← Eesti

3-2-1-70-09

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-70-09 Tartu,

  1. juuni
  2. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank) hagi Mihkel Nirgi vastu viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-27562 Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank) kassatsioonkaebus 21 319 krooni 36 senti Hageja Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg Kostja Mihkel Nirgi (isikukood xxxxxxxxxxx)
  5. mai
  6. a, kirjalik menetlus
  7. Tühistada Harju Maakohtu
  8. mai
  9. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  10. jaanuari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-27562 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  12. Rahuldada kassatsioonkaebus.
  13. Tagastada Aktsiaseltsile Advokaadibüroo Tark & Ko
  14. veebruaril
  15. a Swedbank AS kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank) (hageja) esitas
  17. juulil
  18. a Harju Maakohtule hagi Mihkel Nirgi (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva viivise 21 319 krooni 36 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
  19. septembril
  20. a krediitkaardi kasutamise lepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse kostja arvelduskontoga seotud MC Standard Charge krediitkaardi limiidiga 20 000 krooni kalendrikuus. Lepingu p 5.1 kohaselt krediteeris hageja kaardiga tehtud toiminguid alates toimingu tegemise päevast kuni väljavõttel märgitud maksepäevani (iga kuu
  21. kuupäev). Kostja pidi hoolitsema selle eest, et tema arvelduskontol oleks krediitkaardiga seotud summade debiteerimiseks piisavalt vaba raha. Kostja jättis selle lepingulise kohustuse täitmata. Hageja saatis
  22. aprillil 2006 kostjale lepingu ülesütlemise teatise, milles andis kostjale võimaluse tasuda võlgnevus 14 päeva jooksul. Kostja tasus põhivõlgnevuse. Hageja lõpetas kostjaga lepingu. Kuivõrd kostja jättis kulutatud krediidilimiidi tähtaegselt tagastamata, arvestas hageja alates
  23. augustist ja
  24. septembrist 2004 lepingu p-de 5.7 ja 5.8 ning hinnakirja järgi viivist 0,2% päevas. Viivise arvestamine lõppes põhivõla täielikul tasumisel (
  25. juuni 2006). Kostja viivitas kasutatud krediidi tagasimaksmisega ligi kaks aastat ning võlgneb hagejale viivisena 21 319 krooni 36 senti (põhiosa viivis, lepingutasu viivis ja teenustasu viivis).
  26. Kostja hagi ei tunnistanud ja selgitas, et ta tasus võlgnevusest
  27. aasta novembris 9775 krooni 45 senti ja
  28. aasta veebruaris 18 190 krooni.
  29. aasta mais soovis kostja internetipangast vaadata ülejäänud võlgnevuse suurust, kuid hageja oli juurdepääsu internetipangale sulgenud. Pangakontoris teatati, et kostja krediitkaardi võlgnevus on 10 044 krooni 10 senti ning hooldustasu võlg 995 krooni. Kostja tasus kohe pangale võlgnevuse 11 039 krooni 10 senti. Kostja ei ole saanud kätte hageja
  30. aprilli
  31. a teatist. Kui ka hageja sellise teate saatis, teavitas ta kostjat viivise nõudmise kavatsusest ligi kaks aastat pärast võlgnevuse tekkimist. Võlgnevus tekkis väidetavalt
  32. augustil ja
  33. septembril 2004, hagiavaldus esitati
  34. aasta juulis. Selline hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja on kaotanud oma nõudeõiguse, sest ta ei nõudnud kostjalt viivist kohe pärast rikkumise avastamist ega teatanud viivitamatult, et tal on sellise nõude esitamise kavatsus. Lepingu p 5.7, mis seob viivisemäära hinnakirjaga, mida pank saab oma äranägemist mööda igal ajal muuta, ei vasta headele kommetele ning on seetõttu tühine. Hageja esitatud hinnakirjast ei nähtu, millal see kehtis, samuti ei ole dokumendil kostja allkirja. Hageja on sõlminud kostjaga tarbijakrediidilepingu, lepingu p-d 5.1 ja 5.7 on tühised tüüptingimused. Hageja nõue on alusetu, sest lepingust ei nähtu kostja kohustuse täitmise tähtaeg. Hageja esitatud viivisenõue on põhjendamatult suur.
  35. Harju Maakohus jättis
  36. mai
  37. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et
  38. septembril
  39. a sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu alusel andis hageja kostja kasutusse MC Standard Charge krediitkaardi nr 5450330000682927, mis oli seotud arvelduskontoga nr
  40. Krediitkaart võimaldas kostjal kasutada ühes kalendrikuus 10 000 krooni suurust sularahalimiiti ja 20 000 krooni suurust krediidilimiiti. Kostja tegi krediitkaardiga tehinguid 38 829 krooni 40 sendi eest. Kostja tasus ajavahemikus
  41. september 2004 kuni
  42. juuni 2006 hagejale krediitkaardiga tehtud tehingute eest kokku 38 829 krooni 40 senti. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tasus
  43. juunil
  44. a lepingutasuvõlgnevuse 300 krooni, teenustasuvõlgnevuse 447 krooni 50 senti ning menetlustasu 200 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 sätestavad hea usu põhimõtte järgimise kohustuse. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud, kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine, samuti ei tohi lepingupooled käituda vastuoluliselt. Hageja viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja vande all antud seletustega on tõendatud, et hageja ei nõudnud kostjalt enne hagiavalduse esitamist kordagi viivise tasumist. Kostja ei saanud kätte hageja väidetavalt saadetud teateid võlgnevuse kohta. Hageja ei ole kostja seletust ümber lükanud. Hageja
  45. oktoobri
  46. a kinnituskiri selle kohta, et hageja saatis kostjale kaks lihtkirja, ei lükka ümber kostja seletust selle kohta, et teda kordagi viivisenõudest ei teavitatud. Sellest, et kirjad välja saadeti, ei saa järeldada, et kostja sai need kätte. Hageja ei ole pidanud vajalikuks saata kostjale ühtegi teadet tähitud postiga. Hageja ei ole vaidlustanud ka seda, et pooled kohtusid korduvalt teiste vaidluste tõttu. Seega oli hagejal võimalus teavitada kostjat oma viivisenõude maksmapanemisest. Panga ja kliendi suhe on eriline usaldussuhe, milles pangale esitatakse kõrgendatud nõudmisi. Õigust ei või kuritarvitada. Kuivõrd vaatamata sellele, et pooled olid pidevas kontaktis, ei ole hageja enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist nõudnud, võis kostja põhjendatult aru saada, et hageja on viivisenõude esitamisest loobunud. Viivise tasumise kohustusest ei teavitanud kostjat
  47. juunil
  48. a ka panga töötaja. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks teatanud kostjale lepingust tulenevatest lisakohustustest pärast seda, kui kostja tasus
  49. juunil
  50. a võlgnevuse. Hageja on käitunud vastuoluliselt ja viivisenõude maksmapanemine hagiavalduses on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd hageja on kaotanud õiguse kostja vastu viivisenõude maksmapanekuks, ei ole vajalik anda hinnangut poolte ülejäänud väidetele ja vastuväidetele.
  51. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  52. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  53. jaanuari
  54. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel korrata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Olukorras, kus õigustatud isik ei ole enne hagi esitamist (nt läbirääkimiste käigus) kordagi viivist nõudnud, võib võlgnikul kujuneda arusaam, et õigustatud isik on viivisenõude esitamisest loobunud. Kui õigustatud isik otsustab hiljem siiski viivisenõude kasuks, võib olla tegemist õigustatud isiku vastuolulise käitumisega, mis võib omakorda tuua kaasa viivisenõude esitamise vastuolu hea usu põhimõttega. Maakohus tuvastas
  55. juuni
  56. a maksekorraldusega ning kostja vande all antud seletusega, et hageja ei ole enne hagi esitamist oma töötajate kaudu kostjale viivisenõudest teatanud ja selle tasumist nõudnud. Kostja ei ole kätte saanud ka hageja väidetavalt kostjale saadetud
  57. aprilli
  58. a kirja viivise tasumise nõudega ning viivisest ei teatanud talle ka
  59. juunil
  60. a panga töötaja, kui kostja tasus talle teatatud võlgnevuse. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja
  61. oktoobri
  62. a kinnituskirjaga, mille kohaselt saatis hageja kostjale
  63. augustil ja
  64. septembril
  65. a kaks lihtkirja. Need ei lükka ümber kostja seletust selle kohta, et teda ei ole enne hagi esitamist viivisenõudest teavitatud. Ka ei nõuta nimetatud kirjades viivist, vaid kogunenud krediitkaardimaksete võlgnevuse tasumist. Hageja käitumisest tulenevalt sai kostja pärast võlgnevuse tasumist põhjendatult aru, et ta on krediitkaardiga seotud kohustused täielikult täitnud. TsMS § 229 lg 2 järgi on põhjendamatu hageja väide, et kostja kui kohustatud isiku seletust ei saa tõendina arvestada. Hageja viide AS Hansapank üldtingimuste p-le 5.1.4 on asjakohatu, sest oluline on viivisenõude tegelik teatavakstegemine (esitamine), mitte teadete kokkuleppeline kättesaaduks lugemine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  66. Kassatsioonkaebuses palub hageja nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kui jättis otsuse olulises osas põhjendamata. Kohtud on rajanud oma otsused sellele, et hageja ei teavitanud kostjat enne hagi esitamist viivisenõudest. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks eelistatakse eeltoodu tuvastamisel kostja vande all antud ütlusi hageja esitatud kirjadele ja teistele tõenditele, k.a poolte vahel varem väljakujunenud tavadele. Ringkonnakohus ei põhjenda, miks on hageja viide üldtingimuste p-le 5.1.4 asjakohatu. Kostja oli viivise arvestamisest teadlik ning jätkuv kohustuse täitmisega viivitamine ja võla märkimisväärselt hilisem tasumine ei saanud tekitada temas arvamust, et viivist ei pea tasuma. Arvestades finantsalal tegutsemise tavasid ja praktikat, on viivise nõudmine krediidi tagastamata jätmise korral tavapärane ja see ei saanud olla kostjale üllatuslik. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjale saadetud krediitkaardivõlgnevuse väljavõtetes ei nõutud viivist, vaid kogunenud krediitkaardimaksete võlgnevuse tasumist. Samas nähtub toimiku materjalidest, et kostjale saadetud väljavõttes nõudis hageja ka viivise ning võla menetlemise tasu maksmist. Kohtud ei ole tuvastanud hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist, st käitumist, millest oleks võimalik järeldada, et viivisenõude esitamise eesmärgiks oli kostjale kahju tekitamine ning hageja on viivise nõudmisel oma õigusi kuritarvitanud. Kohtud ei analüüsinud ka kostjapoolset lepingu rikkumist, kohustuse täitmise põhimõtteid ja viivisenõude esitamise materiaalõiguslikke eeldusi. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 6 lg-t 1, kui leidis, et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt. Viivise nõudest teavitamine ei ole viivisenõude esitamise eelduseks. Kohtud on tuginenud Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad nõude ebamõistlikult pika aja jooksul maksmapanekut. Nendele lahenditele tuginemine ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole oma õigusi kuritarvitanud ega venitanud pikka aega nõude maksmapanekuga. Hageja saatis enne hagi esitamist nii
  67. aastal kui ka
  68. aastal kostjale kirjaliku teatise viivisenõude kohta. Hageja on esitanud viivisenõude mõistliku aja jooksul ning seaduses sätestatud aegumistähtaega järgides.
  69. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  70. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  71. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitanud, tasudes kogu põhivõlgnevuse
  72. juunil
  73. a. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni viivist või on ta selle õiguse kaotanud.
  74. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et hageja on käitunud vastuoluliselt ja seetõttu on viivisenõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja on oma nõudeõiguse minetanud. Seetõttu ei andnud maakohus hinnangut poolte ülejäänud väidetele ja vastuväidetele. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega.
  75. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi
  76. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu oma varasemale praktikate, mille kohaselt aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt
  77. jaanuari
  78. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23;
  79. juuni
  80. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Samuti osutas Riigikohus
  81. oktoobril
  82. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 tehtud otsuse p-s 27, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium selgitas, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt
  83. detsembri
  84. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16;
  85. novembri
  86. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16;
  87. märtsi
  88. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17).
  89. Kuna kostja väitis, et hageja viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, tuli kohtutel tuvastada need erandlikud asjaolud, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud oma õigust viivist nõuda heauskselt. Kohtud leidsid, et hageja ei ole enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist nõudnud, mistõttu võis kostja põhjendatult hageja käitumisest aru saada, et ta on viivisenõudest loobunud. Kohtud leidsid, et selliselt on hageja käitunud kostja suhtes vastuoluliselt. Maakohus märkis ka, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada ega käituda eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Samas pole maakohus ega ringkonnakohus põhjendanud, milles seisnes hageja õiguse kuritarvitamine või käitumine eesmärgiga tekitada kahju.
  90. Kolleegium põhjendab oma eeltoodud seisukohta järgmiselt. Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Järeldust, et hageja on oma nõudest loobunud, ei saa tuletada sellest, et pangatöötaja ei teavitanud
  91. juunil
  92. a kostjat viivise tasumise kohustusest ning poolte varem peetud läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku poolte sõlmitud lepingus (määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingus). See leping on tavapärane krediidiasutusega sõlmitav leping, kus krediidisaaja peab arvestama raha tagasimaksmisega viivitamise korral (s.o täitmisega viivitamisel) viivise tasumise kohustusega. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kolleegiumi arvates oleks hageja käitunud vastuoluliselt nt juhul, kui ta
  93. juuni
  94. a kohtumisel või varasematel läbirääkimistel viidanuks võimalusele, et kui kostja tasub põhivõla ja intressid, siis kostjalt viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem üllatuslikult viivisenõude. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist.
  95. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Seega rajasid kohtud ekslikult oma järeldused eelkõige sellele, et kostja ei saanud enne hageja kohtusse pöördumist teateid võlgnevuse kohta. Hageja leiab siinkohal õigesti, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult analüüsimata AS Hansapank üldtingimuste p 5.1.4, milles pooled leppisid kokku, millal loetakse nende vahetatud teated kätteantuks. Kuivõrd hageja õigus nõuda viivist ei sõltunud kostja eelnevast teavitamisest, pole aga viidatud tõendi hindamine asja lahendamise seisukohast oluline. Hageja on teinud kassatsioonkaebuses eksliku järelduse, et ringkonnakohus rikkus asja menetlemisel ka kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi.
  96. Kuivõrd kohtute seisukoha järgi jäi haginõue rahuldamata seetõttu, et hageja on oma õiguse viivisenõude maksmapanekuks kaotanud, ei hinnanud kohtud poolte ülejäänud väiteid ja vastuväiteid. Seetõttu tuleb asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtul tuleb otsustada hagi rahuldamise üle, analüüsides poolte väiteid ja vastuväiteid, mis jäid senises menetluses käsitlemata. Vastuses hagiavaldusele ja kohtule esitatud seisukohtades leidis kostja, et lepingu p 5.7 ei vasta headele kommetele ning on seetõttu tühine. Ka ei nähtu hageja esitatud hinnakirjast, millal see kehtis, ning dokumendil ei ole kostja allkirja. Kostja arvates on temaga sõlmitud tarbijakrediidileping ning lepingu p-d 5.1 ja 5.7 on tühised tüüptingimused. Kostja pidas hageja nõuet alusetuks lisaks seetõttu, et lepingust ei nähtu kostja kohustuse täitmise tähtaeg. Samuti leidis kostja, et viivisenõue on põhjendamatult suur.
  97. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
  98. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud Aktsiaselts Advokaadibüroo Tark & Ko. TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Hageja on teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Aktsiaselts Advokaadibüroo Tark & Ko arvelduskontole. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.