← Eesti

3-4-1-6-09

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-6-09 17. juuli 2009

§ 56

lõikest 181 tulenevalt ei saa määruskaebust, millelt ei ole tasutud riigilõivu, läbi vaadata enne määruskaebuse puuduste kõrvaldamist. Ringkonnakohus peab juhinduma halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-st 472 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 664 lõikest 2, mis koosmõjus ei luba ringkonnakohtul sellist määruskaebust läbi vaadata. TsMS § 659, § 637 lõike 1 punkti 3 ning § 638 lõike 2 alusel tuleks jätta määruskaebus käiguta ja anda määruskaebuse esitajale tähtaeg määruskaebuse puuduse kõrvaldamiseks. 5. Ringkonnakohus aga otsustas,

§ 56

lõige 181 tuleb jätta kohaldamata osas, milles see nõuab riigilõivu tasumist määruskaebuse esitamisel. HKMS § 32 lõike 3 teise lause ja § 471 lõike 6 kohaselt on määruskaebus lõivuvaba. Põhiseaduse (PS) § 104 lõike 2 punkti 14 kohaselt saab ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võtta ja muuta kohtumenetluse seadusi. Riigilõivuseadust täiendati § 56 lõikega 181

  1. detsembril 2008 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 38 punktiga
  2. See seadus võeti küll vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega, ent PS § 104 lõikes 2 seda loetletud ei ole. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. detsembri
  4. aasta otsuse nr III-4/A-11/94 punktis V on selgitatud, et PS § 104 lõikes 2 nimetatud küsimuste reguleerimisel ei ole piisav, kui seda tehakse Riigikogu koosseisu enamuse poolt vastu võetud seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. veebruari
  6. aasta otsuses nr 3-4-1-1-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes vastavas konstitutsioonilises seaduses. Riigilõivu tasumine määruskaebuse esitamisel on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, kuigi üldiselt. Lõivu määrad on sätestatud riigilõivuseaduses. Olukorras, kus riigilõivu tasumist peetakse halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt kohtumenetluse küsimuseks PS § 104 lõike 2 punkti 14 mõttes, ei ole võimalik seda reguleerida teistes seadustes kui halduskohtumenetluse seadustikus. RLS § 56 lõige 181 on asjassepuutuvas osas vastuolus ka PS §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttega, kuna õiguskorda on loodud omavahel vastuolus olevad õigusnormid. RLS § 56 lõiget 181 ja HKMS § 32 lõiget 3 ning § 471 lõiget 6 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et need normid saaksid omada sisu samal ajal. Neil põhjustel leidis ringkonnakohus,

§ 56

lõige 181 tuleb jätta vastuolu tõttu PS §-ga 10 ja § 104 lõike 2 punktiga 14 kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles nähakse ette kohustus tasuda haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel 200 krooni riigilõivu. 6. U. Piirat leiab,

§ 56

lõige 181 ei ole vastuolus PS §-ga 10 ega § 104 lõike 2 punktiga 14, kuid tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu halduskohtumenetluse seadustiku kui ülimusliku põhiseadusliku seadusega.

  1. Tallinna Kesklinna Valitsus nõustub Tallinna Ringkonnakohtuga, et olukorras, kus riigilõivu tasumist peetakse halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt kohtumenetluse küsimuseks, ei ole võimalik seda reguleerida muudes seadustes.
  2. Riigikogu nimel esitasid arvamuse põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon. Põhiseaduskomisjon leiab, et kuna halduskohtumenetluse seadus on PS § 104 kohaselt konstitutsiooniline seadus, siis on ta ülimuslik riigilõivuseaduse suhtes. Seega tuleb kohaldada halduskohtumenetluse seadustikku ja asjaolu, et riigilõivuseaduse säte võeti vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega, ei ole tähtis. Samas on RLS § 56 lõige 181 vastuolus PS §-ga 10, kuna selle vastuolu halduskohtumenetluse seadustiku sätetega, mis näevad ette lõivuvabaduse, põhjustab õigusselgusetuse, mida ei ole võimalik ületada tõlgendamise teel. Õiguskomisjon leiab,

§ 56

lõige 181 ei ole konstitutsiooniline säte, kuid see on vastuolus PS §-st 10 ja § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega, kuna õiguskorda on loodud vastuolus olevad õigusnormid. RLS § 56 lõiget 181 ja HKMS § 32 lõiget 3 ja § 471 lõiget 6 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et need normid saaksid omada sisu ühel ajal. 9. Rahandusminister leiab,

§ 56

lõige 181 ei ole asjassepuutuv säte ning selle sätte ja HKMS § 32 lõike 3 teise lause ja § 471 lõike 6 vastuolu on ületatav tõlgendamise teel. Riigilõivuseadus üksnes kehtestab lõivu määra, kuid ei saa muuta lõivu tasumist kohustuslikuks. Lõivu tasumise kohustuslikkus saab tuleneda eriseadusest. 10. Õiguskantsler leiab,

§ 56

lõige 181 on osas, milles nähakse ette haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustus, vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 13 lõige 2) ning materiaalses vastuolus üldise põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koosmõjus §-ga 14), kuna ei ole mõõdukas. Õiguskantsler märgib ka, et Riigikohtu praktikat PS § 104 lõike 2 kohaldamise küsimuses on vaja täpsustada. RLS § 56 lõige 181 riivab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Riive eesmärgina näeb õiguskantsler liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimist, mis osutab aga menetlusökonoomiale, mis on üldine riigilõivude sätestamise eesmärk hagide ja kaebuste puhul. Menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Määruskaebuse esitamisel 200-kroonise riigilõivu kehtestamine on sobiv ja vajalik abinõu menetlusökonoomia tagamiseks, kuid ei pruugi olla mõõdukas. Kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele ja lõivu ebaproportsionaalsuse kahtluse korral tuleks sellist kahtlust põhiseaduslikkuse järelevalve korras intensiivselt analüüsida. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda inimesel, kel pole õigust saada riigilt menetlusabi, oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Praegusel juhul on tegemist 200-kroonise lõivuga, mis eraldi võetuna pole Eesti keskmist palka arvestades kuigi suur summa. Teisalt on menetlusökonoomia põhimõte samuti oluline, kuna umbe jooksnud kohtusüsteem ei võimalda tagada isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Iga määruskaebus pikendab kogumenetlust ja põhjustab kohtutele rohkem tööd. Arvestades, et iga kohtulõiv piirab kõrge väärtusega üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, vajab iga lõiv ratsionaalset ja ülekaalukat põhjendust. Määruskaebuse eest küsitav riigilõiv ei puuduta kaebust peaasjas, vaid on tingimuseks kaebaja menetluslike abi- ja sekundaarnõuete kaitsel. Seadusandja on kehtestanud ühtse 200-kroonise riigilõivu kõigi määruskaebuste puhul. Konkreetsel juhul oli tegemist määruskaebusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise peale. Esialgse õiguskaitse korral võib olukord olla kiireloomuline ja isikul ei pruugi olla hetkel, kui ta õiguskaitset vajab, vajalikku summat. Samuti tuleb määruskaebuse puhul arvestada sellega, et see esitatakse rahulolematuse korral kohtu tegevusega. Erinevalt apellatsioon- ja kassatsioonkaebusest on määruskaebuse esemeks menetlusotsus. Õiguslikult vale menetlusotsus kujutab endast kohtuvõimupoolset põhiõiguse rikkumist. Kui riik küsib kohtusüsteemi enda toime pandud rikkumise vaidlustamise eest kaebajalt lisaraha, siis on see ebaproportsionaalne menetlustakistus ja rikub seega üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustus on ebaproportsionaalne sõltumata selle suurusest. RLS § 56 lõige 181 on seega materiaalselt põhiseadusega vastuolus osas, milles nähakse ette kohustus tasuda haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu. ASJASSEPUUTUV SÄTE 11. Riigilõivuseaduse § 56 "Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse läbivaatamine" lõige 181: "Haldusasjas esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, samuti haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 200 krooni." KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium hindab esmalt Tallinna Ringkonnakohtu kohaldamata jäetud sätte asjassepuutuvust, leiab asjassepuutuva põhiõiguse (I) ning analüüsib seejärel sätte formaalset (II) ja materiaalset vastavust põhiseadusele (III). I 13. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). 14. Praegusel juhul on probleem selles,

§ 56

lõikes 181 kohustatakse kaebuse esitajat tasuma haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 200 krooni, kuid HKMS § 471 lõikes 6 ja ka § 32 lõike 3 teises lauses on sätestatud, et määruskaebus on lõivuvaba. HKMS § 84 reguleerib halduskohtumenetluses üldsättena riigilõivu tasumist ja tagastamist. HKMS § 84 lõike 2 esimeses lauses on sätestatud, et kui kaebuse esitaja ei ole riigilõivu tasunud või on tasunud riigilõivu seaduses sätestatust vähem, määrab kohus riigilõivu või täiendava riigilõivu tasumiseks tähtaja ning riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse kaebus läbi vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seega viivad erinevad normid üksteisele vastukäivate tulemusteni. Seejuures tundub esmapilgul nende normide omavaheline suhe ebaselge ja võib tekkida raskusi otsustamisel, milliseid norme kohaldada ja kuidas neid tõlgendada. Kolleegium leiab, et

  1. jaanuaril 2009 jõustunud RLS § 56 lõige 181 on lex posterior võrreldes HKMS § 471 lõikega 6 ja § 32 lõike 3 teise lausega. Sellest tulenevalt kehtib reegel, mille kohaselt hilisem seadus (200-kroonise riigilõivu tasumise kohustus) muudab kehtetuks varasema seaduse (lõivuvabastuse). Praegusel juhul reguleerivad sama küsimust mõlemad sätted - nii RLS § 56 lõige 181 kui ka HKMS § 471 lõige 6 ja ka § 32 lõike 3 teine lause. Seetõttu tuleb lex posterior derogat legi priori põhimõtte kohaselt kohaldada hilisemat normi, seega RLS § 56 lõiget 181 (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. detsembri
  3. aasta otsus asjas nr 3-4-1-17-07, punkt 22). Kui RLS § 56 lõige 181, milles kohustatakse maksma haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 200 krooni, oleks põhiseadusvastane, ei peaks määruskaebuse esitaja riigilõivu tasuma. Kui see norm oleks aga põhiseadusele vastav, tuleks riigilõivu määruskaebuse esitamisel tasuda. Seega on RLS § 56 lõige 181 asjassepuutuv säte.
  4. Vaidlustatud säte puudutab PS § 15 lõikest 1 koosmõjus §-ga 14 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Riigikohus on märkinud: "Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse." (Riigikohtu üldkogu
  5. mai
  6. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, punkt 41.) Kaitseala riive on selle ebasoodus mõjutamine. Praegusel juhul seisneb ebasoodus mõjutamine selles,

§ 56

lõige 181 kehtestab kohustuse tasuda haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel 200 krooni riigilõivu. See kohustus mõjutab ebasoodsalt üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja järelikult riivab selle õiguse kaitseala. Põhiõigust riivav riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel haldusasjas peab olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. II

  1. Formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. juuni
  3. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 8).
  4. Tallinna Ringkonnakohus märkis, et HKMS § 32 lõike 3 teise lause ja § 471 lõike 6 kohaselt on määruskaebus lõivuvaba ning PS § 104 lõike 2 punkti 14 kohaselt saab ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võtta ja muuta kohtumenetluse seadusi. Riigilõivuseadust täiendati § 56 lõikega 181 Riigikogus
  5. detsembril 2008 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 38 punktiga
  6. Nimetatud seadus võeti küll vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega, ent PS § 104 lõikes 2 seda loetletud ei ole. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikas on leitud, et PS § 104 lõikes 2 nimetatud küsimuste reguleerimiseks ei piisa, kui seda tehakse Riigikogu koosseisu enamuse poolt vastu võetud seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. veebruari
  8. aasta otsuses asjas nr 3-4-11-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes konstitutsioonilises seaduses.
  9. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas on järgitud sellise seaduse vastuvõtmiseks ettenähtud menetlusnõudeid. Kolleegium möönab, et Riigikohtu praktika punktis 6 toodud küsimuses pole olnud ühene. Kolleegium peab põhjendatuks juhinduda Riigikohtu hilisemast, sh Riigikohtu üldkogu praktikast (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  10. septembri
  11. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-99, punkt 16; Riigikohtu üldkogu
  12. juuni
  13. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-09, punktid 29 ja 30). Viimati nimetatud lahendis märgiti, et kohtumenetluse seadused on PS § 104 lõike 2 punktis 14 nimetatud konstitutsioonilised seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Samas, kui lihtseadusega reguleeritakse kohtumenetluse valdkonda kuuluvat küsimust ja eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis on seaduse vastuvõtmisel PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue täidetud. Riigilõivuseadust täiendati § 56 lõikega 181 Riigikogus
  14. detsembril 2008 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 38 punktiga
  15. See seadus võeti vastu 59 poolthäälega, seega Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
  16. Õigusselguse kohta on Riigikohus varem märkinud, et isik peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu (Riigikohtu üldkogu
  17. oktoobri
  18. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 31). Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  19. märtsi
  20. aasta otsus asjas nr 3-4-1-33-05, punkt 22). Õigusselgusetust ei ole aga siis, kui tegemist on normitehnilise puudusega, mis on ületatav tõlgendamise teel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  21. veebruari
  22. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-01, punkt 17). Kolleegium leiab, et kasutades otsuse punktis 14 käsitletud lex posterior derogat legi priori põhimõtet, on vähemalt asjakohase nõustamise abiga võimalik jõuda järeldusele, et kohaldada tuleb üheselt mõistetava sisuga RLS § 56 lõiget
  23. Seega pole see säte õigusselgusetu. III
  24. Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole siiski absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  25. mai
  26. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12;
  27. aprilli
  28. aasta otsus asjas nr 3-4-1-308, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne. Kuna PS § 15 lõige 1 on seadusereservatsioonita põhiõigus, tohib seda legitiimselt piirata üksnes mõne põhiõiguse või muu põhiseaduslikku järku õigusväärtuse tagamiseks. Eelnõu teisel lugemisel põhjendas õiguskomisjonipoolne ettekandja lõivude üldist tõstmist muu hulgas liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimise vajadusega. Liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimine osutab menetlusökonoomiale, mis on üldine riigilõivude sätestamise eesmärk hagide ja kaebuste puhul. Menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus (Riigikohtu üldkogu
  29. märtsi
  30. aasta otsus asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 9).
  31. Järgnevalt tuleb välja selgitada, kas määruskaebuse esitamise lõivustamine 200-kroonise riigilõivuga on proportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel - kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  32. märtsi
  33. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).
  34. Määruskaebuse esitamise lõivustamine 200-kroonise riigilõivuga on sobiv ja vajalik abinõu menetlusökonoomia tagamiseks. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele ja lõivu ebaproportsionaalsuse kahtluse korral tuleks sellist kahtlust põhiseaduslikkuse järelevalve korras intensiivselt analüüsida. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda inimesel, kel pole õigust saada riigilt menetlusabi, oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Praegusel juhul on tegemist 200-kroonise lõivuga, mis eraldi võetuna ei ole ülemäära suur summa. Teisalt on oluline menetlusökonoomia põhimõte. Põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemine võib kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikutele pakkuda tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Pikeneb kohtuasja menetlus ja kohtute tööhulk suureneb põhjendamatult.
  35. Kolleegium märgib, et konkreetse normikontrolli raames saab hinnata normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel ei tarvitse ka määruskaebuselt 200 krooni riigilõivu maksmise kohustus olla mõõdukas, kuid Tallinna Ringkonnakohtu määruses, millega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus algatati, selliseid asjaolusid esitatud ei ole.
  36. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium,

§ 56

lõige 181 ei ole kohtuasja asjaolusid arvestades põhiseaduse vastane ja Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tuleb jätta rahuldamata. Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.