← Eesti

3-1-1-63-09

Obsah (13)§ 201§ 75§ 209§ 288§ 380§ 3851§ 281§ 386§ 390§ 64§ 74§ 3891§ 5

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-63-09 Otsuse kuupäev 24. september 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergan

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 281, § 380 ning § 386 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu

  1. märtsi
  2. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-5434 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. T. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  3. juuli 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a ja Tartu Maakohtu
  7. septembri
  8. a otsused osas, millega I. T. tunnistati süüdi

§ 201

lg 2 punkti 3 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata, samuti osas, millega rahuldati AS X (pankrotis) ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagid ning pandi I. T-le

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustus tasuda katseajal tekitatud kahju katteks igakuiselt 3000 krooni.

  1. Saata kriminaalasi AS X (pankrotis) ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagide osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
  2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. I. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 143 lg 2 p 11,

§ 201lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 281, § 380, § 386 lg 1 ja § 390 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 1.1 Kr

K § 143 lg 2 p 11 (

§ 209lg 2 p 2) järgi süüdistati I.

T. järgmise teo toimepanemises. I. T., olles

  1. oktoobrist 1998 kuni
  2. oktoobrini 2003 AS X juhatuse liige: 1) esitas
  3. augustil 2001 varalise kasu saamise eesmärgil AS X nimel AS Y esindajale A. S-le teadvalt ebaõigete andmetega toiduteravilja üleandmise-vastuvõtmise akt-arve 1730 tonni toidurukki riigireservi üleandmise ja AS-s X hoiustamise kohta. Selle akt-arve alusel tasus AS Y AS X arvelduskontole Eesti Vabariigi rahast 3 044 833 krooni 55 senti. Samuti vabanes AS X kõnealuse akt-arve alusel kohustusest tagastada AS-lt Y Eesti Vabariigi rahast vilja varumiseks
  4. a saadud laen summas 500 000 krooni; 2) esitas
  5. augustil 2001 AS X nimel AS Y esindajale A. S-le teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldava toiduteravilja üleandmise-vastuvõtmise akt-arve 2420 tonni toidurukki riigireservi üleandmise ja AS X ladudes hoiustamise kohta. Selle aktarve alusel tasus AS Y AS X arvelduskontole Eesti Vabariigi rahast 4 997 300 krooni. Tegelikult AS-l X eelnimetatud akt-arvetel näidatud vilja ei olnud ja oma ladudes seda ei hoiustatud. I. T. lõi varalise kasu saamise eesmärgil AS Y esindajale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ning sai võõrast vara kokku 8 542 133 krooni 50 senti, tekitades samas summas Eesti Vabariigile suure varalise kahju. Saadud raha kulutas I. T. AS X huvides. 1.2

§ 201lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdistati I.

T. selles, et tema AS X juhatuse liikmena, s.o ametiisikuna

§ 288mõttes: 1) pööras ajavahemikul 2001.

a augustist kuni

  1. a jaanuarini ebaseaduslikult AS X kasuks 298,041 tonni AS X ladudes hoiustatud Eesti Vabariigi riigireservi julgeolekuvaru toidurukist maksumusega 393 414 krooni 12 senti. Nimelt kasutati seda vilja loomasöödaks ja müüdi edasi AS X viljana. Samuti pööras I. T.
  2. a veebruaris ja märtsis ebaseaduslikult Kesko Agro Eesti AS kasuks 859,88 tonni AS Y poolt hoiule antud riigireservi julgeolekuvaru toidurukist väärtusega 1 135 041 krooni 60 senti, väljastades selle vilja AS X laost Kesko Agro Eesti AS-le. Oma sellise tegevusega rikkus I. T. AS Y ja AS X vahel
  3. aprillil 1999 sõlmitud toiduteravilja julgeolekuvaru hoiulepingu punkti 4.1, mille kohaselt võis vilja julgeolekuvaru mis tahes moel käitlemine toimuda ainult hoiuleandja kirjalike korralduste alusel, samuti Põllumajandusministri
  4. märtsi
  5. a määruse nr 6 punkti l
  6. 2) olles varem toime pannud omastamise, pööras ajavahemikul
  7. juulist 2002 kuni
  8. juunini 2003 ebaseaduslikult AS X kasuks seal hoiustatud Kesko Agro Eesti AS vilja - 1354,892 tonni söödaotra maksumusega 2 797 851 krooni 98 senti, 414,740 tonni söödamaisi maksumusega 1 027 725 krooni 72 senti ja 150 tonni päevalillešrotti maksumusega 336 300 krooni. Seda vilja kasutati loomasöödaks ja müüdi edasi AS X viljana. Oma sellise tegevusega rikkus I. T. Kesko Agro Eesti AS ja AS X vahel sõlmitud hoiulepingu punkti 3.5.2, mille kohaselt kohustub hoidja kindlustama kaupade säilimise; punkti 3.6, mille kohaselt ei ole hoidjal õigust anda hoiuleandja kaupu välja kolmandatele isikutele ja punkti 3.9, mille kohaselt ei ole laopidajal, s.o AS-1 X õigust mingil moel kasutada, tarvitada või võõrandada talle hoiule antud kaupa ja hoiuleantud kaup ei lähe hoidja omandusse. Seega omastas I. T. suures ulatuses Eesti Vabariigi ja Kesko Agro Eesti AS vara. Ühtlasi rikkus I. T. sellise käitumisega süüdistuse kohaselt tema poolt AS-ga X sõlmitud ametilepingu punkte 3.2 ja 3.2.1, mille kohaselt oli tema kui juhataja ametiülesanneteks kõigi seadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate aktsiaseltsi juhatuse liikmele ettenähtud õiguste ja kohustuste teostamine viisil, mis tagaks kõigi vajalike ja kasulike toimingute tegemise aktsiaseltsile majanduslikult kõige otstarbekamalt. 1.3

§ 380(alates 15.

märtsist 2007

§ 3851) järgi süüdistati I.

T. selles, et ta AS X juhatuse liikmena jättis

  1. a kevadest kuni
  2. juulini 2003 kokku kutsumata aktsionäride üldkoosoleku ja kohtule esitamata AS X pankrotiavalduse, ehkki
  3. ja
  4. a bilansi järgi oli AS-l X netovara vähem kui pool aktsiakapitalist ning alates
  5. a kevadest oli AS X püsivalt maksejõuetu. Sellega rikkus I. T. Äriseadustiku (ÄS) § 292 lg 1 p 1, § 301 ja § 306 lg 31 nõudeid. 1.4

§ 281lg 1 järgi süüdistati I.

T. selles, et ta AS X juhatuse liikmena esitas

  1. augustil 2003 Tartu Maakohtu Registriosakonnale AS X
  2. a aastaaruande, mis kajastas äriühingu varalise seisundi kohta ebaõigeid andmeid. Aruande kohaselt oli aktsiaseltsi
  3. aasta bilansis majandustegevuse kahjum 75 718 krooni, ehkki tegelikult oli kahjum 3 347 568 krooni. Aktsiaseltsi netovarana
  4. a lõpu seisuga näidati aruandes 2 248 914 krooni, ehkki tegelikult oli netovara 891 063 krooni. 1.5

§ 386lg 1 järgi süüdistati I.

T. selles, et ta esitas AS X

  1. a aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid, deklareerides tasumisele kuuluvat käibemaksu tegelikust väiksemana ja sisendkäibemaksu tegelikust suuremana. Selle tagajärjel tasaarvestas maksuhaldur alusetult AS X poolt
  2. maiks 2003 tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 66 950 krooni ja
  3. juuniks 2003 tasumisele kuuluva käibemaksu summas 266 236 krooni, samuti tasaarvestas AS X käibemaksuvõla summas 3 659 021 krooni. 1.6

§ 390lg 1 järgi süüdistati I.

T. selles, et maksukorralduse seaduse § 154 järgi karistatud isikuna jättis ta maksuhaldurile esitamata AS X

  1. a augustikuu käibedeklaratsiooni.
  2. Tartu Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega tunnistati I. T. süüdi ja teda karistati KrK § 143 lg 2 p 11 järgi vangistusega 3 aastaks;

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vangistusega 2 aastaks ja 3 kuuks;

§ 281

lg 1 järgi vangistusega 3 kuuks;

§ 380

järgi vangistusega 5 kuuks ning

§ 386lg 1 järgi vangistusega 10 kuuks.

Süüdistuses

§ 390lg 1 järgi mõistis kohus I.

T. õigeks.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus I.

T-le liitkaristuseks vangistuse 3 aastaks.

§ 74lg 2 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest tuleb I.

T-l kohe ära kanda üks kuu. Ülejäänud vangistuse pikkusega 2 aastat ja 11 kuud jättis maakohus

§ 74lg-test 1 ja 3 juhindudes tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Muu hulgas pani kohus I. T-le

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustuse tasuda tekitatud kahju katteks katseajal igakuiselt 3000 krooni. Sama kohtuotsusega mõisteti I. T-lt välja 5 413 886 krooni 90 senti AS X (pankrotis) kasuks ja 225 272 krooni 22 senti Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks. Viimatinimetatud summa mõisteti I. T-lt välja solidaarselt E. U-ga, kes oli süüdi tunnistatud teises kriminaalasjas. Samuti mõistis kohus I. T-lt Eesti Vabariigi kasuks välja maksuintressid summas 29 033 krooni. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 2.1 I. T. süü KrK § 143 lg 2 p 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendatud. AS Y ja AS X

  1. aprilli
  2. a toiduteravilja julgeolekuvaru hoiulepingu kohaselt oli AS-s X hoitav vili riigi omand, samuti oli riigi omand raha, mis maksti AS Y poolt AS-le X riigireservi rukki varumiseks.
  3. detsembril 2000 sõlmisid AS Y ja AS X lepingu toidurukki ostuks riigireservi
  4. a saagist. AS X kohustus AS-ga Y kokkulepitud viljahoidlasse üle andma 5500 tonni riigireservi kvaliteedinäitajatele vastava kvaliteediga toidurukist, saades AS-lt Y vilja varumiseks laenu 500 000 krooni, mis tuli tagastada
  5. novembriks
  6. AS Y kandis raha vilja varumiseks AS-le X üle. Tegelikult ei varunud AS X
  7. a augustis ega ka hiljem rukist koguses 4150 tonni, vaid kajastas selle varumist ainult dokumentides ning näitas selles koguses riigireservi vilja olemasolu laos AS-le Y esitatavates vilja kvaliteediaruannetes kuni
  8. aastani. Seega süüdistuses nimetatud akt-arvetel näidatud vilja AS-l X ei olnud ja I. Toming jättis kokku 4150 tonni rukist riigireservi üle andmata ning AS X ladudes hoiustamata. I. T. korraldusel märgiti aruannetesse valed kogused. Seega pettis I. T. tegelikult puuduva vilja deklareerimisega AS-lt Y välja raha. Saadav kasu väljendus ka varalisest kohustusest vabanemises, sest AS X vabanes valeandmete esitamise läbi kohustustest tagastada riigireservi varumiseks saadud laen. AS Y töötajad avastasid puudujäägi rukki osas
  9. a detsembris ja
  10. a jaanuaris, kuid
  11. jaanuaril 2003 vormistatud inventuuriaktis puudujääki ei fikseeritud. Puudujäägist teatati ka AS Y juhatuse liikmele Ago Sootsile, kes andis AS-le X võimaluse vabaneda puudujäägist selliselt, et AS X hüvitab rahaliselt puuduoleva vilja koguse. Selleks andis AS Y veebruaris 2003 AS-le X laenu 3 000 000 krooni. Puudujäägi kõrvaldamiseks sõlmiti lepingud, mille kohaselt AS Y müüs riigireservi kuuluvat vilja AS-le X, misjärel AS-l X oli võimalus vilja pärast selle eest tasumist kasutada. Riigireservi vilja näiliseks ostmiseks osales AS X
  12. a veebruarist kuni maini korraldatud oksjonitel, ostes nii välja riigireservi vilja, mida tegelikult AS X ladudes ei olnud. 2.2 Seoses I. T-le

§ 201lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi esitatud süüdistusega märkis maakohus järgmist.

Prokurör loobus I. T-le esitatud süüdistusest osas, mis puudutab 298,041 tonni riigireservi toidurukki omastamist

  1. a augustist kuni
  2. a jaanuarini. Tõendatud on aga I. T. süü 859,88 tonni riigi julgeolekuvaru toidurukki ja Kesko Agro Eesti AS vilja omastamises. Tõendid kinnitavad, et I. T. korraldusel väljastas AS X
  3. a veebruaris ja märtsis Kesko Agro Eesti AS-le riigi julgeolekuvaru vilja, milleks AS-l X õigust ei olnud. I. T. poolt riigireservi vilja väljastamine Kesko Agro Eesti AS-le moodustab omastamise koosseisu. Omastamine toimus suures ulatuses riigireservi toidurukki pööramisega Kesko Agro Eesti AS kasuks ning kahju tekkis vilja omanikule Eesti Vabariigile. Riigireservi vilja väljastas I. T. põhjusel, et Kesko Agro Eesti AS vili oli AS X poolt ära tarvitatud. Tegu on toime pandud kavatsetusega. Julgeolekuvaru vilja hakati kasutama Kesko Agro Eesti AS-le kuuluva vilja lõppemisel ja julgeolekuvaru vilja kasutamisega soovis I. T. täita varalist kohustust Kesko Agro Eesti AS ees. Samuti kinnitavad tõendid Kesko Agro Eesti AS vilja omastamist
  4. a juulist
  5. a juunini. AS X ja Kesko Agro Eesti AS sõlmisid 9 juulil 2002 hoiulepingu, mille kohaselt AS X kohustus hoidma Kesko Agro Eesti AS teravilja ja rapsi kokku kuni 10 000 tonni ning hoidja kohustus kindlustama kaupade säilimise. Lepingu kohaselt kuulus hoiuleantav vili Kesko Agro Eesti AS-le ja AS-l X ei olnud õigust vilja kasutada ja käsutada. Samas on tõendatud, et I. T. kasutas AS-s X hoiustatud Kesko Agro Eesti AS vilja AS X huvides. AS-le X kuuluv vili lõppes
  6. a suvel.
  7. juulil 2002 sõlmiti vilja hoiustamise leping Kesko Agro Eesti AS-ga ja sealt edasi asus AS X I. T. korraldusel kasutama ja käsutama AS-le Kesko Agro kuuluvat vilja. I. T. poolt toime pandud omastamine seisnes võõra vara - Kesko Agro Eesti AS-le kuuluva vilja - AS X kasuks pööramises, s.t vilja loomasöödaks kasutamises ja AS X viljana edasi müümises. 2.3 Kohus luges tõendatuks ka I. T. poolt

§ 386lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise, s.o AS X 2003.

a aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise. Kohus tuvastas, et käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine toimus I. T. korraldusel. I. T. ütles raamatupidajale konkreetsed numbrid, mida deklaratsiooni kirjutada. I. T. allkirjastas deklaratsioonid. Sisendkäibemaks, mille deklareerimiseks I. T. korralduse andis, ei olnud tekkinud teistelt registreeritud maksukohustuslastelt kauba või teenuse soetamisel, sest selliseid kaupu ega teenuseid tegelikult ei soetatud. Valeandmete esitamine oli vajalik selleks, et AS-l Xl oleks võimalik saada toetusi ja laene väetisetehase käivitamiseks (kuna toetuste ja laenude saamise eelduseks oli maksuvõla puudumine). I. T. pani teo toime kavatsetusega. Alates 15. märtsist 2007 on I. T. poolt käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine kuriteona karistatav

§ 3891lg 1 järgi.

2.4 Kohus leidis, et I. T. on süüdi ka

§ 380(alates 15.

märtsist 2007 ka

§ 3851) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Tõenditest järeldub, et aastatel 2001 ja 2002 oli AS X majanduslik olukord halb, juba

  1. a oli aktsiaseltsi omakapital väiksem kui pool aktsiakapitalist. AS X oli muutunud püsivalt maksejõuetuks, mistõttu oleks I. T. pidanud esitama pankrotiavalduse, mitte kasutama muid ÄS §-s 301 sätestatud võimalusi. I. T. aktsiaseltsi juhatajana ei kutsunud kokku aktsionäride üldkoosolekut ega esitanud pankrotiavaldust. 2.5 Tõendatuks luges kohus ka I. T. poolt Tartu Maakohtu registriosakonnale ebaõigete andmetega AS X
  2. a aastaaruande esitamise, mis kvalifitseeriti

§ 281lg 1 järgi.

2.6 Süüdistuses

§ 390lg 1 järgi mõistis maakohus I.

T. õigeks, kuna alates

  1. märtsist 2007 ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu enam kuriteona karistatav. 2.7 Seoses AS X (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamisega märkis maakohus järgmist. AS X (pankrotis) on esitanud I. T. vastu nõude summas 5 413 886 krooni 90 senti, millest Kesko Agro Eesti AS vilja puudujääk moodustab 4 161 877 krooni 70 senti ja riigi julgeolekuvaru puudujääk 626 004 krooni 60 senti. Võõra vilja omastamisega AS X poolt tekkis vilja omanikel nõue AS X vastu. Omastamises on süüdi I. T., kes tekitas sellega kahju AS-le X. AS X (pankrotis) nõude rahuldamise alus on ÄS § 315 lg 2, mille kohaselt juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutab tekitatud kahju hüvitamise eest. 2.8 Põhjendades riigi tsiviilhagi rahuldamist märkis kohus, et I. T. põhjustas AS X 333 186 krooni suuruse maksuvõla ja 29 033 krooni suuruse intressivõla. Riigi nõude rahuldamise materiaalõiguslik alus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7, sest kahju on tekitatud õigusvastaselt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Intressi on riigil õigus nõuda aja eest, mis on arvestatud maksukohustuse tekkimisest kuni ajani, mil riik sai maksuvõla olemasolust teada. Tsiviilhagist tuleb maha arvata see proportsionaalne osa maksuvõlast, mille osas riik on saanud oma nõudele rahuldust pankrotimenetluses. E. U. on samas kuriteos süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu
  2. mai
  3. a otsusega. I. T. vastu esitatud nõudest tuleb maha arvata kahjusumma, mille E. U. on tasunud. I. T-lt tuleb solidaarselt E. U-ga Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 254 305 krooni 22 senti.
  4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. T. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja I. T. õigeksmõistmist kõigis talle esitatud süüdistustes.
  5. Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus tegi kohtuotsusesse täpsustuse, mis puudutas asitõendina äravõetud esemete tagastamist AS-le X (pankrotis). Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Alusetu on apellatsiooni üldsõnaline väide, et kriminaalasjas on tuvastamata jäänud AS X tegelik laovarude seis ja eelkõige lao nr 6 seis. Maakohus on kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega tuvastanud ladudes olnud vilja koguse aastatel 2001-
  8. Dokumentatsioonis sisalduv teave AS X varude lõppemisest ühtib AS X töötajate sellekohaste ütlustega. Võõrast vilja väljastati seetõttu, et AS X enda vili sai otsa suvel
  9. Laos nr 6 asus AS X enda vili, mida kasutati söödaviljana aktsiaseltsi enda majandustegevuses. Tegemist oli jõusööda laoga ja selles olevat vilja kasutati jõusööda tegemiseks. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonis märgituga, et maakohus pole tuvastanud kelmuse asjaolusid ja andnud süüdistatava tegevusele karistusõiguslikku hinnangut. Samuti ei soostunud ringkonnakohus väitega, et tegemist pole kelmuse, vaid AS X ja AS Y võlaõigusliku kokkuleppega. Ringkonnakohus osutas ka sellele, et maakohus on teinud vahet vilja varumiseks antud laenul ja puudujäägi väljaostmiseks antud laenul. Otsusest nähtuvalt ei ole kohus seostanud hiljem puudujäägi väljaostmiseks antud laenu kelmuse koosseisu tunnustega ega ole leidnud, et sellise laenu andmise puhul oleks tegu iseseisva kuriteoga. Maakohus nimetab
  10. a laenu andmise fakti ühe tõendina, mis kinnitab juba tekkinud puudujäägi avastamist. 4.3 Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas maakohus I. T. õigustatult süüdi ka omastamises. Süüdistuses kirjeldatud asjaolud on õiguslikult hinnatavad vilja kolmanda isiku, s.o AS X kasuks pööramisena

§ 201mõttes.

Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav müüs ja väljastas hoiustatud võõrast vilja omanike nõusolekuta. Õiguslikult tähendab see seda, et vilja pööramine AS X kasuks oli ebaseaduslik, sest tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 68 on omanikul absoluutne õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Võõra asja müümine on üldjuhul samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. Kuna maakohus tuvastas, et I. T. müüs AS X majandustegevuse käigus võõrast vilja, on I. T. puhul kindlaks tehtud ka omastamistahte manifesteerimine. Maakohtu otsuses esitatud tõenditest tulenevalt oli I. T-l AS-s X hoiustatud vilja üle selline ametiseisundist tulenev faktiline võim, mis lasi tal otsustada vilja kasutamise üle. Tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõendite järgi toimus hoiustatud vilja väljastamine AS X ladudest I. T. korralduste alusel, mis annab aluse lugeda I. T. karistusõiguslikus mõttes hoiustatud vilja valdajaks. 4.4 Ringkonnakohus leidis, et apellandi vastuväited I. T. süüditunnistamisele

§ 386lg 1 järgi ei ole veenvad ega saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

Maakohus on põhjendatult lugenud tunnistajate E. U. ja H. P. ütlused usaldusväärseks, kuna need on loogilised ja seostuvad objektiivse olukorraga, milles AS X süüdistuses nimetatud deklaratsioonide esitamise ajal oli. Kaitsja väide, et need tunnistajad on kriminaalasja menetluse käigust huvitatud, on paljasõnaline. Tunnistajad E. U. ja H. P. on kohtueelse uurimise algusest peale olnud koostööaldid ning aidanud kaasa tõe tuvastamisele. See on muu hulgas toonud kaasa E. U. enda süüditunnistamise maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamises. Olgugi, et süüdistatav on püüdnud ennast distantseerida süüdistusest, väites, et ta ei teinud ise raamatupidamist, oli ta tunnistajate ütluste kohaselt igapäevaselt kursis äriühingu majandustegevuse näitajatega, sh äriühingul lasuvate maksuvõlgadega. Seda kinnitavad tõendid, millest nähtuvalt ei toimunud AS-s X ühtegi tehingut ega toimingut I. T. teadmata. Kaitsja on veel leidnud, et kuna käibedeklaratsioonid sisaldavad vähemalt kolme isiku poolt tehtud kandeid, siis ei ole selge millistest numbritest kohus on lähtunud, millised on valeandmed ja mida kajastavad juurdekirjutised. Kaitsja on oma väidetes lähtunud käibedeklaratsioonidest, mis on kriminaalmenetluse käigus võetusega ära võetud AS X raamatupidamisest. Süüdistuse aluseks saavad olla aga ainult käibedeklaratsioonid, mis on esitatud maksuhaldurile, kuivõrd ainult sellistel käibedeklaratsioonidel saab olla õiguslik tähendus maksukohustuse tekkimisel. AS X poolt maksuhaldurile esitatud ja Jõgeva Maksuametist ära võetud deklaratsioonid on parandusteta. Need on koostanud raamatupidaja E. U. ja allkirjastanud I. T. 4.5 Ringkonnakohus luges alusetuteks apellandi väited, mille kohaselt ei ole AS X pankrotihaldur esitanud kõiki asjas olulisi dokumente ja kadunud on 2002 aasta raamatupidamis-dokumendid ning et kahtluse all on pankrotihalduri objektiivsus ja tegevus. 4.6 Apellatsioonis väidetakse väheveenvalt, et süüdistatav ei saanud maksudeklaratsioone koostada, kuna tal puudusid raamatupidamis- ja maksundusalased eriteadmised, ja et süüdistatav üksnes allkirjastas raamatupidaja koostatud deklaratsioonid, olles võimetu nende sisulist õigsust kontrollima. Ringkonnakohus leidis, et sellise kaitseversiooni puhul jääb selgusetuks, miks oli raamatupidajal vaja maksudeklaratsioonides valeandmeid kajastada. Samas on kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ilmne I. T. tahtlus maksudeklaratsioonides valeandmeid esitada. 4.7 Ringkonnakohus nõustus apellandi seisukohaga, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, avaldades KrMS § 291 p 5 alusel tunnistaja L. E. ütlused. Samas pole selle tunnistaja ütlused maakohtu süüdimõistva otsuse tegemisel käsitlemist leidnud ja seega ei saa nende kohtuistungil avaldamist pidada selliseks rikkumiseks, mis seaks kahtluse alla maakohtu otsuse seaduslikkuse. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. T. kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja I. T. õigeksmõistmist kõigis talle esitatud süüdistustes. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Menetluses on jäänud tuvastamata AS X laovarude tegelik seis. Vilja laoseisude ja liikumise kohta kogutud tõendid on puudulikud, kuna need ei kajasta kõiki vilja koguse seisukohalt olulisi andmeid. 5.2 Kohtud ei ole tuvastanud kelmuse toimepanemist I. T. poolt. Uuritud on üksnes toimunu faktilisi asjaolusid, kuid kohtud ei ole andnud nendele asjaoludele veenvat karistusõiguslikku hinnangut. Kassaatori hinnangul ei heideta süüdistatavale ette vilja puudujääki aastal 2002, vaid 2003. a saadud laenu, mille eesmärk oli puudujäägi väljaostmine, ning sellest tekkinud kohustusi. Sellise laenu saamine ei ole aga käsitatav kelmusena, vaid AS X ja AS Y võlaõigusliku kokkuleppena, mis oli suunatud võlgnetava kohustuse täitmisele ja milles puudus kuriteo koosseis. Kohtuotsustes puudub kelmuse koosseisu analüüs. 5.3 AS X pankrotihaldur ei ole esitanud kõiki asjas olulisi dokumente, mistõttu on kriminaalmenetlus toimunud osalise ja taastatud materjali alusel. Kassaatori hinnangul on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. 5.4 Asjas on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et kohtumenetluses on jäänud põhjendamatult üle kuulamata tunnistaja L. E., ehkki takistused tema tunnistajana kohtusse kutsumiseks puudusid. See tunnistaja teab AS X bilansist, majandustulemustest ja kavandatud väetisetootmise projektist ning on võimalik, et tema ütlused lükanuks süüdistusversiooni ümber. 5.5 I. Toming tuleb

§ 386

lg 1 järgi õigeks mõista, kuna ta ei tegelenud AS X igapäevase raamatupidamisega ja ta on maksukuriteos süüdi tunnistatud asjast vahetult huvitatud tunnistaja ütluste alusel. Seejuures on käibedeklaratsioonil kolmanda isiku parandused, millele menetluse kestel pole tähelepanu pööratud. I. T. ise maksudeklaratsioone ei koostanud, kuna tal polnud sellekohaseid eriteadmisi. Deklaratsioonid koostas raamatupidaja ja I. T. üksnes allkirjastas need. Eriteadmiste puudumisel ei olnud I. T-l võimalik ise deklaratsioonide õigsust põhjalikult kontrollida. 6. Riigikohtule esitasid kassatsioonivastused Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurörid Külli Saks ja Kristiina Laas. 6.1 Prokurör K. Saks leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjalikult motiveeritud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Kassatsioonis on korratud apellatsioonis toodud väiteid, millele ringkonnakohus on andnud motiveeritud hinnangu. Seoses tunnistaja L. E. üle kuulamata jätmisega märgib prokurör, et kui kaitsja leidis, et see tunnistaja võib teada asjaolusid, mis välistaks või kergendaks I. T. süüd, tulnuks kaitsjal taotleda tunnistaja vahetut ülekuulamist ringkonnakohtus. Seda kaitsja aga ei teinud. Samuti pole kaitsja senises menetluses välja toonud, milliseid I. T. süüd välistavaid või vähendavaid asjaolusid ta L. E. ütlustega tõendada sooviks. 6.2 Prokurör K. Laasi kassatsioonivastuses, milles käsitletakse I. T. süüditunnistamist ja karistamist

§ 386

lg 1 järgi, leitakse samuti, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Kassatsioonist on võimatu välja lugeda kassatsiooni alust. Kassatsioonis korratakse apellatsiooni väiteid, mida ringkonnakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud. Kaitsja taotleb Riigikohtult tõendite ümberhindamist, seda aga Riigikohus teha ei saa.

  1. Maksu- ja Tolliamet esitas kassatsioonivastuse ilma KrMS § 349 lg 2 ja § 344 lg 3 p 3 kohaselt nõutava advokaadi vahenduseta. Seetõttu ei ole Riigikohtul võimalik Maksu- ja Tolliameti seisukohta kassatsioonivastusena arvestada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium annab esmalt hinnangu kassatsiooni põhjendatusele ja I. T. süüditunnistamise ning karistamise seaduslikkusele (I). Seejärel käsitleb kriminaalkolleegium AS X (pankrotis) ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagide lahendamist (II). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III). I
  3. Kolleegium leiab, et ükski kassatsioonis esitatud väidetest ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks. Valdavalt korratakse kassatsioonis apellatsioonis esitatud argumente, mis on aga ringkonnakohtu otsuses veenvalt ümber lükatud. Seejuures keskendub kassatsioon kohtute poolt tõenditele antud hinnangu ja selle alusel tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamisele. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Seda, et kohtud oleksid tõendite hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, nagu väidab kaitsja, kriminaalkolleegium ei tuvastanud. Ühtlasi märgib kolleegium ära vastuolu kassatsioonis esitatud taotluse ja selle põhjenduse vahel. Nimelt taotletakse kassatsiooni lõpposas ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja I. T. õigeksmõistmist kõigis talle esitatud süüdistustes, samas ei sisalda kassatsioon ühtegi põhistust selle kohta, miks on kaitsja arvates väär I. T. süüditunnistamine

§ 281lg 1 ja § 380 järgi.

Eraldi osutab kolleegium seoses kassatsioonis märgituga järgnevale.

  1. Eksitav on kaitsja väide, et kohtuotsustes puudub kelmuse koosseisu analüüs, kuna kohtud ei ole põhjendanud, miks vastab I. T. poolt
  2. a veebruaris AS X nimel AS-ga Y puudujäägi kõrvaldamiseks laenulepingu sõlmimine kelmuse tunnustele. I. T-le esitatud süüdistusest ja maakohtu otsusest nähtub ühemõtteliselt, et I. T. ei ole KrK § 143 lg 2 p 11 järgi süüdistatud ega süüdi tunnistatud laenulepingu sõlmimises
  3. a veebruaris. I. T-le kelmusena süüks arvatud tegu seisneb selles, et ta esitas
  4. ja
  5. augustil 2001 AS X nimel AS Y esindaja A. Sootsile kaks teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldavat toiduteravilja üleandmise-vastuvõtmise akt-arvet, millega tekitas AS Y esindajale ebaõige ettekujutuse, nagu oleks AS X hankinud ja riigireservi üle andnud akt-arvetel näidatud viljakogused. Tekkinud eksimuse tagajärjel tegi AS Y varakäsutuse, millega kanti AS-le X üle raha ja loeti täidetuks AS X laenulepingust tulenev kohustus. Laenulepingu sõlmimist
  6. a veebruaris puudujäägi kõrvaldamiseks ei käsitanud maakohus kelmusena, vaid asjaoluna, mis kinnitas, et I. Toming pani varem, s.o
  7. a augustis toime kelmuse. See, et I. T. tunnistati KrK § 143 lg 2 p 11 järgi süüdi just
  8. a augustis, mitte aga
  9. a veebruaris toimepandu eest, on maakohtu otsusest üheselt mõistetav. Samuti selgitas seda kaitsja apellatsioonile vastates ringkonnakohus (ringkonnakohtu otsuse lk 18 ja käesoleva otsuse punkt 4.2). Kassatsioonist ei nähtu, et kaitsja oleks ringkonnakohtu sellele selgitusele tähelepanu pööranud.
  10. Kassaatori arvates on käesolevas asjas rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust muu hulgas sellega, et maakohus jättis kohtulikul arutamisel tunnistajana üle kuulamata L. E. ja ringkonnakohus ei käsitanud seda menetlusnormide olulise rikkumisena. Seoses sellega märgib kolleegium järgmist. 11.1 Taotluse L. E. kohtusse kutsumiseks esitas esmalt prokurör süüdistusakti lisas. Pärast seda kui L. E. ei ilmunud kohtuistungile, loobus prokurör K. Saks
  11. detsembri
  12. a istungil selle tunnistaja kohtusse kutsumise taotlusest, paludes KrMS § 291 p 5 alusel avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kaitsja leidis, et L. E. ülekuulamisprotokolli avaldamise vastu ei ole tal midagi, sest "see on napp, seal ei sisaldu midagi". Samas jäi kaitsja seisukohale, et L. E. tuleb siiski ka kohtuistungil üle kuulata. Maakohus rahuldas prokuröri taotluse ja avaldas L. E. kohtueelses menetluses antud ütlused. (XI kd, tl 193-194.) Kaitsja kordas taotlust L. E. kohtus üle kuulata ka vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist
  13. juuni
  14. a kohtuistungil (XII kd, tl 133-134). Samas ei selgitanud kaitsja ei
  15. detsembri
  16. a ega
  17. juuni
  18. a kohtuistungil üheselt arusaadavalt, milliste I. T-le esitatud süüdistuse seisukohast oluliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks võiks L. E. ülekuulamine vajalik olla. Kaitsja märkis vaid, et L. E. "on pidanud T-ga läbirääkimisi bilansist, aktsiatest, teab palju erinevat informatsiooni" (XI kd, tl 194). Ka apellatsioonis ja kassatsioonis, kus vaidlustatakse L. E. üle kuulamata jätmist, piirdutakse märkusega, et L. E. oleks saanud anda ütlusi AS X bilansi, majandustulemuste ja kavandatava väetisetootmisprojekti kohta. Kuidas nimetatud asjaolud seonduvad I. T-le esitatud süüdistusega, kaitsja ei täpsusta. Lahtiseks jääb isegi küsimus, millise I. T-le süüksarvatud kuriteoga seoses võiksid L. E. ütlused kaitsja hinnangul tõendina olulised olla. Maakohus, kes avaldas L. E. kohtueelses menetluses antud ütlused, - tehes seda küll ebaseaduslikult, nagu ringkonnakohus õigesti leidis - oma otsuses nendele ütlustele ei tuginenud. See näitab, et asjaolud, mille kohta L. E. kohtueelses menetluses ütlusi andis, polnud puutumuses I. T-le esitatud süüdistuse sisuga. Seda, et L. E. võiks anda ütlusi veel mingite muude, käesolevas asjas tähtsust omavate asjaolude kohta, pole kaitsja taotlustest võimalik järeldada. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on L. E. näol tegemist AS X ühe lepingupartneri AS L juhatuse liikmega, kes polnud AS X tegevusega otseselt seotud. Seega ei võimalda ka kriminaalasja materjalid teha järeldust, et L. E. võinuks anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta. 11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. mai
  20. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 (RT III 2008, 27, 180, p 8.1) on leitud, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine. (Vt viidatud otsuse punkt 8.1.) Kolleegium märgib, et osutatud seisukoha mõistmisel on oluline arvestada konkreetse kohtuasja konteksti. Kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 vaieldi selle üle, kas kohus pidanuks tunnistajana üle kuulama isiku, kes nägi kuriteosündmust vahetult pealt (vt viidatud otsuse punkt 4.2). Selles asjas tehtud otsuses osutatud kohtu kohustus kutsuda tunnistaja kohtusse ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine ei tähenda aga seda, et kohtul puuduks õigus hinnata, kas isik, kelle kohtus ülekuulamist kohtumenetluse pool vajalikuks peab, võib teada tõendamiseseme asjaolusid, s.t olla konkreetses kriminaalasjas tunnistaja (KrMS § 66 lg 1). Selline õigus on kohtul ka siis, kui kohtumenetluse pool soovib, et tunnistajana kuulataks üle isik, kelle ülekuulamist on varasemas menetluses taotlenud teine kohtumenetluse pool, kes oma taotlusest loobub. Mõistetavalt ei piirdu kohtu kohustus kutsuda isik tunnistajana kohtusse vaid juhtudega, mil kohtul on välja kujunenud veendumus, et konkreetne isik teab tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes on käsitatav ka isik, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Samas ei ole kohtul kohustust kutsuda tunnistajana kohtusse isikut, kelle võimalik teadmine tõendamiseseme asjaoludest ei nähtu ei kriminaalasja materjalidest ega isiku ülekuulamist sooviva kohtumenetluse poole taotlusest. 11.3 Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus ei ole L. E.-d üle kuulamata jättes kriminaalmenetlusõigust rikkunud, sest kriminaalasja materjalidest ja ka L. E. ülekuulamist taotlenud kaitsja taotlusest ei nähtunud põhjusi, mis andnuks piisava aluse arvata, et L. E. võib teada tõendamiseseme asjaolusid ja olla seega käesolevas kriminaalasjas tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõttes.
  21. Väljudes KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest, märgib kolleegium, et maakohus ja ringkonnakohus on I. T-le

§ 201

lg 2 p-s 3 sätestatud raskendavat asjaolu (teo toimepanemine ametiisiku poolt) süüks arvates eiranud

§ 5

lg-t 2, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt pani I. T. omastamise toime AS X juhatuse liikmena, s.o ametiisikuna

§ 288mõttes.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 1 kohaselt on aktsiaselts eraõiguslik juriidiline isik.

§ 288redaktsioon, mis kehtis enne 15.

märtsi 2007, luges tõepoolest ametiisikuks ka isiku, kellel oli ametiseisund eraõiguslikus juriidilises isikus. 15. märtsil 2007 jõustunud Karistusseadustiku § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Eraõiguslikku juriidilist isikut juhtivat isikut saab käsitada ametiisikuna üksnes

§-de 293-298 tähenduses (

§ 288lg 2).

Seega ei saa aktsiaseltsi kui eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme poolt toime pandud omastamist alates 15. märtsist 2007 enam kvalifitseerida

§ 201lg 2 p 3 järgi.

(Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-66-07 - RT III 2007, 43, 344, p 9, kus on sarnasele seisukohale asutud korteriühistu juhatuse liikme osas.) Kuna I. T-le süüksarvatud omastamist ei saa alates
  3. märtsist 2007 enam kvalifitseerida

§ 201lg 2 p 3 järgi, tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused I.

T. süüditunnistamises

§ 201lg 2 p 3 järgi tühistada.

Samas ei pea kolleegium vajalikuks vähendada I. T-le omastamise eest mõistetud karistust, s.o 2 aasta ja 3 kuu pikkust vangistust. II

  1. Kohtud rahuldasid kannatanute tsiviilhagid, mõistes I. T-lt AS X (pankrotis) kasuks välja 5 413 886 krooni 90 senti ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks kokku 254 305 krooni 22 senti (sh 29 033 krooni maksuintressidena). Seoses sellega märgib kriminaalkolleegium taaskord, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 47,
  4. juuni
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-22-07 - RT III 2007, 29, 240, p 14.1;
  6. jaanuari
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44;45, p 32 ja
  8. mai
  9. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09 - RT III 2009, 26, 194, p 9). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi on kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt on juhul, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks. TsMS § 692 lg 4 näeb ette, et kui ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 669 lõikes 1 nimetatud menetlusõiguse normi, ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ning tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebusest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Olukorras, kus TsMS §-s 669 nimetatud menetlusnormi rikkumine on alguse saanud maakohtust, tuleb vastavalt TsMS § 691 p-le 4 ja § 692 lg 5 esimesele lausele koos ringkonnakohtu otsusega tühistada ka maakohtu otsus ja saata kohtuasi uueks arutamiseks maakohtule. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tsiviilhagide lahendamise osas TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 692 lg 5 esimese lause alusel tühistada olenemata kassatsiooni põhjendustest, sest maakohtu otsuses on kannatanute tsiviilhagide rahuldamine jäetud olulises ulatuses põhjendamata ja ringkonnakohus ei ole seda puudust kõrvaldanud.
  10. Seoses AS X (pankrotis) tsiviilhagi lahendamisega märgib kolleegium järgmist. 14.1 Maakohus leidis, et AS X (pankrotis) nõue I. T. vastu tuleb rahuldada ÄS § 315 lg 2 alusel. Kohtuotsuse kohaselt tekitas I. T. AS-le X kahju sellega, et ta aktsiaseltsi juhatuse liikmena käsutas ja kasutas AS X poolt hoiule võetud võõrast vilja, 1) väljastades
  11. a veebruaris ja märtsis AS X laost seal hoiustatud riigireservi julgeolekuvaru vilja Kesko Agro Eesti AS-le ja 2) kasutades ajavahemikul
  12. juulist 2002 kuni
  13. juunini 2003 AS X laos hoiustatud Kesko Agro Eesti AS vilja AS X viljana. (Teo asjaolude kohta lähemalt käesoleva otsuse punktides 1.2 ja 2.2.) Maakohus märkis, et võõra vilja omastamisega AS X poolt tekkis vilja omanikel nõue AS X vastu. Omastamises on süüdi I. T., kes tekitas sellega kahju AS-le X. AS-le X tekitatud kahju suuruseks luges kohus 5 413 886 krooni 90 senti (millest 4 161 877 krooni 70 senti moodustas Kesko Agro Eesti AS vilja ja 626 004 krooni 60 senti riigi julgeolekuvaru vilja puudujääk). 14.2 Kolleegium märgib esmalt, et ebatäpne on maakohtu viide ÄS § 315 lg 2 praegu kehtivale redaktsioonile. Nimelt jõustus see
  14. jaanuaril 2006, s.o pärast I. T. poolt nende tegude toimepanemist, mille alusel temalt kahju hüvitamist nõutakse. Maakohtu selline ebatäpsus ei mõjuta antud juhul siiski asja lahendamist, sest sarnaselt ÄS § 315 lg 2 kehtivale redaktsioonile sätestas ka
  15. juulist 2002 kuni
  16. detsembrini 2005 jõus olnud ÄS § 315 lg 1, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. 14.3 Lähtuvalt ÄS § 315 lg-st 1 (
  17. juulist 2002 kuni
  18. detsembrini 2005 kehtinud redaktsioonis) peab aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige on rikkunud oma ametikohustusi ja just rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju, kusjuures ka juhul, kui need eeldused on täidetud, vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et tema rikkumine oli VÕS § 103 mõttes vabandatav. Seega tuleb tuvastada nii rikkumine, kahju kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  19. mai
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4105 - RT III 2005, 17, 181, p-d 21-22.) 14.4 Tõlgendades ÄS § 315, on Riigikohus leidnud, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe, mille pooltel on suhtest tulenevalt nii võlaõiguslikud õigused kui kohustused. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Juhatuse liikme kohustused võivad seejuures tuleneda nii seadusest, äriühingu põhikirjast kui ka juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest lepingust. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  21. mai
  22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p-d 18 ja 31-33.) Käesolevas asjas ei ole kohtud tsiviilhagi rahuldades ära näidanud, milliseid õiguslikke kohustusi I. Toming hoiulevõetud vilja käsutamise ja kasutamisega AS X ees rikkus. Tegemist on kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmisega TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes, sest rikutud ametikohustuse kindlakstegemine on ÄS § 315 lg 1 (
  23. juulist 2002 kehtinud redaktsioonis) kohaldamiseks vältimatult vajalik. Siinkohal märgib kolleegium, et AS-s X vilja hoiustanud isikute omandiõiguse rikkumine, mille kohtud tegid kindlaks I. T.

§ 201järgi süüdi tunnistades, ei tähenda automaatselt seda, et I.

T. oleks võõra vilja väljastamisega rikkunud oma kohustusi ka AS X ees. Samuti märgib kolleegium, et äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena vaid siis, kui ta rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 27). Seega sisustamaks I. T. ametikohustuste rikkumist ÄS § 315 mõttes AS X sõlmitud hoiulepingute rikkumise kaudu, tuleb kohtuotsuses ära näidata, et AS X nimel tegutsedes rikkus I. T. hoiulepingute tingimuste järgimata jätmisega ühtlasi mõnda oma kohustust AS X ees (näiteks ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud juhatuse liikme kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil). Näiteks võib juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena äriühingu ees olla käsitatav see, kui juhatuse liige jätab mõjuva põhjuseta täitmata äriühingu lepingulise kohustuse, mille tagajärjel peab äriühing oma võlausaldajale leppetrahvi tasuma. Käesoleval juhul ei ole kohtud AS X (pankrotis) tsiviilhagi rahuldades aga ära näidanud, milliseid kohustusi I. T. äriühingu ees rikkus. 14.5 Kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on hüvitatava kahju olemasolu. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Muu hulgas tähendab see seda, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Seega peab kohus hüvitatava kahju kindlakstegemisel alati võrdlema kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08 - RT III 2009, 10, 68, p 14.) 14.6 Käesolevas asjas on kohtud käsitanud I. T. poolt AS-le X tekitatud kahjuna AS X poolt ära kasutatud võõra vilja väärtust, mille ulatuses tekkisid vilja hoiustajatel nõuded AS X vastu. Samas puudub kohtuotsustes sellise kahju arvestamise metoodika kohta igasugune põhjendus, mis tähendab TsMS § 669 lg 1 p 5 nõuete rikkumist. Kohtuotsustest ei selgu, miks on ärakasutatud vilja väärtus samastatud AS-l X tekkinud kahjuga. Kohtud ei ole võrrelnud AS X varalist olukorda pärast väidetavalt kahju tekitanud sündmust (hoiulevõetud vilja käsutamine ja kasutamine) olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui hoiulevõetud vilja ei oleks käsutatud ega kasutatud. Kolleegium märgib, et mõlema astme kohtu poolt tuvastatu kohaselt käsutas ja kasutas I. T. nii riigireservi julgeolekuvaru vilja väärtuses 626 004 krooni 60 senti kui ka Kesko Agro Eesti AS vilja väärtuses 4 161 877 krooni 70 senti AS X majandustegevuse käigus aktsiaseltsi huvides. Kohtud tegid kindlaks, et riigireservi julgeolekuvaru vilja väljastati Kesko Agro Eesti AS-le AS X lepinguliste kohustuste täitmiseks põhjusel, et Kesko Agro Eesti AS vili oli AS X poolt ära tarvitatud. Ka Kesko Agro Eesti AS vilja kasutati ja käsutati kohtuotsuste kohaselt AS X huvides, tarvitades seda loomasöödaks ja müües edasi AS X viljana (vt käesoleva otsuse punkte 2.2 ja 4.3). Olukorras, kus I. T. kasutas ja käsutas AS-s X hoiustatud vilja äriühingu huvides, nagu kohtud tuvastasid, tuleb AS-l X kahju suuruse kindlakstegemisel kasutatud vilja omanike poolt esitatud nõuete summast maha arvata see kasu, mida AS X hoiustatud vilja käsutamise ja kasutamise tulemusena sai (VÕS § 127 lg 5). Lugedes hoiulevõetud vilja käsutamise ja kasutamise tõttu AS X vastu tekkinud nõuete summa täies ulatuses I. T. poolt aktsiaseltsile tekitatud kahjuks, on kohtud lähtunud eeldusest, et vilja kasutamisel AS X vara üldse ei suurenenud, jättes selle seisukoha aga põhjendamata. 14.7 Kolleegium leiab, et kuna eelmistes alapunktides osutatud lüngad kohtuotsuste põhistustes võisid kaasa tuua ebaõige otsuse, tulebki kohtuotsused AS X (pankrotis) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 2 p 2 alusel tühistada ja saata kohtuasi selles osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
  5. Kolleegiumi hinnangul on kohtud jätnud nõuetekohaselt põhjendamata ka Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi rahuldamise. 15.1 Kohtud on leidnud, et esitades AS X
  6. a aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonides valeandmeid, tekitas I. T. riigile kahju, mis moodustub AS X poolt maksustamisperioodidel aprill ja mai 2003 vähemdeklareeritud käibemaksu-kohustusest ja sellelt arvestatud maksuintressidest (kuni ajani, mil riik sai maksuvõla olemasolust teada). Kohtud leidsid, et sellise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 (vt käesoleva otsuse punkti 2.8). 15.2 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et teatud juhtudel võib riigil tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. jaanuari
  8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 43). Kui juhtudel, mil deklareerimiskohustust rikuti enne
  9. juulit 2002, oli sellise nõude õiguslikuks aluseks TsK § 448 lg 1, siis alates
  10. juulist 2002 aset leidnud rikkumiste puhul tuleneb riigi nõude õiguslik alus VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7, nagu kohtud on õigesti leidnud. 15.3 Viimativiidatud otsuses selgitas kriminaalkolleegium ka seda, milles saab väljenduda äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju. Kolleegium märkis, et juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud äriühingu maksuvõlg iseenesest ei ole käsitatav riigile tekkinud kahjuna, kuna riik saab nõuda maksuvõla tasumist äriühingust maksumaksjalt. Deklareerimiskohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksunõude olemasolu ega suurust. Küll võib see tuua kaasa, et riik ei ole maksunõudest teadlik, mistõttu ta ei saa ka maksuvõlga õigeaegselt sisse nõuda. Kui riik tuvastab (maksu- või kriminaalmenetluses) varjatud maksunõude ja see õnnestub äriühingust maksumaksjalt (koos maksuintressidega) sisse nõuda, ei ole riigil kahju tekkinud. Samas võib juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu maksukohustuse tekkimise ja maksunõude ilmsikstuleku vahele jääval ajal juhtuda, et äriühingu maksevõime väheneb, äriühing likvideeritakse või maksuvõlg aegub. Sellisel juhul on riik maksunõude avastamisel halvemas olukorras, kui ta oleks olnud siis, kui juhatuse liige oleks äriühingu maksukohustuse õigel ajal ja õiges suuruses deklareerinud. Maksunõue, mis riigil õnnestunuks maksukohustuse tekkimise ajal sisse nõuda, on vahepeal muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks. Kirjeldatud olukorras saab rääkida põhjuslikust seosest juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumise ja riigil kahju tekkimise vahel. Äriühingu juhatuse liikme poolt maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatava kahju tuvastamiseks tuleb võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut (maksu- või kriminaalmenetluse käigus) varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma deklareerimiskohustust täitnud). Seega saab riigi kahju väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimis-kohustuse rikkumise tõttu viibis. Sellise kahju arvestamiseks tuleb maksuvõla osast, mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist. On võimalik, et äriühing ei oleks juba maksukohustuse tekkimise ajal olnud majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, s.t et maksunõue ei olnud algusest peale sissenõutav. Siis ei saa ka rääkida juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjust, kuna deklareerimiskohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksulaekumise (vara) suurust. Sest ka juhul, kui deklareerimiskohustus oleks nõuetekohaselt täidetud, ei oleks riigi maksulaekumised suurenenud. Väärtusetuks muutunud maksunõude näol on olemuslikult tegemist riigi saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata tõendeid, mis kajastavad võlgniku majanduslikku ja varalist seisu. Seega sõltub juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatava kahju suurus ka äriühingu maksevõime muutumisest maksukohustuse tekkimise ja maksuvõla ilmsikstuleku vahelisel ajal. (Osundatud otsuse p-d 45-47.) Samuti leidis kolleegium, et juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju võib lisaks maksunõude reaalväärtuse vähenemisele hõlmata ka maksuintressi, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav. Maksuintress on käsitatav juhatuse liikme tekitatud kahjuna üksnes juhul, kui maksumaksjalt ei ole võimalik seda sisse nõuda. Juhatuse liikmelt ei saa kahjuna nõuda maksuintresse maksuvõla sellelt osalt, mida ei oleks äriühingu majandusliku olukorra tõttu olnud võimalik sisse nõuda juba maksukohustuse tekkimise ajal. (Osundatud otsuse p-d 49-51). 15.4 Käesolevas asjas on kohtud lugenud I. T. poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuks kogu AS X käibemaksukohustuse (ja sellelt arvestatud maksuintressid), mille I. T. aktsiaseltsi
  11. a aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonides deklareerimata jättis. Samas ei ole kohtud võrrelnud riigi varalist olukorda pärast AS X varjatud käibemaksukohustuse ilmsikstulekut varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud AS X käibemaksukohustuse tegelikust suurusest teada
  12. a mais ja juunis, mil kõnealune käibemaksukohustus tulnuks deklareerida. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja kui, siis millises ulatuses olnuks riigi maksunõue AS X vastu olnud
  13. a mais ja juunis sissenõutav ja millises ulatuses oli või on see sissenõutav maksunõude ilmsikstulekul. Sisuliselt on kohtud lähtunud eeldusest, et käibemaksukohustuse tekkimisel oli AS X suuteline selle täies ulatuses täitma, maksunõude ilmsikstulekul oli see aga muutunud väärtusetuks. Samas on kohtud jätnud sellise seisukoha täielikult põhistamata. Seda käsitab kolleegium menetlusõiguse olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes. Siinkohal tuleb märkida, et eeldus, nagu olnuks AS X käibemaksukohustuse tekkimise ajal
  14. a mais ja juunis suuteline selle täies ulatuses tasuma, on vähemalt esmapilgul vastuolus järeldustega, milleni kohtud jõudsid I. T. süüditunnistamisel

§ 380järgi.

Nimelt leidsid kohtud, et alates

  1. a kevadest oli AS X püsivalt maksejõuetu (vt käesoleva otsuse punktid 1.3 ja 2.4). 15.5 Eeltoodud põhjustel tuleb kohtuotsused TsMS § 692 lg 2 p 2 alusel tühistada ka Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas ja saata kohtuasi selles osas uueks arutamiseks maakohtule. III
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2, § 339 lg 1 p-st 7, samuti TsMS § 691 pst 4, § 692 lg 1 p-st 2 ja lg-test 4 ja 5 ning § 669 lg 1 p-st 5, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a ja Tartu Maakohtu
  5. septembri
  6. a otsused osaliselt, tehes I. T. süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas ise uue otsuse ja saates tsiviilhagid uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.