RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-61-09 Otsuse kuupäev 24. september 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergan

§ 161ja Kar

S § 373 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-201 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
3. juuli 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a ja Tartu Maakohtu
7. novembri
8. a otsused osas, millega kriminaalmenetlus A. O. süüdistuses

§ 161järgi lõpetati aegumise tõttu, samuti A. O. süüditunnistamises ja karistamises Kar

S § 373 järgi. 2. Mõista A. O.

§ 161

järgi õigeks AS-i Eesti Maapank teavitamata jätmises X linnas X tn N asuva hoone maa oluliseks osaks muutumisest. 3. Ülejäänud osas saata A. O. süüdistus

§ 161ja Kar

S § 373 järgi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. A. O. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 161(Kar

S § 289, § 2172 lg 1, § 384) ja KarS § 373 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 1.1

§ 161järgi süüdistati A.

O. selles, et tema, olles OÜ X juhatuse liige ja osanik ning samaaegselt ka osaühingute Z ja Y juhatuse liige ning osanik: 1) jättis AS-i Eesti Maapank tahtlikult teavitamata asjaolust, et X linnas X tn N asuv hoone, mis kuulus OÜ-le X, kuid oli panditud AS-ile Eesti Maapank, muutus

1. veebruaril 1998 maa oluliseks osaks. Sellega rikkus A. O. AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud
2. novembri
3. a laenulepingu punktist 3.1 ja
4. juuli
5. a pandilepingu punktist 4.3 tulenevat pantija kohustust teavitada pandipidajat pandi eseme maa oluliseks osaks muutumisest, et pandipidaja saaks vallaspandi ümber vormistada kinnistut koormavaks hüpoteegiks. 2) sõlmis
6. juunil 1998 osaühingute X, Y ja Z esindajana notariaalse kasutusvalduse seadmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud, millega seadis OÜ X kinnistule X tn N, Võru 99 aastaks tasuta kasutusvalduse OÜ Y kasuks ja hüpoteegi summas 1 312 000 krooni intressimääraga 17% aastas OÜ Z kasuks. Sellega muutis A. O. X tn N kinnistu müügihinna olematuks ja OÜ X varatuks äriühinguks, lõpetades äriühingu majandustegevuse. Seetõttu polnud osaühingul võimalik täita kohustusi võlausaldajate ees.
7. juuni
8. a lepingute tagajärjel jäid tagamata OÜ X laenulepingutest tulenevad kohustused AS-i Eesti Maapank ees. Kirjeldatud käitumisega rikkus A. O. AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud pandilepingu punktist 4.6 tulenevat nõuet pandi eset ilma pandipidaja nõusolekuta mitte pantida, rentida, üürida, samuti muul viisil kasutada ja käsutada, kui see toob kaasa kolmandatele isikutele kuuluvate õiguste tekkimise pandi esemele või selle väärtuse ja müügihinna vähenemise. Samuti on selline käitumine käsitatav kui
9. a pankrotiseaduse (PankrS

§ 161järgi aegumise tõttu. Süüdistuses Kar

S § 373 järgi tunnistas maakohus A. O. süüdi ja karistas teda rahalise karistusega 150 päevamäära summas 7500 krooni. OÜ X (pankrotis) tsiviilhagi jättis maakohus läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. 2.1 Maakohus leidis, et on tõendatud A. O. poolt

§ 161

järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemine, millega ta muutis OÜ X varatuks äriühinguks ning lõpetas äriühingu majandustegevuse, mistõttu puudus OÜ-l X võimalus täita temal lasuvaid kohustusi oma võlausaldajate ees. Samuti muutis A. O. X tn N kinnistu koormamisega selle müügihinna olematuks. Samas lõpetas maakohus kriminaalmenetluse selle teo osas aegumise tõttu. Kohus põhjendas oma seisukohti järgmiselt. 2.1.1 On tuvastatud, et OÜ X (endise ärinimega AS Hermes) laenas AS-ilt Eesti Maapank

1. novembri
2. a laenulepingu alusel 600 000 krooni, mille tagastamise tähtpäev oli
3. november 2000, ja
4. juuli
5. a laenulepingu alusel 945 000 krooni, mille tagastamise tähtpäev oli
6. detsember
7. Nende laenulepingute täitmise tagamiseks oli OÜ X
8. juuli
9. a lepinguga pantinud AS-i Eesti Maapank kasuks ehitise asukohaga X tn N, X linn. Pandieseme alune maa kinnistati
10. veebruaril
11. 2.1.2 Kohus tuvastas, et A. O. jättis tahtlikult pandipidaja pandieseme aluse maa kinnistamisest teavitamata, rikkudes OÜ X ja AS-i Eesti Maapank vahel sõlmitud pandilepingu punktist 4.3 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133 lg-st 1 tulenevaid nõudeid. 2.1.3 Samuti rikkus A. O. X linnas X tn N asuvat kinnistut piiratud asjaõigustega koormates pandilepingu punkti 4.
12. A. O. käitumine kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel, samuti edaspidi, oli eesmärgipärane ja tahtlik ning kantud soovist jätta AS-i Eesti Maapank huvid tagamata, vabaneda seotusest OÜ-ga X ning kindlustada OÜ Z ja OÜ Y majandustegevuseks vajalike varaliste õigustega. OÜ X majandustegevus seisnes X linnas X tn N hoones asuva võõrastemaja pidamises, maja haldamises ja ruumide väljarentimises ning kaubandustegevuses.
13. juuni
14. a kasutusvalduse lepinguga andis OÜ X kogu X tn N hoone haldamise tasuta üle OÜ-le Y. Kuna pärast
15. juuni
16. a kasutusvalduse lepingu sõlmimist laekusid kõik renditasud OÜ-le Y ning OÜ X ei suutnud enam AS-ile Eesti Maapank (pankrotis) laenu tagasimakseid teostada, põhjustas A. O. äriühingu maksejõuetuks muutumise.
17. juulil 1998, s.o vähem kui kuu aega pärast kasutusvalduse seadmist toimunud OÜ X osanike koosolekul kutsuti A. O. tema enda soovil juhatuse liikme kohalt tagasi ja juhatuse liikmeks valiti O. T., kes osaühingu tegeliku juhtimisega tegelema ei hakanud.
18. juuni
19. a kasutusvalduse lepingu sõlmimisega ja O. T. juhatuse liikmeks määramisega lõppes OÜ X igapäevane majandustegevus ning kadusid igasugused tulud, mistõttu muutus võimatuks OÜ-l X lasuvate kohustuste täitmine. 2.1.4 Lisaks kasutusvalduse seadmisele seadis A. O.
20. juunil 1998 Jüri 32a kinnistule OÜ Z kasuks hüpoteegi summas 1 312 000 krooni, millega tagati kõik OÜ Z nõuded, mis tulenesid OÜ X ja OÜ Z vahel
21. mail 1997 ja
22. mail 1998 sõlmitud laenulepingutest. Kohus tuvastas, et tegelikult olid nimetatud laenulepingud fiktiivsed ja nende alusel OÜ X laenu ei saanud. Pärast O. T. juhatuse liikmeks valimist toimus
23. septembril 1998 OÜ X osanike koosolek, millest võtsid osa J. A., A. O. ja T. P. Koosolekul kinnitati põhikirja muudatused, mille kohaselt anti osaühingu juhatajale õigus osta kinnisvara ja müüa osaühingu kinnisvara ilma osanike nõusolekuta. Pärast põhikirjamuudatust müüs O. T. X tn N kinnistu
24. novembril 1998 A. P.-le, kes omakorda müüs selle
25. jaanuaril 1999 edasi A. T.-le. Nende tehingutega muudeti võimatuks kinnistu tagasivõitmine pankrotimenetluses, samuti AS-i Eesti Maapank pandiõiguse ümberregistreerimine AÕSRS § 133 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul oli A. O-l kavatsus X tn N kinnistu hüpoteegi seadmise abil OÜ Z omandisse saada, kuid see kavatsus jäi teostamata, kuna OÜ X (pankrotis) pankrotimenetluses OÜ Z nõuet ei tunnustatud. 2.1.5 Kohus asus seisukohale, et
26. juuni
27. a tasuta kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise ning asjaõiguslepingu sõlmimisega pani A. O. toime PankrS

§ 161järgi süüksarvatud kuritegu on alates 15. märtsist 2007 kuriteona karistatav Kar

S §2172 lg 1 ja KarS § 384 lg 1 järgi. A. O. jättis

1. juuni
2. a lepingute sõlmimisega järgimata OÜ X varalised huvid ja tekitas sellega kahju, mis ületab KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure kahju määra (teo toimepanemise ajal 110 000 krooni).

§ 161järgi kvalifitseeritava süüdistuse see osa, milles kirjeldatakse A.

O. poolt tehtud tehingutega OÜ X pankroti põhjustamist, vastab alates

1. märtsist 2007 KarS § 384 lg-le
2. Nimelt eelistas A. O. ühtesid võlausaldajaid - enda osalusega osaühinguid Z ja Y teisele, s.o AS-ile Eesti Maapank. 2.1.8 AS X (pankrotis) on esitanud tsiviilhagi summas 1 612 233 krooni 54 senti, s.o OÜ X ja AS-i Eesti Maapank vahel sõlmitud laenulepingutest tuleneva tasumata võlasumma suuruses. AS Eesti Maapank (pankrotis) on esitanud sellises suuruses nõude AS-i X (pankrotis) pankrotimenetluses ja nõue on pankrotimenetluses kaitstud. Tsiviilhagi aluseks on A. O. süüdistuses nimetatud rikkumised, mis seisnesid nii AS-i Eesti Maapank kasuks hüpoteegi seadmata jätmises kui ka hüpoteegi seadmises OÜ Z kasuks ja tasuta kasutusvalduse seadmises OÜ Y kasuks. Kohus märkis esmalt, et kuna AS Eesti Maapank (pankrotis) on saanud oma nõudele osaliselt rahuldust tulenevalt T. P.-ga sõlmitud kompromissist, tuleb tsiviilhagi vähendada 300 000 krooni võrra. Järgnevalt märkis kohus, et A. O., astudes tagasi OÜ X juhatuse liikme kohalt, jäi edasi OÜ X osanikuks. Andes
3. septembri
4. a osanike koosolekul tehtud põhikirjamuudatusega osaühingu juhatajale õiguse müüa ilma osanike nõusolekuta kinnisvara alla tegeliku turuväärtuse, tekitas A. O. äriühingule suure varalise kahju. Kuna käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole aga kohtul võimalik tuvastada kui suure varalise kahju A. O. OÜ X juhatuse liikmena on põhjustanud (kui suures osas kinnistu väärtus pärast kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja ajaõiguslepingute sõlmimist vähenes) ning millises ulatuses A. O. tekitatud kahju eest vastutab, jätab kohus kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Lisaks märkis kohus, et Tartu Maakohtu menetluses on OÜ X (pankrotis) hagi A. O. vastu 1 612 233 krooni 54 sendi nõudes, mistõttu ei ole tsiviilhagi menetlemine kriminaalasja raames käesoleval juhul otstarbekas ja põhjendatud. Tsiviilasja raames on võimalik välja selgitada, kui suure varalise kahju A. O. OÜ-le X põhjustas ja millises ulatuses A.O. tekitatud kahju eest vastutab. 2.1.9 Kohus märkis, et A. O. poolt
5. juulini 1998 toime pandud ametiseisundi kuritarvitamine, mis oli teise astme kuritegu, on aegunud, mistõttu ei saa A. O. selle teo eest süüdi tunnistada ega karistada. 2.2 Kohus leidis, et süüdistuses KarS § 373 järgi tuleb A. O. süüdi tunnistada ja teda karistada. 2.2.1 Võru Maakohtu
6. märtsi
7. a määrusega kohaldati A. O. suhtes PankrS

§ 161kui ka Kar

S § 373 järgi. 3.2 Prokuröri apellatsioonis paluti jätta maakohtu otsuse lõppjäreldused muutmata - välja arvatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas -, kuid muuta maakohtu otsuse põhistusi A. O.

§ 161

järgi kvalifitseeritava kuriteo tagajärjel tekkinud kahju käsitluse osas, asendades need prokuröri apellatsioonis toodud põhistustega. Samuti taotles prokurör A. O-lt OÜ X (pankrotis) kasuks 1 312 233 krooni 54 sendi väljamõistmist. Põhjendades oma taotlust muuta maakohtu käsitlust kuriteo tagajärjel kahju tekkimise kohta, märkis prokurör muu hulgas järgmist. Süüdistuse kohaselt väljendus A. O. poolt OÜ-le X tekitatud kahju vara väärtuse vähenemises ja edasisest majandustegevusest saamata jäänud tulus, AS-i Eesti Maapank (pankrotis) kahju aga vara (tagastamata laenusumma) kaotsiminekus ning saamata jäänud tulus (intressid ja viivised) - kokku 1 612 233 krooni. Süüdistuses väljenduski tekitatud kahju suurus summas 1 612 233 krooni, mis oli ainukene nõue, mida OÜ X (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati. Prokurör ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et suur varaline kahju tekkis seeläbi, et OÜ X osanikud, nende hulgas ka A. O., võtsid

1. septembri
2. a osanike koosolekul vastu otsuse, et osaühingu juhatajal on õigus osta kinnisvara ja müüa osaühingule kuuluvat kinnisvara ilma osanike nõusolekuta, millele järgnevalt müüs O. T. X tn N kinnistu 100 000 krooni eest. Prokuröri hinnangul võis kohtu poolt kirjeldatud tegudega OÜ-le X kahju tekkida, kuid sellise kahju põhjustamises ei ole A. O. süüdistatud. A. O. põhjustas kahju sellega, et muutis OÜ X maksejõuetuks, millest tulenevalt ei olnud äriühingul võimalik võlausaldajate ees nõudeid rahuldada ning AS-il Eesti Maapank jäi saamata 1 612 233 krooni. Samuti ei nõustunud prokurör maakohtu seisukohaga, et pole võimalik tuvastada, kui suure kahju A. O. OÜ-le X X tn N kinnistu koormamisega põhjustas. Eksperthinnangust nähtub, et X tn N kinnistu turuväärtuseks hindamise päeva seisuga (
3. jaanuar 2000), eeldades, et objekt ei ole koormatud asjaõigusseaduses toodud asjaõigustega ja koormistega, samuti rendi- ja üürilepingutega, olnuks 1 500 000 krooni. Samuti leidis ekspert, et arvestades X tn N kinnistul tegelikult lasuvaid koormisi (hüpoteegid, kasutusvaldus) sellel turuväärtus puudub. Kuna aga O. T. müüs vaidlusaluse kinnistu 100 000 krooni eest, siis saab pidada kinnistu turuväärtuseks pärast selle koormamist 100 000 krooni.
4. a lõpus oli kinnistu X tn N poolelioleva ehitisena OÜ X raamatupidamisebilansis arvel 1 282 269 krooniga. Kinnistu bilansilise väärtuse (1 282 269 krooni) ja tehinguväärtuse (100 000 krooni) vahe moodustabki kinnistu väärtuse vähenemise kinnistu koormamisel. Seega vähenes kinnistu väärtus pärast kinnistu asjaõigustega koormamist umbkaudu 1 200 000 krooni võrra. 3.3 Kannatanu apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kriminaalmenetlus A. O. süüdistuses

§ 161

järgi aegumise tõttu lõpetati ja kannatanu tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Apellant palus A. O.

§ 161

järgi süüdi tunnistada ja rahuldada kannatanu tsiviilhagi summas 1 312 233 krooni 54 senti.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Kohtukolleegium ei nõustunud kannatanu esindaja seisukohaga, et kuna A. O. ennast

§ 161

järgi süüdi ei tunnistanud, ei oleks maakohus tohtinud kriminaalmenetlust aegumise tõttu lõpetada, vaid pidanuks A. O.

§ 161järgi süüdi tunnistama ja kannatanu tsiviilhagi rahuldama. Kr

MS § 199 lg 3 p 1 kohaselt jätkatakse kriminaalmenetlust vaatamata aegumisele, kui süüdistatav seda enese rehabiliteerimise eesmärgil taotleb. Sellise rehabiliteerimise eesmärgil jätkatava menetluse tulemiks võib olla kas õigeksmõistev kohtuotsus või kriminaalmenetluse lõpetamine aegumise tõttu. 4.2 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses esitatud põhjused ei andnud kohtule seaduslikku alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Samas leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega. Õiguslik alus selleks tuleneb KrMS § 274 lg-st 4. Kuna seoses aegumisega on menetlus

§ 161järgi lõpetatud, siis sellest süüdistusest tulenev tsiviilhagi jääb Kr

MS § 274 lg 4 alusel läbi vaatamata. Hagi saab edaspidi lahendada tsiviilkohtumenetluse korras ning sellest tulenevalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks hakata muutma maakohtu otsuse motiive kahju käsitluse osas, nagu seda taotleti prokuröri apellatsioonis. Põhimõtteliselt on tuvastatud A. O. vastutus kahju tekitamises. Kas A. O-lt tuleb välja mõista 1 612 233 krooni 54 senti, 1 312 233 krooni 54 senti või mõni muu summa, lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väidetega, et maakohus väljus süüdistuse piiridest, viis kohtuliku uurimise läbi ühekülgselt ja puudulikult, rikkus KarS § 5 lg 3 nõudeid ja et süüdistuses viidatud äriühingu põhikirja ja lepingute sätted ei ole käsitatavad seaduse või alamalseisvate õigusaktidena, millega pandud kohustuste rikkumine saab sisustada

§-s 161 ette nähtud ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkuse tunnust. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et tunnistades A. O. süüdi KarS § 373 järgi ei eksinud maakohus tõendite hindamisel ja kohaldas materiaalõigust õigesti. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi V. Luik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. O. õigeksmõistmist nii

§ 161kui ka Kar

S § 373 järgi. Kassaatori väited on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 Kohtud on asunud seisukohale, et

§ 161järgi kvalifitseeritava süüdistuse see osa, milles kirjeldatakse A.

O. poolt tehtud tehingute tõttu OÜ X pankroti põhjustamist, vastab alates 15. märtsist 2007 KarS § 384 lg 1 tunnustele. A. O-le

§ 161

järgi süüksarvatud teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 1482, samuti Kar

S § 384 redaktsioon, mis kehtis enne

1. märtsi 2007, võimaldasid vastutusele võtta ainult füüsilist isikut enda maksejõuetuks muutmise eest. Juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme kriminaalvastutus juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamise eest on võimalik alates
2. märtsist
3. Jõudes järelduseni, et A. O. käitumine vastab täna KarS §-le 384 lg 1, oleks tulnud asuda ka seisukohale, et nimetatud paragrahv ei ole KarS § 5 lg 3 alusel tagasiulatuvalt kohaldatav ja A. O. tulnuks õigeks mõista. KarS § 5 lg-st 3 tulenevalt ei saa teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel viidata kuriteokoosseisule, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud. 5.2 Uurija
4. aprilli
5. a määrusega keelduti A. O.

§ 1482järgi kriminaalvastutusele võtmisest aegumise tõttu.

1. veebruaril 2003 taotles A. O. rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamist ja prokuröri määrusega tühistati uurija määrus KrMK § 5 lg 3 alusel.
2. a esitati A. O-le samade tõendite baasil süüdistus

§ 161

järgi, s.o raskemas kuriteos kui oli sätestatud

§-s 1482. Taotledes rehabiliteerimise eesmärgil aegumise tõttu lõpetatud kriminaalmenetluse jätkamist, oli A. O-l õigustatud alus eeldada, et kui kriminaalasjas ei koguta uusi tõendeid, ei esitata talle esialgsest raskemat süüdistust. A. O. taotlusel rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamisel süüdistuse raskendamine oli ebaseaduslik. 5.3 Äriühingu põhikirja ja majanduslepingute sätted ei ole käsitletavad seaduste või alamalseisvate õigusaktidena, millega pandud kohustuste rikkumist saaks isikule

§ 161järgi ette heita.

Kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud seadust või alamalseisvat õigusakti, millega süüdistatavale pandud töökohustusi A. O. eiras, siis ei ole tuvastatud ametiseisundi ärakasutamine

§ 161tähenduses.

5.4 Ei ole tuvastatud põhjuslik seos A. O. käitumise ja süüdistusaktis toodud tagajärgede vahel. Kohus on ise leidnud, et X tn N kinnistu tagasivõitmise, samuti tasuta kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise vaidlustamise muutis võimatuks O. T. poolt kinnistu müümine. Seega on kahjulik tagajärg tekitatud O. T. tegevusega. A. O. võis üksnes luua eeldused kahju tekkimiseks. Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-66-01 on leitud, et kui ametiisiku rikkumine üksnes loob eelduse kahju tekkimiseks, kuid selle saabumine saab võimalikuks veel teiste isikute tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, on isiku kriminaalkorras karistamine ametiseisundi kuritarvitamise eest võimalik juhul, kui on tuvastatud isikute grupi eelnev kokkulepe. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud A. O. ja O. T. eelnevat kokkulepet, mistõttu tuleb A. O.

§ 161õigeks mõista.

5.5 Asudes seisukohale, et A. O-le

§ 161järgi süüksarvatud tegu on alates 15. märtsist 2007 karistatav Kar

S § 2172 lg 1 järgi, ei ole kohtud selgitanud, millistele usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnustele A. O. tegu vastab. Ühtlasi leiab kaitsja, et sellised selgitused pidanuksid sisalduma juba süüdistusaktis. Antud juhul on aga süüdistus puudulik, mis tähendab kaitseõiguse rikkumist. 5.6 Heites A. O-le ette tegevust või tegevusetust O. T. valimisel OÜ X juhatuse liikmeks ja eelduste loomist O. T. tegevusele kahju tekitamisel, väljus maakohus süüdistuse piiridest. Leides, et OÜ X majandustegevuse lõppemine on käsitletav kahjuliku tagajärjena ja nimetatud tagajärg saabus seoses O. T. juhatuse liikmeks määramisega, on kohus sisustanud kahjuliku tagajärje tekkimise asjaoludega, mis ei kajastu A. O-le esitatud süüdistuses. Samuti väljus kohus süüdistuse piiridest, kui leidis, et OÜ X ja OÜ Z vahel sõlmitud laenulepingud olid fiktiivsed. Kuna süüdistusaktis ei ole käsitletud laenulepingute fiktiivsuse küsimust, ei olnud A. O-l ja tema kaitsjal mõistlikult võimalik esitada tõendeid nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks. 5.7 Eksperthinnang X tn N kinnistu turuväärtuse kohta ei ole usaldusväärne tõend, sest kinnistu turuväärtus on määratud hindamise päeva (

1. jaanuar 2000) seisuga, mitte teo toimepanemise aja (
2. juuni 1998) seisuga. Ekspert on lähtunud eeldusest, et kinnistu ei ole koormatud asjaõigustega, koormistega, rendi- ja üürilepingutega. Tegelikult oli kinnistul hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks 164 800 krooni, olid ka kehtivad rendilepingud ja umbes 10 üürilepingut. Seega on ekspertiisi aluseks tegelikkusele mittevastavad lähteandmed. 5.8 Tunnistades A. O. süüdi KarS § 373 järgi, on kohtud ekslikult mõistnud asjades nr 3-2-1-65-08 ja 3-2-1-74-08 tehtud Riigikohtu otsuste sisu. Viidatud otsustest tuleneb, et juhatuse liikme ametiaja pikenemiseks on lisaks (endise) juhatuse liikme ametis jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Käesoleval juhul ei ole toimunud OÜ Y ja OÜ Z osanike koosolekut, kus oleks selgesõnaliselt kiidetud heaks A. O. tegutsemine juhatuse liikmena. Osanike tahet väljendab
3. mail 2002 A. O-le väljastatud ajutine volitus, millega osanik P. P. volitab A. O. suurema kahju ärahoidmiseks ning käibe säilitamiseks tegema OÜ Y ja OÜ Z nimel igapäevaseid toiminguid kuni A. O. juhatuse liikme kohalt vabastamiseni. Kassaatori arvates tuleneb sellest volitusest äriühingu osaniku soov anda A. O-le ajutine volitus äriühingu esindamiseks väljaspool juhatuse liikme seisundit.
4. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Kristiina Laas jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri vastuväited kassatsioonile on kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Kohtud ei ole rikkunud KarS § 5 lg-t
5. Vastavalt KarSRS § 3 lg-le 2 kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud tegu selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. A. O-le süüksarvatav tegu on kvalifitseeritud

§ 161järgi.

Kohus on kohustatud kontrollima, kas isikule süüksarvatav tegu on karistatav igal ajahetkel kogu menetluse vältel. Kohus on tuvastanud, et A. O. toime pandud tegu vastas karistusseadustiku jõustumisel KarS §-s 289 ette nähtud kuriteokoosseisule ning pärast 15. märtsi 2007 KarS § 384 lg-s 1 ja § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisudele. Selline teo karistatavuse kontroll ei tähenda koosseisu kohaldamist tagasiulatuvalt. 6.2 Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta eritingimusi kriminaalmenetlusele, mis toimub kahtlustatava või süüdistatava taotluse alusel rehabiliteerimise eesmärgil. Ainukene erisus seisneb selles, et kohus ei tohi sellist isikut süüdi mõista ega karistada (KarS § 81 lg 1 p 2). Prokuröri pädevuses on otsustada, milline õiguslik hinnang süüdistuses süüdistatava käitumisele anda. Ekslik on kaitsja väide, et A. O. suhtes lõpetati kriminaalmenetlus

§ 1482tunnustel.

A. O. suhtes jättis uurija kriminaalmenetluse alustamata, kuna oli möödunud

§-s 1482 ette nähtud kuriteo aegumistähtaeg. A. O. taotlusel alustati kriminaalmenetlust

§ 1482tunnustel.

Menetleja ei ole hilisemas menetluses seotud kriminaalmenetluse alustamise teatises toodud kvalifikatsiooniga, vaid on kohustatud andma teole sellele vastava õigusliku hinnangu. Kogu menetluse vältel on A. O. tegu käsitletud

§ 161

järgi kvalifitseeritava kuriteona ja seda juba kahtlustatavana ülekuulamisest alates. 6.3 Äriühingu põhikirja nõuete rikkumine ühes lepingutest tulenevate nõuete rikkumisega on piisavad

§ 161järgi kvalifitseeritava teo objektiivse koosseisu sisustamiseks.

6.4 Prokurör on seisukohal, et kohus ei ole süüdistuse piiridest väljapoole jäävate käitumisaktide tõendatuks lugemisega sisustanud süüdistust ja seega väljunud süüdistuse piiridest, vaid on hinnanud A. O-le esitatud süüdistuse tõendatust süüdistatava käitumise tervikpildi kaudu. Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 on leitud, et süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilti kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. 6.5 Ei saa nõustuda kaitsja käsitlusega eksperthinnangu ebausaldusväärsuse kohta. Koormatisteta olnuks Jüri 32a kinnistu turuväärtus hindamise hetkel 1 500 000 krooni, koormatuna kinnistul aga turuväärtus puudus. Pealegi ei ole kinnisvaraobjekti väärtuse kindlaksmääramiseks vajalik ekspertiis.

1. a lõpus oli Jüri 32a kinnistu poolelioleva ehitisena OÜ X raamatupidamise bilansis arvel 1 282 269 krooniga. Osaühing müüs kinnistu A. P.-le 100 000 krooni eest. Kinnistu bilansilise väärtuse (1 282 269 krooni) ja tehingu väärtuse (100 000 krooni) vahe moodustabki kinnistu väärtuse vähenemise, mis tekkis kinnistu koormamise tõttu. Seega vähenes kinnistu väärtus asjaõigustega koormamisel umbes 1 200 000 krooni võrra. 6.6 Kohtud on põhjendatult A. O. KarS § 373 järgi süüdi tunnistanud. Juhatuse koostatud majandusaasta aruande kinnitamisega aktsepteerisid osanikud A. O. jätkamist juhatuse liikmena. A. O-le antud volitus kinnitab asjaolu, et osanikud ei soovinud A. O. juhatusest tagasi kutsuda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kaitsja väidet, mille kohaselt oli A. O. taotlusel rehabiliteerimise eesmärgil jätkatava kriminaalmenetluse käigus süüdistuse raskendamine ebaseaduslik (I). Seejärel analüüsib kolleegium A. O-le

§ 161

järgi süüksarvatud rikkumiste (II) ja nendega põhjustatud kahjuga (III) seotud küsimusi, vaeb A. O-le

§ 161järgi süüksarvatava teo karistatavust alates 15.

märtsist 2007 (IV) ja seda, kas ajal, mil jõustus maakohtu poolt A. O-le kehtestatud ärikeeld, oli tema ametiaeg osaühingute Y ja Z juhatuse liikmena lõppenud või kestis see jätkuvalt (V). Lõpuks käsitleb kolleegium õiguspraktika suunamiseks kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega seonduvat (VI) ja võtab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse osas (VII). I 8. Prokurör tühistas kohtueelses menetluses A. O. taotlusel enne 1. juulit 2004 kehtinud KrMK § 5 lg 3 alusel uurija määruse, millega oli aegumise tõttu keeldutud A. O.

§ 1482järgi kriminaalvastutusele võtmast.

Kolleegiumi hinnangul ei välistanud see võimalust kvalifitseerida A. O. tegu süüdistusaktis raskema kuriteokoosseisu, s.o

§ 161järgi.

Seda sõltumata asjaolust, kas süüdistuse aluseks olnud faktilised asjaolud muutusid ja ilmnes uusi tõendeid või mitte. Kaitsja väidab, et kvalifitseerides A. O. taotlusel kriminaalmenetlust jätkates A. O. teo

§ 161järgi, toimis prokurör ebaseaduslikult.

Samas ei osuta kassaator ühelegi õigusnormile, millega menetleja selline toimimine võinuks vastuolus olla. Kolleegiumi hinnangul sellist normi ka ei ole. Käesolevas asjas on aegumise tõttu välistatud A. O. süüditunnistamine ja karistamine ka

§ 161järgi.

Seetõttu ei võta kolleegium seisukohta küsimuses, kas juhul, kui

§ 161järgi kvalifitseeritav kuritegu ei oleks aegunud, pidanuks kohus, leides, et A.

O. on

§-s 161 sätestatud kuriteo toime pannud, kriminaalmenetluse "reformatio in peius" keelust tulenevalt siiski aegumise tõttu lõpetama või võinuks ta teha süüdimõistva kohtuotsuse. II 9. Enne 1. septembrit 2002 kehtinud

§ 161

("Ametiseisundi kuritarvitamine") sätestas kriminaalvastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele.

1. septembrist 2002 kuni
2. märtsini 2007 jõus olnud KarS § 289 tunnistas ametiseisundi kuritarvitamisena karistatavaks ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eesmärgiga tekitada oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, samuti sama teoga sellise kahju tekitamise.
3. OÜ X juhatuse liikmena oli A. O. ametiisik nii

§ 160kui ka enne 15. märtsi 2007 kehtinud Kar

S § 288 redaktsiooni kohaselt. Selles küsimuses ei ole ka kohtumenetluse poolte vahel vaidlust. 11. Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena

§ 161ja Kar

S § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 RT III 2003, 18, 173, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise

§ 161ja Kar

S § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida

§ 161või Kar

S § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid

§ 161ja Kar

S § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest. A. O-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal sätestas osaühingu juhatuse liikme kohustuse järgida osaühingu põhikirja mh ÄS § 187 lg

1. Puudub alus väita, et ametikohustused, mis on juhatuse liikmele pandud või mida on täpsustatud äriühingu põhikirjas või juhatuse liikmega sõlmitud lepingus, oleksid vähemolulised kui otseselt seaduses nimetatud kohustused ja et selliste kohustuste tahtliku rikkumisega äriühingule kahju põhjustamine oleks vähem karistamisväärne kui kahju tekitamine vahetult seaduses nimetatud kohustuse eiramisega.
2. Samas ei saa äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada

§ 161ja Kar

S § 289 blanketset dispositsiooni, vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 - RT III 2005, 17, 181, p 18.) Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja
5. septembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05 - RT III 2005, 28, 293, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka

§ 161ning Kar

S § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 27). Näiteks võib juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena äriühingu ees olla käsitatav see, kui juhatuse liige jätab äriühingu huvide vastaselt mõjuva põhjuseta täitmata äriühingu lepingulise kohustuse, mille tagajärjel peab äriühing oma võlausaldajale leppetrahvi tasuma.
3. Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12 ja
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07 - RT III 2007, 19, 158, p 10 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. jaanuari
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44; 45, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav

§ 161või Kar

S § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud. 14. Käesolevas kriminaalasjas on A. O-le

§ 161

järgi süüks arvatud kaks tegu: 1) AS Eesti Maapank teavitamata jätmine X tn N ehitise aluse maa kinnistamisest ja 2) OÜ X kinnistule asukohaga X tn N, X linn tasuta kasutusvalduse seadmine 99 aastaks OÜ Y kasuks ja samale kinnistule 1 312 000 krooni suuruse hüpoteegi seadmine OÜ Z kasuks. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas A. O. võis nende tegudega rikkuda oma ametikohustusi OÜ X juhatuse liikmena.

1. Nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes on leitud, et jättes AS-i Eesti Maapank informeerimata viimasele vallasasjana panditud Jüri 32a ehitise aluse maa kinnistamisest, rikkus A. O. oma kohustusi, sest AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud
2. novembri
3. a laenulepingu punktist 3.1 ja
4. juuli
5. a pandilepingu punktist 4.3 tulenes pantija kohustus teavitada pandipidajat pandi eseme maa oluliseks osaks muutumisest, et pandipidaja saaks vallaspandi ümber vormistada kinnistut koormavaks hüpoteegiks. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. 15.1 AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud lepingute osutatud punktidest tulenesid OÜ X kohustused AS-i Eesti Maapank ees, mitte aga vahetult A. O. ametikohustused. Kolleegium selgitas eelnevalt, et äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on juhatuse liikmele etteheidetav siis, kui ta rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt otsuse punkti 12). Käesoleval juhul ei ole süüdistuses ega kohtuotsustes ära näidatud, millist kohustust OÜ X ees A. O. osaühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega rikkus.
6. novembri
7. a laenulepingu punkt 3.1 ja
8. juuli
9. a pandilepingu punkt 4.3 olid suunatud AS-i Eesti Maapank kui laenuandja ja pandipidaja varaliste huvide kaitsele. Süüdistusest ei nähtu, kas ja kui, siis mil moel AS-i Eesti Maapank informeerimata jätmine X tn N ehitise aluse maa kinnistamisest kahjustas või võis kahjustada OÜ X huve. Seetõttu ei ole kohtumenetluses ka enam võimalik hinnata, kas A. O. selline tegevusetus oli vastuolus mõne tema kui OÜ X juhatuse liikme ametikohustusega. 15.2 Analoogilistel põhjustel on ekslik ka maakohtu seisukoht, nagu tuleneks A. O. poolt AS-i Eesti Maapank ehitisealuse maa kinnistamisest teavitamata jätmise ebaseaduslikkus

§ 161ja Kar

S § 289 mõttes AÕSRS § 133 lg-st

1. AÕSRS § 133 lg 1 (
2. a kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kui ehitis või selle osa, mis on panditud sama seaduse paragrahv 132
3. ja
4. lõike kohaselt või enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist kommertspandi või käsipandina, muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja Lisas. Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel kinnistusraamatusse kantud kinnisasjade suhtes võib pandipidaja nõuda pandiõiguse kandmist kinnistusraamatusse esimesele vabale järjekohale. Viidatud lõike, täpsemalt selle esimese lause alusel tekkis AS-il Eesti Maapank kui pandipidajal subjektiivne õigus nõuda X tn N krundil asunud ehitise maa oluliseks osaks muutumisel OÜ-lt X asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina. Kõnealusest sättest ei saanud aga vahetult tuleneda A. O. kui OÜ X juhatuse liikme ametikohustust informeerida AS-i Eesti Maapank maa kinnistamisest. Süüdistuses ega kohtuotsuses ei nähtu, et jättes täitmata OÜ X AÕSRS § 133 lg-st 1 tuleneva kohustuse AS-i Eesti Maapank ees, rikkus A. O. mõnda oma kohustust OÜ X ees. 15.3 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et selles osas, mis puudutab AS-i Eesti Maapank teavitamata jätmist X tn N ehitisealuse maa kinnistamisest, tuleb A. O.

§ 161

järgi õigeks mõista, sest tuvastatud asjaoludel ei ole see tegu käsitatav ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena

§ 161ja Kar

S § 289 mõttes. 16. OÜ X kinnistule kolmandate isikute kasuks kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmine on süüdistuses ja kohtuotsustes loetud A. O. ametikohustuste rikkumiseks tulenevalt AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud pandilepingu punktist 4.6, mis keelas pandi eset ilma pandipidaja nõusolekuta pantida, rentida, üürida, samuti muul viisil kasutada ja käsutada, kui see toob kaasa kolmandatele isikutele kuuluvate õiguste tekkimise pandi esemele või selle väärtuse ja müügihinna vähenemise, samuti tulenevalt PankrS

§ 161ja Kar

S § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele. KarS § 289 esimese alternatiivi kohaselt piisas ametiseisundi kuritarvitamise lõpuleviimiseks ka üksnes kahju tekitamise eesmärgist, ent tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 ei ole KarS § 289 esimene alternatiiv A. O. suhtes kohaldatav. Seega tuleb selleks, et otsustada, kas A. O. poolt ametikohustusi rikkudes toime pandud kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmine X tn N kinnistule (vt käesoleva otsuse punkte 16-18) vastas teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 161ja hilisema Kar

S § 289 tunnustele, kindlaks teha, kas ja kui, siis kui suure kahju A. O. oma ebaseadusliku käitumisega põhjustas.

1. Süüdistuse kohaselt põhjustas A. O. ametiseisundi ärakasutamisega, sh X tn N kinnistu kasutusvalduse ja hüpoteegiga koormamisega, OÜ X maksejõuetuse ja olulise varalise kahju OÜ-le X ning OÜ X võlausaldajatele. Tekitatud kahju suuruseks loeti süüdistuses 1 612 233 krooni 54 senti, millises summas nõuet ei saanud AS Eesti Maapank vallaspandilepingute alusel pöörata Jüri 32a kinnistu vastu. Samas on süüdistuses märgitud ka seda, et A. O. teo tagajärjel muutus Jüri 32a kinnistu müügihind olematuks. Sellist kahjukäsitlust selgitades märkis prokurör apellatsioonis, et A. O. poolt OÜ-le X tekitatud kahju väljendus süüdistuse kohaselt osaühingu vara väärtuse vähenemises ja edasisest majandustegevusest saamata jäänud tulus. ASi Eesti Maapank (pankrotis) kahju aga vara (tagastamata laenusumma) kaotsiminekus ning saamata jäänud tulus (intressid ja viivised) - kokku 1 612 233 krooni, kusjuures viimatinimetatud summa loeti ka A. O-le inkrimineeritava kahju suuruseks.
2. Maakohus luges A. O-le

§ 161

järgi esitatud süüdistuse reservatsioonideta tõendatuks (vt maakohtu otsus lk 10). Muu hulgas pidas maakohus tõeseks süüdistuses kajastatud asjaolu, et A. O. teo tagajärjel lõppes OÜ X majandustegevus ja osaühing muutus varatuks, mistõttu ta ei olnud võimeline täitma kohustusi võlausaldajate ees, samuti muutis A. O. koormatiste seadmisega X tn N kinnistu müügihinna olematuks. Kohtuotsuse leheküljel 14 kordab maakohus järeldust, et "tasuta kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimisega" A. O. "põhjustas OÜ X maksejõuetuse ja olulise varalise kahju, millist nõuet AS Eesti Maapank ei saanud vallaspandilepingute alusel pöörata OÜ X kinnistu X tn N, X linn vastu..." Kahju täpset või n-ö minimaalset suurust maakohus seejuures summaliselt välja ei toonud. Samuti märkis kohus otsuse leheküljel 15 - jällegi kahjusummat nimetamata -, et A. O. jättis 12. juuni 1998. a lepingute sõlmimisega järgimata OÜ X varalised huvid ja tekitas sellega kahju, mis ületab KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure kahju määra, mis 1998. a seisuga oli 110 000 krooni (osundatud otsus lk 15). Seevastu andes hinnangut OÜ X (pankrotis) poolt A. O. vastu esitatud 1 612 233 krooni 54 sendi suurusele tsiviilhagile, mille aluseks olid samad faktilised asjaolud, mis A. O-le

§ 161

järgi esitatud süüdistuselgi, märkis kohus muu hulgas järgmist: "Kuna käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole aga kohtul võimalik tuvastada kui suure varalise kahju (kui suures osas kinnistu väärtus vähenes pärast kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja ajaõiguslepingute sõlmimist) A. O. OÜ X juhatuse liikmena on põhjustanud ning millises ulatuses ta tekitatud kahju eest vastutab, jätab kohus kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras." (sama otsus lk 16).

1. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu viimativiidatud seisukohavõtt ilmses vastuolus kohtu eelneva järeldusega, mille kohaselt on tõendatud A. O. poolt suure kahju määra ületava kahju tekitamine. Kõnealune lahknevus kohtu järeldustes ei ole põhjendatav ka asjaoluga, et kahju tõendatust jaatav seisukoht kajastub maakohtu otsuse osas, kus käsitletakse A. O. teole antavat karistusõiguslikku hinnangut, kahju tuvastamatust väidab kohus aga tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas. Nimelt ei ole kohus põhjendanud, milles seisneb antud juhul kuriteo koosseisulise kahju ja hüvitatava kahju arvestamise põhimõtteline erinevus (kannatanu nõude osaline täitmine teise solidaarvõlgniku poolt ei mõjuta kahju arvestamise aluseid ja seda on sisuliselt möönnud ka maakohus, leides, et hagisummat tuleb vähendada 300 000 krooni võrra). Maakohtu seisukoht, et ei ole võimalik tuvastada, kui suures osas kinnistu väärtus pärast kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingute sõlmimist vähenes, ei ole ühildatav kohtu järeldusega, et A. O. põhjustas X tn N kinnistut asjaõigustega koormates kahju, mis ületab nii olulise kui ka suure kahju määra. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-155-06 (RT III 2006, 28, 257) on selgitatud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Osutatud otsuses leidis Riigikohus, et olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 ps 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt viidatud otsuse punkti 20). Kolleegiumi hinnangul on sellise rikkumisega tegemist ka käesolevas kriminaalasjas, sest maakohtu otsuse leheküljel 16 kajastuv seisukoht kahju tuvastamatuse kohta on erinevalt sama kohtuotsuse eelnevas tekstis märgitust vastuolus kohtu resolutiivosa järeldusega lõpetada A. O. suhtes

§ 161tunnustel kriminaalmenetlus aegumise tõttu, s.t jätta A.

O. selles süüdistuses õigeks mõistmata. 23. Ringkonnakohus, vaatamata sellele, et maakohtu järeldust kahju tuvastamatuse kohta vaidlustati otsesõnu ka prokuröri apellatsioonis, esimese astme kohtu otsuse vastuolulisusele tähelepanu ei pööranud. Apellatsioonikohus piirdus antud küsimuses tõdemusega, et "kuna seoses aegumisega on menetlus

§ 161järgi õigesti lõpetatud, siis sellest süüdistusest tulenev tsiviilhagi jääb Kr

MS § 274 lg 4 alusel läbi vaatamata. Nimetatud hagi saab edaspidi lahendada tsiviilkohtumenetluse korras ning sellest tulenevalt ringkonnakohus ei pea vajalikuks käesolevas kriminaalasjas hakata muutma maakohtu otsuse motiive kahju käsitluse osas, nagu seda prokurör taotleb, sest põhimõtteliselt on tuvastatud A. O. vastutus kahju tekitamises. Kas A. O-lt tuleb välja mõista 1 612 233.54 krooni, 1 312 233.54 krooni või mõni muu summa, see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses".

1. Kolleegium märgib, et kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt, mitte üksnes "põhimõtteliselt". Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem. Ringkonnakohus, leides, et kahju põhjustamine A. O. poolt on "põhimõtteliselt" tuvastatud, ei ole ära näidanud ei kahjuarvestuse metoodikat, millest lähtudes ta on sellise järelduseni jõudnud, ega ka minimaalset kahjusummat, mille ulatuses kahju põhjustamine on tõsikindlalt tuvastatud. Sellises olukorras ei ole võimalik väita, et kohus on kindlaks teinud kahju põhjustamise vähemalt koosseisulise kahju alammääras. Tegemist on KrMS § 339 lg 1 p-st 7 tuleneva kohtuotsuse põhistatuse nõude rikkumisega.
2. Samas leiab kolleegium, et olukorras, kus maakohtu järeldustes tekitatud kahju tuvastatavuse kohta oli ilmselge vastuolu, s.o tegemist oli KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, pidanuks ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 1 juhindudes obligatoorselt kohtuotsuse tühistama ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks.
3. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et osas, mis puudutab A. O-le

§ 161

järgi esitatud süüdistust Jüri 32a kinnistu piiratud asjaõigustega koormamises, tuleb tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsused ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

1. Järgnevalt juhib kolleegium tähelepanu mõningatele süüdistuse kahjuarvestuse õiguslikele aspektidele, mida tuleb kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada.
2. Ekslik on süüdistuse käsitlus, et üks ja seesama kahju summas 1 612 233 krooni 54 senti sai korraga tekkida nii OÜ-l X kui ka osaühingu võlausaldajal, AS-il Eesti Maapank. Sisuliselt tähendaks see süüdistatavale ühe ja sama kahju kahekordset omistamist. Lisaks tuleb silmas pidada, et A. O-le saab

§ 161järgi süüks arvata üksnes ametikohustuste rikkumist OÜ X ees.

Järelikult on

§-s 161 sätestatud kuriteo koosseisulise tagajärjena võimalik arvata A. O-le süüks üksnes selline kahju, mille ta ametikohustuste rikkumisega põhjustas OÜ-le X.

1. Süüdistuses on nimetatud A. O. poolt tekitatud kahju suurusena 1 612 233 krooni 54 senti, s.o summat, mis vastab OÜ X pankrotimenetluses tunnustatud AS-i Eesti Maapank (pankrotis) nõude suurusele. Seda miks ei ole õiguslikult korrektne arvestada juhatuse liikme poolt oma ametikohustuste rikkumisega äriühingule tekitatud kahju suurust äriühingu pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldajate nõuete alusel, on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium
2. mai
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 punktis
4. Kolleegium leiab, et analoogilistel põhjustel ei saa A. O. poolt OÜ-le X tekitatud kahju võrdsustada AS-i Eesti Maapank (pankrotis) nõude suurusega. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kui A. O. poleks oma ametikohustusi rikkunud, suutnuks OÜ X AS-i Eesti Maapank nõude täies ulatuses rahuldada.
5. Alternatiivselt on süüdistuses nähtud A. O. poolt OÜ-le X tekitatud varalist kahju ka selles, et A. O. teo tagajärjel muutus OÜ-le X kuulunud X tn N kinnistu väärtus olematuks. Kolleegium nõustub, et põhimõtteliselt on võimalik arvestada OÜ-l X A. O. teo tagajärjel tekkinud kahju suurust lähtudes X tn N kinnistu väärtuses toimunud muutusest. Seejuures tuleb aga silmas pidada järgmist. 30.1 X tn N kinnistu väärtuse võimaliku vähenemise põhjustena tuleb eristada kinnistu koormamist kasutusvaldusega ja koormamist hüpoteegiga. Hüpoteegi seadmine ei saa üldjuhul kinnisasja väärtust olematuks muuta, sest hüpoteegipidaja võib nõuda sundtäitmist kinnisasja arvel üksnes juhul, kui tal on nõue, mida selle hüpoteegiga tagatakse. Hüpoteek ei eelda asjaõigusena AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu, st see on tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Siiski on hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel. Nimelt annab hüpoteek AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Ka võib hüpoteegipidaja nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-2-1104-08 - RT III 2008, 44, 300, p 12.) Hüpoteegi seadmine aga nõude olemasolu ega selle suurust ei mõjuta. Samuti tuleb silmas pidada, et kuna hüpoteegi realiseerimine on keelatud tagatava nõudeta, võimaldab AÕS § 349 lg 1 koormatud kinnisasja igakordsel omanikul nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Kui hüpoteegipidaja on selle sätte järgi kohustatud andma nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, saab tema nõusoleku tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause järgi asendada kohtuotsusega. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus asjas nr 3-2-1-104-08, p 13.) Seega hüpoteek, mis ei taga mingit nõuet, üldjuhul kinnisasja väärtust oluliselt ei vähenda, sest kinnisasja igakordne omanik võib nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Järelikult piirdub eraldivõetult hüpoteegi põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju üldjuhul vaid hüpoteegi seadmise ja kustutamise kuludega (juhul kui need kulud kannab kinnistu omanik). Hüpoteegi põhjendamatu seadmisega tekitatavat kahju ei saa samastada kahjuga, mis põhjustatakse hüpoteegiga tagatud näiliku kohustuse tunnustamisega. Käesolevas asjas on maakohus osutanud asjaolule, et hüpoteegi seadmisel
10. juuni
11. a sõlmitud tagamiskokkuleppes muu hulgas nimetatud OÜ X ja OÜ Z
12. mai
13. a ja
14. mai
15. a laenulepingud olid fiktiivsed (s.t näilikud) ja nende alusel OÜ X laenu ei saanud. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt on äriühingu olematu kohustuse tunnistamine tegelikult eksisteeriva kohustusena, mis võib toimuda ka tagamiskokkuleppe sõlmimisel, käsitatav juhatuse liikme majanduslikult otstarbeka käitumise nõude rikkumisena. Käesolevas asjas ei ole aga A. O-le süüdistuses ette heidetud, et ta tunnistas OÜ X nimel
16. mai
17. a ja
18. mai
19. a näilikest laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kolleegium leiab, et kohtud olid vaatamata süüdistuses sellekohase viite puudumisele õigustatud tuvastama kõnealuste laenulepingute näilikkuse kui n-ö taustafakti, mis kinnitab või lükkab ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid olemasoleva süüdistuse pinnalt ei ole võimalik näilikest laenulepingutest tulenevate kohustuste tunnustamist käsitada süüdistuse alusfaktina, mida oleks võimalik subsumeerida mõne kuriteo koosseisulise tunnuse alla. Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud.
20. detsembri
21. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 selgitas kolleegium muu hulgas, et kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt viidatud otsuse p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist. 30.2 Tuvastamaks, kas ja kui, siis kui suures ulatuses X tn N kinnistu väärtus selle kasutusvaldusega koormamise tõttu vähenes, tuleb kinnistu kasutusvalduse seadmise eelsest hinnast lahutada selle maksumus pärast kasutusvaldusega koormamist. Käesolevas asjas ei ole kohtud üheselt tuvastanud kinnistu väärtuses kasutusvalduse seadmise tõttu toimunud hinnamuutuse suurust. Maakohus, kes küll esmalt leidis, et koormatiste seadmisega muutis A. O. X tn N kinnistu müügihinna olematuks, märkis samas, et ei ole võimalik tuvastada, kui suures osas kinnistu väärtus pärast kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja ajaõiguslepingute sõlmimist vähenes (vt ka käesoleva otsuse punktid 21-22). Seda, miks kinnistu väärtuse vähenemist pole võimalik tuvastada, maakohus ei põhjendanud. Ringkonnakohus A. Or-le süüksarvatud kahju suuruse küsimusega sisuliselt ei tegelenud. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul kindlaks teha, milline oli Jüri 32a kinnistu väärtus enne ja pärast sellele kasutusvalduse seadmist või põhjendada miks nende asjaolude tuvastamine võimalik ei ole. Seejuures nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kuriteo koosseisulise kahju kindlaksmääramiseks tuleb kinnistu algväärtus tuvastada kinnistu koormamise aja (s.o
22. a) seisuga. Seoses prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud arvamusega, et kinnistu väärtuses toimunud muudatus on võimalik kindlaks määrata kinnistu koormamiseelse bilansilise väärtuse ja koormamisjärgse müügihinna vahena, märgib kolleegium, et antud juhul on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (asjaõigusseaduse § 29 lg 2 enne
23. juulit 2002 kehtinud redaktsioon ja TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust. Samuti tuleb arvestada, et eseme müügihind ei pruugi kõikidel juhtudel vastata selle turuhinnale, eeskätt tuleb arvestada konkreetse müügitehingu asjaolusid (nt tehingud seotud isikute vahel võivad sageli toimuda turuväärtusest madalama või kõrgema hinnaga). 30.3 Lisaks eeltoodule sõltub OÜ X võimaliku kahju suurus aga ka sellest, kas Jüri 32a kinnistu kasutusvaldusega koormamist on võimalik käsitada OÜ X ettevõtte üleminekuna OÜ-le Y. Juhul, kui ettevõtte üleminekut jaatada, läksid ÄS § 5 lg 2 (enne
24. juulit
25. a kehtinud redaktsioonis) alusel OÜ-le Y üle ka OÜ X kohustused võlausaldajate ees (sh kohustus AS-i Eesti Maapank ees). OÜ-le X jäi vaid solidaarne vastutus võlausaldajate ees, kusjuures OÜ X ja OÜ Y omavahelises suhtes lasunuks vastutus võlausaldajate kohustuste täitmise ees OÜ-l Y. Seega tuleb kohtul kriminaalasja uuel arutamisel OÜ-l X tekkinud kahju tuvastamisel võtta seisukoht ka küsimuses, kas antud asjaoludel on kohaldatav ÄS § 5 lg
27. Süüdistuses on välja toodud ka asjaolu, et Jüri 32a kinnistu OÜ Y kasuks kasutusvaldusega koormamise tagajärjel lakkas OÜ X majandustegevus. Apellatsioonis süüdistuse sisu selgitades märkis prokurör, et OÜ X kahju väljendus muu hulgas edasisest majandustegevusest saamata jäänud tulus. Kolleegium leiab, et iseäranis juhul, kui asuda seisukohale, et A. O. tegevus tõi kaasa OÜ X ettevõtte ülemineku OÜ-le Y, võis OÜ X kahju väljenduda ka saamata jäänud tulus, mida osaühing oleks ettevõtte säilitamisel eeldatavasti teeninud. Sellise kahju kindlakstegemisel saab lähtuda hüpoteetilisest kasust, mida OÜ X ettevõtte kaudu oleks saanud. Selleks tuleks välja arvestada ettevõtte hüpoteetiline väärtus rikkumiseta, kasutades selleks praktikas tunnustatud meetodeid. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
28. mai
29. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 54.) Samas ei ole prokurör senises menetluses esitanud ühtegi tõendit, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha OÜ X saamatajäänud tulu suurust. Samuti on süüdistuse tekstis viited kannatanu saamatajäänud tulule üksnes kaudsed.
30. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul anda hinnang ka kaitsja väitele, et A. O. käitumise ja talle süüksarvatava kahju vahel puudub põhjuslik seos, kuna süüdistuses toodud kahjulik tagajärg saabus sõltumata A. O. käitumisest O. T. tegevuse tõttu (vt käesoleva otsuse punkti 5.4). Samas märgib kolleegium, et ka juhul, kui kohus peaks leidma, et A. O. ametikohustuste rikkumise ja OÜ-l X tegelikult tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, (või et kahju pole üldse tekkinud) ei anna see veel automaatselt alust A. O. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. detsembri
32. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. aprilli
34. a otsus asjas nr 3-1-1-101-07 - RT III 2008, 15, 100, p 16.2).

§ 15

lg 2 sätestas, et kuriteokatse on tahtlik tegu, mis on vahetult suunatud kuriteo toimepanemisele, kui seejuures kuritegu ei viidud lõpule põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahtest. Ka KarS § 25 lg 1 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. KarS § 25 lg 2 järgi algab süüteokatsena karistatav käitumine hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Seejuures tuleb käesoleva asja kontekstis arvestada, et erinevalt karistusseadustikust oli A. O-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kohaselt kuriteokatse toimepandav üksnes otsese tahtlusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-3-2297 - RT III 1997, 21/22, 226). Seega juhul, kui kohus ei tuvasta OÜ-l X kahju tekkimist või selle põhjuslikku seost A. O-le etteheidetava ametikohustuste tahtliku rikkumisega, tuleb täiendavalt kontrollida, kas A. O.
3. juuni
4. a võlaõiguslikke lepinguid ja asjaõiguskokkuleppeid sõlmides sai aru oma tegevuse laadist ja tähendusest ning nägi ette, et selle teo tagajärjel võib OÜ-l X tekkida oluline kahju ja soovis seda (

§ 8lg 2). (Kontrollimaks teo jätkuvat karistatavust Kar

S § 2172 lg 1 järgi, piisab nii teo kui tagajärje, s.o "suure" kahju tekkimise suhtes vähemalt kaudse tahtluse tuvastamisest.) Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb kohtul järgnevalt hinnata, kas

1. juuni
2. a võlaõiguslike ja asjaõiguslike lepingute sõlmimine on käsitatav teona, mis oli vahetult suunatud kuriteo toimepanemisele (

§ 15lg 2, Kar

S § 25 lg-d 1-2). IV

2. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2007, 13, 69) § 9 p-ga 41 tunnistati ametiseisundi kuritarvitamise koosseis (KarS § 289) kehtetuks. Nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes on leitud, et ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtivuse lõpp ei tähendanud A. O-le

§ 161

järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud teo dekriminaliseerimist, sest see tegu vastab

1. märtsil 2007 kehtima hakanud KarS § 2172 lg-s 1 ja KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisude tunnustele. Kolleegium nõustub, et ametikohustusi rikkudes
2. juuni
3. a lepinguid sõlmides pani A. O. toime teo, mis - eeldusel, et see tõi kaasa süüdistuses märgitud tagajärjed, s.o suure varalise kahju tekkimise OÜ-le X ja osaühingu maksejõuetuks muutumise - oleks kehtiva õiguse järgi kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 ja KarS § 384 lg 1 ideaalkogumina. Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 2172 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.
4. Kassaator leiab, et lugedes A. O. teo jätkuvalt karistatavaks KarS § 384 lg 1 järgi, rikkusid kohtud KarS § 5 lg 3 nõudeid, sest erinevalt KarS § 384 lg-st 1 ei näinud teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 1482

ette juriidilise isiku juhatuse liikme vastutust juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamise eest. Kolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. 34.1 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 11,
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 - RT III 2008, 15, 99, p 23 ja
5. oktoobri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08 - RT III 2008, 38, 253, p 18). 34.2 Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-36-07 - RT III 2007, 31, 252, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. septembri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-07, RT III 2007, 30, 247, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud. Sellises olukorras ei ole tegemist tegu karistatavaks tunnistava seaduse tagasiulatuva kohaldamisega, sest sama tegu oli kuriteona karistatav ka varem, kuigi teise seadusesätte alusel. Seadusandja hinnang teo karistamisväärsusele ei ole aga ühe karistusnormi teisega asendamisel muutunud. 34.3 Seega leides, et A. O. tegu, mis toimepanemise ajal oli kuriteona karistatav

§ 161järgi ja alates 1. septembrist 2002 Kar

S § 289 järgi, vastab alates 15. märtsist 2007 mh KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, ei kohaldanud kohtud KarS § 384 tagasiulatuvalt. Järelikult ei saa rääkida ka KarS § 5 lg 3 nõuete rikkumisest. Tähtsust ei ole sellel, et A. O-le süüksarvatud teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 1482ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud Kar

S § 384 lg 1 nägid ette vastutuse üksnes füüsilise isiku poolt enda maksejõuetuse põhjustamise eest. Enne 15. märtsi 2007, sh A. O-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal, oli juriidilise isiku juhatuse liikme poolt oma ametikohustuste rikkumisega juriidilisele isikule olulise kahju tekitamine (olenemata sellest, kas see põhjustas juriidilise isiku maksejõuetuse või mitte) kuriteona karistatav ametiseisundi kuritarvitamisena (KarS § 289,

§ 161). 15. märtsil 2007, s.o samal ajal, mil kaotas kehtivuse ametiseisundi kuritarvitamise koosseis, jõustus ka Kar

S § 384 lg 1 uus redaktsioon, mis nägi ette ka juriidilise isiku juhatuse liikme vastutuse juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamise eest. Seega otsustas seadusandja, et tegu, mis seisneb juriidilise isiku juhatuse liikme poolt juriidilisele isikule teatud käitumisega kahju tekitamises ja sellega juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamises, ei ole 15. märtsist 2007 enam karistatav mitte ametiseisundi kuritarvitamisena, vaid maksejõuetuse põhjustamisena KarS § 384 lg 1 järgi (see ei välista kogumit mõne teise kuriteokoosseisuga). Seega seadusandja hinnang teo karistamisväärsusele ei muutunud. Kassaatori viited KarS § 384 lg 1 kehtiva redaktsiooni ja

§ 1482ning Kar

S § 384 lg 1 varasema redaktsiooni subjektide ringi erinevusele ja KarS § 5 lg-le 3 oleksid asjakohased olukorras, kus kohtud oleksid KarS § 384 lg 1 kehtivale redaktsioonile tuginedes asunud seisukohale, et A. O. pani toime

§ 1482järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Käesoleval juhul leidsid aga kohtud üksnes, et tegu, mis toimepanemise ajal oli karistatav

§ 161järgi, on kuriteona karistatav ka käesoleval ajal, sest see vastab (muu hulgas) Kar

S § 384 lg-le

2. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuotsuste põhistused, mis puudutavad A. O. teo jätkuvat karistatavust alates
3. märtsist 2007 kehtivate KarS §-de 2172 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi, on pinnapealsed ega vasta täiel määral KrMS § 339 lg 1 p-st 7 tulenevatele nõuetele. Samas on kohtul kriminaalasja uuel arutamisel võimalik see puudus kõrvaldada - seda mõistetavalt eeldusel, et kohus tuvastab esmalt asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse, et A. O. käitumine vastas teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 161ja 1. septembril 2002 jõustunud Kar

S § 289 tunnustele. V

1. Puutuvalt A. O. süüditunnistamisse KarS § 373 järgi vaidlevad kassatsioonimenetluse pooled selle üle, kas
2. märtsil 2003, mil jõustus Võru Maakohtu poolt A. O-le kehtestatud ärikeeld, oli A. O. ametiaeg osaühingute Y ja Z juhatuse liikmena juba lõppenud või kestis see kuni tema ametliku juhatusest tagasikutsumiseni
3. mail 2004 (OÜ Z) ja
4. märtsil 2005 (OÜ Y). Üheselt on tuvastatud, et ÄS § 184 lg-s 2 sätestatud kolmeaastane ametiaeg oli A. O-l OÜ Z juhatuse liikmena lõppenud juba
5. oktoobril 2000, OÜ Y juhatuse liikmena aga
6. oktoobril
7. Samuti on tuvastatud, et äriseadustikus sätestatud menetluskorda järgides osanikud A. O. ametiaja pikendamise kohta otsust ei teinud. Kohtud leidsid siiski, et A. O. oli veel ka ärikeelu jõustumise ajal (ja sellele järgnevalt) osaühingute Y ja Z juhatuse liige, sest tema ametiaeg oli pikenenud vaikimisi kokkuleppel osanikega. Sellise järelduse põhjendamisel tuginesid kohtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. oktoobri
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 (RT III 2008, 39, 261) ja
10. oktoobri
11. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08 (RT III 2008, 43, 294) väljendatud seisukohtadele. Kassaatori arvates on kohtud mõistnud ekslikult nende otsuste sisu ega ole arvestanud, et osanikud ei väljendanud nõutavat heakskiitu A. O. juhatuse liikmena jätkamisele.
12. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 on punktides 33 ja 34 märgitud muu hulgas järgmist: "Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. See suhe saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb /.../. Ringkonnakohus leidis õigesti, et seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajalik osaühingu osanike otsus ametiaja pikendamise kohta ja juhatuse liikme nõusolek sellega. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks. /.../ Osanike otsuste vastuvõtmiseks, sh juhatuse liikme nimetamise ja tema ametiaja pikendamise otsuse vastuvõtmiseks, on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177). Kolleegium nõustub siiski põhimõtteliselt kohtute käsitlusega, et juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega. Erinevalt alama astme kohtutest leiab kolleegium aga, et selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Loomulikult peab selline otsus vastama ka seadusest ja põhikirjast juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsusele tulenevatele kvooruminõuetele. Põhikirjaga võib selline heakskiitmine olla ka välistatud. Erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele (mh seaduses ja põhikirjas ettenähtud kvooruminõuete osas). Oluline on, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus nimelt ÄS § 179 lg 1 järgi raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande. Juhatus esitab raamatupidamise aastaaruande koos tegevjuhtkonna deklaratsiooniga ja tegevusaruande (majandusaasta aruanne) ning kasumi jaotamise ettepaneku ÄS § 179 lg 2 kohaselt osanikele. Majandusaasta aruande kinnitamise otsustavad osanikud ÄS § 179 lg 3 (aga ka ÄS § 168 lg 1 p 5) kohaselt. Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit." Sama otsuse punktis 35 märkis tsiviilkolleegium kohtute poolt konkreetses asjas tehtud järeldustele hinnangut andes, et kuigi kohtud on põhimõtteliselt tuvastanud, et poolte tahe oli, et hageja jätkaks kostja juhatuse liikmena, ja on viidanud ka kostja majandusaasta aruande koostamisele ja esitamisele, ei ole tuvastatud selgelt osanike otsust, millest võiks järeldada hageja ametiaja pikendamist, mh majandusaasta aruande kinnitamist osanike poolt. Riigikohus luges selle kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumiseks. Eeltoodud seisukohtade juurde jäi tsiviilkolleegium ka asjas nr 3-2-1-74-
14. Kolleegium leiab, et ka käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtud selgelt tuvastanud osanike otsust, millest võiks järeldada A. O. ametiaja pikendamist osaühingute Z ja Y juhatuse liikmena pärast
15. a oktoobrit. 38.1 Põhjendades oma järeldust, et A. O. ametiaeg osaühingute Z ja Y juhatuse liikmena oli vaikimisi kokkuleppel osanikega pikenenud, viitasid kohtud järgmistele asjaoludele: 1) A. O. jätkas pärast ametiaja lõppemist faktiliselt tegevust OÜ Z ja OÜ Y juhatuse liikmena, sh allkirjastas ja esitas Tartu Maakohtu registriosakonnale nende osaühingute
16. a majandusaasta aruanded; 2) mõlema osaühingu osanik P. P. andis ütlusi, et tema osalus äriühingutes oli passiivne ja seisnes raha paigutamises ärisse. Äriühingute tegevusega ta otseselt kursis ei olnud, kuna äriühingute juhtimisega tegelesid 2004.-
17. aastani A. O. ja T. P. Sellest järeldas kohus, et osanikud aktsepteerisid A. O. tegevust juhatuse liikmena ka pärast A. O. juhatuse liikme volituste lõppemist ning kiitsid selle vaikides heaks; 3) mõlema osaühingu osanik P. P. andis
18. mail
19. a A. O-le tegutsemise volituse, mille kohaselt volitas ta A. O. suurema kahju ärahoidmiseks ning käibe säilitamiseks tegema OÜ Y ja OÜ Z nimel igapäevaseid toiminguid kuni tema juhatuse liikme kohalt vabastamiseni. 38.2 Riigikohtu
20. oktoobri
21. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 on selgitatud nii seda, et äriühingu juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena; kui ka seda, et lugemaks juhatuse liikme ametiaeg pikenenuks mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates, on lisaks (endise) juhatuse liikme jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike selgesõnaliselt heakskiitev otsus, mis peab vastama ka seadusest ja põhikirjast juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsusele tulenevatele kvooruminõuetele. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistuses käsitletaval perioodil oli nii OÜ-l Z kui ka OÜ-l Y kaks osanikku - P. P. ja E. A. -, kelle osade suurused olid võrdsed. Leides, et osanikud aktsepteerisid A. O. tegevust juhatuse liikmena ka pärast A. O. juhatuse liikme volituste lõppemist ning kiitsid selle vaikides heaks, on kohtud tuginenud vaid ühe osaniku - P. P. - ütlustele ja tema poolt
22. mail 2002 väljastatud volitusele. ÄS § 170 lg 2 kohaselt on osanike koosolek pädev vastu võtma otsuseid, kui sellel on esindatud üle poole osadega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet. ÄS § 169 lg 1 näeb ette, et osaniku häälte arv peab olema võrdeline tema osa suurusega. Seega ei ole võimalik ainuüksi P. P. tahteavalduste alusel tuvastada osaühingute Z ja Y osanike heakskiitu A. O. ametiaja pikendamisele, sest P. P. osast tulenesid üksnes pooled kõigist osanike häältest. 38.3 Riigikohtu otsuses tsiviilasjas 3-2-1-65-08 (punktides 34 ja 35) on üheselt leitud, et osanike otsust juhatuse liikme ametiaja pikendamise kohta ei saa järeldada asjaolust, et juhatuse liige on koostanud ja esitanud osaühingu majandusaasta aruande. Oluline on see, kas osanikud on juhatuse liikme koostatud majandusaasta aruande kinnitanud. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtud tuvastanud, et osaühingute Z ja Y osanikud oleksid A. O. poolt koostatud ja Tartu Maakohtu registriosakonnale esitatud majandusaasta aruanded kinnitanud. Prokuröri kassatsioonivastuses toodud vastupidine väide on eksitav. 38.4 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kohtute järeldus, nagu oleks osaühingute Z ja Y osanikud aktsepteerinud A. O. tegevust juhatuse liikmena ka pärast A. O. juhatuse liikme volituste lõppemist ning kiitnud selle vaikides heaks, on veenvalt põhistamata. Seega on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise. VI
23. Ehkki kassatsioonimenetluses ei vaielda OÜ X (pankrotis) tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise üle, märgib kolleegium õiguspraktika suunamiseks, et kummagi astme kohus ei ole omistanud õiget menetluslikku tähendust asjaolule, et käesoleval ajal on Tartu Maakohtu menetluses tsiviilasi, milles OÜ X (pankrotis) on esitanud A. O. vastu hagi 1 612 233 krooni 54 sendi nõudes. Maakohus asus seisukohale, et poolelioleva tsiviilmenetluse tõttu ei ole kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi menetlemine "otstarbekas ja põhjendatud". Ringkonnakohus aga leidis, et maakohtu otsuses esitatud põhjused ei andnud kohtule seaduslikku alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. jaanuari
25. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07 - RT III 2008, 6, 40, p 37.) TsMS § 423 lg 1 p 4 kohaselt jäetakse hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on OÜ X (pankrotis) juba
26. a, s.o enne käesoleva kriminaalasja kohtusse saatmist, esitanud tsiviilkohtumenetluses A. O. vastu hagi, milles nõutakse 1 612 233 krooni 54 sendi suuruse kahju hüvitamist tulenevalt nendest samadest asjaoludest, mis on ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi aluseks. Tsiviilasja menetlemine on pooleli. Seega tulnuks Tartu Maakohtul kriminaalasja lahendamisel jätta kannatanu tsiviilhagi TsMS § 371 lg 1 p 5 või § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, hindamata seejuures tsiviilhagi läbi vaatamise otstarbekust. Samuti on eeltoodust tulenevalt ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsuses märgitud põhjused ei andnud seaduslikku alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Kuna aga kohtud jätsid vaatamata kirjeldatud väärarusaamale kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ja seda otsustust pole kassatsiooni korras vaidlustatud, ei pea kolleegium vajalikuks kohtuotsuseid tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise aluse osas muuta.
27. Sõltumata eeltoodust peab kolleegium kummastavaks, et maakohus, kes otsustas kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätta, asus kohtuotsuse põhiosas eelnevalt seisukohale, et tsiviilhagi tuleb vähendada 300 000 krooni võrra. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel ei hinnata hagi sisulist põhjendatust. VII
28. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg 1 p-dest 7 ja 8, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
29. märtsi
30. a ja Tartu Maakohtu
31. novembri
32. a otsused osas, millega kriminaalmenetlus A. O. süüdistuses

§ 161järgi lõpetati aegumise tõttu, samuti A. O. süüditunnistamises ja karistamises Kar

S § 373 järgi. Kriminaalkolleegium mõistab A. O.

§ 161

järgi õigeks AS-i Eesti Maapank teavitamata jätmises Võru linnas Jüri 32a asuva hoone maa oluliseks osaks muutumisest. Ülejäänud osas saadab kolleegium kriminaalasja A. O. süüdistuses

§ 161ja Kar

S § 373 järgi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Osas, millega kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg