lg 2 p 2, § 294 lg 2 p 1 ning § 315 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
lg 2 p 2, § 289, § 294 lg 2 p 1 ja § 315 järgi ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
,
),
K § 161 (
,
J.-it järgmise teo toimepanemises. V. J. töötas alates 1. aprillist 2002 Keskkriminaalpolitsei narkokuritegude osakonna ülem-komissari ametikohal, s.t oli ametiisik
märtsist 2007
2.2
J.-it selles, et ta ostis
J.it selles, et tema, olles jälitustegevuse seaduse (JTS) § 6 lg 1 p-s 2 nimetatud jälitusasutuse ametnik, kellel oli jälitustegevuseks ning teabe varjatud kogumiseks seadusest tulenev õigus, kuritarvitas oma ametiseisundist tulenevaid võimalusi järgmiselt: 1)
J.-it selles, et tema, olles ametiisik
augustil 2003 R. P. palvel telefoninumbri X kõneeristuse ja edastas selle R. P.-le; 2) kontrollis
ja § 184 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega vastavalt 6 kuuks ja 3 aastaks.
J.-le liitkaristuseks 3 aastat ja 3 kuud vangistust, arvates sellest
lg 1 alusel maha 1 aasta 8 kuu ja 25 päeva pikkuse eelvangistusaja.
K § 161 (
J.-i õigeks. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Seoses V. J.-le KrK § 161 (
J.-le süüksarvatud tegu ei vasta ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamisel jõustunud
Maakohus märkis, et
dispositsioon on blanketne, sätestades vastutuse muu hulgas jälitusmenetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest. Teo toimepanemise ajal kehtinud JTS § 2 lg 1 sätestas, et jälitustegevus on sama seaduse §-s 6 sätestatud jälitusametkondade avalik ja salajane tegevus jälitustegevuse seaduses sätestatud juhtudel ja korras. JTS § 10 kohaselt alustatakse jälitusmenetlust jälitusmenetluse alustamise ajendi olemasolu korral jälitusametkonna juhi või tema käskkirjaga volitatud ametniku motiveeritud otsusega. Kohtule pole esitatud ülaltoodud alusel vastu võetud jälitusametkonna juhi või pädeva ametniku otsust jälitustegevuse alustamiseks seoses Soome Vabariigi taotlusega. Rahvusvaheline politseioperatsioon ei ole võrdsustatav jälitusmenetlusega JTS § 2 ja
Kuna
lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, tagasiulatuv jõud, tuleb V. J. selles süüdistuses õigeks mõista. 3.2 Maakohus leidis, et V. J.-i süü talle
V. J.-i ütlused, mille kohaselt ei tea ta narkootilise aine käitlemisest süüdistuses märgitud asjaoludel midagi, on ümber lükatud tunnistajate I. P. ja R. P. ütlustega, samuti tõendite hulka kuuluva võlanimekirjaga ning I. P. poolt V. J.-le saadetud e-kirjaga. Hinnates tunnistajate R. P. ja I. P. ütluste usaldusväärsust, märkis kohus, et need on kattuvad, kusjuures R. P. ja I. P. ei tunne teineteist, mistõttu puudus neil võimalus ütlusi kooskõlastada. 3.3 Kohus leidis samuti, et V. J. on süüdi talle
JTS § 2 lg 2 kohaselt on jälitustegevus, mida teostavad jälitusametkonnad, kuid mida ei teostata jälitustegevuse seaduses ettenähtud juhtudel ja korras või mis ei järgi jälitustegevuse seaduses sätestatud jälitustegevuse eesmärki, ebaseaduslik. Kõneeristuse tellimine ja telefoninumbri kasutaja tuvastamine on JTS § 12 lg 1 p 5 kohaselt jälituse eritoimingud, mille tegemine on lubatud üksnes JTS §-s 9 toodud ajenditel, mida süüdistuses kirjeldatud juhtumitel ei olnud. Seega vastab V. J.i käitumine
Kohus ei lugenud usaldusväärseks V. J.i ütlusi selle kohta, et ta hankis süüdistuses märgitud andmeid R. P. kui politseiinformaatori turvalisuse kaitseks. 3.4 Seoses V. J.-le
J. edastas R. P.-le kaheksal korral süüdistuses märgitud informatsiooni. Kõigil juhtudel puudutas informatsioon kolmandaid isikuid või edastati politseiseadust ja Politseipeadirektori
J. nimetatud kuritegudes õigeks mõista. Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, paludes tunnistada V. J. süüdi ja karistada teda
K § 161 (
ja § 3161) järgi vangistusega 1 aastaks ning liita need karistused
Mõistetava liitkaristuse palus prokurör
K § 161 järgi õigeks mõistetud. Samuti tühistati maakohtu otsus V. J.-le
K § 161 ja
lg 2 p 1 järgi ning mõistis talle kummagi paragrahvi järgi 2-aastase vangistuse.
lg 1 alusel liitis ringkonnakohus nendele karistustele maakohtu mõistetud karistused, mõistes V. J.-le liitkaristusena vangistuse 4 aastaks. Karistuse kandmata osaks luges kohus 2 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Muus osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Apellatsioonikohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et V. J.-i poolt I. P.-le informatsiooni ebaseaduslik edastamine Soome Keskkriminaalpolitsei politseioperatsiooni "Juliett" kohta vastab nii teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 161 kui ka hiljem seda kuriteokoosseisu asendanud
5.1.1 On tuvastatud, et Soome Keskkriminaalpolitsei informeeris Eesti Keskkriminaalpolitseid politseioperatsioonist "Juliett" mõned päevad enne seda kui oli planeeritud alustada isikute kinnipidamist. Tegemist oli mitteametliku jälitusinfoga, mida politseis ei registreeritud. Muu hulgas kajastus selles teave isikute kohta, kelle suhtes politseioperatsioon läbi viiakse, ja nende suhetest teiste isikutega. V. J., saades
§-s 3161 sätestatud kriminaalõiguslik kaitse peab laienema ka Eesti Vabariigi õiguskaitseorganitele saadetud õigusabitaotlustes esitatud informatsioonile. 5.1.3 Edastades I. P.-le teavet politseioperatsiooni "J." kohta, rikkus V. J. Eesti Vabariigi Valitsuse ja Soome Vabariigi Valitsuse vahelise
Vastab tõele, et V. J.-i süüditunnistamine narkootilise aine käitlemises tugineb olulisel määral V. J.-le narkootilist ainet müünud R. P. ja sama ainet V. J.-lt ostnud I. P. ütlustele. Käideldud narkootilist ainet pole leitud ega selle edasist kulgemist kindlaks tehtud. Kaitsja väide, et R. P. ja I. P. V. J.-it süüstavad ütlused on antud vastutasuna selle eest, et prokurör teeks nendele menetluslikult soodsaid otsuseid, on oletuslik. R. P. on süüdi tunnistatud ja ta kannab vabadusekaotuslikku karistust selle sama narkootilise aine korduva suures koguses müümise eest V. J.-le. Iseenda ja V. J.-i vastu ütlusi andes raskendas R. P. enda olukorda. I. P. suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 205 lg 1 alusel seoses temalt tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, et uurimisorganiga koostööd teinud isikute antud ütlused on ebatõesed. I. P. suhtes lõpetati kriminaalmenetlus seaduslikul alusel ja kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest ei tähenda, et I. P. ütlused ei vasta tõele. Enda ja V. J.-i süüd kinnitavaid ütlusi andis ta esmalt Ühendkuningriigi ja hiljem Eesti ametivõimudele enne seda, kui ta nõustus kriminaalmenetluse lõpetamisega. Puuduvad ka andmed, et R. P. ja I. P. teineteist tundsid, seega puudus neil võimalus omavahel ütlustes kokku leppida. 5.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega V. J.-i süüditunnistamisel
Infopäringute tegemine polnud ajendatud teenistushuvist, vaid R. P. isiklikust huvist. Kinnitused, et taoline teabe hankimine on politseis tavapärane, ei õigusta kõrges politseiametis töötanud V. J.-it. Väited ohust politseiinformaatori R. P. turvalisusele on paljasõnalised, kriminaalasjas puuduvad seda ohtu kinnitavad tõendid. Pealegi ei ole politseiinformaatori turvalisuse tagamine JTS § 9 kohaselt jälitustegevuse ajendiks. Informaatori turvalisuse tagamise ja temaga usaldusliku suhte loomise nõuded ei anna ametnikule õigust seadust rikkuda. Tegelik põhjus, miks V. J. hankis teavet R. P.-le, on teada üksnes V. J.ile endale. Võimalik, et teda ajendas seda tegema sõprus. 5.4 Mõistes V. J.-i
Ringkonnakohtu hinnangul on jälitustoimingu protokollis kajastatud V. J.-i ja R. P. omavahelisest kõnelusest aru saada, et V. J. hangib teavet R. P.-le ebaseaduslikult, ta peab selleks kaasama teisi töötajaid ja vastama nende küsimustele. R. P. viitab seepeale võimalusele oma autot kasutada või autole rehve tuua. Faktiliselt järgnes sellisele vestlusele teabe ebaseaduslik väljaselgitamine V. J.-i poolt ja selle edastamine R. P.-le. Seega oli hüve (autode ja korteri kasutamine) ja teabe hankimine omavahel otseselt seotud. Tähtsust ei ole sellel, kas nende hüvede andmine oli R. P.-le koormav või mitte. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. J.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid, kes palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused V. J.-i süüditunnistamises ja karistamises täies ulatuses tühistada ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Oma taotlust põhjendab kassaator kokkuvõtlikult järgmiselt. 6.1 Tunnistades V. J.-i süüdi KrK § 161 järgi, ei ole ringkonnakohus otsuses kajastanud tõendeid ja nende analüüsi, mille alusel on kuriteo faktilised asjaolud tuvastatud. Seetõttu puudub ringkonnakohtu otsuses selles osas põhjendus ja tegemist on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Samuti on ringkonnakohus, leides, et V. J.ile süüdistuses etteheidetud tegu on pärast ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamist jätkuvalt kuriteona karistatav
Käesolevas asjas ei saa rääkida jälitusmenetluse andmete avaldamisest, sest politseioperatsiooni "J." osas puudus jälitusametkonna juhi või pädeva ametniku otsus jälitustegevuse alustamiseks seoses Soome Vabariigi taotlusega. Ringkonnakohtu märgitu, et kriminaalõiguslik kaitse peab laienema ka Eesti õiguskaitseorganitele saadetud õigusabitaotlustes esitatud informatsiooni suhtes juba enne jälitus- või kriminaalmenetluse alustamist, saab olla üksnes ringkonnakohtu õigusteoreetiline soov, mitte aga kriminaalvastutuse kohaldamise alus. 6.2 V. J..it
lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistades rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. V. J.-i süüditunnistamine
P. ja I. P. ütlustel. Seejuures olid nii R. P. kui ka I. P. kohtus antud ütlused umbmäärased ja lünklikud ning neid ei saa pidada usaldusväärseteks. Kriminaalasjas ei ole välja selgitatud, kust ja kellelt R. P. väidetavalt V. J.-le üleantud kokaiini sai ning kellele I. P. kokaiini Soome saatmiseks andis. Samuti on asjas kahtlus, kas R. P. ja I. P. andsid ütlusi vabatahtlikult. Maakohus viitas V. J.-i süüditunnistamisel ka I. P. poolt V. J.-le saadetud e-kirjale, kuid kaitsja hinnangul jääb arusaamatuks, milliseid asjaolusid ja kuidas see e-kiri tõendab. Maakohus nimetas, et tugineb järelduste tegemisel ka asitõendile - võlanimekirjale, samas on jäetud põhistamata, kuidas see võlanimekiri tõendab V. J.-i süüd
Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu kaitsja väidetele võlanimekirja ebausaldusväärsuse kohta. Kohtud jätsid märkamata asjaolu, et I. P. poolt väidetavalt Soome saadetud ja seal konfiskeeritud kokaiinikogust ei ole Soome õiguskaitseorganite poolt aastatel 2002-2003 fikseeritud ega ära võetud. Seega esineb põhjendatud kahtlus, kas kokaiini reaalselt üldse oligi. Samuti ei tuvastanud kohtud täpselt kuriteo toimepanemise aega. 6.3 V. J. tegi talle
järgi süüksarvatud päringud teenistusalastel eesmärkidel ja Keskkriminaalpolitsei informaatori R. P. kaitseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et V. J.-il polnud õigust infosüsteemist KAIRI saadud andmeid R. P.-le edastada. R. P. kui politseiinformaatorina salajasele kaastööle kaasatud isik ei olnud käsitatav kolmanda ehk kõrvalise isikuna PolS § 5 lg 2 mõttes. Informaator on isik, kes on seotud jälitustegevusega ja seega ei ole keelatud temale jälitustegevusega seonduva teabe teatavakstegemine. Jälitustegevuse juhendi p 37 kohustas politseiametnikku informaatorit võimaluste piires abistama, juhendi p 38 aga kaitsma. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et telefoninumbri kasutaja väljaselgitamine kujutab endast jälitustegevust. Telefoninumbri kasutaja tuvastamine ei ole JTS § 12 lg 1 p 5 kohaselt jälituse eritoiming. Telefoninumbri kasutajat on võimalik tuvastada ka läbi avaliku interneti ja selline tegevus on üks teabe kontrolli meetodeid, milleks ei alustata jälitusmenetlust. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et V. J. oleks kogunud andmeid telekommunikatsioonivõrgu kaudu edastatavate sõnumite fakti, edastaja ja vastuvõtja isikuandmete kohta. Ringkonnakohtu seisukoht, et väited politseiinformaatori R. P. turvalisuse ohust on paljasõnalised ja kriminaalasjas puuduvad seda kinnitavad tõendid, ei vasta tuvastatud asjaoludele. 6.4 Ringkonnakohus tunnistas V. J.-i alusetult süüdi
Maakohus ei analüüsinud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel nagu ka ringkonnakohus süüdimõistva otsuse tegemisel tõendeid, mis puudutavad V. J.-le esitatud süüdistust altkäemaksu võtmises. Seega puudub kohtuotsustes selles osas põhjendus, mis tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 6.5 Eraldi juhib kassaator tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohus ei vastanud kaitsja apellatsiooni väitele, mille kohaselt on maakohus tõendite hindamisel piirdunud nende refereerimisega, mistõttu jääb arusaamatuks, millest lähtudes on kohus oma järeldused teinud. Riigikohus on otsustes asjades nr 3-1-1-63-08, 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04 leidnud, et tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Käesolevas kriminaalasjas kohtud neid nõudeid ei järginud, mistõttu on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. 7. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör L. Vaik, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 7.1 Ringkonnakohus on üksikasjalikult analüüsinud KrK § 161 ja
J.-i käitumises. Prokurör nõustub kohtu seisukohtadega. 7.2 Maakohtu otsusest nähtub selgelt, millistele tõenditele on kohus V. J.-it
Menetlusosalistel oli võimalik R. P. ja I. P. ütluste usaldusväärsust ristküsitluse käigus kontrollida. Võttes arvesse kõiki V. J.i kaitsja poolt tunnistajate usaldusväärsuse kohta esitatud vastuväiteid, ei tekkinud kohtul kahtlust R. P. ja I. P. ütluste tõepärasuses. Pidades silmas ajavahemikku, mis lahutas tunnistajate kohtuistungil ülekuulamist kuriteosündmusest, on loomulik, et nad olid osad faktid unustanud. I. P. väited selle kohta, et kokaiin Soomes konfiskeeriti, olid oletuslikku laadi ja põhinesid kaudsetest allikatest saadud teabel. Välistada ei saa, et tegelikult omastas kokaiini seda vedanud kuller. Maakohus on piisavalt põhjendanud, kuidas I. P. e-kiri ja võlanimekiri V. J.i süüd tõendavad. 7.3 Puutuvalt V. J.-i süüditunnistamisse
S § 5 lg 2 mõttes kolmanda isikuna, kellele oli keelatud politsei infosüsteemist pärineva teabe edastamine. Asjaolu, et salajane kaastöötaja on kuidagi seotud jälitustegevusega, ei saa tähendada seda, et talle on avatud vaba ligipääs politseiandmebaasides olevale informatsioonile. Politseiametniku kohustus kaitsta salajast kaastöötajat tähendab üksnes seda, et politseiametnik kontrollib ise võimaliku ohu olemasolu ja võtab vajadusel tarvitusele meetmed, mitte aga seda, et tohib edastada informatsiooni kaastöötajale. Samas leitakse kassatsioonivastuses, et käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus V. J. edastanuks R. P.-le infot viimase kaitsmiseks. Ühtlasi on prokurör seisukohal, et kui telefoninumbri kasutaja tuvastatakse politseiandmebaase kasutades, on tegemist jälituse eritoiminguga JTS § 12 lg 1 p 5 mõttes.
, § 3161) järgi õigeks põhjusel, et selle paragrahvi järgi temale süüksarvatud tegu ei vasta ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamisel jõustunud
Leidnud, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole käesoleval ajal enam kuriteona karistatav, ei tegelenud maakohus küsimustega selle süüdistuse tõendatusest. Sealhulgas jättis kohus lahendamata ka küsimused sellest, kas tegu, milles V. J.-it süüdistati, on aset leidnud ja kas selle teo on toime pannud süüdistatav. 11. Ringkonnakohus, kes asus süüdistuse kõnealuses osas kirjeldatud teole õigusliku hinnangu andmisel maakohtust vastupidisele seisukohale, põhistas otsuses eelkõige seda, miks vastab V. J.-le süüdistuses etteheidetud tegu ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamisel jõustunud
Seejuures ei analüüsinud ka ringkonnakohus tõendeid, lugedes V. J.-le süüksarvatud teod tõendatuks ilma sisuliste põhjendusteta ja jättes V. J.-i vastuväited ümber lükkamata. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatud kassaatori väide selle kohta, et tunnistades V. J.-i süüdi KrK § 161 järgi, ei sisalda ringkonnakohtu otsus tõendite analüüsi, millest nähtuks, mille alusel on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud tuvastatuks loetud. Kohtuotsuses põhjenduste puudumine on aga kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 12. Vaatamata käesolevas asjas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele, ei saada kriminaalkolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule vaid mõistab V. J.i KrK § 161 (
K § 161 järgi, mis nägi ette vastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Seega järeldamaks, et V. J. pani politseioperatsiooni "J." kohta I. P.-le teabe avaldamisega toime KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tuli kindlaks teha ka asjaolu, et ta põhjustas oma ametiseisundi sellise tahtliku ärakasutamisega olulise kahju. 12.2 Süüdistuse, aga ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt põhjustas V. J. oma rikkumisega järgmise kahju. Esiteks seati kahtluse alla kogu Keskkriminaalpolitsei ausus ja usaldusväärsus ning riigivõimu usaldusväärsus. Teiseks kahjustati Eesti Vabariigi mainet rahvusvahelises plaanis. Kolmandaks rikuti Soome Vabariigiga sõlmitud koostöölepingut ja tekitati oluline kahju Soome Keskkriminaalpolitsei ning Soome Vabariigi huvidele võitluses rahvusvahelise narkokuritegevusega. 12.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei nähtu selliselt esitatud süüdistusest, kelle silmis ja millises ulatuses seati kahtluse alla politsei ausus ja usaldusväärsus ning riigivõimu usaldusväärsus; milles seisnes Eesti Vabariigi maine kahjustamine rahvusvahelises plaanis; milles väljendus oluline kahju Soome Vabariigiga sõlmitud koostöölepingu väidetavas rikkumises ning milles väljendus kahju ja selle olulisus, mis tekitati Soome politseile ja Soome Vabariigile politseioperatsiooni "J." nurjamisega. Teisisõnu ei ole süüdistuses nimetatud ühtegi fakti, mille tuvastatuse korral võinuks kohtud teha järelduse, et V. J.-i tegu on toonud reaalselt kaasa politsei või riigi usaldusväärsuse vähenemise, ning anda õigusliku hinnangu, kas süüdistuses kirjeldatud tagajärg on käsitatav mõnele isikule tekkinud kahjuna ja kas see kahju on KrK § 161 mõttes oluline. 12.4 Sarnast olukorda, kus isikule esitatud süüdistus oli olulise kahju osas konkretiseerimata, käsitleti põhjalikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
K § 161 järgi esitatud süüdistuse pinnalt sellise kahju tuvastamine võimalik. 12.6 Eeltoodud põhjustel ei võimalda V. J.-le ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud järeldada, et tema tegevus põhjustas mõnele isikule olulise kahju KrK § 161 mõttes. Seega ei vasta V. J.-le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud KrK § 161 objektiivsele koosseisule ja V. J. tuleb sõltumata nende asjaolude tõendatusest ametiseisundi kuritarvitamises õigeks mõista. Jaatades süüdistuses esitatud asjaolude pinnalt olulise kahju kui KrK §-s 161 sätestatud kuriteo koosseisulise tagajärje olemasolu, kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes.
Seda põhjusel, et tulenevalt
§-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks
Arvestades
lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
Nii väidab kaitsja, et tema kaitsealuse süüditunnistamine tugineb ainult R. P. ja I. P. umbmäärastel ja lünklikel ütlustel, mida ei saa pidada usaldusväärseteks ning esineb kahtlus, kas need ütlused on antud vabal tahtel. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsiooni väidetele mitmete tõendite usaldusväärsuse kohta ja täpselt ei ole tuvastatud ka kuriteo toimepanemise aeg.
a kevadel ja ka sama aasta suvel R. P.-lt 100 grammi kokaiini ning müüs selle edasi I. P.-le. Kohtud on V. J.i nende tegude toimepanemises ka süüdi tunnistanud. Samas on ringkonnakohtu otsuse põhiosa p-s 2.3 leitud muuhulgas järgmist: "Vastab tegelikkusele, et V. J.-i süüditunnistamine narkootilise aine käitlemises tugineb olulisel määral ainet V. J.-le väidetavalt müünud R. P. ja sama ainet V. J.-lt väidetavalt ostnud I. P. ütlustel. Asitõendina pole ainet leitud. Nimetatud isikud on kinnitanud, et käitlemine leidis aset 1993. a kevadel suvel, seega
kehtivuse ajal." 18.2 Kriminaalkolleegium märgib, et aastaarvu 1993 näol on ringkonnakohtu otsuses tegemist ilmse kirjaveaga ja narkootilise aine käitlemise ajana on ringkonnakohus tegelikult silmas pidanud
lg 2 p 2 järgi süüksarvatud kuriteo toimepanemise aeg oleks jäetud määratlemata või määratletud põhjendamatult ebatäpselt. Seetõttu ei saa narkootilise aine käitlemise aja sellisel määratlemisel -
järgi esitatud süüdistust, on keskseks küsimuseks see, kas kõneeristuse tellimine ja telefoninumbri kasutaja tuvastamine on käsitatavad jälitustoimingutena. V. J.-le süüksarvatud ebaseadusliku jälitustegevuse toimepanemise ajal, s.o
§-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivne koosseis täidetud sõltumata asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti. 20.2 Kassaatori väide selle kohta, et telefoninumbri kasutajaid on võimalik tuvastada ka avaliku interneti vahendusel, on iseenesest, vähemalt osade telefoninumbrite puhul, õige. Ometi ei anna selline tõdemus alust järelduseks, et seetõttu ei saa telefoninumbri kasutaja tuvastamine olla käsitatav jälitustoiminguna. Kriminaalkolleegium märgib, et isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub ju mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks
§-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides. Kassaatori väide on aga käesolevas asjas asjakohatu põhjusel, et kassaator ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et telefoninumbri Ykasutaja tuvastamine oli V. J.-i poolt talle etteheidetava teo toimepanemise ajal võimalik avalike andmebaaside abil. IV 21. Seoses V. J.-le
lg 2 p 1 järgi altkäemaksu korduvas võtmises esitatud süüdistusega on keskne küsimus see, kas V. J. kasutas R. P. P.us asuvat korterit ja R. P. väikebussi Hyundai ning sõiduautot Opel
mõttes vastutasuna ebaseaduslike infoedastuste eest või ei olnud korteri ja autode kasutamine ning R. P.-le teabe edastamine omavahel seotud. Maakohus asus kriminaalasja arutamisel seisukohale, et V. J. ei kasutanud korterit ja sõidukeid R. P.-le edastatud teabe eest vaid seetõttu, et R. P. ja V. J. olid omavahel head sõbrad. Seevastu ringkonnakohus jaatas korteri ja autode kasutamise ja infoedastuste omavahelist seost. Kassaator on seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus ei ole oma otsuseid süüdistuse kõnealuses osas põhistanud, mis on oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.
lg 2 p 1 järgi eelkõige asjaoluga, et kohtu hinnangul ei võimaldanud uuritud tõendid teha järeldust selle kohta, nagu oleks R. P. autot või korterit V. J.-le kasutada andes pidanud silmas võimalust mingisugust soodustust saada. Ringkonnakohtu põhistustest nähtuvalt hindas ringkonnakohus maakohtuga samu tõendeid ja tuginedes suuresti jälitusprotokollides sisalduvatele R. P. ja V. J.-i omavahelistele vestlustele, asus seisukohale, et süüdistuses märgitud hüve, s.o korteri ja sõidukite kasutamine ning teabe hankimine on omavahel otseselt seotud. Seega on kohtud oma otsuseid põhistanud ja kassaatori mittenõustumine nende põhistustega ei anna alust väiteks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. V 23. V. J.-i karistuse ja sellest tingimisi vabastamise osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 23.1 Maakohus tunnistas V. J.-i süüdi
ja § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistas teda vangistusega vastavalt 6 kuuks ja 3 aastaks. Ringkonnakohus tunnistas V. J.-i süüdi ka KrK § 161 ja
lg 2 p 1 järgi ning karistas teda kummagi paragrahvi järgi 2-aastase vangistusega.
lg 1 alusel liitis ringkonnakohus nendele karistustele maakohtu mõistetud karistused, mõistes V. J.-le liitkaristusena vangistuse 4 aastaks. Karistuse kandmata osaks luges ringkonnakohus 2 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Käesoleva otsuse p-des 10-12 märgitud põhjustel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse V. J.-i KrK § 161 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas ning mõistab V. J.-i kõnealuses süüdistuses õigeks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei too V. J.i- selline osaline õigeksmõistmine aga kaasa temale mõistetud liitkaristuse muutmist, sest ringkonnakohus on põhjendatult mõistnud liitkaristuse üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. 23.2 Maakohus jättis V. J.ile mõistetud karistuse
Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis taotles ka prokurör, et ringkonnakohtu poolt mõistetavat liitkaristust ei pöörataks
J. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosast nähtuvalt mõistis ringkonnakohus V. J.-le
lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat vangistust ning luges mõistetud karistuse kandmata osaks 2 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust, mille osas märkis, et seda ei pöörata tingimisi täitmisele. Samas ei kajasta ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa V. J.-le kohtuotsusega määratud katseaja pikkust ega karistusest vabastamise materiaalõiguslikku alust. Neid ei sisalda ka kohtuotsuse põhiosa. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei too selline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine käesolevas asjas kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest selles osas on kriminaalkolleegiumil võimalik ringkonnakohtu otsust KrMS § 361 p 2 kohaselt täpsustada. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt luges kohus põhjendatuks maakohtu tegevuse V. J.-le mõistetud kandmata vangistuse osa tingimisi täitmisele pööramata jätmisel. Samuti rahuldas ringkonnakohus otsuse resolutiivosa p 6 kohaselt prokuröri apellatsiooni. Need asjaolud võimaldavad järeldada, et V. J.-it karistuse kandmata osast tingimisi vabastades pidas ringkonnakohus silmas karistusest tingimisi vabastamist
MS § 362 p-st 1 ja § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kassatsiooni osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.