← Eesti

3-3-1-25-09

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-25-09

  1. juuni 2009 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Aleksandr Bondartšuki kaebus Narva-Jõesuu Linnavolikogu
  2. jaanuari
  3. a otsuse nr 115 osaliseks tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  4. veebruari
  5. a määrus haldusasjas nr 3-08-1344 Aleksandr Bondartšuki määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Aleksandr Bondartšuki määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu
  6. novembri
  7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  8. veebruari
  9. a määrused haldusasjas nr 3-08-
  10. Lugeda Aleksandr Bondartšuki kaebus tähtaegselt esitatuks ning saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Narva-Jõesuu Linnavolikogu tunnistas
  12. jaanuari
  13. a otsuse nr 115 p-ga 1.4 peremehetuks varaks tenniseväljaku Aia, Pargi, Vabaduse ja Mere tänavate vahelisel alal.
  14. Aleksandr Bondartšuk esitas
  15. juulil 2008 halduskohtule kaebuse, milles palus Narva-Jõesuu Linnavolikogu
  16. jaanuari
  17. a otsuse nr 115 p 1.4 tühistada. Kaebuse kohaselt rikub vaidlustatud otsus kaebaja õigusi, kuna kaebaja omandas nimetatud väljaku
  18. detsembril 2006 toimunud täitemenetluse enampakkumise käigus. Narva-Jõesuu Linnavolikogu otsusest sai kaebaja teada
  19. juunil
  20. Otsust ei toimetatud kätte väljaku endisele omanikule AS-le AD REM, kes oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetluse käigus esitanud vastuväite ning oli seega menetlusosaline. Juhuks, kui kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, taotles Aleksandr Bondartšuk tähtaja ennistamist. Ehitisregistrist on näha, et vaidlusalune rajatis kuulus esmalt AS-le AD REM ning seejärel kaebuse esitajale. Kohalik omavalitsus ei ole mitme aasta jooksul väljaku juurde maa ostueesõigusega erastamisega seoses toimunud kirjavahetuse käigus viidanud asjaolule, et kaebaja omandatud vara on tunnistatud peremehetuks. Haldusorgani selline käitumine on kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks.
  21. Tartu Halduskohus jättis
  22. novembri
  23. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1344 tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg 3 alusel. Määruse põhjenduste kohaselt oli kaebajal võimalik teada saada, et tenniseväljak on peremehetu ehitisena arvele võetud, kuna
  24. juulil 2001 avaldati väljaandes "Ametlikud Teadaanded" Narva-Jõesuu Linnavalitsuse sellekohane teade. Tenniseväljaku peremehetuks tunnistamise otsus võeti vastu ca 5 kuud hiljem. Otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 23 lg 5 kohaselt pidid linnavolikogu otsused olema kõigile isikutele kättesaadavad. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus ei olnud talle kättesaadav. Tenniseväljaku väidetav tolleaegne omanik AS AD REM oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik, kuna esitas menetluses vastuväite.
  25. Aleksandr Bondartšuk esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et vaidlustatud otsus oli kaebajale kättesaadav enne
  26. juunit
  27. Samuti on oluline asjaolu, et kaebaja omandas väljaku 5 aastat pärast selle peremehetuks tunnistamist kohtutäituri korraldatud enampakkumisel, millest linn oli teadlik. Ehitisregistris on sama rajatis kahe erineva aadressi ja koodiga, mistõttu kaebajal ei olnud võimalik tuvastada rajatise peremehetuks tunnistamist. AS AD REM oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses osaliseks. Kohalik omavalitsus ei teatanud aga AS-le AD REM seda, kas rajatis tunnistati peremehetuks või mitte. Vastav otsus oleks AS-le AD REM tulnud teatavaks teha kättetoimetamise teel.
  28. Tartu Ringkonnakohus jättis
  29. veebruari
  30. a määrusega A. Bondartšuki määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud A. Bondartšuk rajatise peremehetuks tunnistamise menetluse osaline, mistõttu hakkas kaebetähtaeg tema jaoks kulgema päevast, mil volikogu otsus tehti avalikult teatavaks. Kuna puuduvad andmed vastupidise kohta, tuleb eeldada, et otsuse avaldamine toimus Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 62 lg 2 kohaselt Narva-Jõesuu linnakantseleis ja linnaraamatukogus 7 päeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist. Kaebaja ei saa tugineda asjaolule, et vaidlustatud otsust ei saadetud AS-le AD REM tava- ega tähtpostiga, kuna AS AD REM oli teadlik vara peremehetuks tunnistamise menetlusest. Kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvat põhjust ei ole. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses, kus tal on võimalik nõuda enda omandiõiguse tunnustamist, kui ta omandas rajatise heauskselt. Enampakkumisel osalemine ei saa aga õigustada kaebetähtaja ennistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  31. Aleksandr Bondartšuk esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks või kaebetähtaeg ennistada. Kaebuse kohaselt on kohtud kaebajale pannud koormise negatiivse asjaolu tõendamiseks. Ringkonnakohtu järeldus, et vaidlustatud otsuse avalikustamine toimus ettenähtud korras, ei põhine ühelgi asjas kogutud tõendil. Kaebaja leiab, et tema käitumine on olnud mõistuspärane, ta on tuginenud kohaliku omavalitsuse poolt peetavas registris avaldatud infole, millest ei nähtu tänini, et vaidlusalune tenniseväljak oleks peremehetuks tunnistatud.
  32. Narva-Jõesuu Linnavolikogu esitas määruskaebusele vastuse, milles palub määruskaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata jätta. Vastustaja kinnitab, et vaidlustatud otsus avalikustati linna põhimääruses sätestatud korras. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  33. A. Bondartšuki kaebuse kohaselt ostis ta AS-lt AD REM täitemenetluse enampakkumisel ehitise (tenniseväljaku). Seega on A. Bondartšuk AS AD REM eriõigusjärglane nimetatud ehitisega seotud nõuete osas. AS AD REM eriõigusjärglasena on A. Bondartšukil õigus esitada halduskohtule rajatisega seotud nõudeid samadel tingimustel, kui oleks olnud AS-l AD REM juhul, kui ehitise võõrandamist poleks toimunud. Kaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks tuleb seega selgitada, millal hakkas kaebetähtaeg kulgema AS AD REM jaoks.
  34. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 2 p 1 kohaselt tehakse haldusakt isikule, kelle õigusi sellega piiratakse, teatavaks kättetoimetamisega. Selline isik on HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt haldusmenetluses menetlusosaliseks. AS AD REM esitas ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, mille kohaselt on rajatis, mille osas peremehetuks tunnistamise menetlus algatati, tema omandis. Rajatise peremehetuks tunnistamisega piirati seega AS AD REM väidetavat omandiõigust ning peremehetuks tunnistamise otsus oleks tulnud AS-le AD REM kätte toimetada. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nähtub asja materjalidest, et ehitise peremehetuks tunnistamise otsust AS-le AD REM ei saadetud.
  35. HKMS § 9 lg 9 sätestab: "Kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks." Seega tuleb kaebuse tähtaegsuse üle otsustamiseks selgitada, millal kaebaja või tema eriõiguseellane AS AD REM vaidlustatud aktist teada said.
  36. Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et A. Bondartšuk ei saa tugineda asjaolule, et ehitise peremehetuks tunnistamise otsust ei saadetud AS-le AD REM, kuna AS AD REM oli vara peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik. Seda järeldasid kohtud asjaolust, et AS AD REM oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses esitanud vastuväite. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib isikule ka juhul, kui talle haldusakti ei ole teatavaks tehtud, olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt
  37. aprilli
  38. a määrus nr 3-3-1-19-09,
  39. jaanuari
  40. a otsus asjas nr 3-3-1-82-07,
  41. mai
  42. a määrus asjas nr 3-3-1-23-07). Kolleegium on aga seisukohal, et asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, ei saa üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse. Kolleegium on leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt
  43. aprilli
  44. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa AS-le AD REM ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.
  45. Asja materjalidest nähtuvalt ei selgunud kaebajale ka ehitisregistri kannetest üheselt, et vastu on võetud tenniseväljaku peremehetuks tunnistamise akt. Toimikusse lisatud Narva-Jõesuu Linnavalitsuse
  46. aprilli
  47. a korralduse nr 83 p-ga 3 kustutati ehitisregistrist asfaldiväljak registrikoodiga 220453128 (viidatud korralduse on A. Bondartšuk halduskohtus vaidlustanud haldusasjas nr 3-08-987, Tartu Halduskohus on
  48. juuni
  49. a määrusega haldusasja menetluse peatanud). Korraldusele lisatud "Vabaduse 35 objektide ülevaatuse akti" kohaselt asub asfaldiväljaku kohal Narva-Jõesuu linnale kuuluv tenniseväljak registrikoodiga
  50. Vastustaja Narva-Jõesuu Linnavolikogu leiab, et A. Bondartšuk pidi ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse olemasolust teada saama Narva-Jõesuu Linnavalitsuse
  51. aprilli
  52. a korralduse nr 83 lisast. Kolleegium leiab, et nimetatud dokumendist ei selgu üheselt, et A. Bondartšuki väitel talle kuuluv rajatis on tunnistatud peremehetuks. Nimetatud dokumendist selgub üksnes see, et ehitisregistri kannete osas valitseb ebaselgus, mida on korraldusega nr 83 asutud kõrvaldama.
  53. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei nähtu, et A. Bondartšukile või AS-le AD REM oleks ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse olemasolu üheselt selgunud enne
  54. juunit 2008, mil A. Bondartšuk sai Tartu Halduskohtu istungil kätte ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse. Kaebuse ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks esitas A. Bondartšuk
  55. juulil
  56. Kolleegium leiab, et A. Bondartšuk pole pärast haldusaktist teadasaamist selle peale kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Seega on kaebus tähtaegne. Tartu Halduskohtu
  57. novembri
  58. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu
  59. veebruari
  60. a määrus tuleb tühistada ning asi saata menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2
  61. lause alusel tagastada. Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.