Obsah (5)

§ 158§ 160§ 168§ 146§ 147

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 146 lg 1 alusel kolme aasta möödumisega sissenõutavaks muutumisest. Kostja tasus viimase makse 13. augustil 2002, mil aegumine katkes

§ 158

alusel, kuid ka sellest ajast on möödas enam kui kolm aastat.

§ 160lg 2 alusel peatus hagi aegumise tähtaeg pankrotiavalduse esitamisega 12.

jaanuaril

1. Selles asjas tehtud Tallinna Linnakohtu
2. veebruari
3. a määrus jõustus
4. septembril 2005 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega. Kuigi

§ 168

lg 1 alusel ei arvestata aegumistähtaja hulka aegumise peatumist, on hagi aegunud, sest alates viimase makse tasumisest

1. augustil 2002 kuni pankrotiavalduse esitamiseni
2. jaanuaril 2005 oli möödunud kaks aastat ja viis kuud. Pärast kohtumääruse jõustumist
3. septembril 2005 jätkus aegumine seitsme kuu jooksul ning seega aegus nõue
4. aprillil
5. Hagi esitati üle aasta hiljem.
6. septembri
7. a võlakiri, millega hageja laenas kostjale 53 000 USA dollarit, on rahatu. Hageja pidi nimetatud võlakirja hävitama, kuna pooled tegid sama kuupäevaga uue võlakirja 58 000 USA dollari laenamise kohta. Kostja võtab õigeks, et
8. septembril 1998 laenas ta hagejalt 75 000 USA dollarit,
9. septembril 1998 laenas 58 000 USA dollarit ja
10. aprillil 2000 laenas 7000 USA dollarit. Lisaks sellele võlgnes kostja hagejale 38 000 USA dollarit
11. septembril 1998 sõlmitud laenulepingu järgi. Seega võlgnes kostja hagejale kokku 178 000 USA dollarit. Kostja tagastas ajavahemikul
12. oktoobrist 1998 kuni
13. augustini 2002 hagejale 213 000 USA dollarit, s.o kogu põhivõla ja viivise.
14. Harju Maakohus jättis
15. juuni
16. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 alusel hageja kanda.

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on sama paragrahvi

1. lõike kohaselt kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Õige ei ole hageja seisukoht, et kostja tahtlusena tuleb tõlgendada asjaolu, et hageja nõudis kostjalt pidevalt mitme aasta jooksul laenu tagastamist. Sellisel juhul ei oleks võimalik aegumise institutsiooni kohaldada ning aegumise otstarve muutuks küsitavaks. Aegumine tähendab nõudeõiguse teostatavuse kadumist aja möödumise tõttu. Aegumise saabumisega on võlgnik õigustatud sooritusest loobuma. Aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki. Mida kauem võlausaldaja oma nõudeõiguse teostamisega viivitab, seda raskemaks võib muutuda õigusliku olukorra selgitamine. Aegumine sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema. Asjas on tõendatud, et hageja nõudis kostjalt laenu tagastamist pankrotiavalduse esitamise kaudu, kuid pankrotimenetlus lõpetati nõude ebaselguse tõttu. Sellest lahendist pidi hageja aru saama, et ta peab tõendama asjaolu, et kostja ei ole talle laenu tagasi maksnud. Kostja on selle asjaolu vaidlustanud, kinnitades, et tagastas laenu hagejale. Hageja ei ole tõendanud, et ta nõudis kostjalt laenu tagastamist pärast pankrotimenetluse lõpetamist.
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
3. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. jaanuari
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kostja viimase võla tagasimaksmise tähtpäev
7. detsember 2000.

§ 147lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega.

Seega algas aegumistähtaeg hiljemalt

1. detsembril
2. Kostja väitel tasus ta võlga viimati
3. augustil 2002.

§ 158

lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamiseks on ka nõude osaline tasumine. Seega algas nõude aegumine uuesti 14. augustil 2002.

§ 146lg 1 järgi oli nõude aegumistähtajaks kolm aastat.

Maakohus on õigesti leidnud, et hagi esitamise ajaks oli hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödunud. Hageja ei ole seda apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Hageja nõudele ei kohaldu

§ 146

lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult. Ainuüksi asjaolu, et kostja väidetavalt ei ole pikema aja vältel kohustust täitnud, ei tähenda, et tegemist oleks tahtliku rikkumisega. Kostja on hageja nõudele vastu vaielnud, mille tõttu keeldus kohus enne käesolevat menetlust kostja pankrotimenetlust algatamast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja leiab, et tema nõudele kohaldub

§ 146lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.

Kohtud oleksid pidanud tegema kindlaks, kas kostja rikkus oma kohustust tahtlikult. Kostja tahtlus on tõendatud sellega, et ta ei täitnud oma kohustusi pikema aja jooksul vaatamata mitmekordsetele meeldetuletustele ja tema vastu esitatud pankrotiavaldusele. Vaieldes vastu võla olemasolule, tunnistab kostja kohustuse tahtlikult täitmata jätmist. Samas ei ole kostja tõendanud kohustuse puudumist, vaid väidab, et on oma kohustuse täitnud. Kohtud jätsid uurimata kostja kohustuse puudumise või olemasolu. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuse kohaselt on kohtud õigesti leidnud, et hageja nõue on

§ 146lg 1 järgi aegunud.

Nõude suuruse ja kohustuse olemasolu vaidlustamine ei tõenda kostja tahtlikku keeldumist kohustuse täitmisest. Kostja on oma kohustuse hagejale täitnud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue on aegunud

§ 146

lg-s 1 ettenähtud kolmeaastase aegumistähtaja möödumise tõttu või kohaldub nõude aegumisele sama paragrahvi

1. lõikes sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti kohaldanud kolmeaastast aegumistähtaega.
2. Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on

§ 146lg 1 kohaselt kolm aastat.

Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on selle paragrahvi 4. lõike järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. Hageja leiab, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest ta ei täitnud seda pikema aja jooksul vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele ja pankrotimenetlusele ning seetõttu on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kostja tahtlust

§ 146

lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Praeguses asjas on kostja kinnitanud, et ta on oma kohustused hageja vastu täitnud. Hageja nõudis hagetavat laenu pankrotiavalduse esitamise kaudu, kuid pankrotimenetlus lõpetati nõude ebaselguse tõttu. Kuna kostja ei tunnistanud oma võlga, sai hageja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtusse. Sellistel asjaoludel ei saa väita, et kostja ei täitnud oma kohustust tahtlikult, kuna kostja kinnitusel tal enam hageja vastu kohustust ei ole ja

§ 146lg 4 kohaldamine satuks vastuollu aegumise eesmärkidega.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada

§ 146lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet.

VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09). VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kolleegium leiab, et ka

§ 146lg-s 4 ettenähtud tahtlust tuleb sisustada analoogiliselt.

Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub

§ 146

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146lg 4 kohaldamiseks piisav.

Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et

§ 146

lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. 12. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt algas hageja nõude aegumistähtaeg

§ 147lg 1 järgi 12.

detsembril 2000. Aegumine katkes

§ 158lg 1 alusel 13.

augustil 2002, mil kostja täitis viimati võlakohustust, ning algas uuesti

1. augustil
2. Kuna tõendatud ei ole, et kostja rikkus oma kohustust

§ 146

lg 4 mõttes tahtlikult, on hageja nõue

§ 146lg 1 järgi aegunud.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et kohtud oleksid pidanud välja selgitama kostja kohustuse olemasolu või selle puudumise, märgib kolleegium järgmist. Aegumise kohaldamiseks pidi kohus kooskõlas

§-dega 146 ja 147 tegema kindlaks aegumistähtaja ja selle alguse. Otsustamaks, kas hageja nõudele kohaldub

§ 146

lg-s 4 ettenähtud tähtaeg, pidi kohus tuvastama kostja tahtluse ja heade kommete vastase käitumise (vt otsuse p 11). Kuna hageja

§ 146

lg-s 4 märgitu tuvastamiseks vajalikke asjaolusid esile ei toonud, ei pidanud kohtud tuvastama, kas kostja on oma kohustuse täitnud.

1. Alama astme kohtud jätsid menetluskulud hageja kanda. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Ettenähtust rohkem makstud kautsjon 6263 krooni 90 senti tagastatakse hagejale TsMS § 149 lg 7 alusel. Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve