Obsah (4)

§ 82§ 3§ 63§ 81

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-96-06 9

§ 82

lg 7); 2) põllukultuuride osas vähendati toetust põldude võrra, mille pind oli alla 0,3 ha ja/või taotletud ja kindlakstehtud pinna erinevuse eest (

§ 3lg 2, § 46 lg 1); toetust vähendati, kuna 15.

juuniks ei olnud põllumajandusmaale rajatud kultuuri või mustkesa (

§ 63

lg 1); toetust ei määratud massiivile, millel puudus kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus (

§ 82

lg 7); toetust ei määratud, sest toetuse saamise nõuetele vastav pind oli alla 1,0 ha (

§ 81lg 4).

1. JK Otsa Talu esitas
2. veebruaril 2006 kaebuse halduskohtule, milles palus tühistada PRIA
3. detsembri
4. a käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 133 ja kohustada PRIA-t taotlus uuesti läbi vaatama. JK Otsa Talu väidab, et

§ 82

lg 7 alusel ei ole keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse maksmata jätmine õiguspärane, kuna põllumajandusminister on

§ 82lg 7 täiendamisega alates 1.

maist 2005 rikkunud põhiseaduse §-des 11 ja 12 sätestatud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Kohaldada tuleb

enne

1. a
2. maid kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul saab PRIA teha JK Otsa Talu suhtes positiivse otsustuse. JK Otsa Talu varus
3. a kevadkülvideks vajalikud seemned
4. Seega olid keskkonnasõbralikuks tootmiseks ettevalmistused tehtud.
5. Tartu Halduskohus jättis
6. aprilli
7. a otsusega haldusasjas nr 3-06-250 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et põllumajandusminister on pädev andma määrusi ja määruse norme muutma. Põllumajandusministri
8. aprilli
9. a määrusega nr 43 (jõustus
10. mail 2005) muudeti

§ 82ning täiendati seda lg-ga 7.

Nimetatud muudatusega ei kitsendatud kaebaja õigusi.

muudatus on kehtestatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel.

§ 82lg 7 on kooskõlas nõukogu 17.

mai

1. a määruse nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (nõukogu määrus nr 1257/1999), art 44 lg 2 alusel heaks kiidetud Eesti maaelu arengukavaga 20042006 (maaelu arengukava). Seega on põllumajandusministri
2. aprilli
3. a määrus nr 43 antud delegatsiooninormi alusel. Kaebaja oli pindalatoetuse taotluse esitamise ajal (
4. mail 2005) teadlik

§ 82lg 7 olemasolust, kuna see jõustus alates 1.

maist 2005. Seega ei rikkunud määruse muudatus kaebaja õiguspärast ootust pindalatoetusele. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud oleks õigusnormi muutmine, kuid üldreeglina ei tohi see omada tagasiulatuvat jõudu. Kaebaja ei vastanud

§ 82lg 7 nõudele, kuna ta ei olnud 2004.

a taotlenud keskkonnasõbraliku tootmise toetust. Isikule, kellel puudus kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus

1. a, ei antud põllumajanduslikku keskkonnatoetust
2. a. Eelarvest tulenevalt ei olnud riigil võimalik toetada uusi taotlejaid, kuid võimaldati määrata toetust nendele, kellel on vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse
3. augusti
4. a korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal, ning kui taotleja 2005 oli taotlenud Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel pindalapõhist toetust.

§ 82

lg 7 ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kaebajat on koheldud teiste taotlejatega võrdselt.

1. JK Otsa Talu esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellant väidab, et halduskohus tõlgendas ebaõigesti ELÜPS § 42 lg-t 2 ja lg-t 3, § 43 lgt 2 ja § 44 lg-t
2. ELÜPS § 42 lg 2 mõtteks oli iga toetuse liigi korral anda kõigile toetust, sõltumata nende varasematest toetuste taotlustest. Halduskohus oleks pidanud kontrollima, kas määruse 51 § 82 lg 7 (alates
3. maist 2005 kehtima hakanud redaktsioon) on kooskõlas nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja selle alusel heaks kiidetud maaelu arengukavaga. Euroopa Liidu Arendus- ja Tagatisfondist antavat toetust keskkonnasõbraliku tootmise eest tuli anda võrdsetel alustel ning sõltumata sellest, kes oli millisel eelarveaastal keskkonnasõbraliku tootmise eest toetust taotlenud ja saanud. Määruse 51 § 82 lg 7 (alates
4. maist 2005 kehtiv redaktsioon) on vastuolus maaelu arengukava pga 12.6.2 ja nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud põllumajanduspoliitika põhimõtetega. Nõukogu määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Siseriikliku õigusakti sisu peab vastama nõukogu määruses sätestatud volitusnormi ulatusele. Nõukogu määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla vastuolus liikmesriigi põhiseadusega. Põllumajandusminister andis määruse nr 43 alles
5. aprillil 2005, mis jõustus
6. mail
7. Selleks ajaks oli kaebaja teinud ümberkorraldused oma põllumajandusliku tootmise üleviimiseks keskkonnasõbralikule tootmisele (maad olid ette valmistatud ja sügisesed külvid tehtud lähtuvalt keskkonnasõbralikule tootmisele üleminekust). Kaebajal tekkis usalduse kaitse.
8. Tartu Ringkonnakohus jättis
9. septembri
10. a otsusega asjas nr 3-06-250 apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu
11. aprilli
12. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ebaõige on apellandi seisukoht, et põllumajandusministril puudus volitus täiendada
13. aprilli
14. a määrusega nr 43 määrust nr 51 ning lisada sellele § 82 lg
15. ELÜPS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel kehtestas põllumajandusminister

§ 82

lg-s 7 sisalduvad toetuse taotlejale täpsemad nõuded keskkonnasõbraliku tootmise eest

1. aastal. ELÜPS §-s 42 on sätestatud põhimõte, et põllumajandusminister kehtestab toetuse liigid eelarveaastaks. Seetõttu ei ole põllumajandusministri poolt toetuse saamiseks nõuete täpsustamine eelarveaastate kaupa vastuolus ELÜPS § 43 lg-ga
2. Määrus nr 51 § 82 lg 7 on kehtestatud ELÜPS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel ning see ei ole vastuolus nõukogu määrusega nr 1257/1999 ega Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadusega. Kuna apellandil ei olnud õigust saada toetust

§ 82

lg 7 alusel, siis on asjassepuutumatu viide maaelu arengukava p 12.6.2 teisele lõikele.

§ 82

lg 7 on kooskõlas põhiseadusega ning Euroopa Liidu õigusega, mistõttu puudub alus

§ 82lg 7 kohaldamata jätmiseks.

Proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud. Apellant esitas taotluse toetuse saamiseks 26. mail 2005.

§ 82lg 7 jõustus 1.

mail

1. Seega pidi taotluse esitamise ajal olema apellandile selge, et tal ei ole
2. aastal õigust keskkonnasõbraliku tegevuse eest toetust saada. Asjaolu, et apellant tegi väidetavalt
3. a sügisel ettevalmistusi üleminekuks keskkonnasõbralikule tootmisele, ei saanud luua talle kindlust, et ta saab
4. aastal keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. JK Otsa Talu palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldatakse JK Otsa Talu kaebus, tühistatakse PRIA
6. detsembri
7. a käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 133 ja tehakse PRIA-le ettekirjutus, millega kohustatakse PRIA-t ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest määrama ja maksma välja keskkonnasõbraliku tootmise toetus. JK Otsa Talu väidab, et pooled ei vaidle selle üle, et taotleja vastas toetuse saamise nõuetele kuni
8. maini 2005, mil hakkas kehtima

uus redaktsioon. Varasemast redaktsioonist ei olnud võimalik järeldada seda, et määrust nr 51 kohaldatakse üksnes

1. aastal esitatud taotluste osas, ega seda, et
2. aastal toetuse taotlejate ringi kitsendatakse. JK Otsa Talu, usaldades

kuni

1. maini 2005 kehtinud redaktsiooni, tegi
2. aastal ümberkorraldusi ja kulutusi oma tootmise keskkonnasõbralikuks muutmiseks.

vaidlusalune muudatus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg-st 1 tuleneb, et põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud toetusi antakse igal aastal. Nõukogu määrusest nr 1257/1999 ei nähtu, et liikmesriigid võiksid reguleerida siseriiklike aktidega keskkonnasõbraliku tootmise eest antava toetuse taotlemist ja andmist ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kas ja millisel eelarveaastal vastava liigi toetuse saaja on seda liiki toetust taotlenud ja saanud.

§ 82

lg 7 on vastuolus ka maaelu arengukava p-ga 12.6.2, mille kohaselt tulnuks eelarvevahendite puudujäägi korral vähendada proportsionaalselt kõikide nõuetele vastavate taotlejate toetuse summat.

täiendamine eelarvevahendite puudujäägi tõttu ei olnud põhjendatud, sest samal aastal laiendas põllumajandusminister oma

1. juuni
2. a määrusega nr 76 keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse saajate ringi isikutega, kelle põllumassiivid asuvad NATURA 2000 võrgustiku alal. ELÜPS § 42 lg-d 2 ja 3, § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 ei andnud põllumajandusministrile volitusnormi

§ 82lg 7 kehtestamiseks.

Nimetatud sätted annavad põllumajandusministrile õiguse kehtestada üksnes eelarveaastal antavate toetuste liigi ja selleks liigiks ettenähtud vahendite jaotuse, mitte aga kitsendada taotlejate ringi. ELÜPS § 42 lg-st 3 järeldub, et 2005. a eelarveaastal ei oleks keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlemise ja saamise õigust tekkinud üksnes siis, kui seda liiki toetuse andmist ei oleks põllumajandusminister 2005. aastaks üldse kehtestanud, sh neile, kes olid toetust taotlenud ja saanud 2004. aastal. 8. PRIA palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning jätta jõusse halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. PRIA arvamuse kohaselt on praegusel juhul käitutud kooskõlas nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg-ga 1. Kõik taotlejad, kes võtsid 2004. aastal keskkonnatoetuse taotlemisega vastava kohustuse, saavad seda toetust taotleda ka järgmistel aastatel. JK Otsa Talu tõlgendab sätet laiendavalt kõigi isikute suhtes, kuid kohtud on õigesti tuvastanud, et põhiseadusest tulenevaid proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud. 2004. aastal rakendati põllumajanduslikku keskkonnatoetust kolmele tegevusele kohustusega maksta 2004. aastal ja neljal järgneval aastal toetust umbes 310 miljonit krooni aastas. Maaelu arengukavas leiti, et keskkonnasõbraliku tootmise toetust taotletakse eeldatavasti 30-35% Eesti põllumajandusmaa kohta. Kuna 2004. aastal esitati taotlusi aga umbes kaks korda rohkem, kui maaelu arengukavas oli kavandatud, ja sellega võttis riik endale kohustuse nõuetekohased taotlused ka ülejäänud kohustusperioodi jooksul rahuldada, tuli maaelu arengukava eelarve ümber kujundada teiste keskkonnatoetuse tegevuste ja maaelu arengukava meetmete arvel. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 48 lg 3 kohaselt moodustatakse vajadusel järelevalvekomitee ehk maaelu arengukava seirekomisjon, kes hindab maaelu arengukava rakendamist. Selleks on maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 74 lg 1 p 6 järgi põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu. Viimase ettepanekul tehtigi määrusesse nr 51 vaidlusalune muudatus. Kõiki 2004. aastal keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotlejaid ja 2005. aastal sama toetuse taotlejaid on sarnases olukorras koheldud ühtemoodi. JK Otsa Talu käsitab põllumajandusmaa arendamiseks ettenähtud toetust kui sotsiaaltoetust, mida tuleb jagada üldistel alustel. Praegusel juhul on aga tegemist toetusega, mille taotlemiseks õigusaktidega kehtestatud nõuded tulenevad riigi põllumajanduspoliitika vajadustest ja prioriteetidest ning riigil on õigus neid nõudeid ka muuta. EELOTSUSE MENETLUS EUROOPA KOHTUS 9. Riigikohtu halduskolleegium taotles 14. mai 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-95-06 Euroopa Kohtult eelotsust. Kolleegium esitas Euroopa Kohtule alljärgnevad küsimused. Kas nõukogu määruse nr 1257/1999 art-tes 22-24 sätestatud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse eesmärgiga on kooskõlas:

1. a)üksnes nende taotlejate jätkuv toetamine, kellele on selle programmi raames juba eelmisel eelarveaastal tehtud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse määramise otsus ja kellel on keskkonnapoliitikaga seotud kohustus, või
2. b)toetada igal eelarveaastal ka uusi taotlejaid, kes on valmis võtma keskkonnasõbraliku tootmise kohustuse ja korraldavad sellest tulenevalt oma tootmise nõuetele vastavaks? Kui vastus esimesele küsimusele on variant b, kas siis nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg 1 koosmõjus art 37 lg-ga 4 ja art-ga 39 võimaldab liikmesriigil, kui programmi raames selgub, et esmakordse toetuse eraldamiseks ei ole enam piisavalt eelarvevahendeid:
3. a)muuta põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse taotlemise ja andmise esialgset regulatsiooni ning nõudeid ja sätestada, et toetust võib taotleda üksnes siis, kui taotlejale on eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus ja tal on seetõttu kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus, või
4. b)vähendada proportsionaalselt kõikide põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust? 10. Euroopa Kohus asus 4. juuni 2009. a otsuses kohtuasjas C-241/07 seisukohale, et nõukogu määruse nr 1257/1999 artikli 24 lg-ga 1 ning artikli 37 lg-ga 4 ja artikliga 39 ei ole vastuolus see, kui eelarvevahendite ebapiisavuse korral muudab liikmesriik maaelu arengu toetuse määramise tingimusi selliselt, et võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus. Euroopa Kohus leidis, et lisaks maaelu arengukava p-s 12.6.2 ette nähtud meetmetele võisid siseriiklikud ametisasutused kasutada muid meetmeid, mis pidid olema kooskõlas võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Määruses nr 51 ette nähtud maaelu toetuste andmise süsteemi eesmärk on toetada põllumajandustootjaid, kellel on keskkonnapoliitikaga seotud kohustus, aidates seeläbi kaasa määratud toetuse jätkumisele kogu programmiperioodi vältel. Võttes arvesse 2005. aastal Eestis tõdetud eelarvevahendite ebapiisavust, mahub siseriikliku seadusandja valik määrusega nr 1257/1999 liikmesriikidele jäetud tegutsemisruumi piiridesse. Muudetud määruses nr 51 vastu võetud meede ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. Ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust olemasoleva olukorra säilimise osas, kuna pädevad asutused võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta. JK Otsa Talu ei saanud õiguspäraselt eeldada, et põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuskava jääb kogu perioodi vältel muutumatuks. Proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus selline meede nagu muudetud määrus nr 51. Eesti Vabariik võis pärast 2005. aastal tõdetud eelarvevahendite ebapiisavuse tagajärgede üldist hindamist valida põhikohtuasjas kõne all oleva meetme, et saavutada ühenduse regulatsiooni eesmärk - maaelu keskkonnasõbralik areng -, väljumata eesmärgi saavutamiseks vajaliku piiridest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Vaidlustatud käskkirja p-ga 133 jäeti

§ 82

lg 7 kohaselt JK Otsa Talu põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlus keskkonnasõbraliku tootmise eest rahuldamata põhjendusel, et toetust ei määrata massiivile, millel puudub kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus.

§ 82lg 7 sätestas järgmist: "2005.

aastal võib keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on

1. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus." Vaidlust ei ole selles, et JK Otsa Talu taotluse esitamise ajal (s.o
2. mail 2005) ei omanud
3. a keskkonnasõbraliku tootmise kohustust. Kassatsiooniastmes on vaidlus selles, kas

§ 82lg 7 (jõustus 1.

mail 2005), millega liikmesriik muutis eelarvevahendite ebapiisavuse korral maaelu arengu toetuse määramise tingimusi selliselt, et võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele oli juba

1. aastal tehtud toetuse määramise otsus, oli kooskõlas nõukogu määrusega nr 1257/
2. Eelmainitust sõltub see, kas JK Otsa Talule keskkonnasõbraliku tootmise toetuse määramata jätmine toimus õiguspäraselt või mitte.
3. Kolleegiumil tekkis kahtlus, kas

§ 82

lg 7 on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, mistõttu esitati Euroopa Kohtule eelotsuse taotlus, milles küsiti, kas toetusperioodi kestel võib muuta keskkonnasõbraliku tootmise eest makstava põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlusele esitatavaid nõudeid selliselt, et piiratakse võrreldes varasemaga nõuetele vastavate subjektide ringi ja kas põllumajandusministril oli selliste muudatuste tegemise pädevus.

1. Euroopa Kohus asus
2. juuni
3. a eelotsuses kohtuasjas C-241/07 seisukohale, et nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg-ga 1, art 37 lg-ga 4 ning art-ga 39 ei ole vastuolus olukord, kui eelarvevahendite ebapiisavuse korral muudab liikmesriik maaelu arengu toetuse määramise tingimusi selliselt, et võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus. Ühtlasi märgiti, et selline olukord ei riku võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.
4. Eeltoodust tulenevalt märgib kolleegium, et kuna JK Otsa Talul
5. aastal keskkonnasõbraliku tootmise kohustust ei olnud ning

§ 82

lg 7 ei ole vastuolus nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg-ga 1, art 37 lg-ga 4 ning art-ga 39, siis on PRIA õiguspäraselt jätnud

§ 82

lg 7 alusel JK Otsa Talu keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotluse rahuldamata. Seetõttu tuleb JK Otsa Talu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. 15. PRIA kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad need kulud poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann