toimetatav eelmenetlus ning väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimine üldkohtus ei ole väljaandmismenetluse kui terviku kontekstis marginaalse tähendusega. Nende menetluste raames kontrollitakse igal konkreetsel juhul väljaandmise üldiste õiguslike tingimuste olemasolu. Ei saa nõustuda määruskaebuses märgituga, et üldkohtu seisukoht väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimuses oleks täitevvõimule siduv. Siduv, ja ka seda ilma edasikaebeõiguseta, on üksnes väljaandmise õiguslikult lubamatuks tunnistamine. Samal ajal tähendab üldkohtu poolt väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamine vaid seda, et olemas on väljaandmise sellised üldised õiguslikud tingimused, mis võimaldavad täitevvõimul asuda lõpliku kaalutlusotsuse tegemise juurde.
  61. Eeltoodut arvestades leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 385 lg 21, mille kohaselt ei saa esitada määruskaebust KrMS § 451 alusel väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise kohtumäärusele, ei ole põhiseadusega vastuolus. Juhindudes KrMS §-st 391, tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
  62. detsembri
  63. määrus jätta muutmata ja M. Rudi kaitsjate määruskaebus ning taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.