) § 38 lg 1 p 4, mis sätestas käskkirja andmise ajal, et hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes pakkuja või taotleja, kellel ei ole nõuetekohaselt täidetud õigusaktidest tulenevad riiklike maksude või hankija asukoha või enda elu- või asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohustused või kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel.
lg 1 p 4 formaalne rakendamine võib kaasa tuua põhiseaduse vastase ebaproportsionaalse ettevõtlusvabaduse piiramise. Riigihangete seaduse seletuskirjas on selle sätte kohta märgitud, et tegemist on alustega, mille esinemise korral ei ole mõeldav hankelepingu kaudu avalike vahendite usaldamine selliste isikute käsutusse. Silmas peetakse maksukohustuslast, kes on jätnud täitmata maksu tähtaegse tasumise kohustuse teadlikult ja kasutanud seetõttu avalikke vahendeid erahuvides. Riigihangete seaduse eesmärk on eemaldada pakkumismenetlusest isik, kes hoidub kõrvale maksude tasumisest ja saab sellega ebavõrdsed konkurentsieelised teiste pakkujate ees. Tema on käitunud heas usus ja tuginenud maksude deklareerimisel kehtivatele õigusaktidele. Maksustamise aluseks oleva õigusakti eksliku sisu tõttu tekkinud viivitus maksude tasumisel ei saa olla põhjuseks, et lugeda teda ebausaldusväärseks pakkujaks. Kui tõlgendada
lg 1 p 4 formaalselt, siis on välistatud hankemenetluses osalemine isegi väikese maksusumma määramisel tagasiulatuvalt. Seetõttu võivad pakkujad sattuda ebavõrdsesse olukorda. See on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja Euroopa Kohtu praktikaga. Pakkumismenetlust reguleerib Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta, mille artikli 45 lg 2 punkti f regulatsioon on analoogne
lg 1 p 4 regulatsiooniga, kuid erinevalt viimasest on direktiivi säte dispositiivne ja ei määratle maksukohustuse täitmata jätmise perioodi. Euroopa Kohtu
lg 1 p-ga 4, mis sätestab sõnaselgelt hankija kohustuse kõrvaldada hankemenetlusest mis tahes ajal pakkuja, kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel. Maksuvõla puudumist peab hankija kontrollima üksnes tõendi alusel. Hankijal puudub diskretsioon pakkuja kõrvaldamata jätmiseks. Tõendiga on tuvastatud, et Tamro Eesti OÜ ei ole maksuvõlglane seisuga
lg 1 p 4 vastuolu tõttu põhiseadusega (PS) ning tühistada Sotsiaalministeriumi kantsleri 6. septembri 2007 käskkiri nr 76 osas, millega ta kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks GlaxoSmithKline Eesti OÜ pakkumus. Ringkonnakohtu istungil muutis kaebaja taotlust, asendades käskkirja osalise tühistamise taotluse selle õigusvastasuse tuvastamisega. Muutmist põhjendati sellega, et Sotsiaalministeerium on juba sõlminud hankelepingu ja
Kaebuses väideti järgmist: 1) pakkumiselt kõrvaldamine oli õigusvastane. Ta ei olnud maksuvõlglane tahtlikult, maksuvõlg tekkis arvestuslikult tagasiulatuvalt ja tulenes maksuhalduri muutunud halduspraktikast. Ta deklareeris plastist mikrokatsutid 5%-lise käibemaksumääraga, tuginedes sotsiaalministri 26. aprilli 2004 määruse nr 35 § 1 lg 2 p 10 sõnalisele osale. Ta ei arvestanud määruses näidatud koode, mille kohaselt oleks tulnud tasuda käibemaksu 18%. Ta tegi käibedeklaratsioonides parandused ja tasus täiendava maksu kohe, kui sai maksuhaldurilt teate.
lg 1 p 4 eesmärgipärase tõlgenduse kohaselt tuleks pakkumiselt kõrvaldada isikud, kes ei ole usaldusväärsed pakkumismenetluses võetud kohustuste täitmiseks ja kes on saanud konkurentsieeliseid seoses maksude tasumiseks ettenähtud vahendite kasutamisega erahuvides. Tema ei ole selline isik; 2)
lg 1 p 4 rakendamine toob kaasa ettevõtlusvabaduse ülemäärase ja ebaproportsionaalse piirangu, mis on vastuolus selle sätte ja seaduse mõttega. Vastuolu on võimalik ületada selle sätte võimalikult põhiseaduspärase tõlgendamisega. Kui aga selline tõlgendamine ei ole võimalik, tuleb jätta see säte kohaldamata vastuolu tõttu PS §-dega 11 ja 31 nende koostoimes ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus; 3)
Uus Riigihangete seadus võeti vastu
lg 1 p 4 regulatsioon on riigihankemenetluses uus, seda ei esinenud varem kehtinud Riigihangete seaduses, sest varemkehtinud seadus välistas isiku osalemise pakkumismenetluses maksuvõla olemasolul üksnes pakkumuse esitamise ajal. Piisav üleminekuaeg oleks olnud vajalik põhjusel, et nõutav oli maksuvõla puudumine 12 kuu jooksul enne pakkumise tegemist. Vaidlustatud säte omab tagasiulatuvat jõudu. Sanktsiooni iseloomuga kohustusi ei saa kehtestada tagasiulatuvalt (PS §-d 10, 13 ja 23 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artikkel 7); 4)
Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004 direktiivi 2004/18/EÜ artikkel 45 lg 2 punkt f sätestab, et hankelepingus osalemisest võib välja jätta iga ettevõtja, kes on jätnud täitmata maksukohustused, mis tal on vastavalt oma asukohariigi või ostja riigi õigusaktidele. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et liikmesriigid võivad direktiivi sätteid leevendada või muuta paindlikumaks ning sobilik on maksete sooritamist nõuda osalemistaotluse esitamise ajaks, hanketeate saatmise kuupäevaks, kandidaatide pakkumiste esitamise tähtajaks, tellijate poolt pakkumise hindamise kuupäeva või pakkumise vastuvõtmisele vahetult eelnevaks hetkeks (liidetud kohtuasjad C-226/04 ja C-228/04, p-d 23 ja 31); 5) vaidlustuskomisjon rikkus oluliselt menetlusnormi - HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t 8, s.o põhjendamiskohustust. Kohtuotsuses tuleb kaebaja kõiki tõendeid ja väiteid analüüsida ning ka põhjendada, miks kohus nendega ei nõustu. Vaidlustuskomisjon jättis käsitlemata kaebaja väited
lg 1 p 4 piirab PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, piirangu tagajärjel ei saa ettevõtja pakkuda riigihankemenetluses müügiks kaupu ja teenuseid. Põhiseaduse § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirang on kooskõlas PS §-ga 11 siis, kui sellel on legitiimne eesmärk, piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik ning on eesmärgi suhtes proportsionaalne. Piirangu eesmärk on tuletatav Riigihangete seaduse seletuskirjast ja selle kohaselt on eesmärgiks vältida avalike vahendite sattumist ebausaldusväärsete isikute kätte, samuti sooviti ilmselt parandada maksude õigeaegset laekumist. Maksude tasumiseks ettenähtud rahade kasutamine oma ettevõtluses võib anda ettevõtjale konkurentsieelise teiste ees. Need eesmärgid on legitiimsed. Maksuvõlglaste kõrvaldamine hankemenetlusest aitab kaasa nimetatud eesmärkide saavutamisele. Piirang on vajalik siis, kui ta ei kahjusta kaitstud õigusi rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kui isik on olnud pikemat aega maksuvõlglane ja alles vahetult enne hankemenetluses osalemist tasub võla, näiteks pangalaenuga, ei pruugi ta olla usaldusväärne ja võimekas riigihanke kvaliteetsel täitmisel. Usaldusväärne ei ole isik, kes kasutab avalikke vahendeid pikema aja jooksul oma äritegevuses selliselt, et deklareerib käivet ebaõige maksumääraga. Riigihanked on ettevõtjate hulgas atraktiivsed ja pole välistatud, et osalemise nimel üritatakse maksuvõlg vähemalt pakkumuse esitamise ajaks tasuda, millega kahjustab ettevõtte majanduslikku võimekust. Pakkuja usaldusväärsuse tagamiseks ei ole piisav maksuvõlgade puudumine üksnes pakkumuse esitamise seisuga. Vajalik on maksuvõlgade ja nende suuruse hindamine pikema perioodi jooksul. Tagasilöögid riigihankelepingute täitmisel võivad omada suurt mõju riigi korrakohasele toimimisele ja ei ole tihti kõrvaldatavad lepingus näidatud tagatistega. Riigihankemenetlused nõuavad hankijalt aega, töökulu ja raha. Seepärast on oluline pakkuja usaldusväärsus. Mõistlik on eeldada, et ettevõtjad käituvad seadusekuulekalt, täidavad maksukohustusi õigeaegselt ja täpselt. See ei saa olla seotud ülemäärase pingutusega ja peaks olema ettevõtja tavapärase toimimise juures võimalik. Seetõttu ei saa pidada
Kui ettevõtja teab, et ta ei saa osaleda riigihankel, kui on olnud maksuvõlglane üle 30 päeva, siis ta peab rakendama meetmeid, et olla maksude tasumisel eriti täpne. 5%-lise käibemaksumäära rakendamisel tekkivate küsimuste korral on võimalik taotleda eelnevat teavet maksuhaldurilt; 2) maksuvõlglased ei saanud osaleda riigihangetel ka kuni 1. maini 2007 kehtinud Riigihangete seaduse alusel.
lg 2 p 3 sätestas, et pakkujat ei kvalifitseerita, kui ta ei ole täitnud riiklike ja kohalike maksude tasumise kohustusi. Praktikas kontrolliti maksuvõla olemasolu pakkumise esitamise ja hankemenetluses osalemise ajal. Praegu kehtiva
lg 1 p 4 piirang on rangem, sest arvesse võetakse ka neid maksuvõlgu, mis tekkisid enne selle seaduse kehtima hakkamist. Selline piirang võib olla aga vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei või isiku suhtes ebasoodsad normid omada tagasiulatuvat mõju; 3)
lg 1 p 4 oleks ebaproportsionaalne ja õiguspärast ootust rikkuv, kui menetlusest kõrvaldamine toimus enne 1. maid 2007 tekkinud väheolulise võla või raskesti mõistetava õigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Kontrollida tuleb, kas seoses antud juhtumi asjaoludega kohaldati seda sätet kaebaja suhtes ebaproportsionaalselt ja rikuti õiguskindluse põhimõtet. Ringkonnakohus esitas põhjendused, miks tema arvates
lg 1 p 4 rakendamine ei olnud antud juhul ülemäärane ega riivanud õiguspärast ootust. Kaebajal oli maksuvõlg Maksukorralduse seaduse § 32 tähenduses ja võlg ei olnud väheoluline, põhivõla osas 226 000 krooni. Usutav ei ole Tamro Eesti OÜ väide, et võlg tekkis sotsiaalministri määruse ebaõige tõlgendamise tõttu. Norm ei ole ebaselge ja raskesti mõistetav, määrus sisaldab ka tariifse klassifikatsiooni koode. Seletus ja tõendid kummutavad väite, et võlg tekkis maksuhalduri praktika muutmise tõttu. Maksuvõlg tekkis seetõttu, et kaebaja kohaldas määrust valesti. Objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda asjaolu, et kauba maaletooja rakendas 5%-list käibemaksumäära ja maksuhaldur ei avastanud viga kohe. Õige ei ole väide, et maksuvõlg tasuti kohe peale teate saamist. Võlg tasuti osaliselt
lg 1 p 4 ei ole vastuolus Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/18/EÜ artikli 45 lg 2 punktis f sätestatuga. Nimetatud säte lubab kõrvaldada pakkumiselt isiku, kes on jätnud täitmata kas asukohariigi või ostja riigi õigusaktides sätestatud maksukohustused. Arvestades kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu
lg 1 p 4 kohaldamisel, sest selle sätte eesmärgiks ei saa olla selliste pakkujate kõrvaldamine, kes kohaldasid vale maksumäära tahtmatult. Analüüsida tuleb maksuvõla tekkimise asjaolusid ja seda, kas seadus kohaldati valesti ühekordselt või pidevalt. Ringkonnakohus hindas maksuvõla tasumisega seonduvat valesti. Ringkonnakohus lähtus vääralt deklaratsioonide parandamise teate saamise ajahetkest, kuid see ei ole isegi oluline.
lg 1 p 4 kohaldamisel on määrav aeg, millal korrigeerimisele järgselt hakkab tagasiulatuvalt maksuvõla arvestus kulgema, mistõttu puudus kassaatoril igasugune võimalus tasuda tagasiulatuvalt määratud maksuvõlg 30 päeva jooksul alates selle tekkimisest, sest võla tekkimise ajaks ei määratud mitte deklaratsioonide korrigeerimise kuupäev, vaid palju kaugem ajahetk. Isegi kui pidada
maist 2007, vaid Käibemaksuseaduse § 38 lg 1 regulatsioonist, mille kohaselt tasutakse käibemaksusumma käibedeklaratsiooni esitamise tähtajaks. Kuna tähtajaks on
lg 1 p 4 tähenduses; 2) ringkonnakohus kohaldas
Selle sätte kohaldamine tema suhtes toob kaasa ettevõtlusvabaduse ülemäärase riive (PS §-d 11 ja 31) ning rikutud on õiguskindluse põhimõtet (PS § 10 riive). Kassaatoril oli õiguspärane ootus, et seadust ei rakendata tagasiulatuvalt. Tegemist on põhiseaduse vastase sättega; 3)
Kuigi Euroopa parlamendi ja nõukogu
Samuti ei selgitatud välja, millised olid maksuvõla tekkimise asjaolud, ei tõlgendatud neid kooskõlas põhiseaduslike printsiipide ja Euroopa Liidu õigusega. Ka ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kui jättis analüüsimata kaebuses esitatud väited vaidlustuskomisjoni poolt menetlusnormide rikkumise kohta; 5) ringkonnakohus mõistis ebaõigesti temalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 26 727 krooni. Kulude väljamõistmine täies ulatuses ei ole põhjendatud, sobilik on 10% taotletud summast. 8. Sotsiaalministeeriumi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige ja palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
lg 1 p 4 ei anna hankijale võimalust kaalutlusõiguse kohaldamiseks, ta peab lähtuma vaid Maksu- ja Tolliameti tõendist. Tekiks vastuolu võrdse kohtlemise põhimõttega, sest seni on kõik maksuvõlglased hankemenetlusest kõrvaldatud. Hankija pidi lähtuma siseriiklikust õigusest, ta ei võinud kohaldada otse Euroopa Liidu õigust. 9. GlaxoSmithKline Eesti OÜ vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus tõlgendas õigesti
Maksukorralduse seaduse § 32 ei tee vahet, millest maksuvõlg tekib, kui kiiresti see tasutakse või soovist vältida maksuseaduse rikkumist. Oluline on vaid maksuseaduse rikkumise fakt. Kassaator ei tasunud maksuvõlga 30 päeva jooksul peale Riigihangete seaduse jõustumist ja maksuvõlast teadasaamist. Ta pidi olema teadlik
Õiguspärasele ootusele ei saa tugineda. Viidatud Euroopa Kohtu otsuses on toodud vaid näitlik loetelu aegadest, mida liikmesriigid võivad määrata, et pakkujal oleks täidetud maksukohustus. Euroopa Kohtu otsuse punkti 32 viimases lauses on sätestatud, et kriteeriumid, millal isiku poolt loetakse maksukohustus täidetuks, võivad olla sätestatud siseriiklikes õigusnormides või nendes võidakse anda selle sätestamise õigus ka tellijale.
lg 1 p 4 regulatsioon ja ministeeriumi tuginemine sellele sättele on kooskõlas Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga. Vaidlustuskomisjon ei rikkunud HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t 8, sest nimetatud normid ei ole Riigihangete seaduse alusel läbivaadatavatele vaidlustustele kohaldatavad.
lg 4 sätestab, et vaidlustuse lõppemine seoses vaidlustuse rahuldamata jätmisega vormistatakse motiveeritud otsusega. Täiendavaid nõudeid otsusele ei ole Riigihangete seaduses esitatud ja vaidlustuskomisjon ei pea ilmtingimata põhjendama, miks ta ei nõustu vaidlustaja kõikide seisukohtadega. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui ei võtnud seisukohta kõigi kaebuses sisalduvate väidete osas.
lg 1 sätestab, et kaebus vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatakse hankija asukoha järgsele ringkonnakohtule ja selle menetlemisele kohaldatakse Halduskohtumenetluse seadustikus apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. TsMS § 654 lg 6 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata (antud juhul on esimese astme kohtu otsusena käsitatav Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni otsus), ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus märkiski, et nõustub vaidlustuskomisjoni otsusega. Õiglane on, et ringkonnakohus mõistis kassaatorilt välja kõik kantud kohtukulud kolmanda isiku kasuks. 10. Riigikogu võttis 13. märtsil 2008 vastu Riigihangete seaduse muutmise seaduse, mis jõustus 28. märtsil 2008. Selle seadusega jäeti
lg 1 p 4 sõnastusest välja tingimus, mille kohaselt hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes ajal pakkuja või taotleja, kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel.
lg 1 p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei ole tal vajadust hinnata selle sätte vastavust apellandi (Aspen Grupp OÜ) poolt viidatud direktiivile 2004/18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus seisukohale, et
lg 1 p 4 on Euroopa Liidu õigusega seotud säte ja kuna ringkonnakohus ei ole kontrollinud selle sätte kooskõla Euroopa Liidu õigusega ega selle sätte põhiseadusele vastavuse kontrolli eeldusi, siis ei ole Riigikohtul antud juhul võimalik kontrollida selle sätte vastavust Põhiseadusele. Kolleegium selgitas ühtlasi, miks Riigikohtul ei ole üldjuhul pädevust lahendada taotlusi kontrollida Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte vastavust Põhiseadusele ja käsitles ka juhtumeid, mille puhul on Riigikohtu pädevuses lahendada taotlusi kontrollida Euroopa Liidu õigusega seotud sätte vastavust Põhiseadusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Nimetatud säte oli ringkonnakohtule aluseks kaebuse menetlusse võtmisel. 15.
lg 1 sätestab: "Kaebus vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatakse hankija asukoha järgsele ringkonnakohtule ning selle menetlemisele kohaldatakse halduskohtumenetluse seadustikus apellatsioonkaebuse kohta sätestatut käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Halduskohus ei ole esimeses astmes pädev läbi vaatama kaebusi käesoleva seaduse § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades." See säte välistab riigihanke asjades kaebuse esitamise halduskohtule kui esimese astme kohtule. 16. Riigikohtu üldkogu hindas
juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas
Üldkogu põhjendas otsust järgmiselt: 1)
lg 1 on vastuolus PS § 149 lg-ga 2, mille kohaselt ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid.
lg 1 kohustab ringkonnakohut vaatama
lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjades tõusetunud riigihankevaidlusi läbi esimese kohtuastmena, kuid selline regulatsioon ei ole kooskõlas ringkonnakohtu põhiseadusliku staatusega teise astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lg-s 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid ringkonnakohus põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjon on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan. Kuigi teatud liiki haldusvaidluste lahendamise kohustuse panemine haldusorganile ei ole põhiseadusega vastuolus, ei ole selline haldusorgan osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. Vaidlustuskomisjoni liikmed on oma otsuste langetamisel sarnaselt kohtunikega sõltumatud ja nende sõltumatuse tagatised kattuvad osaliselt kohtunike omadega (
Vaidlustuskomijoni liikmeid ei nimetata ametisse eluaegsetena. Lisaks ei ole nende ametisse nimetamisel tagatud sõltumatus täitevvõimust, nagu see on PS § 150 kohaselt tagatud kohtunike puhul. Vaidlustuskomisjonis toimuv haldusmenetlus ei ole ka menetlusosalistele tagatud menetluslikelt garantiidelt võrreldav kohtumenetlusega; 2)
lg 1 on vastuolus ka PS § 149 lg-ga 1, mis sätestab, et maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud.
lg 1 välistab
Riigihankeid puudutavad kohtuasjad algavad seetõttu teise astme kohtust. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise menetlusest ei vasta PS § 149 lg-s 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kõik kohtuasjad algavad esimese astme kohtust; 3) esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest on vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. PS §-s 4 on väljendatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Niisuguse seaduse vastuvõtmine, millega halduskohus välistatakse kindlate kohtuasjade lahendamiselt selliselt, et halduskohtu asemel asub neid vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu pädevuse kitsendamist; 4) üldkogu otsus ei mõjuta hankija tegevuse vaidlustamist kohustuslikus kohtueelses menetluses vaidlustuskomisjonis ega vaidlustuskomisjoni otsuse peale kohtusse pöördumise regulatsiooni, mis on sätestatud
lg-tes 2, 3 ja 4; 5)
lg 1 vastuolu tõttu põhiseadusega ei olnud ringkonnakohtul pädevust vaadata läbi vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu ei olnud tal ka pädevust esitada seda kaebust sisuliselt lahendades põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Niisuguses olukorras ei saa üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja kohaldamata jäetud sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust läbi vaadata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.