Obsah (16)

§ 119§ 94§ 637§ 655§ 100§ 641§ 103§ 635§ 195§ 116§ 118§ 196§ 188§ 111§ 82§ 101

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 637 lg-tele 3 ja 4. Töövõtutasu saamise õigus ei sõltu viidatud sätte järgi töö tähtaegsusest, vaid töö tegemisest. Hageja ei rikkunud kostjaga sõlmitud töövõtulepingut. Hageja ei olnud tellimuse tähtaja ületamises süüdi. Hageja täitis tellimuse selle täitmiseks vajaliku ja mõistliku aja jooksul. Tähtaja ületamise põhjustasid kostjapoolsed viivitused ja häired materjalinäidiste saatmisel, tootenäidiste kooskõlastamisel ning materjalide saatmisel. Kuna tellimuse täitmine viibis kostja kui tellija vastuvõtuviivituse tõttu (

§ 119), siis ei vastuta hageja töövõtjana töö tegemise tähtaja rikkumise eest.

Kostjal tuleb maksta töö eest kokkulepitud tasu ja tal ei ole õigust seda tasaarvestada enda kahjunõudega. Hageja viivisenõue on

§ 94lg 1 ja § 113 lg 1 järgi põhjendatud.

Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud ega kostjale kahju tekitanud. Tõendatud ei ole lepingurikkumine, kahju ega põhjuslik seos nende vahel. Kuna tellimuse täitmine viibis kostja kui tellija vastuvõtuviivituse tõttu, siis ei vastuta hageja töövõtjana töö tegemise tähtaja rikkumise eest.

1. aasta oktoobri lõpuks ei saanud hageja materjali puuduse tõttu tellimust täita, sest materjal saabus alles
2. novembril
3. Selleks ajaks ei olnud aga veel saabunud kostja tellitud ja tema sümboolikaga lukuotsikud. Lisaks olid kostja materjalil puudused: kangas oli liiga veniv (seetõttu pikenes juurdelõikuse aeg) ja seda oli tellitust vähem (tavapärase laiuse 1,40 m asemel oli kanga laiuseks 1,22 m), kapuutsikinnitused lagunesid jopede õmblemisel (seetõttu pidi hageja need ise hankima), teip õmbluste teipimiseks oli tavapärasest kitsam. Tunnistajate ütluste kohaselt selgusid need probleemid pärast
4. novembrit 2005 ja takistasid tellimuse tähtaegset täitmist. Seega tingis lepingu esialgse tähtaja ületamise see, et kostja saatis materjali hilinemisega. Lepingu hilisemat täitmist takistas see, et materjalil olid puudused, alates
5. detsembrist 2006 aga see, et kostja rikkus lepingut, viivitades arve tasumisega. Hageja ei saanud materjali omaduste ja puudustega varem arvestada, sest need selgusid alles töö käigus. Seega ei ole hageja lepingut rikkunud ega kostjale kahju tekitanud. Kostja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu kui kahju. Kostja sai
6. jaanuaril 2006 kätte 75% kõikide tellimuste kogumahust. Seega sai ta kätte olulise osa sellest, mida ta töövõtulepingut sõlmides lootis, ning tal ei olnud õigust lepingust taganeda. Kostja on tõendanud saamata jäänud käibe, kuid see ei ole võrreldav tuluga. Kostja võrdsustab ekslikult äritulu ja kasumi.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
9. jaanuari
10. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu arvates on ekslik maakohtu seisukoht, et töövõtutasu saamise õigus ei sõltu

§ 637lg-te 3 ja 4 järgi töö tähtaegsusest.

Eelduslikult on töö tegemise tähtaeg töövõtulepingu oluline tingimus. Maakohus tugines asja lahendamisel valesti üksnes viidatud sättele, arvestamata

§-s 655 sätestatut.

§ 655järgi võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda.

1. märtsil 2006 saatis kostja hagejale teate, et ta tühistab oma tellimuse, sest kokkulepitud rõivaste tarned on ikka tegemata. Tellija õiguse tõttu töövõtuleping igal ajal üles öelda, on asjakohatu maakohtu seisukoht, et kostjal ei olnud taganemisõigust seetõttu, et ta oli
2. jaanuariks 2006 kätte saanud olulise osa ehk 75% tellimuse kogumahust. Nimetatud asjaolul võib olla tähtsus selle hindamisel, kas kostja ütles lepingu üles hageja lepingu rikkumise tõttu või kas lepingu tähtaja rikkumine oli niivõrd oluline, et hageja kaotas õiguse saada tasu lepingu ülesütlemiseni tehtud töö eest. Maakohus ei ole ka põhjendanud, millest lähtudes ta leidis, et hageja valmistas ja andis kostjale üle 75% kogu tellimuse mahust, ja millega on kummutatud kostja väited, et see oli umbes pool kogu tellimuse mahust. Töövõtuleping tuleb lugeda täidetuks
3. aasta detsembri ja
4. aasta jaanuari saadetiste osas. Vastupidine tähendaks kostja alusetut rikastumist. Hagejal on õigus saada nende saadetiste eest tasu sõltumata sellest, kas pooled olid kokku leppinud ositi täitmises ja tasumises, ning vaatamata sellele, et ositi täitmine toimus pärast esialgu kokkulepitud tähtaja möödumist. Leping ei olnud selleks ajaks lepingurikkumise põhjendustel üles öeldud, kostja võttis kaubad vastu ja on need maha müünud. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas lepingu hind tuli tasuda ositi. Ositi täitmise kokkulepe ei tähenda iseenesest veel seda, et ka maksta tuli ositi. Hinna tasumise kokkuleppe tuvastamisest sõltub, millisest ajast muutus tasunõue sissenõutavaks ja kas hageja saab tugineda kostja vastuvõtuviivitusele tarnitud toodangu eest tasu maksmata jätmise tõttu. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et lepingu hilisemat täitmist alates
5. detsembrist 2006 takistas viivitus arve tasumisega. Eelduslikult tasutakse töö eest kogu töö valmimisel, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tellimuse täitmiseks leppisid pooled kokku suhteliselt lühikese tähtaja. See eeldab tellimuse täitmist ja selle tasumist pärast kogu töö üleandmist. Maakohtu seisukohad vastuhagi lahendamisel ei ole põhjendatud ja maakohtu otsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus leidis valesti, et hageja ei ole lepingut rikkunud.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine ka täitmisega viivitamine.

§ 119

lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, muu hulgas siis, kui võlgnik keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Tellimuse täitmise tähtaja suhtes on kohaldatav ka

§ 641

lg 3, mille järgi töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest (sh ka tähtaja ületamise eest), mis tulenes tellija muretsetud materjalide puudusest, kui töövõtja materjali piisavalt kontrollis. Materjalide puudused, mis ilmnesid töö tegemise käigus, ei anna iseenesest veel alust väita, et kostja oli vastuvõtuviivituses. Vastuvõtuviivitusest saaks rääkida siis, kui kostja ei oleks teinud vajalikku koostööd töö käigus ilmnenud probleemide lahendamisel (nt kostja oleks keeldunud materjali asendamisest või viivitanud selleks nõusoleku andmisega). Sellele, et kostja rikkus

§-s 23 sätestatud koostöökohustust, ei ole hageja tuginenud. Tunnistajate Lauri Välja ja Kristel Soola ütluste kohaselt olid tootenäidised valmis 2005. aasta oktoobri alguseks ja töö alustamine nende taga ei seisnud. Seega on arusaamatu maakohtu seisukoht, et tähtaja ületamise põhjustas muu hulgas kostja viivitus tootenäidiste kooskõlastamisel. Hindamaks, kas hageja käitumine lepingutähtaja rikkumisel oli

§ 103

järgi mõistlikult vabandatav või tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest, tuli maakohtul analüüsida ka kostja vastuväiteid. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et tellimuse täitmiseks vajalik materjal saabus

1. novembril 2005 ja hagejal oli võimalik selle omadustega tutvuda enne tellimuse täitmiseks tähtaja andmist. Samuti oli hagejal võimalus hinnata oma tootmisvõimalusi ja tähtaja andmisel nendega arvestada. Maakohus jättis hindamata ka kostja väited, et hageja esitas talle esialgse tähtaja ületamise põhjendused alles
2. aasta detsembri lõpus, esitatud arvete maksmata jätmisele tugines hageja aga alles siis, kui kostja ütles lepingu üles. Need asjaolud võivad viidata sellele, et hageja põhjendused tellimuse tähtaja järgimata jätmise kohta on alusetud. Kui maakohus pidas vastuhagi lahendades silmas, et kostja ei saa eelnevate aastate käivete võrdlemisega põhistada saamata jäänud tulu suurust, siis pidanuks maakohus seda kostjale teada andma. Kostja eesmärgiks oli hagejalt tellitud rõivad kasuga maha müüa. Tarnimata kaupade eest saamata jäänud tulu saab tõendada, põhistades saamata jäänud tulu suurust tarnimata jäänud kaupade planeeritud või tavalise müügihinna ja omahinna vahega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et

§ 637järgi sõltub töövõtutasu saamise õigus töö tähtaegsusest.

Töövõtutasu saamise õigus sõltub töö tegemisest ja üleandmisest. Asjas tuli kohaldada

§ 637

lg-t 4, mille järgi on töövõtjal õigus saada kaupade eest tasu ositi, vastavalt üleantud kaubapartiidele. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal tuli tõendada kokkulepet ositi tasumise kohta. Ka poolte varasema praktika järgi tasuti ositi kaubapartiide saabumisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud viidatud asjaolu kohta esitatud tõendeid. Ringkonnakohus leidis vääralt, et asjas tuleb kohaldada

§ 655

. See säte ei kohaldu juhul, kui tellija ütleb töövõtulepingu erakorraliselt üles töövõtja lepingurikkumise tõttu. Ka ei reguleeri viidatud säte juba tehtud tööga väljateenitud töövõtutasu nõuet, vaid töövõtutasu töö eest, mis jääb töövõtjal tellija taganemise tõttu tegemata. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 119

lg-t 1, kui leidis, et puudused tellija materjalitarnes ei ole iseenesest aluseks vastuvõtuviivitusele ning et vastuvõtuviivitus esinenuks juhul, kui tellija hoidnuks kõrvale asjaajamisest puuduse kõrvaldamiseks. Pooled ei sõlminud tarbijatöövõtulepingut. Ringkonnakohtu seisukoht, et töövõtja pidanuks tellija saadetud materjali enne tellimuse täitmisele võtmist üle mõõtma, on põhjendamatu. Seejuures käsitles ringkonnakohus üksnes kanga ebastandardsest laiusest ja puudujäägist tingitud vastuvõtuviivitust, jättes kanga omadustest tulenenud vastuvõtuviivituse ja selle mõju töö tähtaegsusele analüüsimata. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-d 4 ja 5, kui jättis kohtuotsuse olulises osas motiveerimata. Ringkonnakohtu otsuse motiivid on ebaselged ja vastuolulised. Ringkonnakohtu etteheited maakohtu otsusele on paljasõnalised. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei saa maakohtule etteheidetud puudusi apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel muuta.
3. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: pooled sõlmisid
4. aprillil
5. a töövõtulepingu kostja tellimusel ja materjalist spordi- ja vabaajarõivaste valmistamiseks; tööde tegemise tähtaeg oli
6. a 48.-
7. nädal (
8. november kuni
9. detsember 2005); lepingu alusel saatis hageja kostjale kaks kaubapartiid ning esitas arved nende eest tasumiseks (
10. detsembril
11. a ja
12. jaanuaril
13. a), kostja on kauba kätte saanud; hageja esitas
14. veebruaril
15. a kostjale väidetavalt tarnevalmis kolmanda kaubapartii kohta arve, kaupu ei ole hageja kostjale saatnud; kostja ei ole tasunud hagejale nimetatud kolme arve alusel töövõtutasu;
16. märtsil
17. a teatas kostja hagejale, et ta tühistab kõik oma tellimused.
18. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada lepingus kokkulepitud töövõtutasu (ja viivist) ning kas kostjal on omakorda juhul, kui hageja on lepingut rikkunud, õigus nõuda viimaselt kahjuhüvitist (saamata jäänud tulu).
19. Maakohus rahuldas hageja nõude töövõtutasu ja viivise saamiseks ning jättis kostja vastuhagi hagejalt kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja saatis asja samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
20. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võlgneb hagejale töövõtutasuna 477 869 krooni 38 senti. Ei vaielda ka selle üle, et hageja on enne
21. märtsi 2006, mil kostja teatas talle tellimuste tühistamisest, kostjale üle andnud kaks kaubasaadetist.

§ 635

lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu. Viidatud sättest tulenevalt on pooltel vastastikused kohustused: töövõtjal tuleb töö (valmis) teha ja tellija peab tehtud töö eest tasuma. Töövõtja tasunõue muutub

§ 637lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega.

Sama sätte lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Eeltoodust tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et töövõtja õigus nõuda tasu sõltub sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega või mitte.

§ 637

lg-te 3 ja 4 järgi on töövõtjal õigus nõuda tasu töö valmimisel või kokkuleppe kohaselt töö vastuvõtmisel. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et viidatud sätetest ringkonnakohtu eeltoodud järeldust ei tulene. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejal on õigus saada töövõtutasu lepingu alusel valminud ja kostja vastuvõetud toodangu eest. Selleks ajaks ei olnud hageja oma tellimusi tühistanud, kostja on kaubad vastu võtnud ja need müünud. Arvestades, et kostja on hagejalt saadud kaubad müünud, oleks kostja keeldumine kaupade eest hagejale tasuda käsitatav kostja alusetu rikastumisena hageja arvel. Maksmisest keelduda võiks vaid juhul kui kostja oleks lepingust taganenud. Samas tuli kohtutel arvestada, et kostja oli 6. märtsil 2006. a oma tellimused n-ö tühistanud. Seega tuli hageja nõude lahendamisel lisaks viidatud

§-dele 635 ja 637 kohaldada ka lepingust taganemist või lepingu ülesütlemist sätestavaid õigusnorme. Milline oli pooltevahelise suhte iseloom (kas tegemist oli kestvuslepinguga

§ 195lg 3 tähenduses või mitte), kohtud ei analüüsinud.

Kohtud hindasid erinevalt ka kostja kirja tellimuste tühistamise kohta. Maakohus käsitleb oma otsuses kostja taganemisõigust. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja on lepingu üles öelnud ning asjas tuli arvestada

§-s 655 sätestatut. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu tuginemine sellele sättele ei ole põhjendatud. Viidatud paragrahv ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest ning ei ole seetõttu asjakohane.

§ 655

lg 1 sätestab töövõtja õiguse saada kokkulepitud tasu juhul, kui tellija ütleb lepingu üles: töövõtjale tuleb sel juhul maksta kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvata töövõtja poolt ülesütlemise tõttu säästetud kulutused. Ka tuleneb

§ 655

lg-st 2, et eeltoodut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Samas on ringkonnakohus jätnud asjas tähtsad üldsätted (

§-d 116, 188, 195, 196) kohaldamata.

1. Ülaltoodu tõttu tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel pooltevahelise suhte olemust hinnates tuvastada, kas vaidlusalune leping on käsitatav kestvuslepinguna või mitte ning kas sellest järelduvalt kohalduvad asjas lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise sätted. Kolleegium märgib lisaks, et kestvuslepingu olemust on Riigikohus analüüsinud nt
2. juunil
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 tehtud otsuse p-s
4. Viidatud lahendis osutas kolleegium, et ainuüksi sellest, et

§ 655

sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping. Sõltuvalt sellest, milline on pooltevaheline õigussuhe, on asjas tähtsad järgmised sätted.

§ 116

lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, samas sätestatakse oluliste lepingurikkumiste loetelu.

§ 116

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, samuti juhul, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Viidatud sätetele tugines kostja ka apellatsioonkaebuses, leides, et lepingust taganemine oli õigustatud. Samuti leidis kostja, et hageja tasunõuet ei saa rahuldada, kuna ta on kehtivalt lepingust taganenud. Ringkonnakohus neid kostja väiteid ei käsitlenud. Tulenevalt kõnealuse sätte lg-st 3 on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.

§ 118

sätestab juhtumid, millal taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda. Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle

§ 196

järgi üles öelda (

§ 116lg 6).

Nii sätestab

§ 196

lg 2, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik

§ 116lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel.

Samuti kehtestab

§ 196

lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja on lepingu üles öelnud, kuid viidatud sätted jäid otsuses analüüsimata. Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt

§ 188

lg 2 ja

§ 195lg 2).

16. Kolleegiumi arvates on hageja tasunõude lahendamisel oluline ka

§-s 111 sätestatu. Hageja väitel oli kostja saanud 2006. aasta jaanuariks kätte 75% tellimuse kogumahust ning seega ei olnud tal õigust lepingust taganeda. Kostja vastuväidete kohaselt anti talle tähtaegselt üle üksnes 40% toodangust.

§ 111

lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata poolte väidete ja vastuväidete alusel kostja õigust lepingust taganeda. 17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja tasunõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, millal muutus tema nõue sissenõutavaks (

§ 82lg 7 mõttes).

Pooled ei vaidle selle üle, et kokku lepiti ositi täitmises, st valmistatud kaubad anti üle partiidena ja hageja esitas kostjale arved nende eest tasumiseks. Selliselt kokkulepitu vastab

§ 637lg-s 4 sätestatule.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et hagejal ei ole kohustust tõendada, et pooltel oli kokkulepe ka hinna osalise tasumise kohta. Ringkonnakohus märkis õigesti, et ainuüksi töö ositi üleandmisest ei saa teha järeldust, et ka maksmises oli kokku lepitud ositi. Nii tuleneb

§ 637

lg 4 teisest lausest, et iga osa eest tuleb tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel vaid juhul, kui pooltel on kokkulepe nii töö ositi üleandmise kui ka hinna ositi määramise kohta. TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, kas kostjal tuli tasuda iga kaubasaadetise eest eraldi või alles pärast kogutarnet. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, milline oli poolte kokkulepe hinna tasumise kohta. Seejärel saab maakohus hinnata hageja viivisenõude põhjendatust, samuti seda, kas hageja saab tugineda kostja vastuvõtuviivitusele selle tõttu, et kostja on jätnud üleantud kaubasaadetiste eest tasu maksmata. 18. Tuvastades erinevalt maakohtust, et hageja rikkus lepingut (täitmisega viivitamine), leidis ringkonnakohus õigesti, et asjas tuleb

§ 119

lg-t 1 kohaldades analüüsida, kas hageja täitmine võis olla takistatud eelkõige põhjusel, et kostja on vastuvõtuviivituses.

§ 101

lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kassatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid ringkonnakohtu tuvastatule, et hageja on lepingut rikkunud. Küll aga leiab hageja, et ringkonnakohus tõlgendas

§ 119lg-t 1 valesti.

Kolleegium nõustub selle väitega.

§ 119

lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Eelkõige kohaldub see säte siis, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Viidatud paragrahv reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu. Seega leiab ringkonnakohus ekslikult, et ainuüksi puudused tellija materjalitarnes ei tähenda kostja vastuvõtuviivitust ning kostja vastuvõtuviivitus esineks vaid juhul, kui ta hoidnuks kõrvale asjaajamisest puuduste kõrvaldamiseks. Samuti leiab ringkonnakohus vääralt, et tellimuse täitmise tähtaja suhtes on kohaldatav ka

§ 641

lg 3, mille järgi töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Viidatud säte ei ole asjakohane, sest töö lepingutingimustele mittevastavust ei saa samastada töö tähtajaks tegemata jätmisega. Tulenevalt

§ 641

lg-st 2 ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine). Praeguses asja ei ole kostja väitnud, et hageja tehtud töö ei vastanud lepingutingimustele. Hageja on menetluses esile toonud, et lepingutähtaja ületamise tingisid temast sõltumatud põhjused: hageja sai materjali kätte hilinenult, materjali oli vähe ja see oli puudustega. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte väidete ja vastuväidete alusel analüüsida, kas viidatud asjaolud olid aluseks kostja vastuvõtuviivitusele või oli lepingutähtaja rikkumine tingitud hagejast endast tulenevatest asjaoludest.

1. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub hageja märkusega, et ringkonnakohtule saab ette heita kohtuotsuse põhjenduste mõnetist ebaselgust ja vastuolulisust. Arvestades aga, et ringkonnakohus saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelkõige seetõttu, et tähtsad faktilised asjaolud on jäänud kindlaks tegemata, ei ole kohased hageja viited ringkonnakohtu eksimustele tõendite hindamisel. Ringkonnakohus juhtis maakohtu tähelepanu sellele, millised asjaolud on jäänud välja selgitamata ning millised poolte väited on jäänud hindamata, ning maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel nende märkustega arvestada. Pidades silmas kolleegiumi ülaltoodud seisukohti materiaalõiguse normide kohaldamise kohta, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel poolte väiteid, vastuväiteid ja esitatud tõendeid hinnates otsustada hagi ja vastuhagi rahuldamise üle.
2. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
3. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull