Obsah (5)

§ 47§ 48§ 4§ 3§ 62

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§-s 4 ja §-s 5 sätestatud nõuded on absoluutsed ning määruses ettenähtud vähendamise mehhanism ei ole proportsionaalne. Selline lahendus ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 11. Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna sarnases olukorras on teised põllumajandusettevõtjad saanud põllumajanduslikku keskkonnatoetust täies mahus. Põhku põletati väikeses koguses kivihunnikus, mis ei kahjusta põllumajandusmaad. Põletamisest teavitati Päästeametit.

§ 47

p 3 kohaselt on põhu põletamine tervikuna keelatud, mis on selgelt ebamõistlik nõue. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art-te 22-24 kohaselt on toetus seotud põllumaade keskkonnasõbraliku majandamisega. Eesmärgiks on välistada põllumajandusmaal kulu ja põhu põletamine. Käskkirjast ei ole võimalik välja lugeda, milliste massiivide osas on erinevused pindala osas. Kaebaja masinad on samuti varustatud GPS-mõõturiga ja põldude servades puuduvad harimata maalõigud. Vaideotsuses on selgitatud, et autoga põllu pindala mõõtes mõõdab põllu pindala inimene, kes istub juhi kõrvalistmel ja hoiab kätt GPS-mõõturiga mõõtejoonel ja selline mõõtmistulemuse viga on pigem taotlejale soodsam. Jääb arusaamatuks, kus täpselt sõideti mõõtmise ajal. Mõõtmistoimingud tuleb protokollida, et tagada nende kontrollitavus. Puudub võimalus mõõtmiste kontrollimiseks. Käskkiri on motiveerimata. Käskkirjas on ära toodud ainult summa ning tehtud viide

erinevatele punktidele. Täielikult puudub faktiliste asjaolude käsitlus, mille järgi saaks kontrollida, kas viidatud sätete kohaldamine on põhjendatud.

1. Tartu Halduskohus rahuldas
2. septembri
3. a otsusega asjas nr 3-07-1187 kaebuse. Kohus leidis, et põllumajanduslik keskkonnatoetus on pindalapõhine toetus, mistõttu tuleb arvestada nõukogu määruse nr 1257/1999 art-d 22-
4. Komisjoni
5. aprilli
6. a määruse (EÜ) nr 817/2004, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 (Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks) kohaldamiseks (komisjoni määrus nr 817/2004), art 13 kohaselt peab kari olema jaotatud põllumajandusettevõttes selliselt, et säilib kogu karjatatav ala, vältides ülekarjatamist ja alakasutamist. Karjatades osa loomi väljas ja hoides osa loomi vabapidamislaudas, on välistatud ülekarjatamine. Pindalatoetuse saamine ei sõltu sellest, mitut looma on karjatatud taotletaval pinnal. Kuna loomad asusid vabapidamislaudas, siis ei ole alust väita, et loomade heaolu oli tagamata.

§ 48p-st 9 ei tulene, et see hõlmaks kõiki loomi.

Nimetatud sätte eesmärgiks on vähendada toetust, kui loomi ei karjatata väljas üldse või ei tehta seda nõutud ajavahemikul. Kivihunnikut ei arvestata toetust saava pinna hulka. Kuna põhku põletati väljaspool deklareeritud ala, siis ei saanud toetust vähendada

§ 47p 3 alusel.

Euroopa Liidu õigus ei reguleeri õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku maad. PRIA peadirektori

1. augusti
2. a käskkirjaga nr 1-3.1/303 kinnitati "Ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse, põllumajandusliku keskkonnatoetuse, ebasoodsamate piirkondade toetuse ja keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetuse kohapealse kontrolli läbiviimise ja kontrollaruande täitmise juhend" (PRIA juhend). GPS-mõõdistamine on sätestatud juhendi punktis 3.2.2, mille kohaselt põllu pindala määramisel kõnnitakse koos GPS-mõõturiga täpselt mööda põllu piiri, kuni põllule on ring peale tehtud. GPS-mõõtur salvestab teatud aja tagant põllu piiri koordinaate ning pärast objekti mõõdistamist arvutab GPS-pihuarvuti objekti pindala ja ümbermõõdu (PRIA juhend p 3.2.2). PRIA on põllud osaliselt mõõdistanud autoga piki põllu piiri sõites. Mõõdistamise ebaõigsuse tõendamiseks esitas Torma PMO kirjaliku tõendina EMÜ geodeesiadotsendi Harli Jürgensoni arvamuse, milles osundatakse, et GPS-mõõtur kasutab absoluutse mõõtmise meetodit, mille kasutamisel on viga kordades suurem kui suhtelise mõõtmise meetodi kasutamisel. GPS-mõõdistamine on täpsem GPS-mõõturiga jalgsi mööda põllu piiri liikudes kui autoga sõites. Kiiremini liikudes on tõenäoline, et koordinaate salvestatakse vähem kui aeglaselt liikudes, mistõttu on mõõtmisviga suurem. Seetõttu ei saa mõõtmise tulemusi pidada usaldusväärseks ning GPS-mõõdistamise nõuete rikkumine toob kaasa vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse. Vaidlustatud käskkirja nii faktiline kui ka õiguslik alus on puudulikud, mistõttu on eiratud haldusakti põhjendamise nõuet.
3. PRIA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja Torma PMO kaebus rahuldamata jätta. PRIA väidab, et komisjoni määruse nr 817/2004 art-st 20 tuleneb, et kuigi keskkonnasõbraliku tootmise kohustusega ja toetustaotlusega võib olla seotud vaid osa põllumajandustootja maadest, laieneb tavapäraste heade põllumajandustavade täitmise kohustus kogu põllumajandustootja majandusüksusele, sh ka toetustaotluste poolt hõlmamata maale. Vastavalt komisjoni määruse nr 817/2004 art 35 lg-le 1 on tavapärane hea põllumajandustava selline põllumajanduslik tootmisviis, mida vastutustundlik põllumajandustootja asjaomases piirkonnas järgiks. Eesti siseriiklikus õiguses on analoogselt Euroopa Liidu õigusega kehtestatud, et üldisi kohustuslikke keskkonnanõudeid tuleb täita kogu taotleja ettevõttes ning põhu põletamine on keelatud. Eesti maaelu arengukava 2004-2006 ja

sõnastusest tuleneb, et ettenähtud ajavahemikul tuleb väljas karjatada kõiki loetletud loomi. Loomade pidamine vabapidamislaudas ei ole käsitatav loomade halva kohtlemisena, kuid loomade heaolu ja keskkonnasõbralikkuse seisukohalt on loomade väljas karjatamine oluline. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg 1 kohaselt makstakse põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustuste raames toetust saamata jäänud tulu ja kohustustest tulenevate lisakulutuste hüvitamiseks. Vabapidamislaut aitab tootjatel optimeerida kulusid ja korraldada tootmist lihtsamalt. Asjaolu, et tootjal ei ole piisavalt karjamaid, on tootja probleem. Kohapealse kontrolli tulemusel tuvastati pinna erinevused enamikul põldudest. Torma PMO on taotlusele märkinud taotletud pindalana täispõllumassiivi pindala või pindala ortofotolt. Protseduuris ei ole üheselt määratud põllupiiri mõõtmisel koordinaatide salvestamise intervalli, kuna intervall ja liikumise kiirus mõjutavad mõõtetulemust erandjuhtudel ja seadmete valesti käsitsemisel. GPSmõõtur võimaldab kasutada intervalli 1, 3, 5 või 10 sekundit. Üldjuhul kasutatakse intervalli üks sekund, et põllupiiri trajektoor saaks võimalikult täpselt mõõdetud. Sirgjooneliselt kulgevate põllupiiride korral võib kasutada pikemat intervalli, kuid oluline on, et mõõdetud saaksid põllu nurgapunktid. Autoga sõites ja jala kõndides ei ole tegemist sellise kiiruste erinevusega, mis mõjutaks mõõtmistulemust. THALES ProMark3 ja THALES MobileMapper GPS-mõõturid olid kalibreeritud ning Euroopa Komisjoni allasutuse JRC (Joint Research Centre) poolt tunnistatud toetuste kohapealseks kontrolliks piisava täpsusega seadmeteks. PRIA teostatavate mõõtmiste mõõtemääramatus on 3%. Arvutamisel on võetud aluseks, et seadme mõõtemääramatus on 1,5% ja mõõtja kaldub joonest kõrvale maksimaalselt 0,5 m. PRIA juhendis sisalduv nõue, et kontroll teostatakse jalgsi, on ekslik. Tulemuste õiguse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas põllu piiri läbimine kõndides või autoga sõites mõjutab tulemust või mitte. 9. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. detsembri 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1187 apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna kivihunnikut ei arvestatud toetatava maa hulka, siis ei saanud toetust vähendada. Euroopa Liidu õigus ja siseriiklik õigus ei reguleeri õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku maad. Negatiivseid tagajärgi toob kaasa põhu põletamine põllul. Arvestades toimepandud rikkumise iseloomu, ei ole toetuse vähendamine põhu põletamise eest sellises ulatuses mõistlik. Karjatades osa loomi väljas ja hoides osa vabapidamislaudas, on tagatud nii loomade heaolu kui ka välditud ülekarjatamist.

§ 48

p 9 eesmärgiks on vähendada toetust neil põllumajandustootjatel, kes ei karjata loomi üldse väljas või ei tee seda

1. maist kuni
2. septembrini. Nimetatud sättest ei tulene, et see nõue hõlmaks kõiki loomi. PRIA juhendi p 3.2.2 kohaselt tuleb mõõdistamine teostada jalgsi, mitte autoga. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et jalgsi kõndides ja autoga liikudes ei ole kiiruste vahe nii suur, et see mõjutaks mõõtmistulemusi. Kuna mõõtmine toimus PRIA juhendit rikkudes, siis ei ole vajalik anda hinnangut apellatsioonkaebuses ja selle lisas esitatud väidetele mõõtmistulemuste täpsuse kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. PRIA palub kassatsioonkaebuses teha uus otsus, millega jäetakse Torma PMO kaebus rahuldamata ja vaidlustatud käskkiri nr 1-3.13-4/591 jõusse. Kassaator väidab, et komisjoni määruse nr 817/2004 art 20 kohaselt on toetusega kaasnevad kohustused ulatuslikumad ning laienevad ka taotleja ettevõttesse kuuluvatele aladele, millele toetust ei maksta. Kontrollitav standard nähakse ette maaelu arengukavas (komisjoni määrus nr 817/2004 art 35 lg 1). Maaelu arengukava sisaldab põhu põletamise keelustandardit. Põhu põletamise keeld on absoluutne ning ei ole oluline, kas Päästeametit teavitati. Põhu põletamisel paisatakse õhku keskkonnale kahjulikke heitgaase (metaan ja CO2). Ühtlasi ohustatakse bioloogilist mitmekesisust.

kohaselt ei sõltu toetuse vähendamine sellest, kus ja millisel määral põhku põletati.

kohaselt tuleb

1. maist kuni
2. septembrini väljas karjatada kõiki

§ 4lg 1 p-s 10 nimetatud loomi.

Nimetatud nõue ei ole vastuolus komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga

1. Kui Torma PMO-le oli teada, et ta ei suuda kõiki loomi väljas karjatada, ei oleks ta pidanud toetust taotlema. Nõue ei ole täidetud, kui taotleja täidab nõudeid selliselt, kuidas tema majandusüksuses kasutatavad tootmisviisid ja -protsessid seda lubavad. Loomade karjatamine on keskkonnasõbralik põllumajandusmeetod, mis on kehtestatud loomade heaolust lähtuvalt. Vabapidamislauda tehnoloogia ei võimalda lüpsilehmi väljas karjatada. PRIA juhendis sisalduv nõue, et mõõtmist teostatakse jalgsi, on ilmselge ebatäpsus. Lubatud on ka muud liikumisviisid. Autoga teostatud GPS-mõõdistamine ei mõjuta mõõtmistulemust. Põhjendused, miks mõõtmistulemused ei sõltu liikumiskiirusest, on esitatud apellatsioonkaebuses. Põldude nurgapunktid, sopid peavad olema korrektselt fikseeritud. GPS-mõõturi kasutusjuhend ja mõõtemetoodika ei näe ette kiiruspiirangut. Põldude pindalade mõõtmisel tekkinud eksimused kaetakse mõõtemääramatuse ja tolerantsi arvutamisega.
2. Torma PMO palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Torma PMO väidab, et põllumajanduslik keskkonnatoetus on pindalapõhine toetus. Põhku põletati (kolme põhurulli jäägid) kivihunnikus, mitte deklareeritud põllul. Kivihunnikute alust maad ei arvestata toetuse määramisel. Absoluutne nõue, mis keelab majandusüksuses tervikuna põhu põletamise, oleks ebamõistlik ja ei oleks kooskõlas toetuse eesmärgiga. Nõukogu määruse art-d 22-24 ja

eesmärgiks on välistada põllumajandusmaal kulu ja põhu põletamine. Säte ei saa hõlmata igasugust põletamist. Toetuse vähendamine 10% ei ole proportsionaalne meede ja seetõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane. Maaelu arengukava ei ole õigustloov akt ja ei muutu selleks, kuigi määrus nr 51 viitab sellele. Arengukava annab üldisi suuniseid, kuid sellest ei tule iseseisvaid nõudeid. Toetuse saamisel ei ole oluline loomade arv ettevõttes, kuna tegemist on pindalapõhise toetusega. Määrus nr 51 ei sisalda sätteid, mis viitaksid loomade heaolule või seaksid toetuse saamise sõltuvusse loomade heaolust. Piisavas koguses loomi on karjatatud väljas, mistõttu on

§ 4lg 1 ps 10 sisalduv nõue täidetud.

Karjatamine saab toimuda optimaalse piirini, vastasel korral tekib ülekarjatamine. Karjatamise kohustus ei teki maaelu arengukava alusel, kuna see ei ole õigusakt. Positsioneerimisel on selleks kuluv aeg oluline ja sellest sõltub mõõtmise täpsus. Seda kinnitavad tootjate manuaalid. Mõõtmistäpsuseks peab olema avatud horisont, piisav arv satelliite. Eesti Maaülikooli geodeesiadotsent H. Jürgensoni selgitus, et MobileMapperi kasutamisel absoluutmõõtmise meetodil on võimalik saavutada avatud horisondiga mõõtmisel täpsus asukohamääramisel 3 m ideaaltingimustel. Täpsus sõltub satelliitide arvust ja liikumiskiirus vähendab täpsust. Sellisel juhul võib viga olla ka 15 m. Seega on kassaatori vastupidine seisukoht vale. Mõõtmise tulemusest sõltub toetuse saamine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Riigikohtu halduskolleegium analüüsib üldist keskkonnanõuet, mille kohaselt on põhu põletamine keelatud (I), ja põllumajandusloomade väljas karjatamise nõuet (II). Seejärel käsitleb kolleegium kohapealsel kontrollimisel teostatud GPS-mõõtmist (III). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV). I 13. Maaelu arengukava 9. ptk tabeli nr 39 kohaselt, mis kehtestab üldiste keskkonnanõuete kontrollitavad standardid, on põhu põletamine keelatud.

§ 47

p 3 sätestab järgmist: "Kui PRIA on kohapealse kontrolli käigus teinud kindlaks, et taotleja ei täida üldisi keskkonnanõudeid, vähendatakse rikkumise kindlakstegemise aastal määratavat toetust 10%, kui taotleja on põletanud kulu tuleohtlikul ajal, mis on sätestatud "Päästeseaduse" § 21 lõike 4 alusel kehtestatud korras, või on põletanud põhku." 14. Vaidlust ei ole selles, et Torma PMO põletas põhku pinnal (kivihunnikus), mida ei loetud toetusõigusliku pinna hulka. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et kuna põhku põletati kivihunnikus, siis ei saanud toetust vähendada

§ 47p 3 alusel.

Ühtlasi märgiti, et Euroopa Liidu õigus ei reguleeri õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku maad. Kassaator leiab, et komisjoni määruse nr 817/2004 art 20 kohaselt on toetusega kaasnevad kohustused ulatuslikumad ning laienevad ka taotleja ettevõttes olevatele aladele, millele toetust ei maksta. 15. Esmalt analüüsib kolleegium seda, kas maaelu arengukavast saavad tulla taotlejale nõuded, mida pindalatoetuse taotleja peab järgima (punktid 16-18). Seejärel tõlgendab kolleegium üldist keskkonnanõuet, mille kohaselt on põhu põletamine keelatud (punktid 19-21). Viimaks analüüsib kolleegium

§ 47p 3 vastavust Euroopa Liidu õigusele (punktid 22-24).

1. Liikmesriigid esitavad maaelu arengukava Euroopa Komisjonile hindamiseks, et selgitada välja nende vastavus nõukogu määrusele nr 1257/1999, misjärel saab komisjon otsustada, kas ta kiidab selle heaks (nõukogu määruse nr 1257/1999 art 44 p 2). Torma PMO on seisukohal, et maaelu arengukava ei ole õigustloov akt ning sellest ei tulene taotlejale iseseisvaid nõudeid. Siseriikliku abiprogrammi (praegusel juhul analoogselt ka maaelu arengukava 2004-2006) heakskiit komisjonilt ei tähenda, et abiprogrammist saab ühenduse õigusakt (Euroopa Kohtu
2. septembri
3. a otsus asjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, p 40). Ühtlasi on õige Torma PMO seisukoht, et maaelu arengukava ei ole ka siseriiklik õigusakt, kuna seda ei ole vastavalt õigusaktide vastuvõtmiseks ettenähtud menetlust, pädevust ja vorminõudeid järgides võtnud vastu või andnud vastav organ. Kuid eeltoodu ei tähenda veel, et maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid ei pea pindalatoetuse taotleja arvestama.
4. Nimelt sätestab ELÜPS § 43 lg 1, et maaelu arengu toetust on õigus taotleda isikul, kes vastab ELÜPS § 42 lg-s 1 nimetatud programmis ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestatud nõuetele. Ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevaid maaelu arengu toetusi (sh ka põllumajanduslikku keskkonnatoetust keskkonnasõbraliku tootmise eest) antakse maaelu arengukava alusel ja korras (ELÜPS § 42 lg 1). Toetust võib keskkonnasõbraliku tootmise eest taotleda põllumajandusega tegelev füüsiline isik, juriidiline isik, seltsing ning muu isikute juriidilise isiku staatuseta ühendus, kes vastab arengukava
5. ptk p-s 9.2 kehtestatud nõuetele ning kes täidab arengukava
6. peatüki tabelis 39 nimetatud põllumajanduse üldisi keskkonnanõudeid kogu ettevõttes (

§ 3lg 1 p 2).

Kuna Euroopa Komisjon on maaelu arengukava heaks kiitnud ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus ja põllumajandusministri määrus nr 51 viitavad, et taotleja peab järgima ka maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid, siis on ekslik Torma PMO seisukoht, et need nõuded tema suhtes ei kehti. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuna

§ 47

p 3 sätestab haldussanktsiooni juhtumiks, kui taotleja on põhku põletanud, siis on juba läbi haldussanktsiooni tuletatav põhu põletamise keeld.

1. Eeltoodust lähtuvalt on kohtu hinnata individuaalse toetuse meetme, mida rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) kaudu ning antakse nõukogu määruse 1257/1999 ja maaelu arengukava alusel, seaduslikkust, lähtudes komisjoni poolt heaks kiidetud maaelu arengukavast, nõukogu määrusest nr 1257/1999, komisjoni määrusest nr 817/2004 ja põllumajandusministri määrusest nr
3. Haldus- ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et nii Euroopa Liidu õigus kui ka siseriiklik õigus ei saa reguleerida õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku pinda. Riigikohtu halduskolleegium kohtute sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt peab põllumajandusministri

§ 3lg 1 p 2 kohaselt taotleja täitma arengukava 9.

ptk tabelis 39 nimetatud põllumajanduse üldisi keskkonnanõudeid kogu ettevõttes. Eelmainitut kinnitab ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse seletuskiri. Kuna põhu põletamise keelu näol on tegemist üldise keskkonnanõudega, siis vastavalt

§ 3

lg 1 ple 2 peab taotleja seda järgima kogu põllumajandusettevõttes, mitte ainult toetusõiguslikul pinnal.

1. Üldine keskkonnanõue, et taotleja ei tohi põhku põletada, ei tulene nõukogu määrusest nr 1257/
2. Tegemist on täiendava nõudega, mis tuleneb maaelu arengukavast ja nimetatud nõude rikkumise eest ette nähtud haldussanktsioon on kehtestatud põllumajandusministri määrusega nr
3. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 37 p 4 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada maaelu arenguks ettenähtud ühenduse toetuse saamisele täiendavaid või piiravaid tingimusi, mis peavad olema kooskõlas nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud eesmärkide ja nõuetega. Kolleegium peab

§ 47

p 3 tõlgendamise osas vajalikuks märkida, et sätte sõnastusest tulenevalt ei tohi taotleja üldse põhku põletada. Absoluutne põhu põletamise keeld aga ei ole kooskõlas nõukogu määruse nr 1257/1999 seatud eesmärkide ja nõuetega, sest toetust võidakse vähendada põhjendamatult ka sellises olukorras, kus põhu põletamine vastab määruse nr 1257/1999 nõuetele ja eesmärkidele.

1. Nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli
2. põhjenduses märgitakse, et põllumajanduse keskkonna toetuskavaga peaks jätkuvalt julgustama põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, juurutades või kasutades selliseid põllumajanduslikke tootmisviise, mis on kooskõlas kasvava vajadusega kaitsta ja parendada keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitada maastikku ja paikkonda. Ühtlasi on Riigikohtu halduskolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 alusel makstava keskkonnasõbraliku tootmise toetuse eesmärgiks on tagada maaelu säästva arengu edendamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p 16). Arengukava kohaselt on keskkonnaalastest õigusaktidest ja kontrollitavatest standarditest bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse osas viidatud looduskaitseseaduse (LKS) §-le 1, mille kohaselt on looduskaitseseaduse eesmärk looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine. Kolleegium märgib, et nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja LKS §-s 1 sätestatud kaalutlustest lähtuvalt on võimalik põhjendada põhu põletamise keelu vajalikkust. Kuid

§ 47

p-s 3 sisalduvat haldussanktsiooni, mis on nähtud ette põhu igasuguse põletamise eest, tuleb tõlgendada ja rakendada eesmärgipäraselt ning koostoimes nõukogu määrusega nr 1257/

1. Sellisel juhul peab põhu kui põllumajandusliku toodangu lisaproduktide ja jääkide kasutamine toimuma nõukogu määruse nr 1257/1999 eesmärke silmas pidades, st kaitstes ja parendades keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitades maastikku ja paikkonda. Näiteks toota põhust bioenergiat, utiliseerida seda kündmise teel pinnasesse. Seda, kas põhu kui põllumajandusliku toodangu lisaprodukti ja jäägi kasutamine toimub määruse nr 1257/1999 eesmärke silmas pidades, tuleb hinnata igal konkreetsel juhtumil. Praegusel juhul nõustub kolleegium PRIA-ga, et põhu põletamine kivihunnikus eelmainitud eesmärke ei taga. Seega on haldus- ja ringkonnakohtu seisukoht põhu põletamise osas ekslik.
2. PRIA vähendas põhu põletamise eest toetust 125 080 kr ja 32 s ehk 10%. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kui palju põhku põletati. Samuti ei ole haldus- ja ringkonnakohus välja selgitanud, kui palju põhku põletati. Kohtud märkisid, et põhku põletati väikeses koguses. Torma PMO on nii haldus- kui ka kohtumenetluses jätkuvalt seisukohal, et kivihunnikus põletati põhku väikeses koguses, s.o kolme põhurulli jäägid. PRIA on kassatsioonkaebuses seisukohal, et

§ 47p 3 kohaselt ei ole oluline, kui palju põhku põletati.

23. Põllumajandusministri

§ 47

p 3 kohaselt peab PRIA toetust vähendama 10%, arvestamata konkreetseid asjaolusid, näiteks põletatud põhu kogust. Kolleegium ei pea alljärgnevatel põhjustel haldussanktsiooni kooskõlas olevaks Euroopa Liidu õiguse põhimõtete ja nõukogu määruse nr 1257/1999 eesmärgiga. Riigikohus asus 11. veebruari 2009. a otsuse asjas nr 3-3-1-79-08 p-s 22 järgmisele seisukohale: "Antud juhtumil ulatub

§ 62

lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel." Kolleegium leiab, et praegune haldusasi on analoogne menetletud haldusasjaga nr 3-3-1-79-08, kuna eelmainitud haldusasjas

vaidlusalused sätted samuti ei näinud PRIA-le ette kaalutlusõigust. Ühtlasi on käesolevas haldusasjas tegemist põllumajandusliku keskkonnatoetusega keskkonnasõbraliku tootmise eest.

§ 47

p-s 3 on sätestatud sanktsioonimeede komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel ning see ei näe PRIA-le ette kaalutlusõigust. Seetõttu ei pea halduskolleegium vajalikuks üksikasjalikult korrata põhjendusi, mis on kolleegiumi 11. veebruari 2008. a otsuses asjas nr 3-3-179-08, vaid piirdub olulise väljatoomisega. 24. Kolleegium leiab, et

§ 47

p 3 on hoiatava iseloomuga, nähes üldise keskkonnanõude rikkumise eest ette piisavalt efektiivse sanktsiooni, kuid kuna see regulatsioon ei jäta PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle, siis muutub selline haldussanktsioon ebaproportsionaalseks ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna haldussanktsiooni rakendamisel puudub võimalus arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rikkumise raskust ja laadi, ning vastavalt sellele vähendada toetust. Seetõttu tuleb

§ 47

p 3 jätta kohaldamata osas, milles see ei anna põhu põletamise eest sanktsiooni rakendamisel PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle. Küll aga on PRIA-l võimalik, lähtudes

§ 47

p 3 nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 eesmärgipärasest tõlgendamisest, rakendada põhu põletamise keelu rikkumisel sanktsiooni. Sellisel juhul on võimalik sanktsiooni kohaldamisel arvestada ühelt poolt toetuse eesmärki ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust selliselt, et rakendatav sanktsioon oleks piisavalt tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. II 25. Keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotleja järgib nõuet, et kui majandusüksuses peetakse lambaid, kitsi, hobuseid, lehmi, härgi, vähemalt kahe kuu vanuseid lehmvasikaid või lehmmullikaid, siis tuleb neid ajavahemikus 17. maist kuni 1. septembrini karjatada väljas (

§ 4lg 1 p 10).

Kui majandusüksuses kasvatatakse

§ 4lg 1 p-s 10 nimetatud loomi, aga neid ei ole ajavahemikus 17.

maist kuni 1. septembrini väljas karjatatud, siis vähendatakse rikkumise kindlakstegemise aasta toetussummat 20% (

§ 48p 9).

Kolleegium peab vajalikuks

§ 48

p 9 rakendamise kohta märkida, et eelmainitud sätte sõnastuse kohaselt peab isik, kes taotleb keskkonnasõbraliku tootmise eest toetust, karjatama

§ 4lg 1 p-s 10 nimetatud loomi 17.

maist kuni 1. septembrini väljas. Kui isik põllumajandusloomi nimetatud ajavahemikul väljas ei karjata, siis tuleneb

§ 48p-st 9, et toetussummat vähendatakse 20%.

1. Vaidlust ei ole selles, et Torma PMO majandusüksusel kasvatatakse ca 900 lehma, kellest ca 400 viibivad vabapidamislaudas ning neid väljas ei karjatata. Vaidlus seisneb selles, kas põllumajandusloomade väljas karjatamise nõude kohaselt tuleb kõiki põllumajandusettevõttes olevaid loomi (praegusel juhul ka vabapidamislaudas olevaid lehmi) väljas karjatada või mitte.
2. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et tegemist on pindalapõhise toetusega ja

§ 48

p 9 eesmärgiks on vähendada toetust neil põllumajandustootjatel, kes ei karjata loomi väljas üldse või ei tee seda kogu nimetatud ajavahemiku vältel. Samuti märgiti, et sätte sõnastusest ei tulene, et peetakse silmas põllumajandusettevõttes olevaid kõiki loomi. PRIA väidab, et

kohaselt tuleb

1. maist kuni
2. septembrini väljas karjatada kõiki

§ 4

lg 1 p-s 10 nimetatud loomi ning toetusega hüvitatakse nõuete järgimisest tekkinud kulud ja saamata jäänud tulu.

1. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 22 kohaselt peab põllumajanduslik keskkonnatoetus edendama põllumajandusmaa kasutamisviise, mis on kooskõlas keskkonna, maastiku ja selle iseloomulike vormide, loodusvarade, pinnase ja geneetilise mitmekesisuse kaitse ning parandamisega; keskkonnasõbraliku põllumajanduse laiendamist ning ekstensiivset karjamajandust; põllumajanduses kasutatavate suure loodusliku väärtusega ohustatud kultuurmaastike säilitamist; põllumajandusmaa maastiku ja ajalooliste iseloomulike vormide säilitamist; keskkonnaplaneerimise kasutamist põllumajanduses; loomade heaolu parandamist. Nimelt konkretiseerib komisjoni määruse nr 817/2004 art 13, et loomakasvatuse ekstensiivistamise või muul viisil korraldamise kohustus peab vastama vähemalt järgmistele tingimustele: jätkatakse rohumaaviljelust; kari jaotatakse põllumajandusettevõttes nii, et säilib kogu karjatatav ala, vältides sellega ülekarjatamist ja alakasutust; määratletakse loomkoormus, võttes arvesse kõiki põllumajandusettevõttes peetavaid kariloomi, või kui kohustuse eesmärgiks on piirata toitainete väljauhtumist, kogu põllumajandusettevõttes peetavat karja, mis on kõnesoleva kohustuse puhul asjakohane.
2. Eesti on tulenevalt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004 põllumajandusliku tootmisviisi rakendamiseks näinud ette üldised keskkonnanõuded, mida põllumajandustootjad on kohustatud järgima. Üheks selliseks nõudeks on ka loomade väljas karjatamise nõue. Nimetatud nõue ei tulene otseselt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/
3. Küll aga peab toetus, mida eelmainitud määruste alusel makstakse, edendama ka ekstensiivset karjamajandust (vt nõukogu määruse nr 1257/1999 art 22 p b ja komisjoni määruse nr 817/2004 art 13), mistõttu on pindalapõhise toetuse sidumine põllumajandusloomade väljas karjatamise nõudega põhimõtteliselt võimalik. Kuna põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue on täiendav nõue, mille on Eesti näinud ette, siis peab see olema kooskõlas nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud eesmärkide ja nõuetega (vt käesoleva otsuse p 20). Seetõttu peab pindalapõhise toetusega (praegusel juhul põllumajandusliku keskkonnatoetusega) seotud põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue aitama tagada ühelt poolt loomade heaolu ning teiselt poolt vältida ülekarjatamist. Üldiste keskkonnanõuete täitmisel ei tohi tekkida olukorda, kus ühe nõude järgimiseks tuleb rikkuda teist nõuet. Põllumajandusloomade karjatamise nõude täitmisega ei tohi kahjustada keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust. Samuti peab säilima maastik ja paikkond. Seega tuleb

§ 4

lg 1 p 10 tõlgendamisel ja rakendamisel arvestada nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli

1. põhjenduse ja art 22 lg-ga 2 ning komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga
3. Vastavalt nõukogu määruse nr 1257/1999 art-le 24 on õige PRIA seisukoht, et toetusega hüvitatakse taotlejale tekkinud kulud, mis kaasnevad kohustuse võtmisel ja täitmisel, kuna kohustusega kaasnevad lisakulutused ja seetõttu võib väheneda taotleja sissetulek. Antud juhtumil ei ole vaidlust selles, et Torma PMO on ca 500 looma väljas karjatanud. Seega ei ole õige väita, et Torma PMO-le ei ole karjatamisega kulusid tekkinud.
4. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et kui kari oli põllumajandusüksusel jaotatud selliselt, et sellega välditi pinna ülekarjatamist ja alakasutamist ning vaidlust ei ole selles, et ka vabapidamislaudas oli loomade heaolu tagatud, siis on Torma PMO põllumajandusloomade väljas karjatamise nõude täitnud. III
5. Praegusel juhul on selge, et taotluses nimetatud pindalasid ning
6. a kontrolli käigus saadud põldude mõõtmistulemused on erinevad. Mõõtmisel kasutati THALES ProMark3 ja THALES MobileMapper GPS-mõõtureid. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et GPS-mõõturitega toimunud mõõtmistulemusi ei saa lugeda usaldusväärseks, kuna mõõtmisel ei järgitud PRIA juhendis sisalduvat nõuet, et põllu pindala määramiseks tuleb kõndida koos GPS-mõõturiga täpselt mööda põllu piiri. Mõõtmine toimus osaliselt autoga sõites. PRIA on seisukohal, et PRIA juhendis olev nõue, et põllu pindala määratakse jalgsi kõndides, on juhendisse märgitud ekslikult.
7. Kolleegium märgib, et ELÜPS § 63 lg-st 1 tuleneb, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimine on järelevalve, millele tuleb kohaldada mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg-s 1 sätestatud mõõtetulemuse jälgitavuse nõudeid. Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat (MõõteS § 5 lg 1). Asjas ei vaielda selle üle, et nõuetele vastavuse kontrollimist teostas pädev mõõtja, kasutades selleks kalibreeritud mõõtevahendit. Vaieldakse selle üle, kas mõõtemetoodikat järgiti. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole mõõtemetoodika kohaselt oluline see, kas mõõtmist teostati jalgsi või autoga, vaid see, kas mõõtmisel liiguti mööda põllupiiri ja milline oli liikumiskiirus. Kohtud leidsid, et mõõtmistulemus pole usaldusväärne, kuna jalgsi ja autoga liikudes on kiiruste vahe selline, mis mõjutas mõõtmistulemust. Kolleegium rõhutab, et kui on kahtlus, kas mõõtja järgis mõõtmisel mõõtemetoodikat, siis lasub PRIA-l kohustus tõendada, et GPS-mõõturiga mõõtmisel ei rikutud mõõtemetoodikat, st, et liikumiskiirus ja kaugus põllupiirist olid sellised, mis ei mõjutanud mõõtmistulemust. PRIA aga ei ole kontrollaruandes või selle lisas fikseerinud liikumiskiirust ja seda, kui kaugel põllu piirist mõõtmist teostati. Kuna PRIA ei suutnud tõendada, et mõõtmine teostati kooskõlas mõõtemetoodikaga, siis ei ole Torma PMO põldude kontrollimisel mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ja kontrollaruannetes viidatud mõõtetulemused pole tõendina usaldusväärsed. IV
8. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
9. Torma PMO taotleb kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kantud õigusabikulude 5540 kr ja 10 s PRIA-lt väljamõistmist. Riigikohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on vastuse koostamiseks kulunud 3 tundi ja 30 minutit. Kuludokumendid ja maksekorralduse on Torma PMO esitanud. Kolleegium peab põhjendatuks mõista PRIA-lt Torma PMO kasuks välja kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kantud õigusabikulu 5540 krooni ja 10 senti (HKMS § 93 lg 5). Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata riigituludesse (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld