järgi) tehtud kohtuotsuse suhtes järgmisele eriarvamusele, mis lähtub kohtuotsusega võrreldes erinevast relvaseaduse tõlgendusest.
) kui ka relva edasitoimetamist (
Kuid ma ei näe mingit võimalust öelda, et relvaseaduse mingi sätte või mõtte kohaselt on relvakandmine laiem mõiste, mis hõlmab ka relva edasitoimetamist. 2. Leian hoopis vastupidiselt, et seadusandja on soovinud ka sisuliselt neid relva kaasaskandmise kahte viisi - relva kandmist ja relva edasitoimetamist teineteisest eristada. Nimelt võimaldab
§-des 49 - 53 sätestatu süstemaatiline tõlgendamine väita, et relva kandmine on niisugune relva kaasaskandmise viis, mille puhul on kaasaskandjal ka relva kasutamise eesmärk ehk teisisõnu - mille puhul aktualiseerub või võib aktualiseeruda relva sihtotstarbeline kasutamine: relvast tulistamine. See omakorda võimaldab väita, et relvakandmise määratlemisel ei saa piirduda pelgalt
§-s 49 märgituga, vaid definitsiooni tuleb lisada ka ülioluline relvakandmist piiritlev tunnus: relva kasutamise eesmärk. 3. Sellisest relvakandmise sisulisest määrangust lähtuvalt ei saa relva edasitoimetamine kuidagi olla relvakandmise alaliik.
lg 1 ja § 55 lg 2 tekstist nähtub selgelt, et relva edasitoimetamist reguleerida püüdes ei ole seadusandja üldsegi mitte pidanud silmas relva sihtotstarbelist kasutamist. Vastupidi: ta on püüdnud hoopis igati vältida seda, et relva edasitoimetajal saaks olla ka selle kasutamise eesmärki. Olen seda meelt, et kui seaduse kohaselt nii relva kandmine kui ka selle edasitoimetamine kujutavad endast relva kaasaskandmise kui üldmõistega hõlmatavaid nähtusi, mis erinevad teineteisest relvade kontekstis kõige olulisema tunnuse poolest, siis on loogiliselt võimatu mõista, miks ja kuidas saab relva kandmine hõlmata ka edasitoimetamist. Ei saa ka jätta märkimata, et relva kandmise ja edasitoimetamise eelkirjeldatud olemuslikku erinevust arvestades ei ole päris õige otsuse p-s 7.2 märgitu, et need kaks võrreldavat erinevad teineteisest vaid eesmärgi poolest. 4. Vahekokkuvõte saab kõlada vaid selliselt, et põhimõtteliselt on relva kandmine ohtlikum relva kaasaskandmise viis, kui relva edasitoimetamine. Sellegipoolest ei tohiks aga seadustehniliselt olla taunitav, kui seadusandja püüab relva edasitoimetamise turvanõudeid kehtestada viitega relva kandmise turvanõuetele. Just sellisest püüdlusest näib olevat kantud
lg-s 3 sätestatu, et ka relva edasitoimetamisel tuleb järgida relvaseaduse § 50 lõigetes 1-3 relva kandmise suhtes sätestatud nõudeid. Kuid selle viitelise normi kohaldamisel praktikas võivad minu arvates tekkida mitmed küsitavused. 1. Igati loogiline on see, et nii nagu relva kandmise, nii ka selle edasitoimetamise lubatavuse esimeseks eelduseks on relvaloa või relva kandmise loa olemasolu (
lg 1) ning et samamoodi, nagu relva kandja, ei tohi ka relva edasitoimetaja olla ei alkoholijoobes ega narkootilise- või psühhotroopse aine mõju all (
Samuti iseenesest igati mõistlik on lisaks relva kandmisele ka relva edasitoimetamisel lähtuda
lg 2 esimeses lauses sisalduvast nõudest (varjatus avalikus kohas ja kadumise või teise isiku valdusse sattumise ning juhusliku kahju tekitamise vältimine). 2. Raskesti mõistetav on aga seadusandja tahe kohaldada ka relva edasitoimetamise juhtudele
lg 2 teises lauses sätestatud võimalust, et relva kandmisel võib relva padrunipesas erandlikult olla padrun siis, kui tegemist on revolvriga. Ehk on probleemi siiski võimalik lahendada seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil väitega, et kuna
lg 2 kohaselt ei tohi edasitoimetatavat relva olla võimalik kohe kasutada, siis ei tohi ka edasitoimetatava revolvri pesas olla padrunit. 3. Lausa mõistetamatu on aga see, et miks tuleb seadusandja tahte kohaselt ka relva edasitoimetamisel arvestada
Kuna relva edasitoimetamine on pelgalt vaid relva ruumilise asukoha muutmine, siis on ühelt poolt arusaamatu see, kuidas võiksid või peaksid relva edasitoimetamist mõjustama koosolekud, meeleavaldused, piketid, pidustused ja teised avalikud üritused, ning teiselt poolt on samavõrd arusaamatu, kuidas saaks pelgalt vaid relva edasi toimetades (seega mitte relva kandes) täita nimetatud avalikel üritustel tööülesandeid. 5. Kuna kohtuotsuses relva edasitoimetamise käsitlemine relvakandmise alaliigina ei kujuta endast mitte pelgalt võimaliku õigusalase arutluse tulemit vaid teenib selget eesmärki. Nimelt
§-s 8910 otsesõnu ettenähtud vastutus vaid relva ja laskemoona kandmise eest alkoholijoobes või narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Seega ongi võimalik A. K.-it karistada
§-s 8910 järgi vaid tingimusel, et eelnevalt on ka relva edasitoimetamine loetud relvakandmise alaliigiks. Selline õiguslikku vastutust sätestava paragrahvi laiendav (ja seega isiku olukorda halvendav) tõlgendamine ei ole aga minu arvates õige mitte üksnes eelnevalt kirjeldatud kaalutlustel vaid ka selle tõttu, et see ei haaku kuidagi
peatüki 131 loogikaga. Nimelt on selle peatüki kahe paragrahvi ( § 892 ja § 893 ) dispositsioonis märgitu kohaselt ette nähtud vastutus eraldi nii relva kandmise kui ka edasitoimetamise eest. Arvan, et seda on oluline alla kriipsutada väitmaks, et kui eelduste kohaselt arukas seadusandja on väga selgelt ühtedel juhtudel pidanud vajalikuks karistada isikut eraldi ka relva edasitoimetamise eest, teistel juhtudel aga mitte, siis peaks kohus meenutama PS § 23 lg-s 1 sätestatut ega tohiks olla seadusandjast karistuslikult aktiivsem.
lg-st 5 tuleb ka relva ajutisel hoiuleandmisel arvestada
See tähendab kokkuvõtvalt öeldes, et relvaseaduse mõttes ei saa minu arvates anda relva ajutiselt hoiule autos viibivale teisele isikule. 7. Eelnevat kokku võttes olen seda meelt, et A. K. ei andnud enda tulirelva ajutiselt hoiule E. L.-le. Kuid tema käesoleva menetluse esemega hõlmatavat tegu ei saa käsitada ka mitte relvakandmisena
Relvakandmisega ei olnud käsitletavas olukorras tegemist seetõttu, et A. K.-i relv oli pakitud viisil, mis ei võimaldanud relva kohest kasutuselevõttu ja tal puudus relva kasutamise eesmärk. Seega tuli tema käitumist käsitada relva edasitoimetamisena. Kuna
§-s 8910 aga ei nähta ette vastutust alkoholijoobes relva edasitoimetamise eest, siis on minu arvates A. K.-i vastutus
Eerik Kergandberg
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.