Obsah (10)

§ 691§ 272§ 232§ 231§ 392§ 442§ 436§ 293§ 688§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb samadel põhjustel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja III vastu ja mõistis temalt välja menetluskulud. Asi tuleb tühistatud osas saata

§ 691p 4 ja § 692 lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Kolleegium käsitleb esmalt kostja III kassatsioonkaebuse väidet TsK § 462 lg 2 väära kohaldamise kohta. Nimetatud sätte järgi võib kohus isiku tekitatud kahju hüvitamise suurust vähendada, sõltuvalt tema varalisest olukorrast. Kostja III esitas taotluse, et maakohus arvestaks hagi lahendamisel kostja III varanduslikku olukorda ja halba tervislikku seisundit, kuid maakohus jättis selle taotluse tähelepanuta. Apellatsioonkaebuses märkis kostja III, et maakohus jättis põhjendamatult TsK § 462 lg 2 kohaldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutavad kostjad hageja ees TsK § 459 järgi solidaarselt, mistõttu ei ole kostjalt III väljamõistetavat kahjuhüvitist võimalik vähendada tema tervise ja majandusliku olukorra tõttu. See ringkonnakohtu seisukoht on ekslik kostja III majanduslikku olukorda puudutavas osas. TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.
2. Kostja III kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta tema apellatsioonkaebuse väite selle kohta, et arvestades kostja III teo tähendust kostjate tegevuse jadas, ei olnud tema teo ja tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Maakohus järeldas kostja III kahju hüvitamise kohustuse eeldused, sh põhjusliku seose, kostjate kohta kriminaalasjas tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu sellise järeldusega, märkides, et kahju hüvitamise eeldused on kostjate, sh kostja III suhtes tõendatud. Kolleegium leiab, et kohtud hindasid üle kriminaalasjas tehtud süüdimõistvat kohtuotsust kui tõendit.

§ 272

, mis määrab kindlaks dokumentaalse tõendi mõiste, loetleb dokumentaalsete tõendite seas muu hulgas kohtulahendid teistes kohtuasjades.

§ 232

lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi

1. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on kostja III kohta kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tõendatud asjaolusid käsitlenud pealiskaudselt. Kostja III mõisteti süüdi vara väljapressimises isikute grupi eelneval kokkuleppel, millega põhjustati suur varaline kahju. Kriminaalasja menetlenud kohus tuvastas, lähtudes kostjale III esitatud süüdistusest, järgmised asjaolud: 1) kostja III luges kostjale I ette turvateenistuse telefoni numbri ajal, mil kostja I helistas telefoniautomaadist kaubamaja turvateenistuse töötajatele ja esitas pommiähvarduse ning nõudis raha; 2) kostja III pidas mobiiltelefoni teel sidet kostjaga II, kes ootas raha toomist teises kohas. Samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tuvastati, et pommid pani plahvatama kostja I, helistades mobiiltelefonilt pommi küljes olevale mobiiltelefonile. Kuigi kostja III loeti süüdimõistva kohtuotsuse järgi kindlustusvõtjale väljapressimisega tekitatud suure varalise kahju kaaspõhjustajaks, ei tuvastatud selle kohtuotsusega, milles seisnes kostja III tegevus kaubamaja ajutise sulgemise põhjuse korraldamises. Hageja ei ole väitnud, et kaubamaja ajutise sulgemise põhjustas raha väljapressimise nõude esitamine. Ta on maksnud kindlustusvõtjale hüvitist pommiplahvatuste tõttu. Eeltoodust tulenevalt oleksid kohtud pidanud lisaks kriminaalasjas tehtud kohtuotsusele viitama tõenditele, mille alusel kostjat III saanuks pidada pommiplahvatuste kaaspõhjustajaks.
2. Maakohus on ebaõigesti põhjendanud kriminaalasjas kostja III kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse analüüsimata jätmist sellega, et selles kohtuotsuses tuvastatud asjaolude üle ei vaieldud. Kolleegium märgib, et maakohtu kasutatud formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude tõendatust.

§ 231

järgi ei ole vaja tõendada üldtuntud ja omaksvõetud asjaolusid.

§ 392

lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab

§ 231

lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

§ 231

lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab kolleegiumi arvates

§ 392

lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.

§ 442

lg 8 esimese lause järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sellest nõudest tulenevalt peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.

1. Kolleegium märgib kostja III tegevuse ja hageja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamise (vt käesoleva otsuse p 11) kohta, et maakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha, millised teod kostja III toime pani ja kas need teod põhjustasid kindlustusvõtja kaubamajas töö seiskumise 16 päevaks. Maakohus peab muu hulgas laskma hagejal selgitada ja tõendada, miks oli vaja kaubamaja nii pikaks ajaks sulgeda, samas kui pärast esimest pommiplahvatust avati kaubamaja mõne tunni pärast. Kohtud jätsid menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta kostja III vastuväite ja viidatud tõendi (kohtutoimiku I kd, lk 193) pommiplahvatustele järgnenud pommiähvarduste kohta. Kolleegium selgitab, et isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.
2. Kolleegium on
3. mail
4. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuse p-des 29 ja 30 selgitanud, et kuivõrd kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu ei ole ka praeguses asjas kostja III teo õigusvastasuse ja süü hindamisel ainsaks ja piisavaks tõendiks üksnes kriminaalasjas tehtud ja jõustunud kohtuotsus kostja III kohta. Juhul kui maakohus leiab asja uue läbivaatamise tulemusel, et kostja oli hagis nimetatud kahju kaaspõhjustaja (vt käesoleva otsuse p 13), siis peab ta hindama, kas kostja III tegu oli õigusvastane TsK § 448 lg 1 järgi ning kas ta oli kahju põhjustamises süüdi. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. TsK § 448 lg 2 kohaldub (nagu ka VÕS § 1050) kahju tahtmatu tekitamise juhtudel, st et eeldatakse kahju põhjustamist hooletusest (ei eeldata tahtlust toime panna kahju põhjustanud õigusvastane tegu). Eelöeldust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel andma hagejale võimaluse tõendada, et kostja III pani kahju põhjustanud õigusvastase teo - kindlustusvõtja omandi kahjustamise pommiplahvatustega - toime tahtlikult ja kooskõlastatult teiste kostjatega, s.o oli kahju põhjustanud õigusvastase teo kaasaaitajaks. Juhul kui kostja III ei pannud kahju põhjustanud õigusvastast tegu toime tahtlikult, kuid tema mittetahtlik tegevus oli kahju üheks vajalikuks põhjuseks, siis peab maakohus andma kostjale III võimaluse tõendada, et ta ei olnud süüdi, st osales hooletusest kahju ühises põhjustamises.
5. Kolleegium selgitab, et praeguses asjas kohalduva KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist. Kostja III on leidnud põhjendatult, et ta peab hagejale kui kannatanu (kindlustusvõtja) kindlustusandjale hüvitama TsK § 222 lg 2 järgi saamata jäänud tulu. Müügikate on hageja selgituse kohaselt netokäibe ja edasimüügiks ostetud kaupade kulu vahe (vt kohtutoimiku II kd, lk 54). Seega ei arvata müügikatte saamiseks netokäibest maha tööjõukulusid (palgakulusid). Sellest omakorda järeldub, et saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada kahju hüvitamisest kasu. Kohtud on lugenud tuvastatuks, et hageja poolt kindlustusvõtjale hüvitatud müügikattest olid maha arvatud töötajate palgad. Selline seisukoht vajanuks kolleegiumi arvates rohkem põhjendamist, kuivõrd kostja III ei olnud sellise seisukohaga nõus ning see seisukoht erineb hageja avaldatud seisukohtadest. Hagiavalduse täienduses toodud kahjuhüvitise arvestuse järgi on hageja arvutanud kindlustusvõtja saamata jäänud tulu ärajäänud kogukäibest, millest on maha arvatud käibemaks, kahju, mida ei tule hüvitada, ja kindlustusvõtja omavastutuse osa (vt kohtutoimiku I kd, lk-d 66 ja 132). Hageja on vastuses kostja III apellatsioonkaebusele selgitanud, et tema oli kindlustusvõtjale kohustatud hüvitama müügikatte palkadeta ning et see tähendab, et kindlustusvõtja kannab ise oma palgakulu (vt kohtutoimiku II kd, lk 54).

§ 436

lg 4 teise lause järgi ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kolleegium märgib veel seda, et kohtud jätsid menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta kostja III vastuväite, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisest tuleb saamata jäänud müügikattest maha arvata veel muud kindlustusvõtja kokkuhoitud kulud, nt vähenenud elektrikulud. 16. Vastuseks kassatsioonkaebuse seisukohale, et kohtud oleksid pidanud määrama raamatupidamise ekspertiisi, märgib kolleegium, et ekspertiisi määramine on

§ 293järgi kohtu õigus.

Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks. Ringkonnakohus on põhjendanud, et raamatupidamise ekspertiisi määramine ei olnud vajalik, kuna müügikatte protsent on arvestatud auditeeritud aruande alusel. Samas aga vaidles kostja III lisaks müügikatte protsendile vastu ka kasvukoefitsiendile. Maakohus on lugenud hageja väidetud kasvukoefitsiendi tõendatuks tunnistaja M. Sammeli ütlustega.

§ 688

lg 5 kohaselt ei ole Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, ning tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid.

1. Kohtud on õigesti leidnud, et kostja III süü aste ei mõjuta temalt väljamõistetava kahjuhüvitise suurust. VÕS § 140 ei kohaldu, kuna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast
2. juulit
3. Kostja III süü aste on tähtis juhul, kui ta pärast kahju hüvitamist nõuab osa hüvitist tagasi kostjatelt I ja II (vt TsK § 188 lg 5).
4. Kostja III kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja III eest Liliya Kashirova. Alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiv

§ 149

lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb kostjal III kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. 19. Menetluskulude jaotus hageja ja kostja III vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu