RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 41ja piirivalveteenistuse seaduse (Pv

TS) § 31 lg 1 koosmõjust saab järeldada, et piirivalveametnik on teises paikkonnas asuvale ametikohale, mis annab aluse hüvituse saamiseks, nimetatud siis, kui see toob kaasa või on kaasa toonud ametniku elukoha vahetuse. Tulenevalt piirivalveteenistuse eripärast ei saa piirivalveametniku igat teisele ametikohale nimetamist lugeda automaatselt teise paikkonda ametisse nimetamiseks. Et lugeda piirivalveametnik ametisse nimetatuks teises paikkonnas asuvale ametikohale, peab see kaasa tooma elukoha vahetuse. Kagu Piirivalvepiirkonna ülema

1. detsembri
2. a käskkirjaga viidi kaebuse esitaja alates
3. jaanuarist 2008 Mõisaküla piirivalvekordonist üle Tartu piiripunkti vanempiirivalvuri ametikohale. Kaebuse esitaja selgituse kohaselt ei ole ta seoses üleviimisega elukohta vahetanud. Seega ei toonud T. Riimandi teenistusse nimetamine Tartu piiripunkti kaasa tema elukoha vahetust, mis on eeldus vaidlusaluse hüvitise maksmiseks.
4. T. Riimand esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus ning kohustada Kagu Piirivalvepiirkonda talle välja maksma hüvitusena ühe kuu ametipalk.
5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega kohustas Kagu Piirivalvepiirkonda välja mõistma T. Riimandile hüvitusena ühe kuupalga. Samuti mõistis ringkonnakohus Kagu Piirivalvepiirkonnalt välja 3870 (kolm tuhat kaheksasada seitsekümmend) krooni T. Riimandi kasuks halduskohtumenetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) ATS § 41 kohaselt makstakse teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamise korral riigiametnikule hüvitusena ühe kuu ametipalk uuel ametikohal, kui see on suurem riigiametniku viimasest ametipalgast. Kui ametipalk uuel ametikohal on väiksem riigiametniku viimasest palgast, siis makstakse hüvitusena riigiametniku viimase ametipalga suurune summa; 2) asja lahendamisel on vaja vastata küsimusele, kas apellandi üleviimine Mõisaküla piirivalvekordonist Tartu piiripunkti on vaadeldav tema üleviimisena teise paikkonda. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga,

§ 41ja Pv

TS § 31 lg 1 koosmõjust saab järeldada, et teise paikkonda üleviimisel on ametnikul õigus nõuda hüvitust ainult sellel juhul, kui see toob kaasa elukohavahetuse. Arvestades tänast olukorda ja Eesti väiksust ei ole harvad olukorrad, kus isikud käivad tööle teises paikkonnas, kuid samas ei vaheta majanduslikel, perekondlikel või muudel mõjuvatel põhustel oma elukohta. Seega oleks nendel isikutel võimatu nõuda hüvitust ATS § 41 alusel; 3) teise paikkonda üleviimisel ei saa nõuda, et hüvituse maksmise eeldusena tooks üleviimine igal juhul kaasa elukohavahetuse. Isikul on teise paikkonda üleviimisel õigus nõuda hüvitust ka juhul, kui see toob kaasa muud olulised muutused isiku elukorralduses. Arvestades Tartu kaugust Mõisakülast on kindlasti tekkinud olukord, mis toob endaga kaasa olulised muutused apellandi elukorralduses. Kindlasti väheneb isiku võimalus olla koos oma perekonnaga, samuti on isik kohustatud suurendama kulutusi, mis on seotud tööl käimisega (kulutused transpordile). Samuti on apellant sunnitud kasutama summeeritud tööajaarvestust. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et kaugus Tartu ja Mõisaküla vahel on selline, mille puhul isikul on võimaluse korral mõistlik elukohta vahetada. Kui isik seda siiski ei tee, tuleb eeldada, et tal on selleks piisavalt kaalukas põhjus, mistõttu elukoha muutmata jätmise tõttu ei ole teda alust jätta ilma hüvitusest. Ringkonnakohus ei saa jätta tähelepanu pööramata ka viimaste aastate tendentsile, kus riigiasutuste tööpiirkonnad jaotatakse järjest enam nelja "tõmbekeskuse" (Tallinn, Tartu, Pärnu, Jõhvi) järgi. Teise paikkonda asumiseks tuleb lugeda vähemalt need juhtumid, mil ühe "tõmbekeskuse" ümbrusest asutakse tööle käima teise "tõmbekeskusesse". Mõisaküla asub Pärnule oluliselt lähemal kui Tartu. Sisuliselt on ATS § 41 alusel väljamakstava hüvituse puhul tegemist hüvitusega, mis peab osaliselt korvama isiku kulutused seoses teise paikkonda üleviimisega. Seda, et hüvituse saamise aluseks ei ole ainult elukohavahetus, näitab ka seni kehtinud piirivalveteenistuse seaduse redaktsioon. Alles alates 23. novembrist 2008 jõustunud PvTS § 411 näeb ette,

§ 41alusel saab hüvitust nõuda ainult siis, kui see toob kaasa elukohavahetuse.

Seega ei olnud selle sätte jõustumiseni elukohavahetuse nõue hüvituse saamise tingimuseks. Vastavalt eelnõu seletuskirjale oli muudatuse eesmärk vähendada piirivalveametniku teisele ametikohale üleviimisega seonduvaid kulusid ning tagada eelarveliste vahendite sihipärane ja otstarbekohane kulutamine; 4) ei oleks alust erinevalt kohelda isikuid, kes viidi senisest teenistuskohast teise teenistuskohta, kuid kellest üks vahetas elukohta ja teine jätkas tööl käimist senisest elukohast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kagu Piirivalvepiirkond palub kassatsioonikaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ATS § 41 tervikuna tõlgendades saab järeldada, et teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisel hüvituse maksmine eeldab ametniku elukohavahetust. Sätte kaks esimest lauset käsitlevad hüvituse suurust ja on loogiliselt seotud kolmanda lausega, mis algab sõnaga "lisaks" ning näeb ette ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulude hüvitamise Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Kui seadusandja poleks soovinud hüvituse maksmist siduda elukohavahetusega, siis oleks ATS § 41 sõnastatud selliselt, et kolmas lause, mis käsitleb sõidu- ja varaveokulusid, oleks alanud sõnaga "kui" ja toonud tingimusega sisse elukoha vahetuse, mis oleks selgelt eraldanud hüvituse maksmise muude kulude hüvitamisest. Kuna ATS § 41 kolmas lause algab sõnaga "lisaks", mis on eelneva suhtes siduv, mitte eraldav sõna, siis tuleb järeldada, et hüvitus ning sõidu- ja varaveokulude hüvitamine on omavahel seotud selliselt, et ka hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse korral; 2) seda tõlgendust toetab ATS § 41 alusel Vabariigi Valitsuse
2. jaanuari
3. a määrusega nr 5 kinnitatud "Riigiametniku teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisel ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulude hüvitamise korra" punkti 2 teine lõik. Sellest sättest saab teha järelduse,

§-s 41 ettenähtud hüvituste mõtteks ja eesmärgiks on nende ebamugavuste ja täiendavate kulutuste kompenseerimine, mis kaasnevad riigiametniku ja tema pereliikmete elukohavahetusega tingituna riigiametniku ametisse nimetamisest teises paikkonnas asuvale ametikohale; 3) PvTS § 411 kehtestamine võimaldas piirivalveametnike osas täpsustada hüvituse maksmist tulenevalt teenistuse eripärast (roteerumine, üleviimised teise paikkonda ühe piirivalveasutuse tegevuspiirkonnas jne); 4) antud juhul on isikud võrdsed ainult selles, et nad on nimetatud ametikohale teises paikkonnas. Muus osas nad pole võrdsed, sest elukohavahetus on isikule ja tema perekonnale tunduvalt suurem elukorralduslik riive kui mõnevõrra suurem ajakulu töölkäimiseks tulenevalt suuremast vahemaast elu- ja töökoha vahel. Seetõttu pole võrdse kohtlemise põhimõte praegusel juhul rakendatav; 5) ringkonnakohus on jätnud märkimata, millistel tõenditel põhineb järeldus, et üleviimine on endaga kindlasti kaasa toonud olulisi muudatusi T. Riimandi elukorralduses, et kindlasti väheneb võimalus olla koos perekonnaga, isik on kohustatud suurendama kulutusi, mis on seotud töölkäimisega (kulutused transpordile), T. Riimand on sunnitud kasutama summeeritud tööaja arvestust. Arusaamatu ja asjasse mittepuutuv on ringkonnakohtu arutlus "tõmbekeskuste" teemal. T. Riimandi üleviimine Tartus asuvale ametikohale pole seotud Tartu kui "tõmbekeskusega", vaid asjaoluga, et Kagu Piirivalvepiirkonna üks struktuuriüksus (Tartu piiripunkt) asub Tartu Lennuväljal. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas jäetud põhjendamata ja see on TsMS § 669 lg 5 kohaselt menetlusnormi oluline rikkumine.

1. T. Riimand ei nõustu kassaatoriga ja väidab järgmist: 1) ringkonnakohus on õigesti tõlgendanud ATS § 41; 2) ringkonnakohus pole oluliselt rikkunud kohtumenetluse seadust. Ringkonnakohtu viidatud asjaolud on üldteada, neid pole eraldi tõenditega vaja tõendada. Seega pole kohus rajanud otsust oletustele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Vaieldakse selle üle, kas ühest paikkonnast teise paikkonda üle viidud piirivalveametnikule, kelle elukoht pärast üle viimist ei muutunud, tuli
3. a jaanuaris maksta ATS § 41 alusel ühe kuu ametipalk. Ajal, mil T. Riimand viidi Mõisaküla piirivalvekordonist üle Tartu piiripunkti vanempiirivalvuri ametikohale, puudus piirivalveteenistuse seaduses säte, mis reguleerib hüvituse maksmist teise paikkonda üleviimise korral. Praegu piirivalveametnikule hüvituse maksmist reguleeriv PvTS § 411 ("Piirivalveametniku üleviimisel teisele ametikohale samas või teises piirivalveasutuses või piirivalve õppeasutuses, kui sellega kaasneb tema elukohavahetus, makstakse hüvitust avaliku teenistuse seaduse § 41 alusel") jõustus
4. novembril
6. T. Riimandi suhtes kohaldamisele kuuluvaks sätteks oli ATS § 41, mis sätestab: "Teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamise korral makstakse riigiametnikule hüvitusena ühe kuu ametipalk uuel ametikohal, kui see on suurem riigiametniku viimasest ametipalgast. Kui ametipalk uuel ametikohal on väiksem riigiametniku viimasest ametipalgast, siis makstakse hüvitusena riigiametniku viimase ametipalga suurune summa. Lisaks hüvitatakse ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras." ATS § 41 laieneb kõigile riigiametnikele, välja arvatud neile, kelle jaoks on kehtestatud eriregulatsioon.
7. Halduskohus mõistis seda sätet selliselt, et ühekordse ametipalga suurust hüvitust makstakse teise paikkonda üle viidud avalikule teenistujale vaid siis, kui üleviimisega kaasneb elukoha vahetus. Halduskohus oli ka seisukohal, et selleks, et lugeda piirivalveametnik ametisse nimetatuks teises paikkonnas asuvale ametikohale, peab see kaasa tooma elukoha vahetuse. Sellest tulenevalt jättis halduskohus T. Riimandi kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale,

§ 41

alusel hüvituse maksmine ei sõltu sellest, kas üleviimisega kaasneb või ei kaasne ametniku elukoha vahetus, ning rahuldas T. Riimandi kaebuse. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et teise paikkonda üleviimisel on ametnikul õigus nõuda hüvitust ainult sellel juhul, kui see toob kaasa elukohavahetuse. Kolleegium märgib, et seadusest ei tulene halduskohtu seisukoht, et selleks, et lugeda piirivalveametnik ametisse nimetatuks teises paikkonnas asuvale ametikohale, peab see kaasa tooma elukoha vahetuse. Kolleegium on seisukohal, et teise paikkonda üleviimisega on tegemist ka siis, kui ametniku elukoht ei muutu. Oluline on, et muutuks teenistusülesannete täitmise koht. Halduskohtu lõppjäreldusega kolleegium aga nõustub ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

1. ATS § 41 on kolmelauseline. Kuna kolmas lause algab sõnaga "lisaks", mis on eelneva suhtes siduv, mitte eraldav sõna, siis tuleb järeldada, et hüvitus ning sõidu- ja varaveokulude hüvitamine on omavahel seotud selliselt, et ka hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse korral. Kui sättes oleks peetud silmas ühekordse ametipalga maksmist ka siis, kui ametniku elukoht pärast üleviimist ei muutu, siis peaks säte olema sõnastatud teisiti. Kolmas lause oleks sõnastatud näiteks järgmiselt: "Juhul kui üleviimisega kaasneb elukoha vahetus, siis hüvitatakse ka ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras."
2. ATS § 41 grammatiline tõlgendus ei anna kolleegiumi arvates ebamõistlikku tulemust. Kuna T. Riimandi suhtes kuulus kohaldamisele ATS § 41 ning asjakohane regulatsioon toona piirivalveteenistuse seaduses puudus, siis võrdleb kolleegium ATS § 41 ja kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) §
3. Kolleegium märgib, et avaliku teenistuse seadus ega kaitseväeteenistuse seadus, erinevalt PvTS §-st 46, ei näinud ette teise paikkonda üle viidud, kuid elukohta mitte vahetanud ametnikele igapäevaste sõidukulude hüvitamist. Kui võrrelda ATS § 41 ja KVTS § 162, siis annaks ebamõistliku tulemuse tõlgendus, mille järgi teise paikkonda üleviimisel tuleb ATS § 41 alusel maksta ühe kuu ametipalk ka siis, kui üleviimisega ei kaasne ametniku elukoha vahetus. KVTS § 162 lg 1 sätestab: "Kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale paikkonda, mis tingib tema elukohavahetuse, makstakse talle seoses ümberasumisega ühekordse hüvitisena tema ühe kuu ametipalk, millele lisandub 25% ametipalga määrast iga pereliikme kohta, kes asub ümber koos kaadrikaitseväelasega, ning kompenseeritakse ümberasumisega seotud sõidukulud ning vara veo kulud ja kolimiskulud." Võimatu oleks põhjendada, miks kaitseväelasele, kelle puhul teise paikkonda üleviimine on reeglipärane ja võib toimuda temalt nõusolekut küsimata, makstakse ühekordne ametipalk vaid juhul, kui sellega kaasneb ümberasumine; miks avaliku teenistuse seaduse alusel töötavatele ametnikele, avalikele teenistujatele, kelle teise paikkonda üleviimine on pigem erandlik ja ATS § 47 järgi üldjuhul võimalik vaid ametniku nõusolekul, tuleb maksta ühe kuu ametipalk ka siis, kui üleviimisega elukohavahetust ei kaasne. Ringkonnakohtu põhjendustega (vt käesoleva otsuse p 5) ei ole kolleegiumi arvates võimalik kummutada ATS § 41 grammatilisest tõlgendusest lähtuvat järeldust.
4. Kagu Piirivalvepiirkonna kassatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse. Jõusse jääb halduskohtu otsus. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann