Obsah (12)

§ 271§ 339§ 12§ 299§ 291§ 288§ 1045§ 272§ 341§ 334§ 1043§ 128

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 12 lg 1 ja § 291 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-te 3 ja 4 alusel rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1982 krooni 40 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on rentniku ja kostja

1. augustil 2002 sõlmitud leping üüri-, mitte allrendileping. Lepingut tuleb tõlgendada esmalt selle eesmärgi kohaselt, sest rendi- ja üürilepingu eesmärk on erinev. Rendilepingus on esikohal renditud asjalt kasu saamine.
2. augusti
3. a lepingu p 2.6 järgi pidi kostja kasutama eluruumi vastavalt selle otstarbele, s.o eluruumina elamuseaduse ja võlaõigusseaduse järgi. Seega oli
4. augusti
5. a lepingu eesmärgiks anda kostja kasutusse eluruum ja kostja kohustus maksma lepingu p 2.1 järgi selle eest tasu. Sellise sisuga leping vastab

§ 271lg-s 1 sätestatud üürilepingu mõistele.

Pooled ei ole kokku leppinud esemest korrapärase majandamise reeglite järgi vilja saamises, mis on

§ 339järgi rendilepingu iseloomulikuks tunnuseks.

Tõendatud ei ole, et kostja on lepinguesemelt kasu saanud. Olenemata asjaolust, kas rentnikul oli

1. märtsil
2. a Riigikantseleiga sõlmitud rendilepingu järgi õigus sõlmida kostjaga üürileping, kehtib üürileping

§ 12lg 1 järgi.

Kostjaga

1. augustil 2002 sõlmitud üürileping ei ole lõppenud. Lepingu tähtaeg on lepingu p 1.4 järgi
2. august
3. Kuna üürileping kehtib, ei ole alust rahuldada hageja nõuet asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole tõendatud. Üürilepingu p 2.1 järgi peab kostja eluruumi kasutamise eest tasuma üüri 100 krooni kuus. Hageja kahjunõude tõendamiseks esitatud sama kinnistu teistes ridaelamutes asuvate eluruumide üürilepingud, mille järgi on üüri suurus 4000 krooni kuus, on asjakohatud. Nende üürilepingute järgi peab üürileandja tagama mh üüritud korteri korrasoleku, selle haldamise (koristamise, voodipesu vahetamise jms). Kostjaga sõlmitud üürilepingus üürileandjal sellist kohustust ei ole. Hageja ei ole nõudnud kostjalt üüri suurendamist

§ 299alusel.

Samuti ei ole pooled üürilepingus kokku leppinud kõrvalkohustuste eest tasumises. Kuna üürilepingust ei tulene kostja kohustust kõrvalkohustuste eest tasuda ning ka hageja ei ole kostjaga kõrvalkohustuste maksmises kokku leppinud, siis puudub hagejal õigus neid kostjalt nõuda. Kostja on andnud seletusi selle kohta, et ta tasus lisaks üürile kõrvalkulude eest. Hageja palus kahjuhüvitisena välja mõista

1. a maist
2. a septembrini saamata jäänud üüri. Kostja väitel on ta kogu selle ajavahemiku jooksul tasunud üüri 100 krooni kuus. Selle kinnituseks esitas ta tõendid 6200 krooni maksmise kohta. Hageja ei vaielnud vastu, et sai selle raha. Seega täitis kostja lepingust tuleneva üüri tasumise kohustuse ja hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust.
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud maakohus välja
4. märtsi
5. a rendilepingu sisu, millest sõltub rentniku ja kostja sõlmitud üürilepingu kehtivus. See leping on oma olemuselt rendileping ning rentnik sai selle lepingu alusel sõlmida kostjaga üksnes allüürilepingu. Maakohus kohaldas vääralt

§ 12

lg-t 1, sest pooled ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ning sättele antud tõlgendus on väär. Isegi juhul, kui tõlgendada

1. augusti
2. a üürilepingut kasutuslepinguna, ei kehtiks selline käsutusõiguseta sõlmitud leping

§ 12lg 1 järgi asja omaniku kohta.

Maakohus kohaldas vääralt allüürisuhtele

§ 291lg-t l.

Allüürniku õiguslik positsioon ei ole samane üürniku positsiooniga. Allkasutuslepingule tuleb kohaldada

§ 288lg-t 6 ja § 332 lg-t 4.

Hagejale ei läinud üle

1. augusti
2. a üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused ja talle ei ole siduv seal kokkulepitud üürimäär. Kohaldada tuleb lepinguvälist vastutust ning mõista

§ 1045lg 1 p 5 alusel välja kahjuhüvitisena asja kasutamise aja eest 4000 krooni kuus.

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. detsembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Samuti mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluse õigusabikulu 1274 krooni 70 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et kostja kasutab eluruumi kehtiva üürilepingu alusel. Sellest tulenevalt jättis maakohus asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel põhjendatult rahuldamata hagi asja võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja

§ 1045alusel asja ebaseadusliku valdamise aja eest kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

Maakohus viitas õigesti

§ 291

lg-le 1, mille kohaselt üüritud asja omaniku vahetumisel lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale, kuid viitas asjakohatult

§ 12lg-le 1.

Viimati märgitu tuleb otsuse põhjendusest välja jätta.

1. märtsi
2. a rendilepinguga võttis rentnik pikaks ajaks rendile Lohusalu Konverentsikeskuse (tervikvara), mille koosseisu kuulus mh kostja kasutuses olev ridaelamusektsioon. Rendilepingu p 2.1 järgi olid rentnikul kolmandate isikute vastu omaniku õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulenenud teisiti. Lepingu p 4.3 järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendileandja nõusolekuta osade kaupa allrendile.
3. aprillil 1999 sõlmis rentnik kostjaga eluruumi kasutamiseks viieaastase tähtajaga üürilepingu, mille järgi tuli tasuda üüri 4000 krooni kuus.
4. augustil 2002 sõlmisid rentnik ja kostja uue kirjaliku üürilepingu tähtajaga 20 aastat, mille alusel üüris kostja rentnikult sama eluruumi üürihinnaga 100 krooni kuus. Õige ei ole hageja arusaam, et rentnikul oli õigus sõlmida kostjaga üksnes allrendileping ja et ta ei saanud sõlmida üürilepingut. Selle, kas tegemist on eluruumi üürilepingu või rendilepinguga, määrab üürilepingu ese ja lepingu eesmärk.

§ 272lg 1 järgi on eluruum elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjaga sõlmitud üürilepingu objektiks oli alaliseks elamiseks kasutatav eluruum ja lepingu sõlmimise eesmärk oli anda tasu eest kostja kasutusse eluruum. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjaga sõlmitud üürilepingu eesmärk ei olnud ruumide allkasutusse andmine tulunduslikul eesmärgil, s.o vilja saamiseks

§ 272lg 4 p 2 mõttes.

Seega on

1. augusti
2. a leping üürileping, millele kohalduvad eluruumi üürilepingut käsitlevad sätted.
3. märtsi
4. a rendilepingu p 2.1 järgi olid rentnikul kolmandate isikute ees renditud vara suhtes kõik omaniku õigused. Sellest tulenevalt on põhjendamatu hageja seisukoht, et rentnikul ei olnud õigust sõlmida talle renditud eluruumide kohta eluruumi üürilepinguid ja et ta ei saanud olla eluruumi üürileandja. Eluruumi üürilepingu sõlmimist ei muuda olematuks ka
5. augusti
6. a üürilepingus tehtud viide
7. märtsi
8. a rendilepingule ega nimetatud rendilepingus rentnikule antud õigus renditud vara osade kaupa allrendile anda. Kuna on tuvastatud, et kostja kasutab eluruumi kehtiva tähtajalise eluruumi üürilepingu alusel, s.o valdab asja seaduslikul alusel, on asjakohatu hageja väide, et maakohus ei käsitlenud hageja kõiki nõudeid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja kõik menetluskulud ja jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kvalifitseeris ringkonnakohus poolte õigussuhte vääralt ja jättis otsuse põhjendamata ning apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Pooled ei vaidle selle üle, et ridaelamud olid
10. märtsi
11. a rendilepingu esemeks. Ringkonnakohus ei ole rendilepingu sisu, sh milliseid lepinguid võis rentnik rendile antud vara kohta sõlmida, välja selgitanud ega pööranud tähelepanu kasutus- ja allkasutussuhtele. Vaidluse lahendamisel tuleb tuvastada, kas rentnikul oli lepingust tulenev õigus sõlmida enda nimel allkasutuslepinguid või oli tal ka õigus sõlmida Eesti Vabariigi nimel üüri- ehk kasutuslepinguid. Rendilepingust ei tulene rentniku õigust sõlmida üürilepinguid. Rendilepingu esemeks oli riigivara. Lepingu preambulist ja riigivaraseaduse (RVS) §-st 17 tulenevalt sai Riigikantselei sõlmida rentnikuga enampakkumise tulemusel ainult rendilepingu ning anda rentnikule üle lepingu objektiks oleva vara kasutamise õiguse. Lepingust ei tulene, et riik oleks andnud rentnikule volituse vallata ja kasutada riigile kuuluvat vara nagu omanik. Sellise õiguse andmine oleks vastuolus ka riigivaraseadusega, kuna võimaldaks rentnikul anda riigi nimel riigivara rendile RVS §-s 17 sätestatud korda järgimata. Üürilepingu sõlmimisel tulnuks järgida riigivaraseaduse sätteid ja Vabariigi Valitsuse
12. augusti
13. a määrusega nr 285 kinnitatud riigivara kasutusse andmise korda. Juhul kui rentnik oleks tegutsenud riigi õigustes, oleks ta saanud sõlmida lepinguid üksnes riigi nimel ja õigused ning kohustused oleksid tekkinud riigile. Asjas ei ole seda tuvastatud. Rendilepingu p-s 2.1 korrati üksnes lepingu sõlmimise ajal kehtinud rendiseaduse § 24 lg-s 1 sätestatut. Asjaolu, et kostja kasutusse anti eluruum, ei tähenda, et tegemist on üürilepinguga. Tähtsust ei ole ka asjaolul, kas ruumid anti kasutusse tulunduslikul eesmärgil. Oluline on tuvastada, kas eluruumid anti kasutusse või allkasutusse. Hageja ei ole menetluses väitnud, et
14. augusti
15. a leping on allrendileping. Tegemist on allkasutuslepinguga, mis sisu poolest vastab allüürilepingu tunnustele. Sellele viitab ka üürilepingu p-s 1.1 sisalduv märkus, et lepingu pooled on teadlikud, et üürileandja üüriõigus tuleneb
16. märtsi
17. a rendilepingust. Ringkonnakohus kohaldas allüürilepingule vääralt

§ 291

lg-t 1 ja jättis põhjendamatult kohaldama allüürilepingu kohta käivad sätted, sh

§ 288

lg 6 ja § 332 lg 4, mille kohaselt ei saanud pärast üürilepingu ülesütlemist allüürileping enam kehtida. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus nõuda asi ebaseaduslikust valdusest välja ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus selgitas välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja kohaldas õigesti materiaalõiguse norme. Rentnik sõlmis kostjaga üüri-, mitte allüürilepingu ja leping läks vara üleandmisel üle hagejale. Kuna leping kehtib, ei ole õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb kahju hüvitamise nõude osas saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljamõistmise nõude kohta tuleb TsMS § 691 p 5 alusel uus otsus, millega mõista eluruum kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse.
3. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
4. märtsil 1998 sõlmisid Riigikantselei ja Osaühing Delikaat tähtajalise rendilepingu, millega anti Osaühingule Delikaat rendile mh Lohusalu Konverentsikeskuse hooned, sh ridaelamu nr x;
5. augustil 2002 sõlmisid Osaühing Delikaat ja kostja tähtajalise üürilepingu, millega anti kostjale üürile ridaelamus nr x asuv eluruum (ridaelamusektsioon nr x);
6. veebruaril 2003 sõlmis Riigi Kinnisvara Aktsiaselts hagejaga notariaalselt tõestatud müügilepingu, mille alusel hageja omandas Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu ning
7. märtsi
8. a rendilepingust tulenevad rendileandja õigused ja kohustused läksid hagejale üle;
9. aprillil 2003 ütles hageja rendilepingu üles, sest Osaühing Delikaat rikkus rendilepingut. Leping lõppes
10. aprillil 2003;
11. mail 2003 tegi hageja esindaja kostjale ettepaneku sõlmida üürileping üüritasuga 4000 krooni kuus või vabastada eluruum alates
12. maist
13. Kostja ei sõlminud üürilepingut ega vabastanud eluruumi.
14. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja valdab hagejale kuuluvat eluruumi üürilepingu alusel või puudub kostjal õiguslik alus hagejale kuuluvat eluruumi vallata, mistõttu tuleb eluruum tagastada. Selle tuvastamiseks tuleb selgitada, kas kostjaga sõlmiti eluruumi kasutus- või allkasutusleping. Kolleegium ei nõustu alama astme kohtute käsitusega, et vaidluse lahendamisel on oluline selgitada välja, kas kostjaga sõlmiti
15. augustil 2003 üüri- või rendileping. Õige on maa- ja ringkonnakohtu järeldus, et lepingu esemest ja eesmärgist lähtudes tuleb kostjaga sõlmitud lepingut pidada olemuselt üürilepinguks. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et tegemist ei võiks olla allkasutuslepinguga (allüürilepinguga), mida on hageja ka kogu menetluse kestel väitnud.

§ 288

lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile.

§ 341

järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Asjas on tuvastatud, et Lohusalu Konverentsikeskuse hoonete hulgas anti Osaühingule Delikaat rendile mh ridaelamu nr x. Rendilepingu p 4.3 järgi oli rentnikul õigus anda rendileandja nõusolekuta renditud vara osade kaupa allrendile, teavitades rendileandjat kõikidest sõlmitud allrendilepingutest. Rentnik sõlmiski kostjaga

1. augustil 2002 ridaelamus nr x asuva eluruumi kohta üürilepingu, milles oli mh märgitud, et üürileandja õigus anda eluruum üürile tuleneb rendilepingust. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda see kolleegiumi arvates seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse. Pooled ka ei vaidle selle üle, et rentnikul oli õigus anda ruume allkasutusse. Kuna eluruumi omanik oli andnud eluruumi
2. märtsi
3. a lepinguga Osaühingu Delikaat kasutusse ning Osaühing Delikaat andis selle omakorda kostja kasutusse, s.o allkasutusse, tuleb kostjaga
4. augustil 2002 sõlmitud üürilepingut pidada allkasutuslepinguks (allüürilepinguks).
5. Kuna eeltoodust tulenevalt sõlmiti kostjaga
6. augustil 2002 tähtajaline eluruumi allkasutusleping, sõltub kostja õigus eluruumi kasutada sellest, kas allüürilepingu üürileandjal on õigus eluruumi kasutada.

§ 288

lg 6 järgi ei või allkasutaja kasutada asja pärast üürilepingu lõppemist ega teisiti, kui see on lubatud üürnikule, ning üürileandja võib seda allkasutajalt vahetult nõuda.

§ 334

lg 5 järgi võib üürileandja pärast üürilepingu lõppemist nõuda asja välja ka kolmandalt isikult, kui asja kasutamise õigus oli kolmandale isikule edasi antud. Pooled ei vaidle selle üle, et

1. märtsil 1998 Osaühinguga Delikaat sõlmitud rendileping lõppes
2. aprillil
3. Kuna kasutusleping lõppes, ei olnud Osaühingul Delikaat alates
4. aprillist 2003 enam õigust renditud hooneid, sh ridaelamut nr x kasutada. Sellega kaotas ka kostja

§ 288

lg 6 järgi õiguse eluruumi kasutada ning hagejal oli

§ 334lg 5 järgi õigus nõuda, et kostja eluruumi tagastaks.

Iseenesest võis kostjaga

1. augustil 2002 sõlmitud allkasutusleping pärast
2. märtsil 1998 sõlmitud rendilepingu lõpetamist kostja ja Osaühingu Delikaat vahel kehtima jääda, kui kostja ja Osaühing Delikaat ei leppinud kokku, et see lõppeb rendilepingu lõppedes, kuid nimetatud asjaolu ei mõjuta

§ 288

lg-s 6 sätestatud üürileandja õigust nõuda asja allkasutusest välja (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-08, p 11). Eeltoodust tulenevalt kasutas kostja vaidlusalust eluruumi allkasutuse korras ja kostja õigus kasutada eluruumi lõppes eluruumi kostja kasutusse andnud isikuga sõlmitud rendilepingu lõppemisel, s.o
3. aprillil
4. Seega ei olnud kostjal alates nimetatud kuupäevast õigust eluruumi kasutada ning see tuli hagejale tagastada. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja valdab ja kasutab eluruumi. Ülalmärgitu kohaselt puudub kostjal selleks õiguslik alus. Seetõttu tuleb eluruum

§ 288

lg 6 ja § 344 lg 5 ning AÕS § 80 lg 1 alusel kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse välja mõista.

1. Lisaks eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljamõistmisele palus hageja kostjal hüvitada ka kahju, mille kostja tekitas hagejale kuuluvat eluruumi ebaseaduslikult kasutades. Praeguses asjas ei ole alama astme kohtud hageja kahju hüvitamise nõuet käsitlenud, sest kohtute arvates ei kasutanud kostja eluruumi õigusliku aluseta. Kuna kolleegium asus ülal seisukohale, et sõltumata kostja ja Osaühingu Delikaat
2. augustil 2002 sõlmitud üürilepingu kehtimisest ei olnud kostjal
3. märtsi
4. a rendilepingu lõppemise järel õigust eluruumi kasutada, võib kostja olla eluruumi ebaseadusliku kasutamisega tekitanud hagejale kahju. Kolleegiumi arvates saab allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest nõuda

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel kahju hüvitamist.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama, kas ja kui palju kostja hagejale kahju tekitas. Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb mh arvestada

§-des 127 ja 128 sätestatut. Kui hageja nõuab kostjalt saamata jäänud tulu hüvitamist

§ 128

lg 4 mõttes, ei ole kolleegiumi arvates õige võtta kahju suuruse hindamisel aluseks Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul asuvate ridaelamute kohta teiste isikutega sõlmitud üürilepingutes kokkulepitud üüritasu ega tasu, mida hageja soovis saada kostjale tehtud uue üürilepingu sõlmimise ettepanekus.

§ 128

lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12). Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-99). Arvestada tuleb ka kostja kasutuses olnud eluruumi eripäraga. Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste arvutamisel tuleb lähtuda asja kasutusväärtusest, millest hageja kostja lubamatu tegevuse tõttu ilma jäi (vt Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14; Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; Riigikohtu
9. novembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28 ja Riigikohtu
11. detsembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13).
13. Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus otsustada ja poolte taotlused menetluskulude väljamõistmiseks lahendada asja lõplikul lahendamisel.
14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu