) § 47 lõigete 1 ja 2 alusel tagasi AS-i Turgel Grupp ja Destia OY ning ASi KPK Teedeehitus ja OÜ Delgetec ühispakkumused, kuna need olid tema arvates esitatud kooskõlastatult.
lõikega 6, mis lubab hankijalt vaidlustaja kasuks välja mõista üksnes riigilõivu ja eksperditasu.
lõike 2 osas, milles see ei võimalda vaidlustajal kohtusse kaebust esitada, kui vaidlustaja õigusabikulude väljamõistmise taotlus on vaidlustuskomisjoni otsusega jäetud rahuldamata, ja
lõike 6 osas, milles see ei võimalda vaidlustuskomisjonis toimuvas menetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist vaidlustuse rahuldamise korral, põhiseadusega vastuolus olevaks, jättis need sätted kohaldamata ja edastas kohtuotsuse Riigikohtule, millega algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
Menetlusosaliste ärakuulamiseks paluti neil esitada oma seisukohad selle sätte põhiseadusele vastavuse kohta. KOHTU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 10. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et AS-i KPK Teedeehitus kaebuse läbivaatamiseks tuleb kõigepealt tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata
lõige 2 osas, milles see ei võimalda vaidlustajal kohtusse kaebust esitada, kui vaidlustaja õigusabikulude väljamõistmise taotlus on vaidlustuskomisjoni otsusega jäetud rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse piirang demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna riigihangete seadusest ega selle seletuskirjast ei nähtu piirangu legitiimset eesmärki. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebeõiguse piirangu eesmärk on vältida perspektiivitu kaebuse esitamist ja hoida ära kohtu töökoormuse suurenemine, siis ei ole selline piirang mõõdukas ega seega proportsionaalne. Ringkonnakohtu hinnangul rikub
lõikes 6 sisalduv õigusabikulude väljamõistmise keeld isiku õigust menetlusele enda kaitseks, õigust pöörduda kohtusse ja õigust saada õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitist, kuna niisugune piirang ei ole vajalik ega seega proportsionaalne, et saavutada kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärki. 11. AS KPK Teedeehitus märgib oma arvamuses, et ta nõustub Tallinna Ringkonnakohtu põhjenduste ja järeldustega.
lõike 1 kohta leiab AS KPK Teedeehitus, et selle sätte vastuolu PS § 15 lõikega 1 ja § 149 lõigetega 1 ja 2 ei saa seostada Tallinna Ringkonnakohtu taotluse lubatavusega.
lõiget 6 ja § 129 lõiget 2 tuleks aga asjas kohaldada ka siis, kui ringkonnakohtul ei oleks pädevust asja arutada. Kui üldkogu siiski leiab, et
lõike 1 võimalikku vastuolu PS § 15 lõikega 1 ja PS § 149 lõigetega 1 ja 2 tuleb käsitleda, siis tuleks asuda seisukohale, et riive on õigustatud. Esiteks on halduskohtu vaidlustuskomisjoniga asendamine riigihanke vaidlustuste lahendamiseks õigustatav vajadusega tagada kiire vaidlustusmenetlus. Kehtiva riigihangete seaduse kohaselt läbib vaidlustus kolm astet - vaidlustuskomisjon, ringkonnakohus, Riigikohus. Kui tuvastatakse
lõike 1 vastuolu PS § 15 lõikega 1 ja § 149 lõigetega 1 ja 2, lisandub eeltoodule veel neljas halduskohus. See pikendab omakorda vaidlustuse läbivaatamise protseduuri ja teeb seda eelduslikult pikemaks võrreldes tavalise haldusasja menetlemisega, mis ei ole õigustatud, arvestades riigihangete spetsiifikat. Teiseks on halduskohtu asendamine vaidlustuskomisjoniga õigustatav spetsialiseerumise vajadusega. Kogu haldusõigust rakendav halduskohus ei pruugi orienteeruda riigihankeõiguse nüanssides sama hästi kui konkreetset liiki vaidlustuste lahendamisele spetsialiseeruv komisjon. Kolmandaks on Riigihangete vaidluste lahendamisele spetsialiseeruva komisjoni pädevus selgelt tuletatav Euroopa Nõukogu
lõike 1 väidetava põhiseadusvastasuse tuvastamine, vaid seadusandja tähelepanu juhtimine vaidlustusmenetluse reeglistiku täiendamise vajadusele. 12. Lõuna Teedekeskus (endine Kagu Teedevalitsus) leiab esiteks, et
lõige 2 ei ole asjassepuutuv norm, kuna see ei reguleeri tegelikult vaatlusalust suhet või olukorda.
lõige 6 ei ole põhiseadusega vastuolus.
lõike 1 kohta leiab Lõuna Teedekeskus, et see säte on vastuolus PS § 15 lõikega 1 ja § 149 lõigetega 1 ja
lõike 1 ja § 121 lõike 1 koosmõju, mis võimaldab sõlmida hankelepingu enne vaidlustuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist, mis omakorda välistab vaidlustuse läbivaatamise vaidlustuskomisjonis. Nii on
lõike 1 kohaselt hankija õigustatud sõlmima hankelepingu 14 päeva möödumisel edukaks tunnistatud pakkumuse kohta teate edastamisest arvates, kuid vaidlustuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg on § 121 lõike 1 kohaselt seitse tööpäeva arvates päevast, mil vaidlustaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest, kuid mitte pärast hankelepingu sõlmimist. Viidatud regulatsioonist tingituna on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses vaidlus haldusasjas nr 309-95, kus hankelepingu sõlmimiseks vajalik 14 päeva möödus varem kui vaidlustuse esitamist võimaldav seitse tööpäeva (mis on tingitud jõulude ja uue aastaga kaasnevatest puhkepäevadest), mistõttu jättis vaidlustuskomisjon esitatud vaidlustuse
Et riigihangete seadus ei sisalda võimalust tähtaegu ennistada või otsuse peale määruskaebust esitada ja vaidlustuskomisjonil endal ei ole võimalik jätta mõnda kohaldamisele kuuluvat õigusnormi selle vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata, on huvitatud isikul sellisel juhul ainuke võimalus oma õiguste edasiseks kaitseks pöörduda
Kuigi kirjeldatud olukorras on apellatsioonkaebus esitatud tähtaegselt, ei saa praegusel juhul olla tegemist sisulise apellatsioonimenetlusega, sest ei ole tehtud sisulist apelleeritavat lahendit. Kuna vaidlustuskomisjon ei ole kohus, ei ole ringkonnakohtul võimalik saata asja HKMS § 45 või § 46 lõike 1 punkti 3 alusel tagasi uueks otsustamiseks esimese astme kohtule ning seega on asjast huvitatud isikule tagatud võimalus vaid ühele tõendeid koguvale ja asjaolusid tuvastavale menetlusele alles ringkonnakohtus. Selline olukord ei ole PS § 149 lõikega 2 kooskõlas. 13. Riigikogu nimel on arvamused esitanud põhiseaduskomisjon ja majanduskomisjon, kes leiavad, et
lõige 6 ja § 129 lõige 2 on põhiseadusega kooskõlas.
lõike 1 kohta esitas arvamuse Riigikogu põhiseaduskomisjon, kes leiab, et tulenevalt võimude lahususe põhimõttest peaks Riigikohus piirduma Tallinna Ringkonnakohtu tõstatatud põhiseaduslikkuse küsimuse analüüsimisega. Vastasel korral asuks Riigikohus hindama sellise seadusesätte põhiseaduslikkust, mille järelevalvet ei ole taotletud. Põhiseaduskomisjon juhib tähelepanu ka sellele, et kohtulik menetlus algab kõrgemas instantsis ka muudes valdkondades. Nii on Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste ja toimingute kontroll antud Riigikohtu pädevusse tulenevalt vajadusest lahendada kiirelt ja efektiivselt vaidlusi, mis võivad mõjutada valimistulemusi ja selle kaudu esindusorganite moodustamise seaduslikkust. Riigikogu majanduskomisjon märkis
lõike 1 kohta, et jääb oma arvamuse juurde, mille ta esitas Riigikohtule samas küsimuses
lõige 6, mille kohaselt ei ole vaidlustuskomisjonis toimuvas menetluses kantud õigusabikulusid võimalik vaidlustuse rahuldamise korral välja mõista, riivab PS §- st 25 tulenevat õigust saada õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitist. Niisugune riive on aga justiitsministri hinnangul põhiseaduspärane.
lõike 1 kohta märgib justiitsminister esmalt, et selle sätte põhiseaduspärasuse hindamine ei ole lubatav. Konkreetse normikontrolli eesmärk on isiku tõhus kaitse riigivõimu õigusvastase tegevuse eest, sh põhiseadusega vastuolus olevate õigusaktide andmise eest (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. aasta määrus nr 3-4-1-4-08, punkt 15). Ka praegusel juhul on Tallinna Ringkonnakohus tuvastanud
lõike 6 vastuolu põhiseadusega menetlusosalise isiku taotlusel ja huvides - õigusakt, mis välistab õigusabikulude väljamõistmise vaidlustuskomisjonis, riivab selgelt isiku põhiõigusi. Riigikohtu üldkogul on tekkinud kahtlused sellise sätte põhiseaduslikkuses, mille kohaldamata jätmine asja lahendamisel ei aita tagada menetlusosalise õigusi. Asjaolu, et tema konkreetse normikontrolli menetlus on kohtu algatusel muudetud abstraktseks normikontrolliks, tekitab isikule lisakulusid, sest tema kui menetlusosalise käest küsitakse õiguslikult põhjendatud seisukohta. Otsustava tähtsusega menetlusosalise õiguste seisukohalt on aga asjaolu, et abstraktse normikontrolli raames
lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine tähendaks ühtlasi menetlusosalise konkreetse normikontrolli taotluse lubamatuks tunnistamist, sest taotluse on esitanud põhiseaduse mõttes ebapädev kohus. Sellist tulemust ei saaks isegi kaudselt pidada menetlusosalise huvides olevaks, sest endiselt jääks lahendamata küsimus, mille lahendamiseks isik kohtu poole pöördus. Isegi juhul, kui Riigikohus tunnistaks
lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, ei muudaks see olematuks kohustuslikku kohtueelset menetlust vaidlustuskomisjonis ja seetõttu ka
Selline tulemus oleks vastuolus PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse olemusega ja rikuks menetlusosalise põhiõigusi. Põhiseadusega kohtuvõimule antud pädevust tunnistada õigusakt isiku taotlusel konkreetse normikontrolli raames põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks peab kohtuvõim kasutama oma pädevuse eesmärki silmas pidades. Põhiseaduses konkreetsele normikontrollile seatud piiride ületamine tähendaks Riigikohtu lubamatut sekkumist seadusandliku võimu teostamisse. Justiitsminister võtab siiski seisukoha ka
lõike 1 sisulise põhiseaduspärasuse kohta, hinnates seda tavapärase konkreetse normikontrolli skeemi järgi. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldise põhiõiguse eeldus on, et kaebust, hagi või taotlust vaatab läbi kohus, mis vastab PS § 146 nõuetele, st mille pädevuses on õigusemõistmine ning mis on sõltumatu ja erapooletu. Põhiõiguste lünkadeta kaitse tagamiseks on eelistatav asuda seisukohale, et üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele esemelisse kaitsealasse kuuluvad ka põhiseaduse need sätted, mis sätestavad kohtukorralduse põhimõtted. Lugedes asjakohase põhiõiguse esemelisse kaitsealasse kuuluvaks ka PS §-des 148 ja 149 sätestatud kohtukorralduse põhimõtted, tuleb konstateerida ka seda, et
Riive formaalset põhiseaduspärasust käsitledes märgib justiitsminister, et õigusnorm, mis reguleerib sisu poolest kohtumenetlust PS § 104 lõike 2 punkti 14 mõttes, kuid ei asu menetlusseadustikus, kuulub jätkuvalt PS § 104 lõike 2 punkti 14 rakendusalasse. Sellist õigusnormi sisaldav säte tuleb vastu võtta põhiseaduses nõutud kvalifitseeritud häälteenamusega. Kuna
lõige 1, mis reguleerib kohtumenetlust, vastab nendele nõuetele, siis on see säte formaalselt põhiseaduspärane. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldine põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele on seadusereservatsioonita põhiõigus. Sellise põhiõiguse riive õigustuseks saavad olla teiste isikute kollideeruvad põhiõigused või muud põhiseaduslikud väärtused. Teisteks isikuteks, kelle põhiõigusi seadusandja peab riigihangete menetluse kujundamisel silmas pidama, on eelkõige teised menetluses osalevad ettevõtjad. Liiga ulatuslikud võimalused hankemenetluses tehtud otsuste vaidlustamisel koormavad mitte ainult hankijat, vaid ka teisi hankemenetluses osalejaid, eelkõige aga parima pakkumuse tegijat. Kuna hankevaidluste puhul ei saa välistada ka võimalust, et vaidlustus esitatakse peamiselt või koguni ainult eesmärgiga kahjustada konkurenti, siis peab kogu menetlus olema kujundatud selliselt, et neid ohte minimeerida. Seega on esimeseks õigustuseks riivele teiste isikute ettevõtlusvabadus. Muudest põhiseaduslikest väärtustest tuleb esmalt mainida menetluse, st nii haldus- kui kohtumenetluse kiirust ja efektiivsust. Lisaks on suur väärtus ka rahalisel kokkuhoiul, mida kaebeõiguse piiramine võimaldab saavutada. Iseäranis oluline on see aspekt hankemenetluse puhul, mille üheks eesmärgiks ongi avaliku sektori raha säästmine. Vajadust kehtestada efektiivne vaidluste lahendamise menetlus rõhutavad ka Euroopa Liidu õigusaktid, mis on aluseks riigihangete seaduse vaidlustuste osale, eelkõige 11. detsembril 2007. aastal vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/66/EÜ, millega muudeti nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas. Nimetatud direktiivides on sätestatud liikmesriikide õiguskaitsemeetmete miinimumnõuded. Direktiivi 89/665 artikli 2 lõige 9 näeb ette, et ainult lõppastmes peab hankemenetluses tekkinud vaidluste lahendamiseks olema võimalik pöörduda kohtu või muu sõltumatu asutuse poole.
lõikes 1 sätestatud piirangud kohtusse pöördumisel aitavad kaasa efektiivse kohtumenetluse tagamisele. Seega on tegemist sobiva vahendiga.
lõike 1 puhul võib tekkida küsimus, kas sama efektiivne poleks olnud regulatsioon, mis oleks väärteomenetluse eeskujul jätnud kõrvale kohtusüsteemi teise astme. Kuna senini ei ole selline kord Riigikohtus kahtlusi tekitanud, siis võib eeldada, et see on Riigikohtu arvates põhiseadusega kooskõlas. On siiski küsitav, kas riigihangete üle peetavate vaidluste lahendamine analoogselt väärtegude kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebustega oleks igas mõttes sama efektiivne kui praegu kehtiv kord riigihangete seaduses. Kui kolmeastmelisest kohtusüsteemist lülitatakse välja teine aste ehk apellatsioonimenetlus, siis vaatab isiku kaebust garanteeritult läbi ainult üks kohtunik esimese astme kohtus. Selline lahendus tekitab tunduvalt rohkem küsitavusi ja seab suurema surve alla kassatsioonimenetluse võrreldes olukorraga, kus garanteeritud kohtuastmeks on ringkonnakohus kolmeliikmelises koosseisus. Teiseks võimalikuks eeskujuks kohtumenetluse astmete kärpimisel oleks valimiskaebuse lahendamise kord. Valimiskaebuste menetlemisel tehtud otsuseid kontrollitakse kohtulikult Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Sisuliselt on tegemist üheastmelise kohtuliku kontrolliga haldusorgani kohtuvälise õigusemõistmise üle. Sellist menetlust ei pea justiitsminister siiski riigihangete asjades otstarbekaks. Seega on valitud vahend vajalik soovitud eesmärgi saavutamiseks. Arvestades juba eeltoodud näiteid selle kohta, et kolmeastmeline kohtusüsteem ei ole Eesti kohtumenetluste puhul absoluutne reegel ja osas menetlustes on põhiseaduspärane ka ainult üheastmeline kohtumenetlus, võib ühe kohtuastme kõrvalejätmist pidada pigem keskmise mõõdukusega kui raskeks riiveks. Seevastu eesmärgid, mis riivet õigustavad, on mõjusad ning kaaluvad koosmõjus üles üldise õiguse kohtumenetlusele kõigis kolmes kohtuastmes. PS § 149 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohtukorraldust reguleerivaid norme ei või pidada absoluutseteks reegliteks või puhtalt objektiivseteks normideks, mille puhul kaalumine on välistatud või ei ole vajalik. Kolmeastmelise kohtumenetluse kohustuslikkust tuleb hinnata ka koosmõjus PS § 24 lõikega 5, mis sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Edasikaebeõigust võib seadusega piirata juhul, kui see on efektiivsema õigusemõistmise seisukohalt vajalik. Eeskätt on oluline, et isikule oleks tagatud edasikaebeõigus tema kohta tehtud esimese (PS § 24 lõige 5 annab ühe edasikaebamise õiguse, jättes konkretiseerimata, milline see peab olema) kohtuotsuse peale ning põhiseadus ei sätesta, et ilmtingimata peaks kõigis kohtumenetlustes olema tagatud kõik kolm astet. Seega ei saa justiitsministri hinnangul pidada PS § 149 lõikeid 1 ja 2 sellisteks Eesti õiguskorra aluspõhimõteteks, mille kaalumine teiste põhiõigustega oleks välistatud. Need sätted pigem kirjeldavad kohtusüsteemi üldist ülesehitust (struktuuri) ja võimaldavad ka erandeid. 15. Rahandusminister märgib oma arvamuses, et vaidlustusmenetluses kantud kulutuste hüvitamise korda täpsustatakse riigihangete seaduse ja ajavahemiku 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Nimetatud eelnõu § 1 punktiga 58 soovitakse riigihangete seadust täiendada selliselt, et vaidlustuskomisjon mõistab vaidlustaja või kolmanda isiku kasuks välja muud vaidlustusmenetluse ning esindajate kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Rahandusminister eeldab täiendavas arvamuses, et Riigikohus on toimuva kohtumenetluse raames pädev hindama
Üldise kohtusse pöördumise õiguse rikkumisena ei ole käsitatav mõistliku aja jooksul toimuv obligatoorne vaidlustuskomisjonimenetlus, mille puhul on tagatud PS § 15 lõikes 1 toodud kohtusse pöördumise võimalus ka juhul, kui institutsionaalselt mõeldakse
PS § 15 lõikes 1 kasutatakse mõistet kohus selle funktsionaalses tähenduses.
PS § 149 kohaselt saab esimese astme kohtuks olla vaid maa- või halduskohus. Sarnasele põhimõttele tugines
eelnõu algtekst, mille § 129 kohaselt märgiti kohustuslikus kohtueelses menetluses riigihangete vaidlustusi lahendavaks organiks Riigihangete Amet ja nähti ette erisused halduskohtumenetlusele. Eelnõu seletuskirjas märgiti alternatiivse võimalusena kaaluda halduskohtumenetluse erisuste sätestamist muudatustena halduskohtumenetluse seadustikus. Viimati nimetatud võimalus oleks ilmselt olnud formaalselt põhjendatum, kuna PS § 104 lõike 2 punkti 14 alusel on kohtumenetluse seadused konstitutsioonilised seadused. Samas tuleks arvestada seda, et valdkonna tervikliku reguleerimise huvides ning konstitutsioonilise seaduse vastuvõtmiseks vajaliku toetuse olemasolul võib osutuda põhjendatuks konstitutsiooniliste seaduste täpsustamine eriseadustega. Vaidlustuskomisjon on kohtuväline riigihangete üle peetavate vaidluste lahendamise organ, mis loodi eesmärgil vähendada kohtute koormust ning kiirendada vaidluste lahendamist. Seletuskirjas leiti, et kuivõrd seaduse eelnõuga on moodustatud eraldi vaidlustuskomisjon, mis tegeleb ainult riigihangete üle peetavate vaidluste lahendamisega, on otstarbekas suunata vaidlustustele edasikaebamine otse ringkonnakohtusse ja sellega lühendada vaidlustuse võimaliku lõpliku lahendamise aega. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. aprillil 2008. aastal asjas nr 3-4-1-20-07 tehtud otsuse punktis 19 leitakse, et kohtute töökoormuse vähendamine ja selle kaudu kohtusüsteemi efektiivsuse tagamine on PS XIII ptk-s väljenduv põhiseaduslik õigusväärtus, mis suudab tagada kohtupidamise mõistliku aja jooksul ning seeläbi ausa kohtupidamise ja isikute õiguste parema kaitse. Kui vaidlustuskomisjoni otsuste kohta apellatsiooni esitamisel ei ole halduskohtumenetluse seadustikus Eestis kehtiva piiratud apellatsioonimenetluse mudeli tõttu tagatud piisavalt kaebuse esitaja menetluslikud garantiid (apellatsioonimenetlusele omane tõendite ja taotluste esitamise kitsendamine), siis ei tähenda see legitiimse eesmärgi ebaproportsionaalset rakendamist. Tegu võib olla pigem legitiimsel eesmärgil kehtestatud regulatsiooni puudusega, st apellatsioonimenetluse osas võib esineda PS § 14 riive.
lõikes 1 toodud edasikaebeõiguse piirangu legitiimne eesmärk on vähendada kohute töökoormust, tagades kohtusüsteemi efektiivsuse ja eelduse kaitsta tõhusamalt isikute õigusi. Vaidlustuskomisjon on organ, mis vastab Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 kirjeldatud sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmise volitustega institutsiooni tunnustele. Vaidlustuskomisjoni liige on sõltumatu ja lähtub otsuste tegemisel üksnes seadusest ja muudest õigusaktidest (
lõige 1); vaidlustuskomisjoni liige peab vastama kohtunikule esitatud nõuetele ning nimetatud nõuetele mittevastavus on ainsaks aluseks, mis võimaldab teda ennetähtaegselt ametist vabastada (
lõige 5); vaidlustuskomisjoni liikme üle ei tehta teenistuslikku järelevalvet (
lõige 7); vaidlustuskomisjoni liikmele esitatakse erapooletuse nõuded (
). Vaidlustuskomisjon on direktiivi 89/665/EMÜ artikli 2 lõike 9 mõistes kohtueelseks sõltumatuks asutuseks, kes on pädev läbi vaatama hankevaidlusi kohtu asemel. Kui Riigikohus leiab
lõike 1 proportsionaalsuse hindamisel, et kohtusüsteemi efektiivsuse eesmärk ei kaalu üles põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, siis võib PS § 15 lõikega 1 ning PS § 149 lõigetega 1 ja 2 esineva vastuolu asemel olla tegu piiratud apellatsioonimenetlusest tulenevalt riigihangete valdkonnas apellatsioonimenetluse ebapiisava reguleerimisega (PS § 14) ning
16. Õiguskantsler leiab kõigepealt, et
lõige 2 ei ole asjassepuutuv norm, kuna see ei välista vaidlustaja õigust pöörduda kohtusse vaidlustuskomisjoni sellise otsuse peale, millega tema vaidlustus rahuldati.
lõike 6 esimene lause on asjassepuutuv üksnes osas, milles see ei võimalda vaidlustuse rahuldamise korral vaidlustuskomisjonis toimuvas menetluses kantud õigusabikulusid välja mõista vaidlustuskomisjoni otsuses, millega asi sisuliselt lahendatakse. Õiguskantsleri arvates rikub
lõike 6 esimene lause PS §-s 14 sätestatud õigust korraldusele ja menetlusele ja on seetõttu põhiseadusega vastuolus.
lõike 1 põhiseaduspärasuse kohta leiab õiguskantsler, et see ei puutu praegusel juhul asjasse.
lõige 1 on siis asjassepuutuv, kui normi kehtivuse korral peaks Riigikohtu üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavuse küsimuse teisiti otsustama kui normi kehtetuse korral. Probleemne on, kas kaebus esitati
Hanke korraldas Kagu Teedevalitsus, mis oli Maanteeameti hallatav asutus ja asus Võrus. Kohtu territoriaalse pädevuse määramisel
Seetõttu peaks kaebus alluma Tartu Ringkonnakohtule. Isegi arvestades asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtus arutlusel olnud kohtuvaidluse esemeks ei olnud hankija tegevus või otsus, vaid Riigihangete vaidlustuskomisjoni (asukohaga Tallinn) otsus, mis rikkus väidetavalt kaebaja õigusi vaidlustusmenetluse esemest sõltumatult, käib kohtualluvus hankija, mitte vaidlustuskomisjoni asukoha järgi. Kui lähtuda HKMS § 8 lõike 1 esimesest lausest kui
lõike 1 suhtes üldsättest, tekib kahtlus, kas sellisel juhul ei peaks kaebus alluma esimese astme halduskohtule. Sõltumata sellest, kas pidada Tallinna Ringkonnakohut HKMS § 8 lõike 1 esimese lause järgi pädevaks selle haldusasja menetluses või mitte, ei oleks tegemist
lõike 1 kohaldamisega, vaid positiivse vastuse korral (st kui pidada Tallinna Ringkonnakohut pädevaks) pigem HKMS § 8 lõike 1 esimese lause (avardava) tõlgendamisega. Põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus
lõike 6 osas ei sõltuks aga
Menetlusosaliste ärakuulamiseks paluti neil avaldada selle kohta oma arvamust, mida menetlusosalised ka tegid. Seda arvestades analüüsib üldkogu esmalt, kas Riigikohtul on võimalik kontrollida käesolevas menetluses
Seejärel hindab üldkogu
Viimasena teeb üldkogu otsuse selle sätte kehtivuse ja Tallinna Ringkonnakohtu taotluse läbivaatamise kohta (III). I
Ringkonnakohtule andis pädevuse selle kaebuse lahendamiseks just see säte, mis on erisäte võrreldes halduskohtumenetluse seadustiku kohtusse pöördumise üldsätetega. 25. Kuna ükski muu säte peale
lõike 1 ei võimaldanud ringkonnakohtul vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust lahendada, siis oleks ta selle sätte põhiseadusega vastuolu korral pidanud keelduma niisuguse kaebuse menetlusse võtmisest. Vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust oleks
26. Käesolevas kohtuasjas tekkisidki Riigikohtu üldkogul kahtlused, kas
Kõnesolev säte ei pruugi üldkogu arvates vastata põhiseaduse XIII peatükis kohtusüsteemi ülesehitust sätestavatele paragrahvidele. Üldkogu hinnangul on nende sätete eesmärk kirjeldada, milline peab olema põhiseaduse mõttes isikute õiguste õiglase ja tõhusa kaitse menetlus, mille olemasolu on üks õigusriigi põhitunnuseid. Kohtumenetluse õigluse ja tõhususe eeldus on seega selle kooskõla põhiseaduses sätestatud menetlusteega. Riigikohtu üldkogul on kohustus seda vastavust kontrollida. 27.
lõike 1 põhiseadusele vastavuse hindamist ei takista asjaolu, et riigihankevaidluste lahendamise institutsioonilist raamistikku reguleerivad ka eespool viidatud direktiiv 89/665 ja Euroopa Nõukogu
lõike 1 põhiseadusele vastavuse kontroll on käesolevas asjas võimalik ja põhjendatud. II 29.
Tegemist on valdkonnaga, mis kuulub olemuselt kohtumenetluse seaduste reguleerimisesemesse. Kohtumenetluse seadused on nimetatud PS § 104 lõike 2 punktis 14 kui konstitutsioonilised seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Põhiseaduse rakendamise seaduse § 3 lõike 6 kohaselt tähendab Riigikogu koosseisu häälteenamus, et poolt hääletab üle poole Riigikogu koosseisust. 30. Riigihangete seadust ega selle reguleerimiseset ei ole nimetatud PS § 104 lõike 2 loetelus. Selle akti vastuvõtmiseks ei ole vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Riigihangete seaduse seletuskirjas märgiti siiski, et kuivõrd eelnõuga sekkutakse halduskohtumenetlusse, siis vajab eelnõu põhiseaduse § 104 lõike 2 punktist 14 tulenevalt vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Riigihangete seaduse eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt 67 saadikut. Järelikult võeti seadus vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Üldkogu hinnangul on PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue
Selguse huvides tuleks siiski eelistada, et sarnane regulatsioon paikneks vahetult kohtumenetlust reguleerivas õigusaktis. 31.
lõige 1 on aga vastuolus PS § 149 lõikega 2, mille kohaselt "[r]ingkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid".
lõige 1 kohustab ringkonnakohut vaatama
lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades tekkinud riigihankevaidlusi läbi esimese kohtuastmena. Selline kord ei ole kooskõlas ringkonnakohtu põhiseadusliku staatusega teise astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lõikes 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid ringkonnakohus põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjon on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan. Kuigi teatud liiki haldusvaidluste lahendamise kohustuse panemine haldusorganile ei ole üldkogu hinnangul põhiseadusega vastuolus, ei ole selline haldusorgan osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. Vaidlustuskomisjoni liikmed on oma otsuste langetamisel sarnaselt kohtunikega sõltumatud ja nende sõltumatuse tagatised kattuvad osaliselt kohtunike omadega (vt
Vaidlustuskomisjoni liikmeid ei nimetata ametisse eluks ajaks. Lisaks ei ole nende ametisse nimetamisel tagatud sõltumatus täitevvõimust, nagu see on PS § 150 kohaselt tagatud kohtunike puhul. Vaidlustuskomisjonis toimuv haldusmenetlus ei ole ka menetlusosalistele tagatud menetluslikelt garantiidelt võrreldav kohtumenetlusega. 32.
lõige 1 on vastuolus ka PS § 149 lõikega 1, mis sätestab, et "[m]aa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud".
lg 1 välistab
Riigihankeid puudutavad kohtuasjad algavad seetõttu teise astme kohtust. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise menetlusest ei vasta PS § 149 lõikes 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust.
Niisugune otsus ei mõjuta hankija tegevuse vaidlustamist kohustuslikus kohtueelses menetluses vaidlustuskomisjonis ega vaidlustuskomisjoni otsuse peale kohtusse pöördumise regulatsiooni, mis on sätestatud
35.
lõike 1 vastuolu tõttu põhiseadusega ei olnud ringkonnakohtul pädevust vaadata läbi vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu ei olnud tal ka pädevust esitada seda kaebust sisuliselt lahendades põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Niisuguses olukorras ei saa üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja kohaldamata jäetud sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaadata. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe?Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.