lg 1 p 4, mis sätestas otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis, et hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes pakkuja või taotleja, kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale rohkem kui 30 päeva vältel.
märtsi
lg 1 p 4 ei ole vastuolus direktiiviga 2004/18, mistõttu ei tule seda ka vahetult kohaldada. Riigihangete seaduse Põhiseadusele vastavuse hindamise kohta märkis vaidlustuskomisjon, et selle hindamine pole tema pädevuses.
Kaebuse põhjenduseks märgiti, et hankemenetlusest kõrvaldamiseks puudus õiguslik alus, kuna asjaomane Eesti õigusnorm on vastuolus direktiivi 2004/18 artikli 45 lõike 2 punktidega e ja f, mistõttu oleks RKAS pidanud Eesti õiguse kõrvale jätma ja kohaldama vahetult direktiivi. Hankemenetlusest kõrvaldamine on ebaproportsionaalne, sest üldnorm, mille alusel see langetati, on Põhiseadusega vastuolus ebaproportsionaalsuse tõttu. Vastuolu kohta direktiiviga 2004/18 täpsustati, et artikli 45 lõike 2 punktid e ja f, mis sätestavad, et lepingus osalemisest võib välja jätta iga ettevõtja, kes on täitmata jätnud sotsiaalkindlustusmaksetega seonduvad kohustused ja maksukohustused, mis tal on vastavalt oma asukohariigi või ostja riigi õigusaktidele, tuleb riigihankemenetluses mõista selliselt, pakkumuse et isik peab olema esitamise ajaks. Riigihangete maksukohustused seadus aga täitnud nõudis, et maksukohustused peavad olema nõuetekohaselt täidetud 12 kuu jooksul enne hankes osalemist, mis on ilmselgelt direktiivis sätestatust karmim nõue. Direktiiv võimaldab aga kehtestada siseriiklikus õiguses üksnes kas selles otsesõnu sätestatud tingimusi või leebemaid tingimusi. Kaebaja tugines Euroopa Kohtu 9. veebruari 2006. a otsusele liidetud kohtuasjades C-226/04 ja C-228/04. Vastuolu kohta Põhiseadusega täpsustati, et kuna
lg 1 p-l 4 on tagasiulatuv õigusmõju, siis on see vastuolus PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega. Kuna sisuliselt kohaldati
mail 2007 tagasiulatuvalt
lg 3 p 6 alusel seoses hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega hankija omal algatusel põhjendatud vajaduse esinemise tõttu. Sellest tulenevalt muutis Aspen Grupp OÜ HKMS § 32 lg 8 alusel taotlust ja palus RKAS
lg 1 p 4 nõue on proportsionaalne ja asjakohane, kuivõrd maksuvõlgade puudumine ka pakkumusele eelneval perioodil iseloomustab ettevõtte maksevõimet ja finantsdistsipliini.
lg 1 p 4 sõnastusest välja tingimus, mille kohaselt hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes pakkuja või taotleja, kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel.
maist 2007 kuni 27. märtsini 2008 kehtinud redaktsioonis nägi muu hulgas ette tingimuse, et hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes pakkuja või taotleja, kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale rohkem kui 30 päeva vältel, on vastuolus PS §-ga 31 koosmõjus §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Ringkonnakohus tunnistas nimetatud sätte põhiseadusega vastuolus olevaks, jättis selle kohaldamata ja edastas kohtuotsuse Riigikohtule, millega algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ringkonnakohus leidis otsuses ja taotluses, et
lg 1 p 4 piirab ettevõtlusvabadust ja et see piirang on maksuvõlglaste suhtes kehtestatud avalikes huvides, et tagada avalike vahendite eesmärgipärane kasutamine. Kuid see piirang ei järgi nõuet vältida seadusega kaitstud huvi või õiguse ulatuslikumat kahjustamist, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada, sest viidatud sättes sisalduv abinõu ei ole sobiv ega vajalik. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks hankemenetlusest kõrvaldama isiku, kellel ei olnud maksuvõlga näiteks hanketeate avaldamise hetkel. Ka selline piirang distsiplineeriks maksurikkujat piisavalt, sest nad peaksid pidevalt arvestama, et võidakse välja kuulutada neid huvitav hange, millest nad ei saa aga osa võtta olemasoleva maksuvõla tõttu. Ringkonnakohus märkis otsuses, et kuna ta tunnistab selle sätte HKMS § 29 lg 9 alusel põhiseadusega vastuolus olevaks, jätab selle kohaldamata ja edastab kohtuotsuse Riigikohtule, mille tulemusena käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, siis puudub tal vajadus hinnata sätte vastavust direktiivile 2004/
lg 1 p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei ole tal vajadust hinnata selle sätte vastavust direktiivile 2004/18. Kolleegium asus seisukohale, et
lg 1 p 4 on Euroopa Liidu õigusega seotud säte ja kuna ringkonnakohus ei kontrollinud selle sätte kooskõla Euroopa Liidu õigusega ega selle sätte põhiseadusele vastavuse kontrolli eeldusi, siis ei ole Riigikohtul antud juhul võimalik kontrollida selle sätte vastavust Põhiseadusele. Kolleegium selgitas ühtlasi, miks Riigikohtul ei ole üldjuhul pädevust lahendada taotlusi kontrollida Eesti õigustloova akti Euroopa Õigusega seotud sätte vastavust Põhiseadusele ja käsitles ka juhtumeid, mille puhul on Riigikohtu pädevuses lahendada taotlusi kontrollida Euroopa Liidu õigusega seotud sätte vastavust Põhiseadusele.
lg 1 p 4 vastab direktiivile 2004/18/EÜ ja kas direktiiv on vahetult kohaldatav, kui Eesti õigus on direktiiviga vastuolus; 2) ringkonnakohus jättis hindamata, kas vaidlustuskomisjonil, kes täidab halduskohtu ülesandeid, on õigus ja kohustus hinnata
lg 1 p 4 vastavust põhiseadusele ning kas vaidlustuskomisjon on kohustatud direktiivi vahetult kohaldama, kui Eesti õigus on vastuolus direktiiviga; 3) ringkonnakohus põhjendas ebapiisavalt, miks
Esitatud väited on paljasõnalised, sisulisi põhjendusi ei ole; 4) Aspen Grupp OÜ-l ei olnud õigust asendada kohtumenetluse ajal tühistamistaotlust õigusvastasuse tuvastamise taotlusega; 5) ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest otsuse resolutsioonis tunnistati RKAS otsuse punktid 2 ja 5 õigusvastaseks, kuid põhjendavas osas leitakse, et nimetatud punktid tuleb tühistada; 6) menetluskulud mõisteti RKAS-lt välja ebaõiglaselt, sest RKAS ei rikkunud riigihankemenetluses õigusakte. Ringkonnakohtu arvates oli RKAS otsuse ainsaks õigusvastasuse põhjuseks see, et
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.
lg 1 sätestab: "Kaebus vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatakse hankija asukoha järgsele ringkonnakohtule ning selle menetlemisele kohaldatakse halduskohtumenetluse seadustikus apellatsioonkaebus kohta sätestatut käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Halduskohus ei ole esimeses astmes pädev läbi vaatama kaebusi käesoleva seaduse § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades." See säte välistab riigihanke asjades kaebuse esitamise halduskohtule. 18. Riigikohtu üldkogu hindas
juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas
Üldkogu põhjendas seda otsust järgmiselt: 1)
lg 1 on vastuolus PS § 149 lg-ga 2, mille kohaselt ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid.
lg 1 kohustab ringkonnakohut vaatama
lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjades tõusetunud riigihankevaidlusi läbi esimese astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei saa aga olla PS § 149 lg-s 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid ringkonnakohus põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjoni näol ei ole osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. Vaidlustuskomisjonis toimuv haldusmenetlus ei ole ka menetlusosalistele tagatud menetluslikelt garantiidelt võrreldav kohtumenetlusega; 2)
lg 1 on vastuolus ka PS § 149 lg-ga 1, mis sätestab, et maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud.
lg 1 välistab
Seetõttu algavad riigihankeid puudutavad kohtuasjsd teise astme kohtust. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise menetlusest ei vasta PS § 149 lg-s 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kõik kohtuasjad algavad esimese astme kohtust; 3) esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest on vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. PS §146 esimese lause kohaselt mõistab õigust kohus. PS §-s 4 on väljendatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Ühe kohtuastme välistamine kindlate kohtuasjade lahendamiselt selliselt, et selle asemel asub neid vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu pädevuse kitsendamist; 4) üldkogu otsus ei mõjuta hankija tegevuse vaidlustamist vaidlustuskomisjonis ega vaidlustuskomisjoni otsuse peale kohtusse pöördumise regulatsiooni, mis on sätestatud
lgtes 2, 3 ja 4; 5)
lg 1 vastuolu tõttu põhiseadusega ei olnud ringkonnakohtul pädevust vaadata läbi vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu ei olnud tal ka pädevust esitada seda kaebust sisuliselt lahendades põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Niisuguses olukorras ei sa üldkogu ringkonnakohtu otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja kohaldamata jäetud sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust läbi vaadata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.