← Eesti

3-1-1-48-09

Obsah (10)§ 346§ 347§ 209§ 348§ 199§ 328§ 280§ 64§ 68§ 65

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-48-09 Otsuse kuupäev 8. juuni 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Ko

§ 346järgi süüdistati J.

V. selles, et ta varastas 2004. a jaanuaris Valgas Pargi 10-23, I. K. nimele välja antud välismaalase passi. 1.2

§ 347lg 1 järgi süüdistati J.

V. selles, et ta võltsis ajavahemikul

  1. a jaanuarist kuni
  2. veebruarini 2004 I. K. passi, asendades passis oleva foto enda fotoga. 1.3

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdistati J.

V. selles, et

  1. ja
  2. veebruaril 2004 AS A müügiesinduses ja AS-s B asukohaga Tallinn, XXXXX X, AS-s C asukohaga Tallinn, XXXXXXXXXXX XX ja OÜ-s D asukohaga Tallinn, XXXXX X, esitas ta liitumislepingute ja mobiiltelefonide järelmaksuga müügilepingute sõlmimisel võltsitud välismaalase passi ning esines võõra nime all. Lepingute alusel sai J. V. enda kasutusse abonentnumbrid ja võttis kohustuse tasuda telefonikõnede ning järelmaksuga omandatud mobiiltelefonide eest, milliseid kohustusi ta aga ei täitnud, tekitades sellega AS-le A varalise kahju. 1.4

§ 348järgi süüdistati J.

V. selles, et ta esitas

  1. ja
  2. veebruaril 2004 Tallinnas erinevates AS A esindustes liitumislepingute sõlmimisel võltsitud passi, esines seejuures võõra nime all ning nimetas enda elukohaks vale aadressi. 1.5

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi süüdistati J.

V. selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani ajavahemikul

  1. november 2005 -
  2. jaanuar 2007 toime veel neli vargust. 1.6

§ 328lg 1 järgi süüdistati J. V. selles, et tema, olles 16. septembril 2007 kl 04.00 ajal Kr

MS § 217 alusel kahtlustatavana kinni peetud, põgenes Tallinnas X 14 asuvast Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonnast. 1.7

§ 280lg 1 järgi süüdistati J.

V. selles, et tema, olles

  1. septembril 2007 kl 04.00 paiku peale varguse toimepanemist kinni peetud, esitas isikusamasuse tuvastamise õiendi ja KrMS §-s 217 märgitud protokolli koostamisel ning kahtlustatavana ülekuulamisel valeandmeid, esitledes ennast D. K.-na.
  2. Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsusega tunnistati J. V. süüdi KarS § 280 lg 1 järgi; KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 348 järgi; KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi
  5. jaanuaril 2007 AS T, samal päeval AS O ja
  6. septembril 2007 OÜ M ehitusobjektidel toimepandud vargustes.

§ 64lg 1 alusel mõisteti J.

V. liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 11.

jaanuarist 2007 -

  1. märtsini 2007, s.o 1 kuu ja 19 päeva ning loeti karistuse kandmise alguseks
  2. oktoober
  3. Maakohus mõistis AS A tsiviilhagi katteks J. V.-lt välja 9304 krooni ja 95 senti. Ülejäänud tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Süüdistatava eest tasutud kautsjoni 120 000 krooni otsustas maakohus peale menetluskulude mahaarvamist kanda riigituludesse. Süüdistuses KarS § 346, § 347 lg 1, § 328 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi
  4. novembril 2005 toimepandud teos mõisteti J. V. õigeks. 2.1 Sama kohtuotsusega tunnistati A. Z. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning karistati teda vangistusega 1 aasta 5 kuud ja 5 päeva. 2.2 Sama kohtuotsusega tunnistati I. A. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning karistati teda vangistusega 6 kuuks.

§ 65lg 2 alusel liideti karistusele Harju Maakohtu 7.

novembri

  1. a otsuse järgi ärakandmata karistus 7 kuud ja 28 päeva ning mõisteti lõplikuks liitkaristuseks vangistus 1 aasta 1 kuu ja 28 päeva.
  2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann, J. V. kaitsjad vandeadvokaat Andres Simson ja Vassili Dikusar, A. Z. ning I. A. kaitsja Natalia Lausmaa ja süüdistatavad J. V., A. Z. ning I. A. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist J. V. õigeksmõistmises KarS § 346, § 347 lg 1 ja § 328 lg 1 järgi ning tema karistamist KarS § 346 alusel rahalise karistusega, KarS § 347 lg 1 alusel vangistusega 1 aastaks ja KarS § 328 lg 1 alusel vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks.

§ 64

lg 1 alusel palus prokurör mõista liitkaristuse üksikkaristustest raskeima karistuse suurendamise teel, jättes rahalise karistuse iseseisvaks täitmiseks. J. V. ja tema kaitsjate apellatsioonides taotleti maakohtu otsuse tühistamist süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 280 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja § 348 järgi ning õigeksmõistva otsuse tegemist, J. V. vahi alt vabastamist ja kautsjoni tagastamist. A. Z. kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega A. Z. tunnistati süüdi

  1. jaanuaril 2007 toimepandud vargustes ja palus süüdistatava õigeks mõista. I. A. suhtes esitatud apellatsioonis taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas, paludes uue otsusega lugeda kergema karistuse kaetuks eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud raskema karistusega. I. A. apellatsioonis taotleti karistuse kandmise aja alguseks lugeda
  2. veebruar
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. V. õigeksmõistmises KarS § 347 lg 1 ja § 328 lg 1 järgi ning J. V. -le ja I. A.-le liitkaristuste mõistmises. Uue otsusega tunnistati J. V. süüdi KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. Samuti tunnistati J. V. süüdi KarS § 328 lg 1 järgi ja karistati teda rahalise karistusega 100 päevamäära (5000 krooni).

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning rahaline karistus 100 päevamäära, mis jäeti iseseisvaks täideviimiseks.

§ 65lg 1 alusel mõisteti I.

A.-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust ja loeti karistuse kandmise alguseks

  1. veebruar
  2. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, I. A. ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldati ning ülejäänud apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Põhjendamatu on kaitsjate ja süüdistatavate väide, et maakohus tugines süüdimõistva otsuse tegemisel ebapiisavatele tõenditele. Kohtulikul arutamisel uuritud tõendite kogum oli küllaldane, tunnistamaks süüdistatavaid neile etteheidetavate kuritegude toimepanemises süüdi. 4.2 Politseil oli õiguslik alus J. V. kahtlustatavana kinnipidamiseks, sest ta viibis varguse toimepanemise koha läheduses ja kandis kahtlustatava riietusele sarnaseid rõivaid. Samuti oli politseinikel õigus kontrollida J. V. sõidukis olevaid esemeid, autos viibivate inimeste isikusamasust ja küsida neilt selgitusi. 4.3 Käekirjaekspertiis, mille seaduslikkust vaidlustasid J. V. ja tema kaitsjad, teostati
  3. mail 2007 koostatud ekspertiisimääruse alusel, mille tõttu oli ekspertiisiaktile tuginemine lubatav. J. V. poolt kelmuste toimepanemine on tõendatud kategoorilises vormis antud eksperdiarvamusega. Eelöeldust järeldub, et võltsitud passi kasutas ja pani selle abil kelmused toime just süüdistatav. 4.4 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei olnud võimalik tugineda kannatanu I. K. ütlustele. Apellatsioonimenetluses taotles prokurör kannatanu ülekuulamist, kuid viimase asukoht oli teadmata. Tulenevalt KrMS §-st 140 on võimalik kuulutada kannatanu tagaotsitavaks, kuid selle sätte praktiline rakendamine on problemaatiline, sest kannatanu kinnipidamine enamaks kui 48 tunniks oleks mõeldamatu. 4.5 Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et J. V. varastas I. K. passi. Vaieldamatult oli süüdistatav aga teadlik ja huvitatud passi võltsimisest, mida näitab ka selle dokumendi kasutamine. Tema tegevuseta puudunuks võimalus passis fotot vahetada ja seda lepingute sõlmimisel kasutada. Seega kohaldas maakohus KarS § 347 lg-s 1 sätestatud süüteo osas ebaõigesti materiaalõigust, sest süüdistatava käitumine on käsitatav vähemalt ametliku dokumendi võltsimisele kaasaaitamisena KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 mõttes. 4.6 Mõistes J. V. süüdistuses KarS § 328 lg 1 järgi õigeks, sisustas maakohus kinnipeetava mõistet liiga kitsalt.
  4. septembril 2007 peeti J. V. kinni kahtlustatavana. Kriminaalmenetluse seadustiku § 217 lg 2 p 1 mõttes oli ta kinnipeetav ja seda vaatamata asjaolule, et teda ei jõutud veel eelvangistusosakonda või arestimajja toimetada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid J. V. kaitsjad vandeadvokaat A. Simson ja V. Dikusar, A. Z. kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa ning süüdistatavad J. V. ja A. Z.. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a määrustega jäeti A. Z. kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata ja V. Dikusari, J. V. ning A. Z. kassatsioonid läbi vaatamata.
  8. J. V. kaitsja vandeadvokaat A. Simsoni kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste osalist tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist, vahi alt vabastamist ning kautsjoni tagastamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1

§ 209

lg 2 p 1 ja § 348 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas rajas maakohus süüdimõistva otsuse järeldused vaid ekspertide arvamusele. Ekspertiis oli ebaseaduslik, kuna selle aluseks olevat määrust kriminaalasja materjalidele lisatud ei ole. Lisaks teostati ekspertiis passi koopia pinnalt ja eksperdile esitatud küsimused olid suunavad. I. K. kohtuistungil üle ei kuulatud ja tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei avaldatud, millega rikuti kohtuliku arutamise vahendituse ja suulisuse põhimõtet. Pelgalt eksperdi arvamusele tuginevalt ei olnud J. V. süüditunnistamine lubatav. Lisaks oli AS A tsiviilhagi selle esitamise hetkeks aegunud. 6.2

  1. septembril 2007 toimepandud kuriteos ei ole J. V. süü tõendatud. Kuigi süüdistatav peeti kinni samas piirkonnas, kus vargus toime pandi, selgitavad tema sündmuskoha läheduses viibimise põhjust I. J.-i ütlused. J. V. peeti kinni vaid seetõttu, et tunnistaja osutas tema riietuse sarnasusele võrreldes varguse toimepanija rõivastusega. Samuti ei leitud süüdistatavalt ühtegi varastatud eset. 6.3 Süüdistus KarS § 280 lg 1 järgi seondub
  2. septembril 2007 toimepandud vargusega. Kuivõrd J. V. peeti kinni ebaseaduslikult, oli tal kahtlustatavana õigus anda enda kaitseks valeütlusi. Selline tegevus ei ole KarS § 280 lg 1 mõttes karistatav. 6.4 Kohtud ei ole piisavalt põhistanud J. V. süüditunnistamist
  3. jaanuaril 2007 toimepandud vargustes. Puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaksid, et just J. V. oli isik, kes viibis ehitusobjektidel ja varastas sealt süüdistuses loetletud esemed. Asjaolu, et tema kasutuses olevast autost leiti saag, ei tõenda samuti varguse toimepanemist. Kannatanu M. K. ja tunnistaja V. T. kinnitasid, et süüdistuses märgitud ajal nende ettevõttest ühtegi saagi ei varastatud. Kummutatud ei ole süüdistatavate ütlusi sündmuskoha läheduses viibimise ja sae ostmise kohta. 6.5 Tunnistades J. V. süüdi KarS § 328 lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistatav ei vasta selle süüteokoosseisu subjekti tunnustele. 6.6 Kassaatori hinnangul jääb ringkonnakohtu otsuse pinnalt arusaamatuks, kes oli KarS § 347 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo täideviija ja millisel viisil J. V. kuriteole kaasa aitas. Süüditunnistamine kuriteost osavõtus eeldab täideviija tuvastamist, kuid kohtuotsuses seda isikut näidatud ei ole. 6.7 Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa ja põhiosa on omavahel vastuolus. Vastuolud kohtuotsuse erinevate osade vahel seisnevad KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 ja § 328 lg 1 järgi mõistetavate karistuste liigis.
  4. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Õ. Neare-Vaarmann jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata, leides kokkuvõtlikult, et kriminaalasja arutamisel on kohtud kõiki tõendeid ning kaitsjate väiteid põhjalikult analüüsinud ja järelduste kujunemine nendes on loogiliselt jälgitav. Samuti näitas ringkonnakohus otsuses põhjendused, millised olid esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead ja miks tuleb J. V. süüdi tunnistada KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 ning § 328 lg 1 järgi.
  5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Samuti tuleb osaliselt tühistada maakohtu otsus, kuna selle tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, raskendades süüdistatava olukorda.
  7. Kassaator märgib õigustatult, et ringkonnakohtu otsuse põhi - ja resolutiivosa on omavahel vastuolus J. V. karistamist puudutavate põhistuste ja mõistetud karistuste osas. Ringkonnakohus pidas otsuse põhiosas vajalikuks mõista J. V. KarS § 347 lg 1 ja § 22 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest rahaline karistus, kuid karistas teda resolutiivosa kohaselt hoopis 1-aastase vangistusega.

§ 328

lg 1 järgi on otsuse põhiosas karistusena ette nähtud vangistus, resolutiivosas aga rahaline karistus. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osutanud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-55-06 - RT III 2006, 28, 257, p 20). Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus J. V. mõistetud karistuste osas, tuleb see KrMS § 339 lg 1 p 8 alusel lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise.
  3. Ringkonnakohus tunnistas J. V. süüdi KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 järgi tähtsa isikliku dokumendi võltsimisele kaasaaitamises. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi ringkonnakohus viitas J. V. süüditunnistamisel KarS § 22 p-le 1, on otsuse pinnalt arusaadav, et silmas peetakse KarS § 22 lg-t 3, millises sättes nähakse ette materiaalõiguslik kaasaaitaja määratlus. See järeldus vastab ka ringkonnakohtu otsuse punktis 9 toodud põhjendustele. Eelöeldule vaatamata tuleb ringkonnakohtu otsus J. V. süüditunnistamises selle teo suhtes tühistada ja saata kriminaalasi vastavas osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kõigepealt ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest apellatsioonikohtu analüüsi, millised tõendid tähtsa isikliku dokumendi võltsimisele kaasaaitamist kinnitavad, ega ka põhjendusi, milles süüdistatavale karistusõiguslikult etteheidetav kaasaaitamistegu seisnes. Teise põhjusena viitab kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt käsitletud põhimõttele, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas 3-1-1-107-03 - RT III 2003, 32, 327, p 9). Kriminaalkolleegiumi leiab, et ringkonnakohus ei ole neid nõudeid järginud, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul võtta loetletud küsimustes seisukoht.
  6. J. V. süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 348 järgi on kohtud kriminaalkolleegiumi hinnangul veenvalt põhjendanud. Kohtuotsuste lugejale on kohtute siseveendumuse kujunemine, faktiliste asjaolude tuvastamise põhistused ja tõendite analüüs jälgitavad. Asjaolu, et maa- ja ringkonnakohtu järeldused põhinevad kuritegude tõendatuks lugemisel käekirjaekspertiisi aktis sisalduval eksperdi arvamusel, ei ole vaidlustatud kohtuotsuste tühistamise aluseks, sest ekspertiisiakti tõendina lubatavust on hinnatud kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-94-04 - RT III 2004, 27, 293, p 8). Samas ei nähtu esitatud kassatsioonist, milliseid kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ekspertiisi läbiviimisel kaitsja arvates rikuti. Vaagides kassaatori väidet, mille kohaselt teostati ekspertiis ebaseaduslikult, kuivõrd puudus ekspertiisimäärus, peab kriminaalkolleegium vajalikuks osutada veel järgnevale. Tulenevalt KrMS § 105 lg-st 1 korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadustest lähtudes menetleja määruse alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 106 sätestatakse ekspertiisimäärusele vormi- ja sisunõuded. Viidatud normidest tulenevalt ei saa ekspertiisimääruse olemasolusse või puudumisse suhtuda formaalselt, kuna tegemist on menetlusdokumendiga, mis omakorda on aluseks ekspertiisi teostamisele. Ekspertiisimääruses määratakse muu hulgas kindlaks läbiviidava ekspertiisi liik ja eksperdile esitatavate küsimuste ring. Kuigi üldjuhul sisaldab ekspertiisiakt samuti ekspertiisi tegemise algandmeid, sealhulgas eksperdile esitatavaid küsimusi, ei asenda ekspertiisiakt ekspertiisimäärust. Seega kujutab ekspertiisimääruse kriminaalasja materjalidele lisamata jätmine endast küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, kuid ei ole käesolevas asjas vaadeldav olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-73-07 RT III 2007, 43, 345, p 16). Nimelt tuvastasid kohtud, et käekirjaekspertiisi aktist nähtuvad andmed, kes ja millal ekspertiisi määras, millal ekspertiisimäärus koostati ja eksperdile edastati. Samuti nähtuvad aktist ekspertiisi lähteandmed ja ekspertiisimääruses esitatud küsimused. Ekspert kuulati täiendavalt üle ka kohtulikul arutamisel ja maakohus analüüsis otsuses põhjalikult neid kaitsja väiteid, mille kohaselt teostati ekspertiis ühekülgselt ja ebaobjektiivselt, kummutades veenvalt sellesisulised seisukohad ning luges ekspertiisiakti KrMS §-s 107 sätestatud nõuetele vastavaks ja ekspertiisi läbiviimise seaduslikuks. Samasisulistele väidetele vastas oma otsuses ka ringkonnakohus apellatsioonimenetluses. Loetletud põhjustel ei nõustu kriminaalkolleegium kassaatori hinnanguga käekirjaekspertiisi väidetava ebaseaduslikkuse kohta.
  11. Samuti on alusetu kassaatori seisukoht, et AS A tsiviilhagi oli esitamise hetkeks aegunud. Kohtulikul arutamisel tuvastati, et kuriteod, millega seoses kannatanu tsiviilhagi esitas, pani süüdistatav toime
  12. ja
  13. veebruaril
  14. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 4 kohaselt võrdsustatakse avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses hagi esitamisega, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Sellise avalduse all peetakse silmas kohtueelses menetluses esitatud konkreetset tsiviilnõuet, mitte avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. novembri
  16. a otsus asjas nr 3-1-1-58-07 - RT III 2007, 43, 342, p 10). Vastavalt TsÜS § 150 lg-le 1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. J. V. kuulati kriminaalasja materjalidest nähtuvalt seoses toimepandud kelmustega kahtlustatavana üle
  17. juunil 2006, millist aega saab lugeda aegumistähtaja alguseks. AS A esitas eeluurimisel tsiviilhagi
  18. juunil 2007, s.o tsiviilseadustiku üldosa seaduses ettenähtud tähtaega järgides.
  19. Vastuseks kassaatori väidetele, milles käsitletakse J. V. süüdistust KarS § 328 järgi, leiab kriminaalkolleegium järgmist. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistatav erilise isikutunnusega subjektiks, keda saaks selle sätte objektiivses koosseisus kirjeldatud teo toimepanemise eest karistada, sest süüdistusakti kohaselt oli J. V. kahtlustatavana kinnipeetav. Vaadeldav süüteokoosseis paikneb

  1. peatüki
  2. jaos, kuhu on koondatud karistuse täitmise vastased süüteod.

§ 328lg-s 1 on kriminaliseeritud kinnipeetava, arestialuse või vahistatu põgenemine. Kolleegium märgib esmalt, et Kar

S § 328 lg-s 1 sisalduvat koosseisu muutis seadusandja

ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusega, mis võeti vastu

  1. jaanuaril 2007 ja jõustus
  2. märtsil 2007 (RT I 2007, 13, 69). Seaduseelnõu nr 931 SE I (Riigikogu X koosseis) seletuskirja punktist 52 nähtuvalt oli KarS §-s 328 tehtava muudatuse eesmärgiks terminoloogia ühtlustamise vajadus ja selle kooskõlla viimine vangistusseaduse ja teiste õigusaktidega. Seega järeldas maakohus iseenesest õigesti, et KarS §-s 328 nimetatud subjektide ringi määratlemisel tuleb eelkõige silmas pidada vangistusseaduses kasutatavaid termineid. Vangistusseaduse (VangS) kohaselt on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (§ 2), arestialune arestimajas aresti kandev isik (§ 3) ja vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ning kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (§ 4). Kahtlustatavana kinnipeetud isikut KarS §-s 328 aga nimetatud ei ole. Vastavalt KrMS § 217 lg-le 1 on kahtlustatavana kinnipidamine menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmises. Vangistusseaduse § 156 sätestab kinnipidamise arestimajas. Sama paragrahvi
  3. lõikest tulenevalt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid. Kuna isiku kinnipidamisele kohaldatakse eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid, on KarS § 328 lg-s 1 kirjeldatud süüteokooseis täidetud ka juhul, mil kahtlustatavana kinnipeetu näiteks konvoeerimisel, ülekuulamise käigus või kinnipidamiskohast põgeneb. Silmas tuleks pidada sedagi, et laiemas mõttes piiratakse kahtlustatavana kinnipeetud isiku vabadust analoogiliselt vahistatuga seadusest tulenevate aluste esinemisel ja korras, s.o § 217 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Samuti tuleb kooskõlas KarS §-ga 68 arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg eelvangistusaja hulka. Eelöeldu pinnalt saab järeldada, et kahtlustatavana kinnipeetav sarnaneb oma õiguslikult seisundilt ja tema suhtes kohaldatavate piirangute poolest vahistatule VangS § 4 mõttes. Kriminaalkolleegium leiab, et selline tõlgendus on muu hulgas vajalik kahtlustatavana kinnipeetu õiguste kaitseks, kuna sellega on tagatud näiteks ka politseiametniku vastutus KarS § 324 järgi, s.o kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseadusliku kohtlemise eest. Seega toimis ringkonnakohus maakohtu õigeksmõistvat otsust tühistades ja J. V. KarS § 328 lg 1 järgi süüdi tunnistades materiaalõiguse kohaldamist silmas pidades õigesti.
  4. Hinnates KarS § 280 lg 1 kohaldamisse puutuvaid kaitsja seisukohti, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

§ 280

lg 1 sätestab vastutuse ametiasutusele valeandmete esitamise eest, kui see on toime pandud ametliku dokumendi või muu hüve või tulu saamiseks. J. V. esitati süüdistus selles, et tema, olles peale varguse toimepanemist kinni peetud, esitas isikusamasuse tuvastamise õiendi ja KrMS §-s 217 märgitud protokolli koostamisel ning kahtlustatavana ülekuulamisel valeandmeid, esitledes ennast D. K.-na, eesmärgiga vastutusest vabaneda ja karistusest kõrvale hoida. Maakohus tunnistas J. V. KarS § 280 lg 1 järgi süüdi. Apellatsioonimenetluses nõustus ringkonnakohus KarS § 280 lg 1 kohaldamist puudutavas osas maakohtu järeldustega ega pidanud vajalikuks omapoolseid täiendavaid seisukohti esitada (otsuse punkt 7). Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid J. V. KarS § 280 lg 1 järgi süüdi tunnistades ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes, milline rikkumine on kohtuotsuste kassatsiooni korras tühistamise aluseks. Kriminaalkolleegium osutab, et KarS §-s 280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased süüteokoosseisud sisalduvad

18. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga

  1. peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe. Maakohus tuvastas, et J. V. esitas valeandmeid ajal, mil ta oli kahtlustatavana kinni peetud ja sündmuskohalt politseisse toimetatud. Kuriteos kahtlustatavana kinnipeetud isikul on võimalik kasutada oma õigusi ja valida kaitsetaktika alates tema faktilisest kinnipidamisest, mitte aga ajahetkest, millal toimub vastavate menetlusdokumentide vormistamine. Samas ei ole kahtlustataval ega süüdistataval kohustust anda tõele vastavaid ütlusi ega aidata kaasa tõe või enda isikusamasuse tuvastamisele kriminaalmenetluses. Eelkõige aktualiseeruvad need võimalused kahtlustatava või süüdistatava õiguses keelduda ütluste andmisest (KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2). Nendel põhjustel tuleb J. V. süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi õigeks mõista, sest tema käitumises puuduvad süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.
  2. Kassaator on vaidlustanud ka J. V. süüditunnistamise
  3. jaanuaril 2007 ja
  4. septembril 2007 toimepandud vargustes, leides, et kohtud andsid tõenditele ebaõige hinnangu. Sisuliselt taotletakse kassatsioonis seda, et Riigikohtu kriminaalkolleegium annaks võrreldes maa- ja ringkonnakohtu otsustega kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele uue hinnangu. Lähtuvalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ja saab üksnes kontrollida, kas kohtud on asjaolude tuvastamisel ning tõendite hindamisel järginud kriminaalmenetluse norme. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-tes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Vastavalt KrMS § 62 p-dele 2 ja 3 kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtute siseveendumuse kujunemine tõendite hindamisel täielikult jälgitav. Faktiliste asjaolude tuvastamisel on järgitud kriminaalmenetluse norme ja näidatud piisava põhjalikkusega J. V. süüd kinnitavad tõendid, mistõttu ei kummuta kassaatori väited kohtuotsustega tuvastatut ega anna alust vaadeldavate kuritegude toimepanemises J. V. õigeksmõistmiseks.
  5. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ning 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse J. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 ning § 328 lg 1 järgi ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, saates kriminaalasja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada J. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 280 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegium teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab J. V. süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi õigeks. Muus osas tuleb vaidlustatud ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.