H. ja M. L.-i kohustati maksma riigituludesse 10 000 krooni
lg 7 alusel on prokurör seotud seadusest tulenevate eelduste, mitte aga kannatanu või menetlusvälise isiku seisukohtadega kuriteo kvalifikatsiooni, tõendite kogumise viisi, tõendite hindamise jmt osas. Vaadeldaval juhul lähtus ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse lõpetamisel põhjendatult süüteo tehiolude eripärast. Riigi õigusabi kulude hüvitamise sai riigi õigusabi seaduse § 10 lg 5 kohaselt otsustada Harju Maakohus, mitte ringkonnaprokurör. Menetlusseadusest tulenevaid nõudeid ei rikutud ka toimikust kriminaalasja seisukohalt tähtsusetu materjali kõrvaldamisel ja toimiku süstematiseerimisel. 5. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas V. J. esindaja kaebuse, milles taotles määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. 6. Harju Maakohus jättis 5. detsembri 2008. a määrusega kaebuse rahuldamata. Maakohus nõustus Riigiprokuratuuri seisukohtadega, märkides täiendavalt, et
lg-s 7 sätestatu näol on tegemist prokuröri diskretsioonotsustusega, mille tegemisel on prokurör sõltumatu. Ka ei ole kannatanu osutanud ühelegi põhiõigusele, mida ei oleks võimalik kaitsta väljaspool menetletavat kriminaalasja. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei saa kannatanu nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Ühtlasi märkis maakohus, et maakohtu määrus edasikaebamisele ei kuulu. 7. Kannatanu esindaja esitas maakohtu määruse peale siiski määruskaebuse, taotledes selle määruse tühistamist. 8. Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a määrusega jäeti V. J. esindaja määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt
p-st 11 ja § 231 lg-st 5 ei ole uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse vaidlustamisel tehtud määrus määruskaebe korras vaidlustatav. Kriminaalmenetlus lõpetati
alusel ja maakohus lahendas Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse, mistõttu maakohtu lahend on lõplik. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
lg-s 1 sätestatud eeldused, sest kahtlustatavad ei teinud mingisuguseid pingutusi kannatanule tema vara tagastamiseks või kahju hüvitamiseks. 9.4 Nõustuda ei saa seisukohtadega, et V. J. tsiviilhagi on tõendamata, selle lahendamine menetletava kriminaalasja raames olnuks põhjendamatu ning et kriminaalmenetluse lõpetamisel ei olnud vajalik lahendada küsimust riigi kasuks õigusabikulude väljamõistmise kohta. 9.5 Maakohtu määrus oli määruskaebemenetluses vaidlustatav tulenevalt Põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatust, sest tegemist oli eelnenud menetluse suhtes tehtud terviklahendiga. 9.6 Ringkonnaprokurör kõrvaldas kriminaaltoimikust põhjendamatult tõendeid, millele kohtueelse menetluse kokkuvõttes küll viidati, kuid millega Riigiprokuratuuril puudus võimalus kaebuse lahendamisel tutvuda. Alusetult on toimiku materjalide hulgast välja jäetud V. J. ja tema abikaasa varasemad ütlused, aga ka H. L.-i ütlused. 10. Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses palub riigiprokurör Anna Kasesalu jätta määruskaebuse rahuldamata, leides, et maa- ja ringkonnakohtu määrused on seaduslikud, sest kriminaalmenetluse lõpetamine
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Käesolevas asjas vaidlustas kannatanu esindaja ringkonnaprokuröri poolt
lg 7 alusel koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse
VIII peatüki
VIII peatüki
süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise
VIII peatüki
§-des 207 ja 208 sätestatud tingimustel ja korras, s.o süüdistuskohustusmenetluses. Kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08 tehtud määruses märgiti muu hulgas sedagi, et puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka
VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks
§-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui
lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis
Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. 15. Põhjus, miks käesolevas kriminaalasjas vaidlustas kannatanu esindaja kriminaalmenetluse lõpetamise just uurimiskaebe-, mitte süüdistuskohustusmenetluses, tuleneb
lg-tes 1 ja 2 sätestatust, mille kohaselt on kriminaalmenetluse lõpetamine süüdistuskohustusmenetluses vaidlustatav lähtudes
§-st 200 vaid siis, kui ilmnevad § 199 lg-s 1 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.
lg-tes 1 ja 2 ei nähta seega otseselt ette võimalust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluses ka otstarbekuse kaalutlusest lähtuvaid kriminaalmenetluse lõpetamisi (
§-d 201 - 2031). Selline õiguslik regulatsioon võimaldaski V. J. esindajal järeldada, et prokuröri poolt otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamine on vaidlustatav uurimiskaebemenetluses. 16. Lähtuvalt
p-dest 7 ja 8 ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetavad kohtumäärused üldjuhul määruskaebekorras edasikaevatavad. Seega on seadusandja otsesõnu soovinud välistada edasikaebeõiguse neil juhtudel, mil kriminaalmenetluse on otstarbekuse kaalutlusel lõpetanud kohus. Kolleegium leiab, et juhul, mil kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel toimub kohtuvõimu kontrollimisel, on menetlusökonoomia põhimõtet arvestades alust pidada Põhiseaduse § 24 lg-st 5 lähtuvat edasikaebeõiguse riivet proportsionaalseks. 17. Käesolevas asjas ei lõpetanud kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel aga maakohus, vaid ringkonnaprokurör
Nii sellel, kui ka
lg-s 6 ja § 2031 lg-s 6 sätestatud alustel toimuv kriminaalmenetluse lõpetamine, nagu ka selle taasalustamine, on prokuratuuri otsustused, mille kohtuliku kontrolli võimalusi seadus otsesõnu ei sisalda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 3. aprilli 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-06, p 9). Selline tõdemus tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol (
). Teisalt kehtib kriminaalmenetluses legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad
§-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle ongi seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist
§-des 207 ja 208 sätestatud korras. Kriminaalkolleegium ei näe mõistlikku põhjust, piiramaks kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka siis, kui sellekohase määruse teeb
Kannatanu, keda ei rahulda prokuröri otsustus ja kes on veendunud, et tema suhtes pandi toime kuritegu, saab lähtuvalt legaliteedipõhimõttest taotleda sellise menetlust lõpetava määruse kohtulikku kontrolli analoogiliselt süüdistuskohustusmenetlust reguleerivate normidega. Kirjeldatu võimaldab tagada täitevvõimu otsustuse kohtuliku kontrollitavuse ja aitab kannatanul realiseerida kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud õigusi. Välistada ei saa aga sedagi, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega võib kaasneda isiku õiguste riive, millise rikkumise kõrvaldamiseks tal muu tõhus võimalus puudub. Käesoleva kohtuasja konteksti silmas pidades on prokuröri poolt kriminaalmenetluse
lg 7 alusel lõpetamise kohtuliku vaidlustamise vajalikkust põhimõtteliselt möönnud nii kannatanu, maakohus kui ka prokuratuur. 18. Jaatades prokuröri poolt kriminaalmenetluse
lg 7 alusel lõpetamise kohtuliku vaidlustamise vajalikkust ning arvestades eelnevalt määruse punktides 13 ja 14 kirjeldatud uurimiskaebemenetluse sobimatust kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks, leiab kolleegium, et prokuröri poolt
lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine on võimalik
§-des 207 ja 208 sätestatuga analoogiliselt süüdistuskohustusmenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 8 kohaselt on ringkonnakohtu
II 19. Kriminaalkolleegium tõdeb, et olukorras, kus kannatanu vaidlustas Riigiprokuratuuri määruse
VIII peatüki 5. jaos sätestatud korda järgides, puudus eeluurimiskohtunikul pädevus asuda sellist kaebust sisuliselt lahendama. Vastavalt
§le 21 on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid. Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Sel põhjusel ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08, p 13). Lähtudes eeltoodust sedastas ringkonnakohus määruskaebust
p 11 alusel läbivaatamata jättes formaalselt kahtlemata põhjendatult, et kannatanul puudus õigus vaidlustada maakohtu
§-s 231 korda järgides tehtud määrust. Arvestades kujunenud menetluslikku situatsiooni pole võimalik asuda ka seisukohale, nagu saanuks ringkonnakohus määruskaebust tõlgendada süüdistuskohustusmenetluse raames esitatud kaebusena. Ringkonnakohtu formaalselt õige kohtumääruse aktsepteerimine tähendaks aga eeluurimiskohtuniku pädevusvälise määruse jõusse jätmist. Sellisel juhtumil tuleb vastavalt
Kolleegium selgitab, et kujunenud olukorras on V. J. esindajal võimalus esitada ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks samas küsimuses uus kaebus, järgides
§-s 208 sätestatud korda. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.