RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud i

§ 22lg 3 järgi. 2. Tunnistada Andrei Grišin süüdi Kar

S § 114 p-de 2 ja 3 - § 22 lg 2 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata. 3. Tunnistada Aleksandr Semjonov süüdi KarS § 113 - §

§ 22lg 3 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata.

1. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Rahuldada Andrei Grišini ja Aleksandr Semjonovi kaitsjate kassatsioonid osaliselt ning jätta Dmitri Štšerbakovi ja Nikolai Galkovski kaitsjate kassatsioonid rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Dmitri Štšerbakovi süüdistati KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 järgi selles, et
4. oktoobri
5. a hommikul tulistas ta Tallinnas tapmise eesmärgil revolvrist neli lasku F. R. Kreutzwaldi tänavale liikunud T. O. suunas. D. Štšerbakov tegutses omakasu motiivil, s.o tasu eest, ja üldohtlikul viisil, sest ta tulistas hommikusel tipptunnil rahvarohke tänava suunas. Lasud ei tabanud T. O.-d, kuid üks lask tabas tänaval liikunud V. D., tekitades laskevigastuse, mille tagajärjel V. D. suri. Seega pani D. Štšerbakov toime tapmise katse üldohtlikul viisil ja omakasu motiivil ning tapmise üldohtlikul viisil.
6. Andrei Grišinit süüdistati KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi selles, et ta kallutas alaealist D. Štšerbakovi T. O. tapmisele ja osutas D. Štšerbakovile tapmise toimepanemiseks kaasaabi. A. Grišin, olles eelnevalt saanud A. Semjonovi käest T. O. elu- ja töökoha aadressid ning T. O. foto, valis välja tulistamise koha, kuhu tuli
7. oktoobri
8. a hommikul koos D. Štšerbakoviga. Seal andis ta D. Štšerbakovile laetud revolvri, öeldes, et D. Štšerbakov tulistaks T. O.-d. Süüdistuse kohaselt aitas A. Grišin sellega kaasa ja kihutas tapmise katsele üldohtlikul viisil, samuti aitas ta kaasa tapmisele üldohtlikul viisil ja omakasu motiivil.
9. Aleksandr Semjonovit süüdistati KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 - § 22 lg 3 järgi selles, et ta osutas T. O. tahtliku tapmise toimepanemiseks ainelist ja vaimset kaasabi. A. Semjonov, olles eelnevalt saanud N. Galkovskilt ülesande tappa T. O., edastas selle ülesande A. Grišinile. Samuti andis ta
10. a augusti lõpus A. Grišinile T. O. tapmiseks revolvri ja padrunid, T. O. elu- ja töökoha aadressid, autode numbrid ning T. O. foto. Süüdistuse kohaselt aitas A. Semjonov kaasa tapmise katsele üldohtlikul viisil, samuti tapmisele üldohtlikul viisil ning omakasu motiivil.
11. Nikolai Galkovskit süüdistati KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 - § 22 lg 3 järgi selles, et ka tema osutas T. O. tahtliku tapmise toimepanemiseks kaasabi, edastades tapmiseks A. Semjonovile
12. a juulis T. O. elu- ja töökoha aadressid, autode numbrid ning T. O. foto ja augusti lõpus revolvri ning padrunid. Süüdistuse kohaselt aitas N. Galkovski kaasa tapmise katsele üldohtlikul viisil, samuti tapmisele üldohtlikul viisil ning omakasu motiivil. N. Galkovskit süüdistati ka KarS § 257 järgi selles, et ajavahemikul
13. augustist
14. septembrini 2005 teostas ta oma tõelist õigust ebaseaduslikus korras, kasutades psüühilist vägivalda ja vara hävitamisega ähvardamist. N. Galkovski nõudis O. P.-lt 100 000 krooni I. P. kasuks, kellele O. P. kohustus varasemalt selle summa tasuma. Selleks kasutas N. Galkovski nii üksi kui koos Vadim ja Vladimir Skorkiniga O. P. suhtes vägivalda.
15. Samuti süüdistati D. Štšerbakovi, A. Grišinit, A. Semjonovit ja N. Galkovskit KarS § 418 lg 1 järgi tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises ja A. Grišinit KarS § 181 järgi alaealise, s.o D. Štšerbakovi kaasatõmbamises kuriteo toimepanemisele. Karistusseadustiku § 257 järgi süüdistati ka Vadim ja Vladimir Skorkinit.
16. Harju Maakohtu
17. mai
18. a otsusega mõisteti kõik süüdistatavad KarS § 418 lg 1 järgi õigeks. D. Štšerbakov tunnistati süüdi KarS § 114 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 8 aastaks. A. Grišin tunnistati süüdi KarS § 114 p 2 - § 22 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 10 aastaks. KarS § 181 järgi mõisteti ta õigeks. A. Semjonov tunnistati süüdi KarS § 114 p 2 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega 9 aastaks. N. Galkovski tunnistati süüdi KarS § 114 p 2 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega 9 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 257 järgi ja karistati vangistusega 9 kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti N. Galkovskile mõistetud kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti talle vangistus 9 aastaks. Karistusseadustiku § 257 järgi tunnistati süüdi ka Vadim ja Vladimir Skorkin. 6.1 Süüdistatavate tegude kvalifikatsiooni muutmist võrreldes süüdistusega põhjendas maakohus järgmiselt. Tegemist ei ole kahe või enama isiku suhtes toime pandud tapmisega KarS § 114 p 3 tähenduses, sest tapmistegu oli suunatud ühe isiku vastu. Süüteokatse neeldub lõpuleviidud süüteos, mistõttu teo kvalifitseerimisel pole vaja sellele eraldi viidata. Ka ei ole tõendatud süüdistatavate tegutsemine omakasu motiivil. A. Grišini süüdistusest jättis maakohus välja viite KarS § 22 lg-le 3, lugedes kaasaaitamise hõlmatuks kihutamisega. 6.2 N. Galkovskile KarS § 257 järgi esitatud süüdistuse osas leidis maakohus, et süüdistatava poolt oma tõelise õiguse teostamine ei ole tõendatud. Süüdistuses ei märgitud seadust, määrust ega lepingut, mille alusel oleks süüdistataval tekkinud tõeline õigus. Seetõttu leidis maakohus, et N. Galkovski teostas oma oletatavat õigust.
19. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid juhtiv riigiprokurör Lavly Lepp, D. Štšerbakovi kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp, A. Grišini kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, A. Semjonovi kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, N. Galkovski kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ning A. Grišin, A. Semjonov ja N. Galkovski.
20. Tallinna Ringkonnakohtu
21. novembri
22. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
23. mai
24. a otsus osaliselt, s.o D. Štšerbakovi süüditunnistamises KarS § 114 p 2 järgi, A. Grišini süüditunnistamises KarS § 114 p 2 - § 22 lg 2 järgi, A. Semjonovi süüditunnistamises KarS § 114 p 2 - § 22 lg 3 järgi ja N. Galkovski süüditunnistamises KarS § 114 p 2 - § 22 lg 3 järgi. Riigiprokuröri, N. Galkovski ja tema kaitsja, A. Semjonovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldati osaliselt. A. Grišini ja tema kaitsja ning D. Štšerbakovi kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtu järeldused kooskõlas uuritud tõendite kogumiga ja maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. 8.1 Ringkonnakohtu otsusega tunnistati D. Štšerbakov süüdi KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 järgi, talle mõistetud karistus jäeti muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et D. Štšerbakov pani T. O. tapmiskatse toime üldohtlikul viisil. Tulistades tipptunnil rahvarohkes kohas tulirelvast võib lisaks väljavalitud ohvrile saada tabamuse ka samal ajal ja samas kohas juhuslikult viibiv kolmas isik. Kolmandate isikute elu ja tervise kahjustamine on võimalik ka rikošetist. Ringkonnakohus märkis, et sellisel juhul möönab tulistaja alati, et viga võivad saada ka kolmandad isikud. Kõnealuses asjas on nii tapmiskatse kui ka lõpuleviidud tapmine toime pandud ühe teoga, mis toob kaasa D. Štšerbakovi käitumise kvalifitseerimise ka KarS § 114 p 3 järgi. Kahe inimese tapmise lõpuleviimine eeldab kahe inimese surma saabumist. Käesoleval juhul saabus ühe isiku surm ja see annab aluse teo kvalifitseerimiseks kahe inimese tapmise katsena. Et aga ühe kvalifitseeriva tunnuse osas (üldohtlik viis) viidi tegu lõpule ja paragrahvisisene konkurents on lubamatu, puudub vajadus viidata KarS §-le
25. Ringkonnakohus luges tõendatuks ka asjaolu, et D. Štšerbakov tegutses omakasu motiivil. Kohus märkis, et D. Štserbakovi enda ütlustega on tuvastatud, et ta tegutses ainelise kasu saamise kavatsusega ning sellise koosseisulise raskendava asjaolu omistamiseks pole oluline, kas ta tegelikult kasu sai või ei saanud. 8.2 A. Grišin tunnistati süüdi KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 - § 22 lg 2 järgi ja teda karistati 13-aastase vangistusega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega selles, et kaasaaitamine neeldub kihutamises. Kohus luges tuvastatuks A. Grišini tahtluse T. O. vastu suunatud ründe üldohtliku viisi suhtes, mis tõi kaasa V. D. surma. Sellest tulenevalt luges kohus tõendatuks ka KarS § 114 p-s 3 märgitud tunnuse (tapmine kahe või enama inimese suhtes) esinemise. Samuti tuvastas apellatsioonikohus, et A. Grišini tahtlus hõlmas ainelise kasu saamise soovi. 8.3 A. Semjonov tunnistati süüdi KarS § 114 p 5 - §

§ 22lg 3 järgi, talle mõistetud karistus jäeti muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et A. Semjonovi puhul ei ole võimalik kindlaks teha, et tema tahtlus oleks hõlmanud T. O. tapmist üldohtlikul viisil ja teise isiku kahjustamist. Andmete, relva ja laskemoona andmine ei anna iseenesest alust järelduseks, et A. Semjonov pidas võimalikuks teo toimepanemist just üldohtlikul viisil, mis tõi kaasa kõrvalise isiku surma. A. Semjonovi tegevuse omakasu motiivi osas märkis ringkonnakohus, et nagu nähtub D. Štšerbakovi ütlustest, lubas N. Galkovski T. O. vastu toimepandud kuriteo eest tasu. Tõsiasi, et summa suurus, mida T. O. tapmise iga osaline pidi saama, polnud võimalik täpselt kindlaks teha, ei välista ainelise kasu saamise soovi. A. Semjonovi enda ütluste kohaselt oli ta N. Galkovskile võlgu. Ringkonnakohus leidis, et KarS § 114 p-s 5 sisalduv tunnus on täidetud ka juhul, kui tapmisteo toimepanemise eest loetakse võlg või selle osa tasutuks või tegutseb teo toimepanija sellise teadmise ja sooviga. 8.4 N. Galkovski tunnistati süüdi KarS § 113 - §

§ 22lg 3 järgi, talle mõistetud karistus jäeti muutmata.

Süüdistatava tahtluse tapmise üldohtliku viisi ja teise isiku kahjustamise suhtes välistas ringkonnakohus samadel põhjendustel nagu A. Semjonovi puhul. Ringkonnakohtu veendumuse kohaselt polnud N. Galkovskile võimalik omistada ka omakasu motiivi. Kuigi tuvastati, et käsuahela kõrgema lülina osutas N. Galkovski T. O. tahtlikule tapmisele vaimset ja ainelist kaasabi, on KarS § 114 p-s 5 sätestatud omakasu motiiv teo toimepanijat iseloomustav tunnus, mille eest vastutab ainult see isik, kes soovib saada tapmisest ainelist kasu. Kuigi N. Galkovski osutas teole kaasabi, ei ole tõendeid selle kohta, et ta ise oleks soovinud, et talle oleks lubatud või et ta oleks saanud selle kaasabi eest ainelist kasu. 8.5 Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhiosa, leides, et omavoli (KarS § 257) toimepanemisel teostas N. Galkovski grupis koos kaassüüdistatavatega siiski oma tõelist, mitte aga oletatavat õigust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 9. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid D. Štšerbakovi kaitsja vandeadvokaat T. Alp, A. Grišini kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, A. Semjonovi kaitsja vandeadvokaat O. Nišajev ja N. Galkovski kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. Kassaatorite põhiseisukohad on järgmised. 9.1 D. Štšerbakovi kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist D. Štšerbakovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 järgi ning uue otsuse tegemist, millega mõista D. Štšerbakov süüdi KarS § 120 ja § 117 lg 1 järgi ning lugeda nende tegude eest mõistetav karistus kantuks. Kassaator leiab, et kuna D. Štšerbakov tulistas hoovi suunast poolviltu vastu võlvialuse seina, ei pidanud ta võimalikuks kuulide sattumist tänavale. Seega puudus D. Štšerbakovil tahtlus teo üldohtliku viisi suhtes, mis välistab teo kvalifitseerimise KarS § 114 p 2 järgi. Välistatud on ka omakasu motiiv, sest ümber pole lükatud D. Štšerbakovi maakohtus antud ütlusi, mille kohaselt käskis D. Štšerbakovil tulistada A. Grišin, kes oli D. Štšerbakovi kiusanud. Omakasu motiiv on aga kokkusobimatu ähvarduse või sunni all tegutsemisega. 9.2 A. Grišini kaitsja taotleb kohtuotsuste tühistamist ja A. Grišini õigeksmõistmist. Kassaator osutab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole viidatud tõenditele A. Grišinil omakasu motiivi esinemise kohta, see tähendab aga otsuse põhistamata jätmist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KarS § 114 p 2 kohaldamine on A. Grišini osas välistatud, sest tõendid ei kinnita teo toimepanemist üldohtlikul viisil. Kaitsja leiab, et D. Štšerbakov tegutses V. D. tapmise suhtes ettevaatamatusega ja tema tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 117 järgi. See välistab aga A. Grišini vastutuse, sest ettevaatamatusest toimepandud teost ei saa osa võtta. Pidades tõendatuks teo suunatust kahe isiku vastu, tulnuks ringkonnakohtul kvalifitseerida A. Grišini tegevus KarS § 114 p-s 3 märgitud süüteo katsena. Ringkonnakohtu otsus on laialivalguv ja vastuoluline ka osas, mis puudutab A. Grišini tegevust D. Štšerbakovi teole kaasaaitamisel ja sellele kihutamisel. 9.3 A. Semjonovi kaitsja kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus rikkus menetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et A. Semjonov tahtis T. Ottist tappa või osutada D. Štšerbakovile selleks omakasu ajendil kaasabi. Ringkonnakohus eelistas põhjendamatult süüdistatavate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kohtus antud ütlustele ning tegi just seeläbi järelduse, et süüdistatav osutas D. Štšerbakovile vaimset kaasabi. Lisaks ei käsitlenud ringkonnakohus piisava põhjalikkusega A. Semjonovi ainelist kaasabi A. Grišinile ja kohtu järeldused ei ole arusaadavad. Samuti on ebaselge, mille alusel tuvastas ringkonnakohus A. Semjonovil omakasu motiivi olemasolu. 9.4 N. Galkovski kaitsja nõuab kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 113 ja §

§ 22lg 3 järgi.

Kassaatori arvates ei ole tõendatud N. Galkovski tahtlus T. O. tapmiskatse toimepanemiseks. Ei ole tõendatud, et N. Galkovski andis A. Semjonovile relva ja padrunid ja kui ta seda tegigi, siis millisel eesmärgil. Ringkonnakohtu järeldused tuginevad oletustele, mis ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Kohtu põhjendused on vasturääkivad ja väljuvad süüdistuse piiridest. N. Galkovski saab vastutada vaid selle eest, et andis A. Semjonovile T. O. andmeid sisaldavad dokumendid. Pärast T. O. andmete edastamist ei saanud N. Galkovski protsessi enam peatada, samuti ei teadnud ta, kuidas hakatakse temalt saadud andmeid kasutama ja millised tagajärjed võivad saabuda. Kui aga leitakse, et N. Galkovski tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 113 ja §

§ 22

lg 3 järgi, siis tuleb talle mõista kergem karistus, sest tema tegevus on ümberkvalifitseeritud. Karistuse vähendamist tingib süüdistuse mahu vähenemine. Ka leiab kaitsja, et N. Galkovski tuleb mõista õigeks KarS § 257 järgi tema teos kuriteotunnuste puudumise tõttu.

1. Kassatsioonivastuses palub prokurör jätta kassatsioonid rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokurör leiab, et kaitsjad vaidlustavad tõendite hindamist kohtute poolt. Kassatsioonivastuses leitakse, et kohus on oma järeldusi piisavalt põhjendanud, analüüsides kõigi süüdistatavate tegevust.
2. Kohtuistungil jäid menetlusosalised kirjalikult esitatud seisukohade juurde - kaitsjad taotlesid ringkonnakohtu otsuse tühistamist, prokurör palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kassatsioonides taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist põhjusel, et kohus on rajanud otsuse süüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustele ja on seega tõendite hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium leiab, et kassatsioonide need väited ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna - ringkonnakohus ei tuginenud otsuse tegemisel süüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustele, vaid märkis, et süüdistatavate vastuoluliste ütluste tervikuna kõrvalejätmiseks ei ole alust, ja hindas neid kogumis teiste tõenditega. Seejuures arvestas ringkonnakohus põhjendatult süüdistatavate ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust. Väidetega, et ringkonnakohus ei hinnanud kriminaalasjas uuritud tõendeid õigesti, vaidlustatakse kassatsioonides sisuliselt varasemas menetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu analüüsides kassatsioonide neid väiteid, milles heidetakse ringkonnakohtule ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, lähtub kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest.
4. Süüdistatavate tegudele õigusliku hinnangu andmisel on käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks D. Štšerbakovi kui süüdistuse järgi teo vahetu täideviija käitumise kvalifitseerimine. 13.1 Kõnealusel juhul pani D. Štšerbakov toime ühe teo, s.o T. O. tulistamise, mille tagajärjena põhjustati V. D. surm. T. O. surm jäi saabumata, mistõttu selles osas jäi D. Štšerbakovi tegu katse staadiumisse. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et D. Štšerbakov tegutses T. O. tapmise katset toime pannes sooviga saada selle eest ainelist kasu ehk siis omakasu motiivil KarS § 114 p 5 tähenduses. Samuti tuvastasid kohtud, et tulistades tulirelvast tipptunnil rahvarohke tänava suunas, pani D. Štšerbakov teo toime üldohtlikul viisil (KarS § 114 p 2). Kolleegium nõustub kohtute sellise käsitlusega, märkides, et tapmise üldohtliku viisiga ongi tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis. Seejuures tuleb loomulikult arvestada ka tulistaja oskusi tulirelva käsitseda, nagu ka muid asjaolusid (nt alkoholi- või narkojoove), millest võib sõltuda kolmanda isiku tabamise tõenäosus. Varasem kohtupraktika on samuti lugenud teo toimepanemise üldohtlikuks viisiks seda, kui tuli- või muud laskerelva kasutatakse nii, et sellest võib ohvri asemel või temale lisaks tabada kolmandat isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsus kriminaalasjas nr III-1/1-22/94). 13.2 Lähtudes asjaolust, et üldohtlikul viisil toimepandud teoga, mis oli suunatud T. O. tapmisele, põhjustati V. D. surm, kvalifitseeris ringkonnakohus D. Štšerbakovi teo ka KarS § 114 p 3 järgi kui tapmise kahe või enama inimese suhtes. Apellatsioonikohus tuvastas D. Štšerbakovi teos kaudse tahtluse T. O. tapmise toimepanemise viisi üldohtlikkuse osas. Tuvastanud selle, et süüdistatav pidas võimalikuks seada T. O. tapmise toimepanemisel reaalsesse ohtu ka kolmandate isikute elu ja tervise ning möönis seda, tuvastas ringkonnakohus ühtlasi, et D. Štšerbakov tegutses kolmandate isikute elu ja tervise ohtu seadmisel samuti kaudse tahtlusega. Kõnealusel juhul selline oht ka realiseerus. Leidnud seega, et D. Štšerbakov ei põhjustanud V. D. surma ettevaatamatusest, vaid kaudse tahtlusega, kvalifitseeris ringkonnakohus süüdistatava teo põhjendatult ka KarS § 114 p 3 järgi. 13.3 Lahendades D. Štšerbakovi teo lõpliku kvalifitseerimise küsimust, tuleb arvestada seda, et ühe isiku, s.o V. D. surm saabus, mistõttu selles osas oli tegu - tapmine üldohtlikul viisil ehk mõrv lõpule viidud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega, et sellisel juhul puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lõigetele 1 ja 2, kuigi T. O. suhtes jäi tegu katse staadiumisse. Seda põhjusel, et mõrvakatse ei moodusta lõpuleviidud mõrvaga kogumit, vaid neeldub lõpuleviidud mõrvas. Seega on D. Štšerbakovi käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 järgi.
7. Järgnevalt peatub kolleegium A. Grišini ja A. Semjonovi kaitsjate väidetel selle kohta, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud nende kaitsealuste tegutsemist omakasu motiivil. 14.1 Ringkonnakohus lähtus A. Grišini omakasu motiivi tuvastades sellest, et "A. Grišini tahtlus hõlmas kogu D. Štšerbakovi poolt toime pandud teo koosseisu, nii üldohtlikul viisil teo toimepanemise, mis tõi kaasa teise isiku surma, kui ka ainelise kasu saamise soovi, kuna tapmisteo eest pidi saama tasu". 14.2 Karistusseadustiku § 22 lg 4 kohaselt mõistetakse osavõtjale karistus sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija, kui KarS §-s 24 ei ole sätestatud teisiti. Seega tehakse üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09 - RT III 2009, 23, 166, p 26.4). 14.3 Eriliseks isikutunnuseks, mis raskendab toimepanija vastutust, on kooskõlas KarS § 24 lg-ga 1 ka KarS § 114 p-s 5 nimetatud omakasu motiiv. Heitmaks kuriteost osavõtjale ette teo toimepanemist omakasu motiivil, ei piisa üksnes täideviijal ainelise kasu saamise soovi tuvastamisest - vajalik on tuvastada, et ka osavõtja ise tegutses omakasu motiivil. Seetõttu on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et A. Grišini teo kvalifitseerimiseks KarS § 114 p 5 järgi piisas sellest, et A. Grišin teadis omakasu motiivi esinemist D. Štšerbakovil. Kuna kohtud ei ole tuvastanud, et A. Grišin oleks ise tegutsenud mis tahes ainelise kasu saamiseks, ei ole tema puhul tuvastatud ka omakasu motiivi. Sel põhjusel tuleb ringkonnakohtu otsus A. Grišini süüditunnistamises KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 - § 22 lg 2 järgi tühistada ja tunnistada ta süüdi KarS § 114 p-de 2 ja 3 - § 22 lg 2 järgi. Samas ei pea kolleegium vajalikuks vähendada A. Grišinile mõistetud karistust - s.o 13 aastat vangistust. A. Grišinile mõistetud karistus vastab tema poolt toimepandud teo, s.o mõrvale kihutamise raskusele. Tuleb arvestada ka tema rolli teo toimepanemises - s.o täideviijaga koos sündmuskohal viibimine, temale mõju avaldamine ja sündmuste vahetu kontrollimine. Samuti jääb A. Grišinile mõistetud karistus mõrva eest ette nähtud sanktsiooni keskmise määra lähedale. 14.4 A. Semjonovi teo puhul toetus ringkonnakohus asjaolule, et N. Galkovski lubas kuriteo toimepanemise eest tasu. Sellest hoolimata, et kohtud ei tuvastanud, millise summa pidi iga toimepanija saama, oli ringkonnakohtu hinnangul tegemist siiski ainelise kasu saamise sooviga. Seejuures viitas ringkonnakohus D. Štšerbakovi ütlustele, et tasu oli lubatud juba peksmisegi eest ja seda ka A. Semjonovile, ning samuti A. Semjonovi enda ütlustele selle kohta, et A. Semjonov oli N. Galkovskile võlgu. 14.5 Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et omakasu motiiviga KarS § 114 p 5 tähenduses on tegemist ka juhul, kui teo toimepanija tegutsemise ajendiks on võlast vabanemine, sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka aset leiab. Samas ei võimalda pelgalt fakt, et isik on kellelegi võlgu, teha järeldust selle kohta, et see isik tegutseb omakasu motiivil. Seetõttu märgib kolleegium, et A. Semjonovi omakasu motiivi jaatamisega rajas ringkonnakohus oma otsuse oletustele. See on vastuolus KrMS § 7 lg-s 3 väljendatud põhimõttega, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kuna ringkonnakohtu otsusega tuvastatu pinnalt ei ole võimalik teha järeldust A. Semjonovil omakasu motiivi esinemise kohta, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka A. Semjonovi süüditunnistamises KarS § 114 p 5 - §

§ 22lg 3 järgi ja tunnistab ta süüdi Kar

S § 113 - §

§ 22lg 3 järgi.

Samas ei pea kolleegium ka A. Semjonovi puhul võimalikuks talle mõistetud karistuse - s.o 9 aastat vangistust - vähendamist. Mõistetud karistus jääb tapmise sanktsiooni keskmise määra lähedale ja A. Semjonovi puhul tuleb samuti arvestada tema rolli teo toimepanemises nagu ka toimepandud teo raskust.

1. Vaadeldavas kriminaalasjas süüdistati D. Štšerbakovi T. O. tapmise katses, A. Grišinit D. Štšerbakovi kihutamises T. O. tapmisele ja sellele kaasaaitamises ning A. Semjonovit ja N. Galkovskit T. O. tapmisele kaasaaitamises. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire märgib kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks, et kirjeldatud olukord on vaadeldav ka nn ahelkihutamisena. Viimatinimetatu tähendab seda, et ka sellise isiku, kes tellib kuriteo toimepanemise, kuid kes ise kuriteo vahetu täideviijaga kokku ei puutugi, nagu ka sellise isiku, kes kuriteo tellija ülesandel otsib kolmandat isikut kuriteo täideviimiseks, käitumine on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena, mitte pelgalt kaasaaitamisena. Seejuures on muidugi oluline, et iga (ahel)kihutaja kallutaks n-ö ahelas järgmist isikut tahtlikule õigusvastasele teole ning et kõigi nende kihutajate tahtlus ulatuks tahtliku põhiteoni selle põhijoontes.
2. Vastuseks N. Galkovski kaitsja kassatsiooni väidetele, et KarS § 257 järgi esitatud süüdistuses tuleb N. Galkovski tõendamatuse tõttu õigeks mõista, kordab kriminaalkolleegium käesoleva otsuse punktis 12 märgitut, mille kohaselt Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta, vaid lähtub esimese ja teise astme kohtute poolt tuvastatust. Seetõttu ei anna kaitsja väited, milles esitatakse kaitsealuse versiooni toimunust, alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ei anna alust ka N. Galkovski kaitsja kassatsioonis esitatud alternatiivne taotlus - vähendada kaitsealusele mõistetud karistust. Kaitsja põhjendab sellist taotlust asjaoluga, et kui maakohus mõistis N. Galkovski süüdi KarS § 114 p 2 § 22 lg 3 järgi, siis ringkonnakohus kvalifitseeris tema tegevuse süüdistuse selles osas KarS § 113, §

§ 22lg 3 järgi.

Kaitsja hinnangul pidanuks ringkonnakohus sellest tulenevalt vähendama ka N. Galkovskile mõistetud karistust, mida aga ei tehtud. Kriminaalkolleegium märgib, et süüdistatava tegudele maakohtust erineva õigusliku hinnangu andmine ei pea alati kaasa tooma mõistetud karistuse muutmist. Seda kinnitab ka KrMS § 340 lg 2 p 3, mille kohaselt võib ringkonnakohus uue otsuse tegemisel tunnistada süüdistatava süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhistustest nähtuvalt kaalus ringkonnakohus käesolevas asjas N. Galkovsklile kergema karistuse mõistmise võimalikkust, kuid jõudis siiski veendumusele, et mõistetud karistus tuleb jätta muutmata. Kohtu järeldus N. Galkovski karistuse osas on põhistatud ja kohtu veendumuse kujunemine on otsuse lugejale hästi jälgitav. Karistuse mõistmisel ei ole rikutud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust. Seetõttu ei anna kassatsiooni väited alust N. Galkovskile mõistetud karistuse vähendamiseks. 18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse A. Grišini süüditunnistamises KarS § 114 p-de 2, 3 ja 5 § 22 lg 2 järgi ja A. Semjonovi süüditunnistamises KarS § 114 p 5 - §

§ 22lg 3 järgi, ning tunnistab A. Grišini süüdi Kar

S § 114 p-de 2 ja 3 - § 22 lg 2 järgi ja A. Semjonovi KarS § 113 - §

§ 22lg 3 järgi, jättes A.

Grišinile ja A. Semjonovile mõistetud karistused muutmata. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. A. Grišini ja A. Semjonovi kaitsjate kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt, D. Štšerbakovi ja N. Galkovski kaitsjate kassatsioonid jätab aga rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe