) § 3 pga 2, mille kohaselt peab hankija tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse. Ka ei ole selliselt tagatud pakkujate võrdne kohtlemine. Vastuolulisus ja ebaselgus seisneb järgnevas: 1) p 5.4.1 kohaselt peab pakkuja omandis olema või tal peab olema võimalus kasutada avaliku liiniveo teostamiseks busse, mis registreerimistunnistuse järgi ei ole teenindusperioodil vanemad kui 15 aastat. Punkti 10.1.9 kohaselt peavad pakkuja omandis või kasutuses olema bussid, mis ei ole registreerimistunnistuse järgi vanemad kui 15 aastat. Vastuolu on selles, et kui esimese kohaselt ei tohi vanus kogu teenindusperioodil ületada 15 aastat, siis teise kohaselt piisab, kui pakkumuse esitamise hetkel ei ole bussid vanemad kui 15 aastat. Selgusetu on, kas kogu hankelepingu jooksul peab kasutama samu busse, mis on pakkumuse esitamise hetkel ja pakkumuse lisas ja mille vanus ei tohi teenindusperioodi jooksul ületada 15 aastat, või on võimalik lepingu kehtivuse ajal busse vajadusel välja vahetada, kui vanus ületab 15 aastat. Punkt 10.1.9 on ebaselge ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuv, sest ei ole täpsustatud, millist tüüpi ja mitme istmekohaga bussid igas liinigrupis on vajalikud. Nii tunnistatakse pakkumus vastavaks ka juhul, kui pakutakse kõikide liinide teenindamiseks vaid väikebusse, millega ei ole võimalik häireteta teenindamine; 2) lisas 17.3 vormil olev hinnapakkumise arvutamise valem sisaldab ebaselget mõistet "muu tulu" (pakkujale makstav toetus riigieelarvest); 3) lisa 17.9 p 4.1.5 kohaselt kohustub täitja kontrollima halduslepingu alusel sõitjate pileti olemasolu, nõudmata selle eest täiendavat tasu. Punkt on ebaselge, arusaamatu ja vastuolus
p-s 2 sätestatud riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõttega, sest ei ole lisatud halduslepingu tingimusi. Selgusetu on, kas, millal ja millistel tingimustel leping pakkujaga sõlmitakse, kes vastutab lepingu sõlmimise kohustuse täitmise eest ja mis saab, kui lepingut ei sõlmita; 4) lisa 17.9 p-s 4-1-17 on nõue, mille kohaselt peab täitja "teavitama sõitjaid sõidu ajal peatustest ja sõiduplaanist. Selgusetu on, kui tihti ja millal peab sõiduplaanist teavitama. Seetõttu on vastuolu
p-s 2 sätestatud läbipaistvuse ja kontrollitavusega; 5) lisa 17.9 p 4.9.1 sätestab tellija õiguse vähendada täitjale makstavat riiklikku toetust seal loetletud rikkumiste tuvastamise korral rikkumise tuvastamisele järgneval kalendrikuul igakuise toetuse arvelt. Punkti 4.9.2 kohaselt vormistatakse lepingu p-s 4.9.1 nimetatud põhjusel tellija poolt täitjale makstava tasu vähendamine lepingu lisana. Vastuolu on selles, et kui esimese kohaselt on võimalik muuta makstavat toetust ühepoolselt, siis teise kohaselt on vajalik tasu vähendamiseks sõlmida lisa, mis eeldab kokkulepet tellija ja täitja vahel.
lg-s 2, mille p 3 kohaselt on hankija kohustatud esitama hankedokumentides kõik tulevase hankelepingu tingimused või hankelepingu projekti; hankeleping aga ei hõlma hankelepingut, mis tuleks sõlmida mõne hankelepingu punkti täitmiseks. Sellist hankelepingut ei ole põhjust pidada hõlmatuks hankelepinguga eelkõige juhul, kui selle hankelepingu ese ei kuulu hankelepingu reguleerimisalasse. Ühistranspordiseaduse § 547 näeb ette vastutuse väärteo eest, mis seisneb muu hulgas sõiduõigust tõendava dokumendita sõidus bussis. Sama seaduse § 5411 lg 3 näeb ette võimaluse halduslepingu sõlmimiseks §-s 547 sätestatud väärteo kohtuvälise menetleja õiguste andmiseks eraõiguslikule juriidilisele isikule. Sellisele lepingule viidataksegi vaidlustatud punktis. See haldusleping ei ole hankedokumentide osa. Hankedokumentide õiguspärasust ei mõjuta ka asjaolu, et Riigikohus tunnistas otsusega nr 3-1-1-86-07 sellise hankelepingu sõlmimise aluseks oleva Ühistranspordiseaduse § 5411 lg 3 Põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Hankedokumentide muudetud sõnastusest ei tulene, et sõlmitav hankeleping annab selle täitjale õiguse piletita sõitmises seisneva väärteo menetleja õigused; 4) lisa 17.9 p-s 4.1.17 on nõue, mille kohaselt peab "teavitama sõitjaid sõidu ajal peatustest ja sõiduplaanist". Teede- ja sideministri
lg 6 tuleks juhul, kui kohus leiab, et selle sätte kohaselt ei ole vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine võimalik, jätta see kohaldamata ja tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks, sest see rikub Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus välja mõista kaebuse esitaja kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulud vastustajalt. Samuti ei ole alust muuta vaidlustuskomisjoni otsust osas, milles menetlusosaliste vahel jaotati riigilõiv.
lg 6 reguleerib, milliste vaidlustusmenetluse kulude väljamõistmist hankijalt on vaidluse esitajal õigus nõuda. Kuna see säte ei näe ette õigusabi- või esindajakulude väljamõistmist, ei saa neid kulusid vaidlustaja kasuks välja mõista. Kui jätta see säte kohaldamata osas, milles see ei võimalda vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist, saanuks ja pidanuks kaebaja sarnaselt selles sättes nimetatud muude menetluskuludega esitama taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks vaidlustuskomisjonile. Vaidlustuskomisjonis kantud õigusabikulude väljamõistmise taotluse esitas kaebaja esmakordselt ringkonnakohtule. Seetõttu jääb taotlus rahuldamata sõltumata nimetatud sätte põhiseaduspärasusest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. AS Narva Bussiveod kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud Ida-Viru Maavalitsuse kanda. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt menetlusnormi. Väited on järgmised: 1) ringkonnakohus jättis käsitlemata kaebaja väite, et hankedokumentide punktid 5.4.1 ja 10.1.9 ei võimalda pakkujate võrdset kohtlemist ja seetõttu esineb vastuolu
p-des 2 ja 3 sätestatud üldpõhimõtetega; 2) ringkonnakohus jättis ebaõigesti rahuldamata lisas 17.3 oleva pakkumuse vormi üksnes põhjusel, et vastustaja on nõustunud vastavas osas hankedokumente muutma; 3) ebaõige on seisukoht, et hankeleping ei hõlma hankelepingut, mis tuleks sõlmida mõne hankelepingu punkti täitmiseks (lisa 17.9 punkt 4.1.5); 4) ebaõige on seisukoht, et lisa 17.9 p-s 4.1.17 esinevat ebaselgust on võimalik kõrvaldada lepingu tõlgendamise teel; 5) tõlgendamise teel ei ole võimalik lahendada vastuolu lisa 17.9 p-de 4.9.1 ja 4.9.2 vahel; 6) ebaõige on seisukoht, et kaebaja ei esitanud vaidlustuskomisjonile taotlust õigusabikulude väljamõistmiseks. Taotleti "muude menetluskulude" väljamõistmist. HKMS § 83 lg 1 ja lg 4 p 1 kohaselt on menetluskuludeks ka menetlusosaliste esindajate kulud (õigusabikulud). Analoogia põhjal tuleb lugeda esitatud taotlus õigusabikulude väljamõistmise taotluseks.
lg 6 on vastuolus Põhiseadusega (PS), sest ei näe ette võimalust mõista välja õigusabikulusid.
Nimetatud säte oli ringkonnakohtule aluseks kaebuse menetlusse võtmisel. 11.
lg 1 sätestab: "Kaebus vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatakse hankija asukoha järgsele ringkonnakohtule ning selle menetlemisele kohaldatakse halduskohtumenetluse seadustikus apellatsioonkaebuse kohta sätestatut käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Halduskohus ei ole esimeses astmes pädev läbi vaatama kaebusi käesoleva seaduse § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades." See säte välistab riigihanke asjades kaebuse esitamise halduskohtule. 12. Riigikohtu üldkogu hindas
juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas
Üldkogu põhjendas otsust järgmiselt: 1)
lg 1 on vastuolus PS § 149 lg-ga 2, mille kohaselt ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid.
lg 1 kohustab ringkonnakohut vaatama
lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjades tõusetunud riigihankevaidlusi läbi esimese astme kohtuna, kuid selline regulatsioon ei ole kooskõlas ringkonnakohtu põhiseadusliku staatusega teise astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lg-s 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid ringkonnakohus Põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjon on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan. Vaidlustuskomisjon ei ole osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. Vaidlustuskomisjoni liikmeid ei saa pidada kohtunikeks PS § 147 tähenduses ja liikmeid ei nimetata ametisse eluaegsetena. Vaidlustuskomisjonis toimuv haldusmenetlus ei ole ka menetlusosalistele tagatud menetluslikelt garantiidelt võrreldav kohtumenetlusega; 2)
lg 1 on vastuolus ka PS § 149 lg-ga 1, mis sätestab, et maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud.
lg 1 välistab
Seetõttu algavad riigihankeid puudutavad kohtuasjad teise astme kohtust. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise menetlusest ei vasta PS § 149 lg-s 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kõik kohtuasjad algavad esimese astme kohtust; 3) esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest on vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. PS §-s 4 on väljendatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Ühe kohtuastme välistamine kindlate kohtuasjade lahendamiselt selliselt, et selle asemel asub neid vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu pädevuse kitsendamist; 4) üldkogu otsus ei mõjuta hankija tegevuse vaidlustamist kohustuslikus kohtueelses menetluses vaidlustuskomisjonis ega vaidlustuskomisjoni otsuse peale kohtusse pöördumise regulatsiooni, mis on sätestatud
lg-tes 2, 3 ja 4; 5)
lg 1 vastuolu tõttu Põhiseadusega ei olnud ringkonnakohtul pädevust vaadata läbi vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu ei olnud tal ka pädevust esitada seda kaebust sisuliselt lahendades põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Niisuguses olukorras ei saa üldkogu ringkonnakohtu otsuses Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja kohaldamata jäetud sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust läbi vaadata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.