RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-41-09 18. juuni 2009 Eesistu

§ 49

on vastuolus PS §-ga 12, lubades mõistliku põhjenduseta kohelda piirvanuse ületanud isikut diskrimineerivalt võrreldes piirvanust mitteületanud isikuga, aga lähtudes teenistusandja suvast ebavõrdselt ka piirvanuse ületanud teise isikuga. Lähtudes Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-14-07 tulnuks PolTS § 49 jätta vastuolu tõttu PS §-ga 12 kohaldamata. A. Külm esitas

1. novembril 2008 halduskohtule täiendava seisukoha, milles väitis järgmist: 1) Politseiamet ei pea
2. juuli
3. a vastuses A. Külma kirjale, milles A. Külm väljendas selget soovi jätkata politseiteenistust, A. Külma vanust politseiteenistuse jätkamise takistuseks, kuid leiab, et A. Külm tuleb vabastada, sest Lõuna Politseiprefektuuris on liiga palju ametnikke, ning teeb A. Külmale ettepaneku asuda teenistusse mõnda teise prefektuuri. Seega olnuks
4. juulil 2008 koostatud vastusest tulenevalt A. Külmal võimalik jätkata teenistust politseis, sõltumata vanusest. Kuna aga sooviti vähendada ametnike arvu Lõuna Politseiprefektuuris, siis vabastati A. Külm teenistusest, tuues ettekäändeks vanuse; 2) kui asuda seisukohale, et A. Külm kuulus teenistusest vabastamisele tulenevalt RPKS § 7 lg-st 2, on tegu soolise ja vanuselise diskrimineerimisega:
5. a sündinud naistel tuleb politseiteenistusest minna pensionile hiljemalt 60 aasta ja 6 kuu vanuses, samal aastal sündinud meestele aga tuleb kohaldada RPKS § 7 lg-t 1 ja nemad võivad olla teenistuses kuni 63-aastaseks saamiseni; 3) olukorras, kus A. Külm oli teatanud, et ta soovib teenistust jätkata, tulnuks teda kohelda võrdselt meestega ja anda võimalus jääda RPKS § 7 lg 1 alusel teenistusse. A. Külma on soolis-vanuseliselt diskrimineeritud. Puudub igasugune põhjendus, miks tuleb vanusegrupis 60,5 kuni 63 meessoost ametnikku eelistada samasse vanusegruppi kuuluvale naisametnikule. Kirjeldatud ebavõrdne kohtlemine on vastuolus PS §-ga 12 ja Riigikohtu otsuses asjas nr 3-4-1-14-07 esitatud seisukohtadega.
6. Tartu Halduskohus jättis
7. novembri
8. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole PolTS § 49 põhiseadusega vastuolus ja piirvanuse ületanud isikute suhtes diskrimineeriv, sest see kohtleb võrdselt RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikke. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks ei saa lugeda ka seda, et mees- ja naispolitseiametnikud vabastatakse teenistusest vanaduspensioniea saabumisel erinevas vanuses. Meeste ja naiste võrdse kohtlemise järk-järguline rakendamine pensioniea küsimuses ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega sotsiaalkindlustussüsteemide kohta (direktiiv 79/7/EMÜ; direktiiv 2006/54/EÜ). Kaebajat tuleb võrrelda mitte meeskolleegide, vaid temaga sarnases olukorras olevate naiskolleegidega. Politseiameti
9. juuli
10. a kiri ei ole õiguslikke järelmeid loov haldusakt ja kohus jätab selle tähelepanuta.
11. Apellatsioonkaebuses palus A. Külm tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus ning teha uus otsus, millega tunnistada vaidlustatud käskkiri ebaseaduslikuks ja mõista talle välja ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitus. Apellant väitis järgmist: 1) A. Külm esitas kaebuses halduskohtule kaks põhilist seisukohta: vaidlustatud käskkiri on õigusvastane põhjusel, et piirvanuse kehtestamine teenistusest vabastamise alusena PolTS §-s 49 on ealiselt diskrimineeriv ja sellisena vastuolus PS §-s 12 sätestatud üldise võrdsusõigusega; vaidlustatud käskkiri on õigusvastane põhjusel, et tegu on soolise diskrimineerimisega, teda poleks saanud teenistusest vabastada, kui ta olnuks meessoost. Apellatsioonimenetluses on A. Külma seisukohad põhimõtteliselt endised; 2) vastustaja sisulised ja õiguslikud kaalutlused A. Külma vabastamiseks lähtuvad politseipeadirektori kirjast, milles ollakse seisukohal, et A. Külma vanus pole tema teenistust politseis takistav asjaolu, et vabastamise põhjus on ametnike liigne arv Lõuna Politseiprefektuuris, et A. Külm võiks soovi korral jätkata teenistust mõnes teises prefektuuris. Politseiamet on selles kirjas võtnud õige seisukoha, et vanusest tulenevalt võiks A. Külm teenistust politseis jätkata. Ka Lõuna Politseiprefektuur on
12. septembri
13. a vastuses halduskohtule viidanud Politseiameti seisukohale ja leidnud, et A. Külm tuli vabastada, sest Politseiamet ei andnud luba teenistuse jätkamiseks; 3) kohtu viited direktiividele 79/7/EMÜ ja 2006/54/EÜ pole asjakohased. Direktiivi 79/7/EMÜ kohaldatakse riiklike sotsiaalkindlustuskavade suhtes. Direktiivi 2006/54/EÜ art 9 p "f" kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus sätted, mis lähtuvad kas otseselt või kaudselt soolisest kuuluvusest selleks, et kinnitada erinev pensioniiga; 4) soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SVÕS) § 6 lg 2 p 7 sätestab, et tööandja tegevus loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta lõpetab töösuhte või soodustab selle lõpetamist soolise kuuluvusega seotud põhjustel. SVÕS § 3 lg 2 kohaselt kasutatakse terminit "töötaja" ka avaliku teenistuja suhtes avaliku teenistuse seaduse tähenduses. Ebaõige on kohtu seisukoht, et A. Külma vabastamisel on tegemist meeste ja naiste võrdse kohtlemise järk-järgulise rakendamisega pensioniea küsimuses. Antud juhul ei lahendata pensioniea küsimust. Küsimuseks on avalikust teenistusest vabastamine. Tegemist on PS §-s 12 ja SVÕS § 6 lg 2 p-s 7 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.
14. Tartu Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) ringkonnakohus nõustus halduskohtuga,

§ 49

lg-st 3 tuleneb koostoimes RPKS § 7 lgga 2 imperatiivne keeld kaebajaga teenistussuhte jätkamiseks. Kaebaja on sündinud

1. jaanuaril
2. Tema pensioniiga ja politseiametnikuna töötamise lõplik piirvanus saabus vastavalt RPKS § 7 lg-le 2 vanuses 60 a ja 6 kuud, seega
3. juulil
4. Seetõttu ei ole kaebust võimalik rahuldada põhjusel, et Politseiamet pidas
5. juuli
6. a kirjas (tl 6) võimalikuks jätkata kaebaja teenistussuhet Lõuna Politseiprefektuuri asemel Põhja Politseiprefektuuris. Ka siis, kui haldusorgan üritas haldusakti andmisel kasutada seadusest mittetulenevat diskretsiooni, ei saa kohus tühistada seadusest imperatiivselt tulenevat haldusakti; 2) kaebaja on pidanud PolTS § 49 lg-t 3 PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks. Halduskohtule esitatud kaebuses leidis kaebaja, et teda koheldakse erinevalt isikutest, kes ei ole piirvanust ületanud. Apellatsioonkaebuses viidatakse sellele,

§ 49

lg 3 kohtleb erinevalt mehi ja naisi, sest politseis töötamise lõplik piirvanus on seatud sõltuvusse vanaduspensioni ea saabumisest, mis meeste ja naiste puhul erineb. Ringkonnakohus andis hinnangu küsimusele, kas käesoleval juhul on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega (järgnevad alap-d 3 kuni 5), ning seejärel küsimusele, kas riive on õigustatud (järgnevad alap-d 6 kuni 11). 3) vanusest lähtuva erineva kohtlemise puhul on tegemist üldise võrdsusõiguse riivega (PS § 12 lg 1 esimene lause). Seevastu soolisel alusel toimuva erineva kohtlemise puhul on tegemist PS § 12 lg 1 teises lauses sätestatud spetsiifilise diskrimineerimiskeelu riivega. Üldise võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimiskeelu kaitsealad on erinevad, kuid mõlemal juhul tuleb esmalt kindlaks määrata võrreldavate isikute grupid ning seejärel selgitada, kas isikute gruppe koheldakse erinevalt; 4) halduskohtu märkus, et käesoleval juhul kohtleb politseiteenistuse seadus võrdselt kõiki vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikke, on õige, kuid asjakohatu. Kaebaja ei väida vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnike ebavõrdset kohtlemist, vaid vanaduspensionikka jõudnud politseiametnike ebavõrdset kohtlemist võrreldes nooremate politseiametnikega, samuti seda, et meestel ja naistel saabub lõplik piirvanus erineval ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnike ja sinna mitte jõudnud politseiametnike grupid võrreldamatud. Küsimus, kas nende erinev kohtlemine vanusest lähtuvalt on õigustatud, on riive õigustamise probleem, mitte võrdlust ja riivet välistav asjaolu. Kuna PolTS § 49 lg 3 võimaldab noorematel politseiametnikel erinevalt vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikest teenistussuhet jätkata, näeb PolTS § 49 lg 3 ette õigusliku ebavõrdsuse. Seega on käesoleval juhul üldist võrdsuspõhiõigust riivatud; 5) ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga ka selles, et kaebajat tuleb võrrelda mitte meeskolleegidega, vaid temaga sarnases olukorras olevate naiskolleegidega. Kaebaja ei ole väitnud vanaduspensioniikka jõudnud naiskolleegide erinevat kohtlemist, vaid enda kui naise erinevat kohtlemist võrreldes meeskolleegidega. Ainuüksi meeste ja naiste erinev pensioniiga ei muuda meesja naispolitseinikke inimgruppidena võrreldamatuteks. Tegemist on ka soo alusel diskrimineerimise keelu riivega. Antud juhul koheldakse seadusega erinevalt lõplikule piirvanusele lähenevaid mees- ja naispolitseinikke. Erinev kohtlemine seisneb selles, et ühtedel võimaldab PolTS § 49 lg 3 koostoimes RPKS § 7 lg-tega 1 ja 2 jääda politseiteenistusse kuni 63-aastaseks saamiseni, teistel, s.h kaebajal, aga mitte. Erinev erandlik piirvanus loob õigusliku ebavõrdsuse; 6) võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb määratleda ebavõrdse kohtlemise legitiimne eesmärk ning kontrollida formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust; 7) üldise võrdsuspõhiõiguse riivet võib õigustada iga asjakohane ja põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. Seejuures on seadusandjal märkimisväärne otsustusruum erineva kohtlemise vajalikkuse üle otsustamiseks. Kohtulik kontroll seadusandja vastavate hinnangute üle on piiratud, piirdudes ilmselgelt meelevaldsete vahetegude kontrollimisega; 8) ringkonnakohus nõustus vastustaja ja halduskohtuga, et riive on õigustatud politsei ülesannete ja politseiametniku kohustuste olemusega, mis eeldavad politseiametnikult suuremat vaimset ja füüsilist võimekust. Sellest lähtuv vahetegu ei ole meelevaldne. Ületades esialgse piirvanuse (55 eluaastat), kuulub politseiametnik riskirühma, ehkki konkreetsel juhul võivad tema isikuomadused veel kutsesobivusnõuetele vastata. Üldteada on, et inimese tervis vananedes halveneb ning tema füüsiline jõud ja pingetaluvus nõrgenevad. Hea tervis, füüsiline vorm ja pingetaluvus on aga vaieldamatult politseis olulised (vt ka nt PolTS § 8 lg 2). Arvestades seda, et riik ei saa luua vananevate politseinike kõrvale pidevalt juurde uusi politseinike ametikohti, on mõistetav,

§ 49püüab politseiteenistuses vabastada ametikohad noorematele isikutele.

Õigesti märgivad vastustaja ja halduskohus, et vanuselisi piiranguid leevendavad mitmesugused politseiametnikele ette nähtud lisatagatised. Seetõttu peab ringkonnakohus vanuselist vahetegu politseiteenistuses proportsionaalseks ega näe käesoleval juhul üldise võrdsuspõhiõiguse õigusvastast riivet; 9) PS § 12 lg-s 2 sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõttel ei ole seaduse reservatsiooni. Seega saab meeste ja naiste ebavõrdse kohtlemise õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või muid põhiseaduslikke väärtusi (vrd Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p 24;
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28). Euroopa Inimõiguste Kohtu
5. veebruari
6. a otsuses asjas Burghartz vs. Šveits (p 27) rõhutati, et soo põhjal ebavõrdseks kohtlemiseks peavad olema "eriti kaalukad põhjused". Seadusandjal ei ole diskrimineerimiskeelu riive puhul sedavõrd ulatuslikku otsustusruumi kui üldise võrdsuspõhiõiguse riive puhul. Kohtulik kontroll peab diskrimineerimiskeelu puhul olema intensiivsem ega saa piirduda vaid ilmselge meelevaldsuse kontrolliga; 10) esmajoones tuleb käesolevas asjas selgitada, kas erinev vanaduspensioni iga õigustab vabastama politseiteenistusest naisi enne mehi. Seejuures ei ole vajalik ega võimalik kontrollida RPKS § 7 lg 2 põhiseaduspärasust ega vastavust Euroopa Liidu õigusele. Vaidlusalune riive ei tulene käesoleval juhul RPKS § 7 lg-st 2, vaid PolTS § 49 lg-st 3; 11) lähtumine pensionieast on iseenesest sobiv meede PolTS § 49 eesmärgi saavutamiseks, s.o politseinike korpuse pidevaks noorendamiseks. Samas ei olnud seadusandjal piirvanuse ja pensioniea sidumiseks vältimatut vajadust. Võimalik oleks ka regulatsioon, kus nii nais- kui meespolitseinike suhtes kehtib võrdne piirvanus. See võiks langeda kokku kas naiste või meeste vanaduspensioni eaga või olla kehtestatud nendest sõltumatult. Samas on vanaduspensioni east lähtumine mõistlik ja põhjendatud. See tagab kõige optimaalsemalt kompromissi kahe vastandliku huvi vahel politseiametniku huvi jätkata teenistust ning riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikud. Vanaduspensioni ea saabudes pöördub kaalukauss olulisel määral avaliku huvi kasuks, sest isikule tagatakse toimetulek vanaduspensioni näol. Võrdne piirvanus, mis oleks nii meeste kui naiste puhul seotud meeste vanaduspensioni ea saabumisega, ei oleks avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Avalik huvi politsei tõhusa toimimise suhtes on piisava kaaluga põhiseadusliku väärtus, mis võib õigustada piiratud ulatuses meeste ja naiste erinevat kohtlemist. Seetõttu ei näe ringkonnakohus käesoleval juhul ka diskrimineerimiskeelu õigusvastast riivet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. A. Külm palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tunnistada seadusevastaseks vaidlustatud käskkiri ja ennistada ta teenistusse, samuti mõista välja tasu sunnitult puudutud aja eest. Alternatiivselt taotleb kassaator ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse välja mõistmist, kui Riigikohus ei pea ennistamist võimalikuks. Kassaator väidab järgmist: 1) apellatsioonkaebuses selgitas A. Külm, et SVÕS § 6 lg 2 p 7 sätestab, et tööandja tegevus loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta lõpetab töösuhte või soodustab selle lõppemist soolise kuuluvusega seotud põhjustel. SVÕS § 3 lg 2 kohaselt kasutatakse terminit "töötaja" ka avaliku teenistuja suhtes avaliku teenistuse seaduse tähenduses. Ringkonnakohus pole väiteid seoses soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete rikkumisega analüüsinud; 2) teenistussuhe kassaatoriga lõpetati soolise kuuluvusega seotud põhjustel. Seda möönab ka ringkonnakohus. Vaidlust pole selles, et kui A. Külm olnuks meessoost, saanuks ta teenistust jätkata 63-aastaseks saamiseni. Kuna ta on naissoost, siis vabastati ta teenistusest 60,5 aasta täitumisel. Vaidlust pole ka selles, et A. Külm teavitas Politseiametit aegsasti soovist jätkata politseiteenistust; 3) teadaolevalt puudub Eesti õiguskorras muu analoogiline regulatsioon, mis võimaldaks mõne muu kutseala või elukutse esindajat vabastada töölt või teenistusest selliselt, et naised vabastatakse varem kui mehed. Vastupidi, töötajaid ja teenistujaid koheldakse soost sõltumatult võrdselt. Näiteks on kohtute seaduse § 48 järgi kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär 67 aastat; 4) ringkonnakohus on märkinud, et PS § 12 lg-s 2 sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõttel pole seaduse reservatsiooni ja ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks saab arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Ringkonnakohus viitab nii Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-4-1-1-05 ja 3-1-3-10-02 kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu
8. veebruari
9. a otsusele asjas Burghartz vs. Šveits; 5) ringkonnakohtu arutluskäik, et just politseinike puhul on avalik huvi välja vahetada politseinike korpuse vanemaid liikmeid niivõrd ülekaalukas, et see õigustab naissoost ametnike varasemat vabastamist, pole põhjendatud ega veenev. Seejuures pole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta arvab, et politsei toimiks oluliselt vähem tõhusalt, kui mehed ja naised vabastataks võrdses vanuses. Sellist põhjendust pole ega saagi olla, vähemalt mitte määral, mis lubaks teha erandeid PS § 12 lg 1 kohaldamisel. Politseiteenistuse seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse seletuskirjadest ei nähtu seadusandja selge tahe kohelda politseiametnikke teenistusest vabastamisel ebavõrdselt soolisest kuuluvusest lähtudes. Pigem ei nähtud ette kahe seaduse koosmõjus kohaldamisel tekkivat soolist ebavõrdsust; 6) vaieldav on kohtuotsuste seisukoht,

§ 49kohaldamisel tuli lähtuda RPKS § 7 lg-st 2.

Olukorras, kus A. Külm oli teatanud, et soovib teenistust jätkata, tulnuks talle anda võimalus jääda RPKS § 7 lg 1 alusel teenistusse. 7. Lõuna Politseiprefektuur on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Lõuna Politseiprefektuur väidab lisaks apellatsioonkaebuse vastuses esitatule järgmist: 1) kohtuotsust ei muuda seadusevastaseks see, et ringkonnakohus pole analüüsinud väiteid seoses soolise võrdõiguslikkuse seadusega. Nimetatud seadus sätestab sool põhineva ebavõrdse kohtlemise keelu puhkudeks, mil selline kohtlemine põhineb tõepoolest ainuüksi sooga seotud mitteobjektiivsetel põhjustel. A. Külma teenistussuhet ei lõpetatud tema soo tõttu, vaid seepärast,

§ 49lg 4 sätestas teenistusest vabastamise imperatiivselt.

Kuna Lõuna Politseiprefektuur on täidesaatva riigivõimu asutus, siis pole tal õigust otsustada seaduse sätte kohaldamise või kohaldamata jätmise üle; 2) soolise võrdõiguslikkuse seadus ei saa muuta seda, et tulenevalt PS §-st 11 on õigused ja vabadused teatud tingimustel piiratavad; 3) asjakohased pole kassaatori väited, et politseiteenistuse seaduse regulatsioon, mille järgi naised vabastatakse teenistusest varem kui mehed, ei oma Eesti õiguskorras analoogi, on erandlik ja ekslik. Analoogiline regulatsioon on ka piirivalveteenistuse seaduse (PVTS) § 78 lg-tes 2 ja 3 ning kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 112 lg-tes 1 ja 21; 4) kuna PolTS § 49 ei näe ette, et vanaduspensionieana tuleb mõista RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanust, siis tuleb eeldada, et seadusandja, tehes PolTS §-s 49 viite RPKS §-le 7, on pidanud silmas lähtumist RPKS § 7 loogilisest ülesehitusest selliselt, et § 7 lg 1 on üldsäte ja lg 2 erisäte, mida tuleb kohaldada nende politseiametnike puhul, kes on lõike 2 kohaldamisalas; 5) A. Külm on kassatsioonkaebuses taotlust muutnud. Kaebuses halduskohtule ja apellatsioonkaebuses palus ta tunnistada vaidlustatud käskkiri seadusevastaseks ja mõista välja ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitis. Kassatsioonkaebuses taotleb ta aga teenistusse ennistamist ja ATS § 135 lg 1 alusel teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist või alternatiivselt ATS § 135 lg 2 alusel hüvitise väljamõistmist, kui Riigikohus ei pea ennistamist võimalikuks. HKMS § 19 lg 2 kohaselt võib kaebuses esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni.

1. Politseiamet on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb haldusja ringkonnakohtule esitatud arvamuse juurde. Politseiamet väidab, et A. Külma suhtes polnud võimalust ega kohustust kohaldada RPKS § 7 lg-t
2. Kohaldamisele kuulub RPKS § 7 lg-s 2 sätestatud vanus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
3. Kolleegium kahtleb selles, kas regulatsioon, mida järgides A. Külm politseiteenistusest vabastati, on põhiseaduspärane. Kõigepealt tuleb aga lahendada küsimus, kas A. Külma kaebuse rahuldamine on võimalik politseiteenistuse seaduse alusel, algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust.
4. A. Külm on sündinud
5. jaanuaril
6. Ta vabastati politseiametniku ametikohalt politseiteenistusest Lõuna Politseiprefektuuri
7. juuli
8. a käskkirjaga. Käskkirja resolutsiooni punkti 1 järgi vabastati A. Külm teenistusest piirvanuse tõttu
9. juulist 2008 PolTS § 49 alusel. Käskkirja resolutsiooni punktis 1 ei viidata PolTS § 49 ühelegi lõikele. Käskkirja preambulas viidatakse PolTS § 49 lg-tele 2 ja
11. PolTS § 49 sätestab: "§
12. Politseiteenistusest vabastamine piirvanuse tõttu

§ 49lg 4 alusel tuli Pol

TS § 49 lg-s 3 sätestatud edasitöötamise keelu tõttu

1. a sündinud naispolitseiametnik
2. aastal politseiteenistusest vabastada nooremas eas kui
3. a sündinud meespolitseiametnik. Seejuures tuli mõlemad vabastada politseiteenistusest vanaduspensioniea saabumisel, mis RPKS § 7 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi on naiste ja meeste jaoks erinev. Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg 2 kavandab järkjärgulise naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamise selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele vanaduspensioni ea osas aastal
4. Kolleegium märgib, et vaidlusalune probleem on ajutine, kuid siiski aastaid kestev. Probleem PolTS § 49 lg 4 alusel politseiteenistusest vabastamisel lakkab kehtiva õiguse järgi olemast siis, kui
5. aastal hakatakse naiste suhtes rakendama RPKS § 7 lg 1 p 1, mis sätestab meestele ja naistele ühesuguse vanaduspensioniea. Siis koheldakse naisi ja mehi politseiteenistusest vanuse tõttu vabastamisel võrdselt.
6. Järk-järguliselt toimuva naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamise põhiseaduspärasust pole kolleegiumil põhjust kahtluse alla seada. Seepärast ei pea kolleegium RPKS § 7 lg-t 2 asjassepuutuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes. Kolleegium ei pea vajalikuks analüüsida ega sea kahtluse alla ka politseiametnike jaoks ametisoleku piirvanuse kui sellise kehtestamise põhiseaduspärasust. Piirvanuse kui sellise kehtestamise põhiseaduspärasus pole praeguse vaidluse esemeks. Kolleegium märgib, et mõne kategooria riigiametnike piirvanus võib olla vajalik ja on põhiseaduspärane seadusega sätestatud piisavate sotsiaalsete tagatiste olemasolu korral.
7. PolTS § 49 lg 4, mille alusel A. Külm politseiteenistusest vabastati, on kohaldatav üksnes koos PolTS § 49 lg-ga
8. Nende sätete lahutamatu seos on ilmselge, sest PolTS § 49 lg 4 teeb viite sama paragrahvi lõikele
9. Hoolimata sätete lahutamatust seosest on kolleegiumi arvates PSJKS § 9 lg 1 mõttes asjassepuutuvaks siiski ainult PolTS § 49 lg
10. Kui PolTS § 49 lg 3 viitaks nii nais- kui meessoost politseiametnike puhul RPKS § 7 lg 1 p-le 1, tuleks vabastamise alust sätestavat PolTS § 49 lg-t 4 kohaldada teisiti kui praegu. Seesugune olukord tekiks juhul, kui tunnistada PolTS § 9 lg 3 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda töötada naispolitseiametnikel kauem kui RPKS § 7 lg-s 2 sätestatud ikka jõudmiseni. PolTS § 49 lg-sse 4 jääv viide RPKS §-le 7 oleks küll normitehniliselt ebatäpne, kuid viite ebatäpsus oleks tõlgendamise teel hõlpsasti ületatav ega kujutaks endast põhiseaduse vastast õigusselgusetust. Järelikult tuleb asjas kontrollida PolTS § 49 lg 3 põhiseaduspärasust.
11. Ringkonnakohus käsitles PolTS § 49 lg-t 3 ja asus seisukohale, et see säte ei ole sooliselt diskrimineeriv (vt käesoleva määruse p 5 alap 11). Kassaator ringkonnakohtuga ei nõustu (vt käesoleva määruse p 6 alap 5).
12. Ringkonnakohtu arutluskäik ja põhjendused ei suuda veenda ka kolleegiumi. Arusaamatuks jääb, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine tagada kõige optimaalsemalt kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid, ning kuidas poleks meeste ja naiste jaoks võrdne piirvanus avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Nimelt kuna toimub meeste ja naiste vanaduspensioniea järk-järguline ühtlustamine, siis jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks ringkonnakohtu nähtud eesmärgi saavutamiseks oli
13. aastal põhjendatud vabastada politseiteenistusest 60 aasta ja 6 kuu vanused naised, jättes kuni 63-aastaseks saamiseni politseiteenistusse 60 aasta ja 6 kuu vanuseks saanud mehed, ning miks on
14. aastal põhjendatud vabastada naised ja mehed politseiteenistusest võrdses vanuses, s.o 63-aastaselt. Kolleegiumi arvates ei saa naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta talt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension. Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 2 alusel suurendatakse iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, 2,5% ametipalgast ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.
15. Kuna asjas ei ole tuvastatud A. Külma politseiteenistuse staaži pikkus ja A. Külm ei taotlenud halduskohtule esitatud kaebuses teenistusse ennistamist ega muutnud esitatud taotlust HKMS § 19 lg 2 kohaselt, siis ei ole võimalik lähtuda sellest, et teenistusest vabastamine puudutab A. Külma puhul õigust politseiametniku ametipensionile. Õiguslik kasu, mida A. Külm saaks PolTS § 49 lg 3 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistamisest, seisneks teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamises ja talle ATS § 135 lg-s 2 sätestatud kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse maksmises.
16. Järgides Riigikohtu praktikat põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, tuleb kontrollida üksnes seda, kas PolTS § 49 lg 3 on põhiseaduspärane osas, milles kohtleb erinevalt
17. a sündinud naisi ja
18. a sündinud mehi. Ehkki praegune vaidlus puudutab
19. a sündinud endist politsei naisametnikku, märgib kolleegium, et probleem on ulatuslikum. Probleem puudutab kõiki aastatel 1944 kuni 1952 sündinud naispolitseinikke, kuid ei piirdu üksnes naispolitseinike ja politseiteenistuse seadusega. Kaitseväeteenistuse seaduse §-le 112 ja piirivalveteenistuse seaduse §-le 78 tõttu võivad analoogilised probleemid tekkida ka kaitseväes ja piirivalves. Politseiteenistuse seadus ja piirivalveteenistuse seadus kaotavad
20. jaanuarist 2010 kehtivuse seoses
21. mail vastu võetud politsei ja piirivalve seaduse jõustumisega. Viimatinimetatud seaduse § 96 lg 3 on sisult analoogiline PolTS § 43 lg-tega 3 ja 4 ning piirivalveteenistuse seaduse § 78 lg-ga
22. Kolleegiumi arvates erinevad piirivalveteenistuse seaduse § 78 lg 3 teine lause ja politsei ja piirivalveseaduse § 96 lg 3 teine lause, milles kõneldakse üldisest pensionieast, PolTS § 49 lg-st 4 üksnes sõnastuslikult. Üldist pensioniiga, millest kõneldakse § 78 lg 3 teises lauses ja § 96 lg 3 teises lauses, praegu ei ole kehtestatud ega ka legaalterminina defineeritud. Kuna nende lõigete esimestes lausetes viidatakse teenistusaja pikendamise osas RPKS §-s 7 sätestatud ja RPKS § 7 lg-s 21 defineeritud kehtivale vanaduspensionieale, siis tuleb järeldada, et üldise pensioniea all tuleb silmas pidada praegu naiste ja meeste jaoks erinevat vanaduspensioniiga.
23. Eeltoodut arvestades on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et selle haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist ning asi tuleb HKMS § 70 lg 11 alusel anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumi arvates tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses välja selgitada, kas PolTS § 49 lg 3 on osas, milles kohtleb erinevalt
24. a sündinud naist ja samal aastal sündinud meest, kooskõlas PS § 12 lg 1 teise lausega. Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann