← Eesti

3-3-1-39-09

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-39-09

  1. juuni
  2. a Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Katrin Savomäe (Savomägi) ja Ann Sanniku kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  3. veebruari
  4. a korralduse nr 199-k tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses tehtud haldustoimingute ja antud haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks, vara tagastamata jätmisega tekitatud 15 962 500 kroonise kahju ja saamata jäänud 25 056 963 kroonise tulu hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. veebruari
  6. a määrus haldusasjas nr 3-04-377 Katrin Savomäe ja Ann Sanniku määruskaebus Kirjalik menetlus
  7. Rahuldada Katrin Savomäe ja Ann Sanniku määruskaebus osaliselt.
  8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  9. veebruari
  10. a määrus haldusasjas nr 3-04-377 osaliselt ja teha selles osas uus määrus, millega lugeda Katrin Savomäe ja Ann Sanniku kaebus Tallinna Linnavalitsuse vastu tähtaegseks ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.
  11. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Vabariigi Valitsuse
  13. septembri
  14. a määruse nr 182 lisa 1 punkt 49 kohaselt võeti Raadiotehnika Tootmiskoondis RET ning sellele kuuluvad Narva mnt 11E asuvad ehitised ning muu vara Eesti Vabariigi haldusesse.
  15. detsembril
  16. a esitasid Katrin Savomägi ja Ann Sannik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjonile taotluse Tallinnas Reimanni 11 kinnistul nr 483 (Narva mnt 11E) asuva õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamiseks. Vastuseks RAS RET pankrotihalduri Maire Armi teabenõudele väljastas Tallinna Linnavarade Amet
  17. aprillil
  18. a teatise nr 1737, mille kohaselt ei ole Tallinna Linnavarade Ametis registreeritud õigusvastaselt võõrandatud varale aadressil Narva mnt 11 tagastamise ja kompenseerimise taotlusi.
  19. aprillil
  20. a võõrandas RAS RET pankrotihaldur Maire Armi notariaalselt tõestatud ostumüügilepingu nr 2252 alusel ehitise asukohaga Tallinn, Narva mnt
  21. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vaatas K. Savomäe ja A. Sanniku taotluse läbi
  22. mail
  23. a ja tunnistas otsusega nr 7225 K. Savomäe ja A. Sanniku õigustatud subjektideks Tallinnas, endisel aadressil Jõe tn 9/Reimanni 11, endisel kinnistul nr 483 asuva vara suhtes. Tallinna Linnavalitsus andis
  24. septembril
  25. a korralduse nr 1718-k Narva mnt 11E asuva hoone tagastamata jätmiseks ning alustas nimetatud kinnistu suhtes kompenseerimise menetlust. Tallinna Linnavalitsuse
  26. veebruari
  27. a korralduse nr 199-k alusel määrati Narva mnt 11E asunud hoonete eest õigustatud subjektidele 920 300 krooni.
  28. Katrin Savomägi ja Ann Sannik esitasid
  29. novembril
  30. a Tallinna Halduskohtule kaebuse õigusvastaselt võõrandatud vara endisel aadressil Jõe tn 9/Reimanni tn 11 tagastamismenetluses välja antud Tallinna Linnavalitsuse haldusaktide ning sooritatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks.
  31. detsembril
  32. a esitasid kaebajad halduskohtule eraldi kaebuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus Tallinna Linnavalitsuse poolt õigusvastaste toimingute ja haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 15 962 500 krooni.
  33. märtsi
  34. a määrusega võeti kaebus menetlusse ning haldusasjad liideti ühte menetlusse. Kohus selgitas, et kahjunõude esitamisel puudub vajadus taotleda kahju tekitanud haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse tuvastamist iseseisva taotlusega. Kohus tunnistas vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse.
  35. mail
  36. a esitasid kaebajad kohtule taotluse Eesti Vabariigi kaasamiseks menetlusse vastustajana.
  37. juunil
  38. a määrusega tunnistati kahjunõude osas teiseks vastustajaks Eesti Vabariik.
  40. veebruaril
  41. a kaebuse täpsustuses leidsid kaebajad, et said kahju tekkimisest teada Tallinna Linnavalitsuse
  42. septembri
  43. a korraldusest nr 1718-k teadasaamisega. Samas võis kahju tekkida ka Tallinna Linnavalitsuse poolt
  44. aastal teatise väljastamisest, mis oli aluseks vara võõrandamisel pankrotimenetluses. Kahju tekitas kaebajatele ka vara müük pankrotimenetluses. Koos kaebuse täpsustusega esitati alternatiivselt tähtaja ennistamise taotlus juhuks, kui kohus leiab, et kahju võis tekkida
  45. aasta teatise väljastamisega või vara müügiga riigi poolt
  46. aasta pankrotimenetluses.
  47. märtsil
  48. a esitatud seisukohtades leidsid kaebuse esitajad, et said oma õiguste rikkumisest teada Tallinna Linnavalitsuse
  49. veebruari
  50. a kirjast 6-8/
  51. Kahju hüvitamise taotlus esitati kohtule
  52. detsembril
  53. a. Seega enne RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastase tähtaja möödumist. Kaebuse esitajate arvates tekkis lõplik kahju hetkel, mil muutus võimatuks vara tagastamine õigustatud subjektidele tulenevalt omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p-st
  55. Tallinna Halduskohtu
  56. septembri
  57. a määrusega rahuldati kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus ning ennistati kahjunõude esitamise tähtaeg HKMS § 12 lõike 3 alusel. Kohus asus seisukohale, et vara tagastamine muutus võimatuks
  58. aprillil
  59. a. Sellel päeval notariaalselt sõlmitud ostu-müügilepinguga müüs pankrotihaldur M. Arm RAS RET hooned RET Arengugrupi AS-le. Pankrotihaldur taotles Tallinna Linnavarade Ametilt info väljastamist, kas Narva mnt 11 vara osas on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi. Tallinna Linnavarade Amet vastas
  60. aprillil
  61. a, et nimetatud vara osas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi esitatud ei ole. Seega muutus vara müük ja heauskne omandamine võimalikuks eelmainitud tõendi alusel ning kahju tekitamise hetkeks tuleb lugeda Tallinna Linnavarade Ameti
  62. aprilli
  63. a teatise nr 1737 väljastamist. RVastS § 31 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse riigivastutuse seadust, kui isik sai nõudeõigusest teada pärast riigivastutuse seaduse jõustumist. Käesoleval juhul leidis kahju tekkimine aset enne riigivastutuse seaduse jõustumist ning kaebajad on kahju tekkimisest teada saanud pärast riigivastutuse seaduse jõustumist. Kaebus kahju hüvitamiseks on kohtule esitatud
  64. novembril
  65. a. Kuigi kaebajad on kaebuse esitanud RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul, on ikkagi rikutud 10-aastast tähtaega, mis hakkas käesolevas asjas kulgema
  66. aprillil
  67. a. Seega on kaebus esitatud tähtaja rikkumisega. Kohus leidis, et 10-aastast kaebetähtaega on võimalik HKMS § 12 lõikes 3 toodud alustel ennistada. Seejuures on ennistamine võimalik ainult juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks selle ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Kuivõrd maa tagastamise osas tehti keelduv otsus
  68. septembril
  69. a ja kaebajad said sellest teada
  70. septembril
  71. a. on alust ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebetähtaja ennistamata jätmisel oleks oluliselt kahjustatud kaebuse esitajate kaebeõigus. Seejuures ei esine niivõrd kaalukat avalikku huvi, mis tingiks kaebetähtaja ennistamata jätmise õiguskindluse printsiibil. Kohus ei tuvastanud kaebuse esitajate pahatahtlikkust, kaebuse esitamisega venitamist ega hooletust oma õiguste kaitsmisel. Olukorras, kus eeldatakse haldusorgani õiguspärast tegutsemist ning haldusorgan on informeerinud kaebuse esitajaid tagastamismenetlusega seonduvast, ei saa eeldada, et mõistlikul inimesel tekiks kahtlus oma õiguste rikkumises haldusorgani mõne varasema akti või toiminguga.
  72. Tallinna Linnavalitsus ja Rahandusministeerium esitasid määruskaebused, milles palusid halduskohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta kaebajate taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
  73. Tallinna Ringkonnakohtu
  74. veebruari
  75. a määrusega Tallinna Linnavalitsuse ja Rahandusministeeriumi määruskaebused rahuldati ning halduskohtu määrus tühistati. Ühtlasi tegi Tallinna Ringkonnakohus uue määruse, millega jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ning lõpetas nende nõuete osas haldusasja menetluse. Ringkonnakohus leidis, et kaebajatele tekitatud kahju seisneb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastusnõude väärtuse vähenemises peaaegu nullini. Kahju on määratletud hoone väärtusega kaebuse esitamise hetkel ning saamata jäänud tulu arvestusliku rendisummaga perioodi 1994 - 2006 eest. Tagastusnõude väärtuse vähenemist võisid ringkonnakohtu arvates põhjustada linnavalitsuse poolt ebaõige teate väljastamine
  76. aprillil
  77. a ning riigi poolt vara säilimise mittetagamine ja vara müük
  78. aprillil
  79. a. Seega hakkas kahjunõudes linnavalitsuse vastu 10-aastane tähtaeg kulgema
  80. aprillil
  81. a ning kahjunõudes riigi vastu
  82. aprillil
  83. a. Linnavalitsuse ja riigi hilisemad tegevused kaebajate tagastusnõude väärtuse osas enam mingit tähendust ei oma, sest alates
  84. aprillist
  85. a läks vara riigi omandist välja ning isegi kui ostu-müügitehing oli ORAS § 18 lg 1 tulenevalt tühine, oleks vara riigi omandisse tagasi pööramine eeldanud õiguskaitsevahendite kasutamist. Kaebajate seisukoht, et kahju tekkis hoone tagastamata jätmiseks korralduse väljaandmisega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebuse teiste väidetega kooskõlas, sest kaebusest nähtuvalt oli tagastamise nõudeõigus selleks ajaks juba oma väärtuse kaotanud. HKMS § 9 lg-s 4 ning RVast § 17 lg-s 3 on kahjunõude esitamise tähtaega reguleeritud sarnaselt, kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul kahjust teadasaamise päevast, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kuna kaebajad esitasid kahjunõude
  86. detsembril
  87. a, esitati kahjunõue nii linnavalitsuse kui riigi vastu 10-aastase tähtaja rikkumisega. Ringkonnakohus nõustus, et teatud väga erandlikel asjaoludel on selle tähtaja ennistamine võimalik. Ringkonnakohus nõustus ka, et varaseim kuupäev, mil kaebajad pidid hoone võõrandamisest
  88. aastal ning sellele eelnenud tõendi väljastamisest teada saama, oli
  89. september
  90. a. Sel kuupäeval tutvus kaebajate volitatud esindaja tagastamise toimikuga ning sellele kuupäevale järgnevatel kuupäevadel on andmeid kaebajate osalemisest hoone ülevaatusel seoses ekspertiisiga, kus veelkord märgiti hoone edasimüükidega seotud asjaolusid. Alates
  91. septembrist 2003 oli kahjunõude esitamiseks aega veel pool aastat. Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatud, et kaebajatel oli selge, et kahju oli tekkinud enne vara tagastamise küsimuse lahendamist aset leidnud avaliku võimu kandjate toimingutega, sest nad ei pidanud vajalikuks nõuda Tallinna Linnavalitsuse
  92. septembri
  93. a korralduse tühistamist. Kohalik omavalitsus saatis kaebajatele juba
  94. veebruaril
  95. a korralduse eelnõu, millest selgus, et, sõltumata ekspertiisi tulemustest, vara tagastamisele ei kuulu. Seega olid kaebajad hiljemalt
  96. veebruarist 2004 teadlikud tagastamismenetluse lõpptulemusest ning neil oli olemas täpselt samapalju informatsiooni kui
  97. aasta lõpul, mil kahjunõue tegelikult esitati. Ka
  98. veebruarist
  99. a jäi kahjunõude esitamise tähtaja lõpuni veel poolteist kuud. Selle ajaperioodi kohta ei ole kaebajad näidanud ühtegi asjaolu, mis takistanuks kaebuse esitamist. Seetõttu asus ringkonnakohus seisukohale, et puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  100. K. Savomägi ja A. Sannik esitasid määruskaebuse, milles paluvad Tallinna Ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks või alternatiivselt jätta jõusse Tallinna Halduskohtu määrus või saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist. 1) Kaebajad käsitlevad neile tekitatud kahjuna õigusvastaselt võõrandatud varade mittetagastamist. Ringkonnakohus samas ei ole võtnud selget seisukohta, milles seisneb kaebajatele tekitatud võimalik kahju. Kahju määratlemisel on ringkonnakohus piirdunud kaebajate poolt menetluse käigus esitatud arvamusega, et kahjuks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse vähenemine nullini. Kaebajate arvamus ei saanud olla kohtule siduv. Lisaks on kaebajad oma positsiooni selles küsimuses muutnud juba Tallinna Ringkonnakohtule
  101. oktoobril
  102. a esitatud vastuses määruskaebusele. 2) Kui vara tagastamata jätvat haldusakti mitte lugeda kahju põhjuseks, siis tuleks kahju põhjustanud õigusvastaseks tegevuseks pidada vastustajate pikaajaline õigusvastane tegevusetus. Kaebajate hinnangul seisneb vastustajate õigusvastane tegevusetus selles, et nad ei võtnud midagi ette tagastamisele kuuluva vara omandiõiguse tagasisaamiseks ega informeerinud kaebajaid vara tagastamise võimatusest. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega tuleks sellisel juhul lugeda Põhiseaduse § 25 vaimust lähtuvalt alates sellise õigusvastase tegevuse lõppemisest, s.o alates Tallinna Linnavalitsuse
  103. veebruari
  104. a kirja edastamisest kaebajatele. 3) Igal juhul ei saanud kaebetähtaja kulg kaebajate suhtes alata enne kui kaebajad olid tunnistatud õigustatud subjektideks
  105. aastal. 4) Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et kaebajad said kahjust teada hiljemalt
  106. septembril
  107. a. Nimetatud ajal said kaebajad erastamise toimikust teada, et vara on juriidilise isiku omandis. Samas puudus neil igasugune alus järeldamaks sellest, et tagastamine on võimatu. Seega ei saanud kaebajad nimetatud ajal teada ka asjaoludest, mis võisid osundada kaebetähtaja kulgemise võimalikule algusele juba
  108. aastal. 5) Kaebetähtaja ennistamata jätmisel on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et HKMS § 9 lg 4 kohaselt on isikule kaebuse esitamiseks reeglina ette nähtud 3 aastat alates kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest arvates. Tallinna Linnavalitsuse
  109. septembri
  110. a korraldusega pandi kaebajad olukorda, kus nii vastustajate, kui ka ringkonnakohtu arvates oli kaebuse esitamise 10 aastane tähtaeg juba möödunud. Sellises olukorras kaebetähtaja ennistamise otsustamisel pidanuks ringkonnakohus kohaldama HKMS § 9 lg-t 4 koosmõjus PS §-ga 25, sest kaebetähtaja ennistamata jätmisega välistatakse kaebajatele igasugune võimalus saada kahjuhüvitist õigusvastaselt tagastamata jäetud vara eest. Ringkonnakohus oleks pidanud arvestama, et kaebus kahju hüvitamiseks esitati ca 3 kuu jooksul pärast Tallinna Linnavalitsuse
  111. septembri
  112. a korraldusega tutvumist, samal ajal kui seadus näeb sarnaste kaebuste esitamiseks reeglina ette 3 aastat.
  113. Rahandusministeerium ja Tallinna Linnavalitsus leidsid vastustes määruskaebusele, et kaevatav ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Tallinna linnvalitsus on leidnud, et ekslik on määruskaebuses väljendatud K. Savomäe ja A. Sanniku seisukoht nagu oleks neile kahju tekkimise põhjuseks Tallinna Linnavalitsuse
  114. septembri
  115. a korraldus vara tagastamata jätmise kohta. Nimetatud korraldusega jäeti kaebajate taotlus vara tagastamiseks rahuldamata objektiivsetel põhjustel - taotluse rahuldamine oli võimatu. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  116. Halduskohus ja ringkonnakohus on leidnud, et K. Savomäe ja A. Sanniku kaebus kahju hüvitamiseks ei ole tähtaegne, kuna see on esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 9 lg-s 4 sätestatud 10-aastase tähtaja möödumist. RVastS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sarnaselt on avalikõiguslikust suhtest tekkinud kahju hüvitamise kaebuste esitamise tähtaega reguleeritud ka HKMS § 9 lg-s
  117. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on seega oluline esmalt selgitada milles seisneb kahju, mille hüvitamist kaebajad taotlevad. Seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte.
  118. Kaebajad esitasid ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  119. mai
  120. a otsusega tunnistati K. Savomägi ja A. Sannik taotluses näidatud vara osas õigustatud subjektideks. Tagastamismenetluse tulemusena vara kaebajatele ei tagastatud, vaid kompenseeriti. Kaebajate hinnangul on neile sellega kahju tekitatud. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebajad endale tekitatud kahjuks pidanud vara tagastamise nõudeõiguse väärtuse vähenemist peaaegu nullini. Halduskohus kui ka ringkonnakohus on kahju sellisest määratlusest ka lähtunud. Halduskolleegiumi arvates tuleb kaebajate poolt avaldatut mõista selliselt, et kaebajad taotlevad neile vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohtu halduskolleegium on
  121. oktoobri
  122. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-50-07 selgitanud, et isikule tekkinud kahju, sarnastes maa tagastamise asjades, seisneb selles, et isikule ei tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maad. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara tagastamata jätta. Halduskolleegium leiab, et viidatud seisukohad on kohaldatavad ka juhul, kui isiku taotlus on suunatud muu vara kui maa tagastamisele. Seetõttu sai K. Savomäele ja A. Sannikule võimaliku kahju tekitada Tallinna Linnavalitsuse
  123. septembri
  124. a korraldus nr 1718-k, millega otsustati Tallinnas Narva mnt 11E, endisel aadressil Jõe tn 9/ Reimanni tn 11, endisel kinnistul nr 483 asuv hoone tagastamata jätta. Eeltoodud põhjusel on ekslik kohtute seisukoht, et Tallinna Linnavalitsuse vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja kulg algas Tallinna Linnavarade ameti teatise väljastamisega
  125. aprillil
  126. a. Tallinna Linnavalitsuse vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega tuleb RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 9 lg 4 alusel arvestada Tallinna Linnavalitsuse
  127. septembri
  128. a korralduse kaebajatele edastamisest
  129. septembril
  130. a. Kaebus on esitatud
  131. detsembril
  132. a, seega selleks ettenähtud 3-aastast tähtaega järgides. Seetõttu on K. Savomäe ja A. Sanniku kaebus Tallina Linnavalitsuse vastu vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks tähtaegne.
  133. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et kaebus kahju hüvitamiseks Tallinna Linnavalitsuse ja Eesti Vabariigi vastu esitati samaaegselt, s.o
  134. detsembril
  135. a. Toimikust nähtub, et nimetatud ajal esitasid K. Savomägi ja A. Sannik kahju hüvitamise kaebuse Tallinna Linnavalitsuse vastu. Taotluse Eesti Vabariigi kaasamiseks menetlusse vastustajana esitasid kaebajad alles
  136. mail
  137. aastal. Kahju hüvitamise kaebuse aluseks saab olla iga vastustaja enda tegevus võimalik kahju tekitamisel. Seega kulgeb ka kaebuse esitamise tähtaeg iga vastustaja suhtes eraldi ning Eesti Vabariigi vastu suunatud kaebuse tähtaegsust tuleb hinnata Eesti Vabariigi kaasamise taotluse esitamise aega silmas pidades. Kaebajad on määruskaebuses leidnud, et vastustajate õigusvastaseks tegevuseks, millega kaebajatele kahju tekitati, tuleb pidada Tallinna Linnavalitsuse
  138. septembri
  139. a korralduse andmist või alternatiivselt vastustajate tegevust ja tegevusetust tagastamismenetluses. Kaebajate väitest, et Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega tuleks arvestada Tallinna Linnavalitsuse
  140. septembri
  141. a korralduse andmisest, ei ole võimalik asja lahendamisel lähtuda, sest Eesti Vabariigil ei ole puutumust Tallinna Linnavalitsuse korralduse andmisega. Määruskaebust Eesti Vabariigi vastu suunatud nõude osas ei ole võimalik rahuldada ka kaebajate alternatiivsele väitele tuginedes. Määruskaebuse kohaselt saab neile kahju põhjustanud Eesti Vabariigi tegevuseks pidada vara müüki
  142. aprillil
  143. a, sest kaebajad ei ole osutanud Eesti Vabariigi hilisemale tegevusele, mis kaebajate õigusi rikuks. Seega on kaebajate enda väitele tuginedes kaebus Eesti Vabariigi vastu esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 9 lg-s 4 sätestatud 10-aastase tähtaja möödumist. Kaebajad ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid Eesti Vabariigi vastu kaebuse esitamist pärast kahju tekkimisest teadasaamist
  144. septembril
  145. a. Taotlus Eesti Vabariigi kaasamiseks menetlusse vastustajana esitati alles
  146. mail
  147. a, s.o rohkem kui 8 kuud hiljem. Kuna kaebajad ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse esitamist antud perioodil, siis ei pea kohus analüüsima seda, kas selles osas esineb mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks või mitte. Seetõttu määruskaebuse väidete pinnal ei saa Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega ennistada. Ekslik on kaebajate seisukoht nagu tuleneks ORAS § 18 lg-st 1 Eesti Vabariigi kohustus tema omandist ja valdusest välja läinud vara õigustatud subjektile tagasinõudmiseks. Osundatud sättest tuleneb üksnes keeld omandireformi objektiks oleva varaga tehingute tegemiseks. Kaebaja ei ole nimetanud muid norme, millega oleks riigile pandud kaebajate poolt väidetud aktiivse tegutsemise kohustus. Seega ei ole kaebajate väidetele tuginedes võimalik tuvastada milles seisnes Eesti Vabariigi õigusvastane tegevusetus kaebajatele kahju põhjustamisel. Seetõttu ei anna määruskaebuse väited alust Eesti Vabariigi vastu suunatud kaebuse tähtaegsuse hindamiseks vastustaja tegevusetusest lähtudes.
  148. Eeltoodud asjaoludel tuleb määruskaebus rahuldada osaliselt. Riigikohtu halduskolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
  149. veebruari
  150. a kohtumääruse haldusasjas nr 3-04-377 osaliselt, Tallinna Linnavalitsuse vastu suunatud kaebust puudutavas osas ja teeb selles osas uue määruse, millega loeb K. Savomäe ja A. Sanniku kaebuse Tallinna Linnavalitsuse vastu tähtaegseks. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.