RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-69-09 Otsuse kuupäev 17. september 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Lea Kivi ja Ott Järvesaar

§ 275järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 8.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-80 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. august 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. detsembri
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a kohtuotsused O. A. süüdistusasjas KarS § 274 lg 1 ning § 275 järgi talle KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.
8. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõista O. A-le liitkaristuseks rahaline karistus 75 päevamäära (3750 krooni).
9. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud liitkaristust ühe kolmandiku võrra ja mõista O. A-le lõplikuks karistuseks rahaline karistus 50 (viiskümmend) päevamäära, s.o 2500 (kaks tuhat viissada) krooni.
10. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
11. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Viru Maakohtu
13. detsembri
14. a otsusega tunnistati O. A. lühimenetluses süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 75 päevamäära (3750 krooni). Samuti tunnistati O. A. süüdi KarS § 275 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära (2500 krooni). Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis süüdistatavale lõplikuks karistuseks rahalise karistuse 50 päevamäära (2500 krooni).
15. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS §

§ 275järgi süüdi J. L. ning Kar

S § 182 järgi A. A., kuid nende osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.

1. Maakohus tunnistas O. A. süüdi selles, et tema
2. veebruaril 2005 kl 23.30 paiku baaris X, asukohaga Narva X tn N, solvas ebatsensuursete sõnadega ametikohustusi täitvat avalikku korda kaitsvat isikut, s.o AS F turvatöötaja R. A.-d, ja lõi teda käte ning jalgadega vastu keha, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. Kohus leidis, et uuritud tõenditest nähtuvalt tekkis süüdistatavatel baaris tüli, mille lahendamiseks pidi sekkuma turvamees R. A., kellel oli ametijuhendist tulenev pädevus töötada turvamehena ja vastutada baaris korra tagamise eest. Seetõttu oli ta käsitatav avalikku korda kaitsva isikuna KarS §-de 274 ja 275 mõttes. R. A. sekkumisel ründasid teda O. A. ja J. L., kes lõid kannatanut jalgadega, üritasid küünistada tema nägu ning katki rebida vormiriietust. Seejuures sõimasid süüdistatavad kannatanut ebatsensuursete sõnadega.
3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, taotledes maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav õigeks.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt oli R. A. AS F turvamehena avalikku korda kaitsev muu isik KarS §-de 274 ja 275 tähenduses, sest ta täitis ametikohustustest tulenevaid ülesandeid. Kuivõrd tema pädevus tulenes talle pandud ametikohustustest, eristas see teda avalikku korda kaitsvast isikust KarS § 263 mõttes. Karistusseadustiku § 263 p-s 2 peetakse silmas iga füüsilist isikut, kes asub faktiliselt kaitsma avalikku korda, kuid kes pole võimuesindaja ega avalikku korda kaitsev muu isik KarS § 274 tähenduses. Varasemas kohtupraktikas on samuti selliste isikute suhtes toimepandud vägivallategusid käsitletud KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegudena. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni O. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Belugin, kes taotleb maaja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaator leiab, et kohtud kohaldasid süüdimõistvate otsuste tegemisel vääralt materiaalõigust, sest eraõigusliku juriidilise isiku turvatöötaja ei ole isik, keda nimetatakse karistusseadustiku
8. peatüki
9. jao
10. jaotises ettenähtud süüteokoosseisudes. Karistusseadustiku §-d 274 ja 275 kuuluvad võimuesindaja suhtes toimepandud süütegude hulka, mis tähendab, et avalikku korda kaitsva muu isiku pädevus peab tulenema riigi antud volitustest kaitsta avalikku korda. Eraõigusliku juriidilise isiku äritegevuse raames tegutsemine ei tähenda aga riigi nimel avaliku võimu teostamist. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. märtsi
12. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-141-04 ei ole asjakohane, sest viidatud lahendi kohaselt pani süüdistatav KarS § 274 ja § 275 järgi kvalifitseeritavad kuriteod toime nii AS F turvatöötaja kui ka politseiametniku suhtes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. O. A. tunnistati süüdi KarS §

§ 275järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

Karistusseadustiku § 274 lg 1 objektiivsed tunnused seisnevad võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemises seoses tema ametikohustuse täitmisega, KarS §-s 275 aga nähakse ette vastutus võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise või solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vaadeldavad süüteokoosseisud paiknevad karistusseadustiku

1. peatüki (avaliku rahu vastased süüteod)
2. jaos (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) ja nendega kaitstavateks õigushüvedeks on avaliku võimu teostamise tõhusus ning avalik kord. Kassatsiooni lahendamiseks tuleb kriminaalkolleegiumil vastata küsimusele, kas KarS §-des 274 ja 275 nimetatud avalikku korda kaitsev isik, kes täidab ametikohustusi, peab teostama ka avalikku võimu või mitte.
3. Kolleegium märgib, et senises kohtupraktikas on avalikuks kohaks loetud sellist kohta, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07 - RT III 2007, 22, 181, p 7.1). Maakohus tuvastas, et
6. veebruaril 2005, s.o ajal, mil süüdistatav temale etteheidetavad teod toime pani, töötas R. A. baaris X turvamehena, kus oli sunnitud sekkuma J. L., O. A. ja teiste baari külastajate vahel tekkinud konflikti. Kolleegium on seisukohal, et lähtuvalt avaliku koha mõistest on baar käsitatav kohana, kus kehtib avalik kord (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 - RT III 2008, 27, 180, p 7). Järgnevalt tuleb seega hinnata, kas kannatanu täitis turvatöötajana oma ametikohustustest tulenevalt avaliku korra kaitsmise funktsiooni. Selle küsimuse lahendamisel tuleb arvesse võtta eelkõige konkreetse kriminaalasja tehiolusid.
9. Analüüsides turvatöötaja pädevust ja avaliku korra mõistet, osutas apellatsioonikohus asjakohaselt turvaseadusest (RT I 2003, 68, 461) tulenevatele põhimõtetele. Turvaseaduse § 4 lg 1 p 4 kohaselt hõlmab turvateenus muuhulgas korra tagamist üritusel või valveobjektil. Sama seaduse § 9 lg 1 järgi on üritus piiritletud või piiritlemata territooriumil ja kindlaksmääratud ajal avalikus kohas korraldatav ettevõtmine, milles osalejate kaitseks tagatakse avalik kord. Käesoleva kriminaalasja materjalist nähtuvalt on AS F Ida-Eesti Narva esindus kinnitanud ööklubi Luks turvatöötaja ametijuhendi, mille kohaselt kuulus R. A. ametikohustuste hulka ka kõnealuses baaris ürituste turvamine. Kooskõlas viidatud turvaseaduse § 9 lõikega 1 järeldub eeltoodust seega, et turvatöötaja ametivolitused hõlmasid käesoleval juhul ka avaliku korra tagamist baaris. Sellist järeldust kinnitab ka turvaseaduses sätestatud turvaettevõtja ja -töötaja õiguste analüüs. Näiteks on turvaseaduse § 14 p 2 kohaselt turvaettevõtja põhiülesanneteks kohustus hoida ära valveobjekti vastu toimepandav või valveobjekti ohustav õigusrikkumine või seda tõkestada. Samas näeb turvaseaduse § 32 lg 1 p 3 ette turvatöötaja õiguse pidada kinni isik, kes ohustab objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Turvaseaduse § 40 lg 4 aga volitab turvatöötajat kasutama isiku kinnipidamisel käeraudu, kui on alust arvata, et ta võib põgeneda, rünnata turvatöötajat või ohustada teisi isikuid või ennast. Osutatud sätetest järeldub, et turvatöötaja pädevusse ei kuulu mitte ainult valveobjekti puutumatuse tagamine, vaid teatud juhtudel ka avaliku korra kaitse, kusjuures viimasel juhul on turvatöötaja tegevuse aluseks seadusest tulenev pädevus, riigivõimu poolt antud avaliku võimu teostamise volitus. Lähtudes eeltoodust nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et O. A. poolt kannatanu R. A. suhtes toimepandud teod tuleb kvalifitseerida KarS §

§ 275järgi.

Kassatsioonis esitatud väited ei anna alust süüdimõistvate kohtuotsuste tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab obiter dictum korras vajalikuks täiendavalt peatuda süüdistatavale mõistetud karistusel. 10.1 Maakohus karistas O. A. KarS § 274 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 75 päevamäära ja KarS §-s 275 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 50 päevamäära. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks rahalise karistuse 50 päevamäära (2500 krooni). Samas ei nähtu maakohtu otsuse resolutiivosast, et kooskõlas KarS § 63 lg-s 2 ja §-s 64 sätestatuga oleks O. Ale moodustatud liitkaristus. Seetõttu ei ole maakohtu otsuse pinnalt ka arusaadav, millist karistust on kohus KrMS § 238 lõikes 2 sätestatud korras vähendanud. Ringkonnakohus on selle vea jätnud tähelepanuta. 10.2 Vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 3 peab süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosast obligatoorselt nähtuma süüdistatavale iga kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr ning ärakandmiseks ettenähtud liitkaristus. Seega tuli maakohtul esmalt lähtuvalt KarS § 63 lg-st 2 moodustada O. A-le üksikkaristustest liitkaristus, järgides KarS § 64 lg-s 1 sätestatut. Seoses sellega, et O. A. suhtes tehti süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuli kohtul järgnevalt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust kooskõlas KrMS § 238 lg-ga 2 vähendada ühe kolmandiku võrra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-07 - RT III 2007, 31, 253, p 7). Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb O. A. puhul tühistada KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas, mõista talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus ja vähendada seda KrMS § 238 lg 2 alusel, raskendamata süüdistatava olukorda.
4. Juhindudes KrMS § 361 p-st 5 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused O. A. süüdistusasjas KarS §

§ 275järgi talle Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ning teeb uue otsuse O. A-le KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise ja selle KrMS § 238 lg 2 alusel vähendamise osas. Kassatsiooni jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldamata. Priit Pikamäe, Lea Kivi, Ott Järvesaar