RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-42-09 1

) § 12 lg 1 p 5 (taotlus põhineb välislepingul) alusel. Taotleja on sündinud

1. märtsil 1958 Venemaal, saabus Eestisse
2. aastal seoses abiellumisega, ta on kodakondsuseta isik ja tal puudub välisriigi reisidokument. KMA
3. oktoobri
4. a otsusega nr 20041362 keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa ja välismaalase passi andmisest

§ 12

lg 4 p 1, § 12 lg 9 p 1 ja § 12 lg 10 p 1 ning isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 12 lg 1 ja § 27 lg 1 alusel. KMA

1. aprilli
2. a otsusega nr 20051091 uuendati N. Lutsenko tähtajalise elamisloa taotluse menetlus ja tunnistati KMA
3. oktoobri
4. a otsus kehtetuks osas, millega keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa andmisest

§ 12lg 4 p 1 alusel.

KMA

1. septembri
2. a otsusega nr 20051250 keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa ja välismaalase passi andmisest

§ 12

lg 9 p 1, § 12 lg 10 p 1, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 9 ning ITDS § 12 lg 1 ja § 27 lg 1 alusel. Tallinna Halduskohtu

1. septembri
2. a otsusega jäeti N. Lutsenko kaebus KMA
3. septembri
4. a otsuse nr 20051250 tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1138 rahuldati N. Lutsenko apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu
7. septembri
8. a otsus ja KMA
9. septembri
10. a otsus nr
12. KMA
13. septembri
14. a otsusega nr 20071399 keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa ja välismaalase passi andmisest

§ 12

lg 9 p 3, § 12 lg 10 p 1 ja VSS § 29 lg 1 p 9 ning ITDS § 12 lg 1 ja § 27 lg 1 alusel järgmistel põhjendustel: 1) tähtajalise elamisloa andmise taotlus ei ole põhjendatud (

§ 12lg 9 p 3).

Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Taotleja viidatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) ei taga isikule õigust asuda elama teise riiki. Ka põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. N. Lutsenko saabus Eestisse 1999. a, kuid ta ei ole viibinud Eestis pikaajaliselt Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, sest ta pole elanud Eestis seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul enne taotluse esitamist. Asjaolu, et ta saabus Eestisse ja sai siin pettuse teel Eesti kodaniku staatuse ja rajas kodu, ei anna talle õigust Eestisse jäämiseks ja elamisloa saamiseks. Tal on võimalik elada Ukrainas. Tähtsust ei oma see, et N. Lutsenko on Ukrainast välja kirjutatud ega oma seal elamispinda. Tal on võimalik elamispind soetada ja elada Ukrainas. Omandiõiguse käsutamisel ja ettevõtlusega tegelemisel võivad Eestist lahkumisel kaasneda ebamugavused, kuid selline olukord on tingitud N. Lutsenko tegevusest ega saa olla aluseks elamisloa andmisele; 2)

§ 12

lg 10 p 1 kohaselt võib välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev asjaolu. VSS § 29 lg 1 p 9 alusel võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui välismaalane on esitanud valeandmeid Eesti kodakondsuse taotlemisel. N. Lutsenko suhtes esineb sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev asjaolu - ta lisas

1. aastal kodakondsuse taotlusele valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi: abikaasa sünnitunnistuse ja tõendi abikaasa ema sündimise kohta Irboska vallas Petserimaal; 3) kuna tähtajalise elamisloa taotlus jääb rahuldamata, puudub alus välismaalase passi väljastamiseks ja pole ka tõendatud, et taotlejal ei ole võimalik välisriigi reisidokumenti saada. KMA
2. novembri
3. a vaideotsusega nr 29-07 jäeti N. Lutsenko vaie rahuldamata.
4. N. Lutsenko esitas Tallinna halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada KMA
5. septembri
6. a otsus nr
7. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) KMA otsus on vastuolus Riigikohtu
8. mai
9. a otsusega asjas nr 3-3-1-21-01, mille kohaselt elamisloa andmata jätmine, millega kaasneb välismaalase kohustus lahkuda Eestist, võib riivata mõnda põhiõigust või vabadust, mida kaitseb põhiseadus ja konventsioon. Selliseks õiguseks võib olla ka PS §-s 26 ja EIÕK art-s 8 sätestatud õigus eraelu puutumatusele. Nimetatud õigus ei kaitse üksikisikut üksnes riigi õigusvastase tegevuse eest, milleks elamisloa andmisest keeldumine ei ole, vaid annab õiguse kandjale kaitseõiguse nõuda, et riik tema puutumatuse tagaks. Eraeluna ei ole põhiseaduses kaitstud üksnes perekondlikud suhted, vaid ka muud sotsiaalsed suhted ühiskonna teiste liikmetega. Kui nimetatud põhiõiguse, samuti omandi kasutamise põhiõiguse piirangud ei ole proportsionaalsed elamisloa andmisest keeldumist õigustavate eesmärkidega, siis tuleneb elamisloa andmise õiguslik alus põhiseadusest või sarnast kaitset pakkuvast välislepingust, näiteks konventsioonist; 2) KMA otsus on vastuolus ka Tallinna Ringkonnakohtu
10. jaanuari
11. a otsusega asjas nr 3-051138, et Eestis asuva vara võõrandamise võimaluse tuvastamine ei ole piisav, et pidada elamisloa andmata jätmist õiguspäraseks; 3) tuvastanud valeandmete esitamise fakti, keelduti elamisloa andmisest, kaalumata, kas

§ 12lg 10 p 1 kohaldamine on põhjendatud ja proportsionaalne.

Eestis elab palju välismaalasi, kelle Eesti kodaniku passid tühistati kaebajaga sarnastel tingimustel, kuid neile anti erandina elamisluba Eestis elamiseks. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine, kas isiku põhiõigused kaaluvad üles avaliku huvi elamisloa mitteandmiseks, on selline menetlusnormide rikkumine, mis toob kaasa haldusakti tühistamise; 4) elamine ilma elamisloata tekitab kaebajale vaimset valu ja kannatusi. Väljasaatmise korral on ta sunnitud elama kodutuna, kuna peale Tallinna pole tal mujal elukohta. Eestis on tal maja ja tegutsev äriettevõte, mis tagab talle sissetuleku. Ta elab Eestis kaheksa aastat ja sidemed päritoluriigiga on katkenud. Ta on määratlemata kodakondsusega isik. Alates Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamisest

1. aastal elab ta ilma seadusliku aluseta ja kehtiva isikut tõendava dokumendita. Kaebaja on Ukrainast välja kirjutatud
2. aastal ja tal ei ole seal elamispinda. Ta esitas KMA-le
3. aastal vastavad tõendid, kuid neid ei arvestatud. Kuna kaebajal on kindlad sidemed Eestiga, on ta EIÕK art-te 3 ja 8 kaitse all. EIÕK art 8 alusel on igaühel õigus sellele, et austatakse tema era- ja perekonnaelu. Konventsiooni rakendamise praktikas on seda sätet kohaldatud välismaalaste väljasaatmise juhtudel. Tulenevalt konventsiooni rakendamise praktikast tuleb sellisele välismaalasele anda õiguslik alus riigis viibimiseks ja selle välismaalase võib riigist välja saata ainult juhul, kui ta kujutab endast ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele; 5) kaebaja tegeleb Eestis elamise seadustamisega detsembrist
4. Elamisloa andmisest järjepidev keeldumine isikule, kellel puudub kodakondsus ja kelle ainus elukoht asub Eestis, võib koostoimes õiguse riivamisega mõistliku aja jooksul asja otsustamisele rikkuda ka EIÕK art-t 3, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada; 6) kaebaja ei saa riigi tegevuse tõttu elamisluba Eestis viibimiseks ja samal ajal pole tal võimalik asuda elama väljaspool Eestit. Kaebaja ei saa ilma elamisloata asuda tööle ja elab juba aastaid sunniviisilise deporteerimise hirmus. Elamisloa andmisest keeldumist ja sellele järgnevat väljasaatmist tuleb käsitada psühholoogilise piinana ja alandava kohtlemisena.
5. Tallinna Halduskohtu
6. juuni
7. a otsusega tühistati KMA
8. septembri
9. a otsus nr 20071399 järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja viidatud EIÕK art 8 ja PS § 26 sätestavad igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigikohtu
10. märtsi
11. a otsuses asjas nr 3-3-1-10-03 leiti, et õigus perekonnaelule ja õigus eraelule on kaks iseseisvat õigushüve, mille kaitsealad võivad osaliselt kattuda. Olenevalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine riivata kas isiku õigust perekonnaelule või õigust eraelule, mille mõlema kaitse on sätestatud põhiseaduse §-s 26; 2) rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. EIÕK art-st 8 ei tulene isikule õigust asuda elama teise riiki. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Tegemist ei ole ka perekonna taasühinemisega, kuna kaebaja abikaasa ja poeg Jevgeni on Eestist lahkunud augustis
12. Kaebaja ei ole Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses viibinud Eestis pikaajaliselt, kuna ta ei ole Eestis elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul enne taotluse esitamist. Kaebaja elab Eestis alates
13. oktoobrist 2003 ilma seadusliku aluseta; 3) Riigikohtu
14. mai
15. a otsuse asjas nr 3-3-1-21-01 kohaselt võib elamisloa andmata jätmine, millega kaasneb välismaalase kohustus lahkuda Eestist, riivata mõnda põhiõigust või vabadust, mida kaitseb põhiseadus. Tallinna Ringkonnakohtu
16. jaanuari
17. a otsuses asjas nr 3-05-1138, millega tühistati KMA
18. septembri
19. a otsus nr 20051250 kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse suhtes, märgiti p-s 11 järgmist: "Ringkonnakohtu arvates eeldab elamisloa andmisest keeldumine kaalumist, kas avalikud huvid elamisloa andmisest keeldumiseks, sh eesmärk vältida Eestisse elama asumiseks valeandmeid esitanud isikute Eestisse elama jäämine, kaaluvad üles isiku põhiõigused. Kui apellandil eraelulisi suhteid, mis õigustaks talle elamisloa andmist, Eestis ei ole, on kohane õiguslik alus elamisloa andmisest keeldumiseks

§ 12

lg 9 p 3, mille kohaselt elamisloa andmisest keeldutakse, kui elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Põhjendatuse hindamisel tuleb sisustada määratlemata õigusmõiste, mis eeldab põhiõiguse piirangu proportsionaalsuse hindamist ja seega isiku põhiõiguse ja avaliku huvi kaalumist." Seega tuli tuvastada, kas kaebajal on selliseid eraelulisi suhteid, mis õigustaksid talle elamisloa andmist ja kaaluda, kas kaebaja põhiõigus eraelu puutumatusele kaalub üles avaliku huvi elamisloa mitteandmiseks. KMA on otsuses möönnud kaebajal eraelulisi suheteid Eestis, sh kodu rajamist, omandit ja ettevõtlusega tegelemist, kuid ei ole hinnanud, milles seisneb avalik huvi kaebajale elamisloa andmisest keeldumiseks ja kas see on ülekaalukas võrreldes kaebaja põhiõigusega eraelu puutumatusele; 4) kohus tuvastas e-kinnistusraamatust, et kaebaja omab Tallinnas, Kristiine linnaosas kinnisasja katastritunnusega 78407:701:3732. Äriregistri teabesüsteemi andmetel ei kuulu kaebajale ühtegi äriühingut ega osalust äriühingus. KMA ei ole kontrollinud kaebaja väiteid tema eraeluliste suhete kohta Eestis ja sellest tulenevalt ei oleks saanud asjakohaselt kaaluda kaebaja eraelulisi suhteid ja avalikke huve; 5) kuna asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas Eesti kodakondsuse taotluse esitamisel valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi, on viide

§ 12lg 10 p-le 1 kohane.

Samas annab

§ 12

lg 10 p 1 KMA-le otsustusdiskretsiooni, kus KMA võib, kuid ei pea, välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest keelduma. Otsuses on üksnes tuvastatud kaebaja poolt valeandmete esitamine. Otsusest ei nähtu, et KMA on kaalutlusõigust teostanud. Otsusest ei nähtu, milliste avalike huvide kaitseks on valitud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine; 6) Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsuse asjas nr 3-05-1138 p-s 12 leiti: "Kaalutlusõiguse teostamata jätmine, kas isiku põhiõigused kaaluvad üles avaliku huvi elamisloa mitteandmiseks, on selline menetlusnormide rikkumine, mis toob kaasa haldusakti tühistamise. Kohus ei saa asuda seejuures haldusorgani asemele ja hinnata, milles seisneb avalik huvi elamisloa andmisest keeldumiseks ja kas see on ülekaalukas võrreldes apellandi põhiõigusega eraelu puutumatusele. Üksnes asjaolu tuvastamisel, et apellandil ja tema perekonnaliikmetel on võimalik asuda elama teise riiki, ei ole kaalutud avalikke huve kaebuse esitaja põhiõigustega." KMA on viidatud kohtuotsuse seisukohti ignoreerinud, jättes otsuses vajalikul määral tuvastamata kaebaja eraelulised suhted Eestis ja hindamata, milles seisneb avalik huvi elamisloa andmisest keeldumiseks ja kas see on ülekaalukas võrreldes kaebaja põhiõigusega eraelu puutumatusele. Kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu tuleb otsus tühistada.
3. KMA apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja jätta N. Lutsenko kaebus rahuldamata.
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus kohtuotsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist: 1) halduskohus on põhjendatult heitnud KMA-le ette kaebaja väidete kontrollimata jätmist tema eraeluliste suhete kohta Eestis ja kaalutlusõiguse teostamata jätmist; 2) KMA
5. septembri
6. a otsusest nähtuvalt on kaebaja väitnud nii
7. juuni
8. a kui ka
9. juuli
10. a vastuväidetes, et tema tähtajalise elamisloa taotlus tugineb välislepingule, pidades silmas EIÕK art-t 8 (igaühe õigus eraelu puutumatusele) ja EIÕK art-t 3 (keelab piinamise, ebainimlikult või alandavalt kohtlemise), samuti PS § 26 (põhiõigus eraelu puutumatusele). Kaebaja põhjendas otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetluse
11. juuli
12. a vastuväidetes oma kindlaid sidemeid Eestiga isikliku maja ja sissetulekut tagava äriettevõtte omamisega; 3) seega on kaebaja tähtajalise elamisloa taotlemisel tuginenud eelkõige konventsioonist ja põhiseadusest tulenevale õigusele eraelu puutumatusele ja taotlenud riigilt selle õiguse tagamist. Kui kaebaja vastuväidetest ei nähtunud piisava selgusega, milliseid eraelulisi suhteid kaebaja silmas pidas, oleks KMA pidanud nõudma kaebajalt täiendavaid selgitusi, sest tegemist on tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel olulist tähtsust omava asjaoluga. KMA oleks pidanud kaebaja põhiõiguse riive väite kontrollimiseks tegema kindlaks, kas kaebajal on selliseid eraelulisi suhted Eestis, mis õigustavad talle elamisloa andmist ja mida elamisloa andmisest keeldumine võib piirata; 4) elamisloa andmisest keeldumine eeldab kaalumist, kas avalikud huvid elamisloa andmisest keeldumiseks, sh eesmärk vältida Eestisse elama asumiseks valeandmeid esitanud isikute Eestisse elama jäämine, kaaluvad üles isiku põhiõigused. Kui kaebajal ei ole Eestis eraelulisi suhteid, mis õigustaks talle elamisloa andmist, on kohane õiguslik alus elamisloa andmisest keeldumiseks

§ 12

lg 9 p 3, mille kohaselt elamisloa andmisest keeldutakse, kui elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud; 5) KMA

1. septembri
2. a otsuses leiti, et kaebaja viidatud EIÕK art-d 3 ja 8 ei taga isikule õigust asuda elama teise riiki ning ka põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Otsusest ei nähtu, et KMA on teinud kindlaks, kas kaebajal on üldse selliseid eraelulisi suhted Eestis, mis õigustavad talle elamisloa andmist, või mitte. Jättes eelnimetatud suhete olemasolu tuvastamata, ei saanud KMA vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule otsuses ka hinnata otsuse mõju kaebaja põhiõigusele - õigusele eraelu puutumatusele; 6) KMA eksib, väites, et halduskohus pidas kaebajale tähtajalise elamisloa andmist tingivaks asjaoluks vara ja ettevõtte omamist. Halduskohus pidas omandi ja ettevõtlusega tegelemist puudutavate asjaolude kontrollimist KMA poolt oluliseks kaebaja eraelulistele suhetele hinnangu andmise seisukohast. Ringkonnakohtu arvates omavad need asjaolud tähtsust eelkõige hinnangu andmisel kaebaja väidetele omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse põhiõiguse riive kohta; 7)

§ 12

lg 10 p 1 (koosmõjus VSS § 29 lg 1 p-ga 9) näeb ette elamisloa andmise otsustamisel kaalutlusõiguse. KMA

1. septembri
2. a otsuses on piirdutud kaebaja poolt Eesti kodakondsuse taotluse esitamisel valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tuvastamisega. Otsusest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist (milliste avalike huvide kaitseks on valitud selline meede nagu tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ja miks need huvid on kaalukamad kaebaja eraelu kaitse vajadusest). Tõdemus otsuses elamisloa andmist tingivate ja põhjendavate asjaolude puudumisest on ebaõige. Ringkonnakohus märkis juba
3. jaanuari
4. a otsuses haldusasjas nr 305-1138, et kaebajal on kaitstav huvi Eestisse elama jääda ja haldusorganil tuleb seda kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel kaaluda; 8) halduskohus ei ole

§ 12

lg 9 p 3 ja § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel eksinud ning on tühistanud õigesti KMA otsuse menetlusnormide olulise rikkumise (kaalutlusõiguse teostamata jätmise) tõttu. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata, milles seisneb avalik huvi elamisloa andmisest keeldumiseks ja kas see on ülekaalukas võrreldes kaebaja põhiõigustega; 9) kaebajal pidi olema piisav alus kahelda tema abikaasa õiguses saada Eesti kodaniku pass, kuna ta oli Ukrainas elades suhelnud abikaasa vanematega ja teadis, et abikaasa ema nimi on Anna, mitte Nadežda (Štšeglova), nagu oli märgitud abikaasa sünnitunnistusele ja abikaasa ema kohta perekonnaseisuameti poolt

1. detsembril 1996 väljastatud tõendile; 10) kaebaja möönis kohtuistungil, et ta osales abikaasale kuulunud äriettevõttes ja talle ei kuulu äriühingut. Kaebaja tunnistas ka, et tal puuduvad tööalased suhted ja teda peab üleval poeg. Seega on alusetud kaebaja väited talle sissetulekut tagava äriühingu omamise kohta Eestis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja väidab järgmist: 1) KMA ei saa isiku asemel sisustada asjaolusid, mis võivad olla elamisloa andmise aluseks. Asjaolud, millele tuginedes välismaalane elamisluba taotleb, saab esitada taotleja ise. KMA saab hinnata vaid seda, kas isiku poolt esitatud asjaolud on sellised, mis tingivad elamisloa andmise. Vara ja äriettevõtte omamine Eestis pole käsitatav eraelulise suhtena, mis tingib N. Lutsenkole

§ 12lg 1 p 5 alusel tähtajalise elamisloa andmise; 2) N.

Lutsenko on elamisloa taotluses elamisloa andmist tingiva asjaoluna märkinud vara ja äriettevõtte olemasolu Eestis. KMA märkis

1. juuni
2. a kirjas N. Lutsenkole, et välislepingu alusel elamisloa andmine pole põhjendatud, et konventsioon iseenesest ei taga N. Lutsenkole õigust asuda elama teise riiki. Seda õigust ei anna ka põhiseadus. N. Lutsenkole anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. N. Lutsenko tugineb
3. juuli
4. a vastuses endiselt varem esitatud asjaoludele; 3) vara ja ettevõtte omamine Eestis pole käsitatav eraelulise suhtena, mis tingib elamisloa andmise. Seda juba seetõttu, et välismaalasel on võimalik omandada Eestis kinnisvara ja äriettevõte ka enne Eestisse saabumist, omamata elamisluba. Seega ei saa vara ja ettevõtte olemasolu olla soodustav tingimus elamisloa taotlemisel, kui taotlus pole põhjendatud. Välismaalaste seadus ei sätesta võimalust anda elamisluba põhjusel, et isikul on Eestis kinnisvara. Kui isikul pole Eesti riigiga muud seost kui kinnisvara ja väidetav äriettevõte, siis ei saa elamisloa andmine olla põhjendatud üksnes seetõttu, et isik on otsustanud asuda elama Eestisse. N. Lutsenkol on võimalik korraldada järelevalvet oma maja üle ka Ukrainasse tagasipöördumisel; 4) pelgalt äriettevõtte omamine ei tingi

§ 12lg 1 p 5 alusel elamisloa andmist.

Kui N. Lutsenko soovib tegelda ettevõtlusega, võib ta taotleda elamisluba

§ 12lg 1 p 11 alusel.

Tallinna Halduskohus tuvastas haldusasjas nr 3-07-2421, et äriregistri andmetel ei kuulu N. Lutsenkole ühtegi äriühingut ja tal pole osalust üheski äriühingus. Ringkonnakohtu istungil möönis N. Lutsenko, et talle ei kuulu ühtki äriühingut, ta osales abikaasale kuulunud äriettevõttes, ta tunnistas, et tal puuduvad tööalased suhted ja teda peab ülal poeg; 5) N. Lutsenkol pole Eestis seaduslikul alusel elavaid sugulasi, mistõttu ei saa konventsiooni artiklitele 3 ja 8 ning

§ 12lg 1 p-le 5 tuginev elamisloa taotlus olla põhjendatud.

N. Lutsenko on ringkonnakohtu istungil haldusasjas nr 3-07-2421 märkinud, et teda peab ülal Araabia Ühendemiraatides elav poeg. KMA on seisukohal, et abi võib poeg osutada ka juhul, kui N. Lutsenko lahkub Eestist. N. Lutsenkol on võimalik võõrandada kinnisvara Eestis ja soetada korter Ukrainas. Ebamugavused, mis võivad Eestist lahkumisel tekkida, on tingitud N. Lutsenko enda tegevusest; 6) KMA lähtus asjaoludest, mida N. Lutsenko pidas elamisloa taotluse esitamisel oluliseks ja on põhjendatult leidnud, et N. Lutsenko esitatud asjaolud ei tingi elamisloa andmist. Täiendavalt ei tulnud kontrollida, kas isiku suhtes esines mõni muu, tema poolt tõstatamata asjaolu, mis tingiks elamisloa andmise; 7) vara Eestis ja väidetav ettevõtlus pole eraeluline asjaolu, mis tingib elamisloa andmise; 8) haldusorgan pole

§ 12lg 10 p 1 kohaldamisel piirdunud fakti tuvastamisega, et N.

Lutsenko on Eesti kodaniku passi taotlemisel esitanud valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi.

§ 12

lg 10 p-s 1 ja VSS § 29 lg 1 p-s 9 sisaldub avalik huvi, et haldusorganile valeandmeid esitanud isikule pole elamisloa andmine põhjendatud, välja arvatud, kui elamisloa andmisest keeldumisel sekkutaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigustesse. Vaidlustatud otsuses on KMA märkinud, et puuduvad asjaolud, mis tingiksid ja põhjendaksid N. Lutsenkole elamisloa andmise. Selliseid asjaolusid pole haldusmenetluses tuvastatud.

1. N. Lutsenko palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning väidab järgmist: 1) jätkuvalt ebaselge on tema kuulumine Ukraina kodakondsusse. Ukraina saatkond keeldus dokumentide vormistamisest kuni N. Lutsenko õigusliku staatuse seadustamiseni Eestis. N. Lutsenko kaotas Ukraina kodakondsuse seoses Eesti kodaniku passi saamisega; 2) rikutud on õigust eraelu puutumatusele. Eraeluna on käsitatavad mitte ainult perekondlikud suhted, vaid ka muud suhted ühiskonna teiste liikmetega; 3) ei ole arvestatud, et N. Lutsenko elab viimased 10 aastat Eestis, ta kaotas igasugused sidemed Ukrainaga ja tema ainus elukoht on Eesti. Ta elab viimased aastad üksinda; 4) Ukraina saatkonna kirjas viidatakse seisukohale, mis põhineb mitu aastat tagasi saadud vastusel. Olukord võis selle aja jooksul muutuda. Saatkonna kirjaga püütakse täiendada vaidlustatud otsuse motiive. N. Lutsenko on määratlemata kodakondsusega isik; 5) elamisloa andmisest keeldumisel tuleb arvesse võtta selle tagajärgi isiku põhiõigustele. Raskeks tagajärjeks on näiteks töökoha või äriettevõtte kaotus ilma võimaluseta leida samaväärset tööd või taastada äri asukohamaal. Elamisloata elamine või võimatus asuda elama päritoluriiki on ebainimlik ja alandav kohtlemine. Elamist Eestis pole arvesse võetud. Kaalutud pole sidemeid Eestiga; 6) välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes välismaalaste seadusest, vaid ka põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
3. septembri
4. a otsuses, millega keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa andmisest, viidati välismaalaste seaduse kahele sättele, mis näevad ette erinevad, iseseisvad elamisloa andmisest keeldumise alused. Viidatud säteteks olid

§ 12

lg 9 p 3 ja § 12 lg 10 p 1.

§ 12

lg 9 p 3 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui elamisloa andmise taotlus ei ole põhjendatud.

§ 12

lg 10 p 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu aluseks olev asjaolu. 11. Ringkonnakohus leidis, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole N. Lutsenkole elamisloa andmisest keeldumisel teostanud kaalutlusõigust, pole välja selgitanud, kas N. Lutsenkol üldse on eraelulisi suhteid, mis õigustaksid elamisloa andmist, et amet pidanuks põhiõiguse riive väite kontrollimiseks kindlaks tegema, kas N. Lutsenkol on eraelulisi suhteid ja nõudma täiendavaid selgitusi (vt käesoleva otsuse p 7 alap-d 3, 5 ja 7). Analoogilisel seisukohal on ka halduskohus (vt käesoleva otsuse p 5 alap 6). Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on seisukohal, et ta saab tugineda andmetele, mida saab esitada kaebaja ise (vt käesoleva otsuse p 8 alap-d 1 ja 6). Käesolevas asjas tuleb kolleegiumi arvates lahendada eeskätt küsimused, kellel on tõendite esitamise koormis soodustava haldusakti taotlemisel ja milline peab

§ 12

lg 10 p 1 alusel elamisloa andmise üle otsustamisel olema haldusorgani aktiivsus tõendite hankimisel. Vastustest sõltub kaalumisvajadus

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel ning selles sättes silmas peetud avaliku huvi väljaselgitamise vajadus. 12. N. Lutsenko puhul oli

§ 12lg 10 p-s 1 nimetatud asjaoluks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 24.

septembri

1. a otsuse järgi see, et ta lisas
2. a Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud taotlusele valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi - abikaasa sünnitunnistuse ja tõendi abikaasa ema sündimise kohta Petserimaal. VSS § 29 lg 1 p 9 sätestab, et välismaalase suhtes võidakse kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, varjupaiga või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Halduskohus leidis selle asjaolu kohta, et vaidlust ei ole, et N. Lutsenko esitas Eesti kodakondsuse taotlemisel valeandmeid (vt käesoleva otsuse p 5 alap 5). Ringkonnakohus on kasseeritud otsuses jõudnud järeldusele, et N. Lutsenkol pidi olema piisav alus kahelda tema abikaasa õiguses saada Eesti kodaniku pass (vt käesoleva otsuse p 7 alap 9). 13.

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamise osas leidis aga halduskohus, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsusest ei nähtu, et amet on teostanud kaalutlusõigust ning milliste avalike huvide kaitseks on valitud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine (vt käesoleva otsuse p 5 alap 5). Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga (vt käesoleva otsuse p 7 alap 7). 14.

§ 12lg 10 p 1 on sõnastatud kaalutlusõiguse kasutamist eeldava sättena.

Nimelt sätestab

§ 12lg 10 p 1 järgmist: "

§ 12lg 4 p-st 1, mis sätestab järgmist: "

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel on märgitud, et puuduvad asjaolud, mis tingiksid ja põhjendaksid N. Lutsenkole elamisloa andmise. Sellesisuline lause on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse kokkuvõtvas lõigus. Selles lõigus konstateeritakse, et eeltoodud asjaolusid arvestades leiab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et N. Lutsenkole tuleb elamisloa andmisest keelduda

§ 12

lg 9 p 3 ja § 12 lg 10 p 1 alusel, kuna käesoleval ajal on elamisloa taotlus põhjendamata: puuduvad asjaolud, mis tingiksid elamisloa andmise ning isik on esitanud 2000. a kodakondsuse taotlemisel valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi. Vaatlusalune lause puudutab

§ 12lg 9 p 3 kohaldamist.

Seega on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsusest nähtuvalt N. Lutsenkole

§ 12

lg 10 p 1 alusel tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise ainsaks põhjuseks see, et N. Lutsenko esitas Eesti kodakondsuse taotlemisel valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi. Kaalutlusõiguse teostamist või N. Lutsenko esitatud andmete arvesse võtmist

§ 12lg 10 p 1 kohaldamisel vaidlustatud otsusest ei nähtu.

16. Kolleegium lahendab kõigepealt küsimuse, kas

§ 12lg 10 p 1 alusel N.

Lutsenkole elamisloa andmisest keeldumine ilma kaalutlusõigust kasutamata toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise

§ 12lg 10 p 1 kohaldamise osas.

Kolleegium on alljärgnevatel põhjendustel seisukohal, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel ei ole ilmtingimata ja alati aluseks, et tühistada otsus, millega selle sätte alusel jäeti elamisloa taotlus rahuldamata.

1. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 3 sätestab: "Menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata." Kolleegium märgib, et selle kohustuse täitmata jätmisel võib soodustava haldusakti andmise taotluse rahuldamata jätta.
2. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel ei too tulenevalt HMS § 38 lg 3 teisest lausest kaasa otsuse tühistamist näiteks siis, kui elamisloa (soodustava haldusakti) taotleja ei ole haldusorganile teinud teatavaks kaalumist vajavaid asjaolusid. Kui taotleja pole haldusorganile kaalumiseks midagi andnud, siis ei saa ta ka kaalumata jätmist ning

§ 12

lg 10 p-s 1 silmas peetud avaliku huvi välja selgitamata jätmist hiljem vaidlustada. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel ei too kaasa otsuse tühistamist ka näiteks siis, kui haldusakti taotleva isiku poolt esitatud tõendite ja väidete hindamine poleks ilmselgelt saanud tuua kaasa otsust anda taotlejale elamisluba. Kolleegiumi arvates on N. Lutsenko puhul tegemist sellise olukorraga. 19. HMS § 38 lg 3 teises lauses sätestatud õigust ei tohi haldusorgan siiski meelevaldselt kasutada. Seda õigust tuleb kasutada mõõdupäraselt. HMS § 38 lg 3 ei vabasta haldusorganit täielikult soodustava haldusakti andmise üle otsustamisel tõendite kogumise kohustusest. Kuid haldusorganilt nõutav aktiivsus uurimispõhimõtte rakendamisel on

§ 12

lg 10 p-s 1 nimetatud isikute puhul märgatavalt väiksem kui isikute puhul, kelle suhtes ei esine selles sättes nimetatud asjaolu.

§ 12

lg 10 p-s 1 nimetatud isik peab taotluse esitamisel ära näitama, et tal on ülekaalukas erahuvi ning esitama tõendid oma erahuvi kohta või taotlema selliste tõendite hankimist haldusorgani poolt, kui isik ise ei saa tõendeid hankida. Kolleegium märgib, et ka selliste erahuvide selge äranäitamata jätmise puhul peab haldusorgan siiski ilmutama tavapärasest suuremat aktiivsust, kui on asjaolusid, mis ilmselgelt viitavad taotleja kogenematusele või sellele, et ta muudel tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, näiteks kõrge ea tõttu, ei suuda oma huve haldusmenetluses esitada. Kolleegium on seisukohal, et asja materjalidest ei nähtu, et N. Lutsenko puhul pidanuks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ilmutama tõendite kogumisel suuremat aktiivsust. 20. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on käsitlenud väiteid, millega N. Lutsenko haldusmenetluses põhjendas elamisloa vajadust, mitte

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel, vaid

§ 12lg 9 p 3 kohaldamisel.

Sellest hoolimata saab kolleegium kontrollida seda, kas nende väidete käsitlemata jätmine

§ 12lg 10 p 1 kohaldamisel sai mõjutada otsust N.

Lutsenko kasuks.

1. N. Lutsenko põhjendas otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetluses
2. juuli
3. a vastuväidetes oma kindlaid sidemeid Eestiga kodu, isikliku maja ja sissetulekut tagava äriettevõtte omamisega. Need väited esitas N. Lutsenko vastuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
4. juuni
5. a kirjale, milles Kodakondsus- ja Migratsiooniameti informeeris N. Lutsenkot, et ta ei saa elamisluba välislepingu alusel, et seadus keelab talle kui kodakondsuse taotlemisel valeandmeid esitanud isikule elamisluba anda. Mingeid täpsustavaid andmeid või tõendeid maja ning äriühingu kohta N. Lutsenko Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ei teatanud.
6. N. Lutsenko haldusmenetluses esitatud paljasõnaline väide talle äriühingu kuulumise kohta pole kohtumenetluses kinnitust leidnud. Ringkonnakohus leidis, et kohtumenetluse käigus on N. Lutsenko möönnud, et talle ei kuulu äriühingut ega osalust äriühingus. Kaebaja tunnistas ka, et tal puuduvad tööalased suhted ja teda peab üleval poeg. Seega on alusetud kaebaja väited talle sissetulekut tagava äriühingu omamise kohta Eestis (vt käesoleva otsuse p 7 alap 10). Järelikult ei oleks N. Lutsenko väite talle kuuluva äriühingu olemasolust kaalumine

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel kuidagi saanud kaasa tuua teistsugust otsust, kui tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. 23. Kohtumenetluse käigus on leidnud tõendamist N. Lutsenko haldusmenetluses esitatud väide, et ta omab Tallinnas Kristiine linnaosas kinnisasja (vt käesoleva otsuse p 5 alap 4). Kolleegium on seisukohal, et pelgalt kinnisasja omamine Eestis ei saa olla elamisloa andmise põhjuseks ja seepärast ei ole

§ 12

lg 10 p 1 alusel elamisloa andmisest keeldumisel kinnistu omamise fakti tähelepanuta jätmine kaalumisviga.

1. juuli
2. a vastuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
3. juuni
4. a kirjale väidab N. Lutsenko, tuginedes sellele, et tal on Eestis isiklik maja ja äriettevõte, mis on tema sissetulekute allikas, et on silmnähtav, et tal on kindlad sidemed Eestiga (tl 64). Kolleegium on seisukohal, et elukoht või kinnisvara Eestis pole iseenesest elamisloa andmist tingivaks põhjuseks. N. Lutsenko pole haldusmenetluses ega ka hilisemas kohtumenetluses esitanud neid erilisi asjaolusid, miks tema arvates kinnisvara olemasolu Eestis tingib elamisloa andmise.
5. Eraelulisi suhteid on N. Lutsenko
6. juuli
7. a vastuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
8. juuli
9. a kirjale maininud, kuid jätnud need lähemalt iseloomustamata, piirdudes väitega, et eraeluna pole põhiseadusega kaitstud mitte ainult perekondlikud suhted, vaid ka muud sotsiaalsed suhted, mis leiavad aset teiste ühiskonna liikmetega. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ei saa ette heita, et ta ei ole haldusmenetluses nii üldsõnaliselt esitatud väite alusel asunud kontrollima, milliseid suhteid N. Lutsenko peab nii oluliseks, et talle tuleb anda elamisluba. Asjaolu, et välismaalasel on Eestis ilma õigusliku aluseta elamise ajal tekkinud kodu, mis on tema ainuke elukoht, ei saa iseenesest tingida elamisloa andmist.
10. N. Lutsenko on haldusmenetluses ja ka kohtumenetluses väitnud, et ta on Ukraina kodakondsuse kaotanud ja tal ei ole kodakondsust. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on vaidlustatud otsuses lähtunud sellest, et N. Lutsenko on Ukraina kodanik. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus
11. juuni
12. a kirjaga N. Lutsenkol esitada dokumentaalsed tõendid Ukraina kodakondsusse mittekuulumise kohta ja teatas, et tähtajaks vastamata jätmisel lähtutakse olemasolevatest andmetest, s.o sellest, et N. Lutsenko on Ukraina kodanik (tl 63, 64). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt saatis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet N. Lutsenkole samasisulise kirja
13. mail 2005 (tl 7). N. Lutsenko teatas
14. juuli
15. a vastuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
16. juuni
17. a kirjale, et püüab välja selgitada oma õiguslikku staatust Ukrainas (tl 65). Asja materjalidest ei nähtu, et N. Lutsenko on haldusmenetluses või kohtumenetluses esitanud dokumente selle kohta, et ta ei ole Ukraina kodanik. Ei nähtu ka seda, et N. Lutsenkol oli takistusi Ukraina kodakondsuse omamist või puudumist kinnitavate tõendite hankimisel. Ukraina saatkond kirjutab
18. aprilli
19. a kirjas Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, et N. Lutsenko pöördus
20. juulil 2005 Ukraina saatkonna poole oma kodakondsuse küsimuses ning saatkond tegi järelepärimise Ukraina pädevatele organitele ja sai vastuse, et N. Lutsenko on Ukraina kodanik (tl 98). Samas kirjas kinnitab saatkond eelneva informatsiooni alusel N. Lutsenko kuuluvust Ukraina kodakondsusse. Kolleegium on seisukohal, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametil oli ülalkirjeldatud olukorras alus käsitada N. Lutsenkot Ukraina kodanikuna. Kolleegium ei nõustu N. Lutsenko väitega kassatsioonkaebusele esitatud vastuses, et Ukraina saatkonna
21. aprilli
22. a kirja andmeid ei saa arvesse võtta, kuna need on vananenud (vt käesoleva otsuse p 9 alap 4).
23. Kolleegium on seisukohal, et haldusmenetluses

§ 12

lg 10 p 1 kohaldamisel ülalnimetatud väidete kontrollimine ja asjaolude kaalumine ei oleks kuidagi saanud kaasa tuua teistsugust otsust

§ 12lg 10 p 1 kohaldamisel.

27. Kuna Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsust

§ 12lg 10 p 1 alusel N.

Lutsenkole elamisloa andmisest keeldumise osas ei tühistata, siis puudub kolleegiumil vajadus analüüsida, kas N. Lutsenkole

§ 12lg 9 p 3 alusel elamisloa andmisest keeldumine oli õiguspärane.

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistatakse. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab N. Lutsenko kaebuse rahuldamata.
2. Obiter dictum korras peatub kolleegium mõnel kohtuasjas esitatud väitel ja seisukohal ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsusel.
3. Kolleegium märgib, et Riigikohtu seisukoht tõendamiskoormise ja kaalutlusõiguse kohta N. Lutsenko asjas võinuks olla teistsugune, kui õige olnuks halduskohtu seisukoht, et
4. jaanuari
5. a otsuses ringkonnakohus nõudis tõendite kogumist (vt käesoleva otsuse p 5 alap 6), ja ringkonnakohtu
6. veebruari
7. a otsuse seisukoht, et
8. jaanuari
9. a otsuses ringkonnakohus leidis, et N. Lutsenkol on kaitstav huvi jääda Eestisse (vt käesoleva otsuse p 7 alap 7). Kumbagi seisukohta ringkonnakohtu
10. jaanuari
11. a otsuses pole. Selles otsuses rõhutati kaalumisvajadust.
12. N. Lutsenko oli haldusmenetluses ja on ka kohtumenetluses seisukohal, et tema elamisloa taotlus põhineb välislepingul, milleks ta peab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, ning näitas elamisloa taotluse esitamise alusena

§ 12lg 1 p 5.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teatas

1. juuni
2. a kirjaga N. Lutsenkole, et puudub välisleping, mille alusel N. Lutsenkole saaks anda elamisloa, et nimetatud konventsioon iseenesest ei taga õigust asuda teise riiki elama. N. Lutsenko jäi
3. juuli
4. a vastuses enda juurde, väites, et tema elamisloa taotlus põhineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil. Kolleegium on seisukohal, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping

§ 12lg 1 p 5 tähenduses.

Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Küll aga saab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kasutada selleks, et hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule. Kolleegiumi arvates on kohasem siiski tugineda põhiseadusele, mis võib anda isikule tõhusama kaitse.

1. N. Lutsenko on arvamusel, et Eestis asuv kinnisvara ja/või äriühing on eraelu kaitset sätestava põhiseaduse § 26 kaitsealas. Kolleegium on seisukohal, et Eestis asuv kinnisvara ja/või äriühing ei ole eraelu kaitset sätestava põhiseaduse § 26 kaitsealas. Seetõttu ei saa sellele sättele tuginedes põhistada haldusakti õigusvastasust viidetega Eestis asuvale kinnisvarale või äriühingule. Omandiõigust puudutab põhiseaduse § 32 ja ettevõtlusvabadust põhiseaduse §
2. Kolleegiumi arvates ei saa Eestis asuv omand või äriühing iseenesest olla elamisloa andmist tingivaks asjaoluks. Äriühingu ja/või kinnisvara omamisega võib aga olla seotud

§ 12lg 1 p 11 alusel tähtajalise elamisloa andmine ettevõtluseks.

33. Kolleegium on seisukohal, et kui elamisloa andmisest keeldumise aluseks on

§ 12

lg 10 p 1, siis puudub igasugune mõistlik põhjus põhjendada elamisloa andmisest keeldumist täiendavalt veel

§ 12lg 9 p-ga 3, samuti vastupidi.

34. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuses on esitatud asjaolud ja menetluskäik. Selgelt pole aga eristatavad kogutud tõendid, tuvastatud asjaolud ning nende pinnalt antud õiguslik hinnang. Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann