J. õigeksmõistmist ametiseisundi kuritarvitamises, s.o süüdistuses KrK § 161 järgi (otsuse punktid 10-13). Samas leian, et lisaks Tallinna Ringkonnakohtu
lg 2 p 1) ning osalt ka süüditunnistamises ebaseaduslikus jälitustegevuses (
). Täpsemalt öeldes ei nõustu ma kriminaalkolleegiumi otsuse punktides 21-22 märgituga, nagu ka otsuse punktis 20.1 sisalduva lõppjäreldusega. 2. Esmalt põhjendan mittenõustumist otsuse punktides 21-22 märgituga 2.1 V. J.-le
lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistusest lähtuvalt tuli kohtutel eelkõige lahendada küsimus sellest, kas V. J. kasutas R. P. Pärnus asuvat korterit ja tema sõidukeid, täpsemalt väikebussi Hyundai ning sõiduautot Opel,
mõttes vastutasuna ebaseaduslike infoedastuste eest või ei olnud korteri ja sõidukite kasutamine ning R. P.-le teabe edastamine omavahel seotud. Maakohus asus V. J. õigeksmõistmisel süüdistuse kõnealuses osas seisukohale, et V. J. ei kasutanud korterit ja sõidukeid R. P.-le edastatud teabe eest, vaid seetõttu, et R. P. ja V. J. olid omavahel head sõbrad. Seevastu ringkonnakohus jaatas korteri ja autode kasutamise ja infoedastuste omavahelist seost ning tunnistas V. J.
Seega oli tegemist olukorraga, kus ringkonnakohus tühistas maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tegi samu tõendeid maakohtust erinevalt hinnates süüdimõistva lahendi. 2.2 Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu sellele, et kui maakohus ja ringkonnakohus hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, siis peab ringkonnakohus eriti hoolikalt järgima tõendite kogumis hindamise põhimõtteid ning obligatoorselt ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on otsuses põhjenduste puudumiseks loetud ka olukord, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 2 p 1 järgi süüditunnistamisel nendele, tõsi küll - väga kõrgetele nõuetele ei vasta. Seetõttu tulnuks ringkonnakohtu kohtuotsus selles osas tühistada. Samuti leian, et vastamine küsimusele, kas V. J. kasutas R. P. korterit ja sõidukeid
mõttes vastutasuna ebaseaduslike infoedastuste eest või ei olnud korteri ja autode kasutamine ning R. P.-le teabe edastamine omavahel seotud, eeldab tõendite väga põhjalikku analüüsi ja faktiliste asjaolude menetlusõiguslikult korrektset tuvastamist. Minu hinnangul kohtute otsused sellist analüüsi ega faktiliste asjaolude menetlusõiguslikult korrektset tuvastamist ei sisalda. Seetõttu leian, et kriminaalkolleegiumil tulnuks
lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas lahendada küsimus kriminaalasja saatmisest uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Ei ole välistatud, et sellisel juhul oleks tulnud käsitleda ka küsimust süüdistatava õigusest kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 mõttes. 3. Järgnevalt põhjendan mittenõustumist otsuse punktis 20.1 sisalduva lõppjäreldusega. 3.1 Esmalt selgitan, et jagan kolleegiumi veendumust selle kohta, et V. J.-le
järgi süüksarvatud tegude toimepanemise ajal ja ka hiljem kehtinud jälitustegevuse seaduse redaktsioonid lugesid kõneeristuse tegemist jälitustoiminguks, sest sellise toiminguga koguti andmeid elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite faktide kohta. Samuti jagan otsuse punktis 20.1 väljendatud seisukohta, et tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus. Ka on õige otsuse kõnealuses punktis esitatud väide, mille kohaselt on kriminaalasjas tuvastatud, et jälitustoimingute tegemiseks ei olnud V. J.-l jälitustegevuse seaduses nõutavat ajendit ega alust. 3.2 Ma ei nõustu aga eelneva pinnalt tehtud lõppjäreldusega, et seega täitis V. J. R. P. palvel telefoninumbri X, s.o R. P. kasutuses oleva telefoninumbri kõneeristuse tellimisega
§-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse koosseisu. Pean seejuures oluliseks, et V. J. tellis R. P. kasutuses oleva telefoninumbri kõneeristuse R. P. enda palvel. See asjaolu on süüdistuses otsesõnu märgitud ja kohtute poolt üheselt tuvastatud. Seega oli kõnealuse infopäringu tegemise eesmärgiks R. P.-le teabe andmine tema enda telefonikõnede kohta. 3.3 Sellist toimingut, mis tehakse isiku palvel eesmärgiga anda talle teavet tema enda tegevuse kohta, ei käsita ma olemuslikult jälitustoiminguna, nagu ka selle toimepanemist ebaseadusliku jälitustegevusena
tähenduses.
jaos (Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses). Seega on ebaseadusliku jälitustegevuse koosseisu kaitstav õigushüve õigusemõistmine selle sõna laiemas tähenduses ning kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses osalevate isikute õigused. Olen seisukohal, et infopäring, mis tehakse isiku palvel eesmärgiga anda talle teavet tema enda tegevuse kohta, ei saa kuidagi kahjustada ebaseadusliku jälitustegevuse koosseisuga kaitstavaid õigushüvesid - ei õigusemõistmist ega ka selle isiku õigusi. Seetõttu ei käsita ma V. J. poolt 6. augustil 2003 telefoninumbri X kõneeristuse tellimist ebaseadusliku jälitustegevusena
Hannes Kiris
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.