RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-67-09 Otsuse kuupäev 24. september 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

) § 121 lg 4 nõudeid, mille kohaselt võib erakond sõlmida laenu- või krediidilepingu, kui laenuandja või krediidiandja on krediidiasutus ning leping on tagatud erakonna varaga või tema liikme käendusega.

1. Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a otsusega mõisteti X õigeks. Maakohus leidis, et kuigi on leidnud tõendamist laenulepingute alusel süüdistatava pangakontole 4 798 000 krooni laekumine ja laenu andnud äriühingutel krediidiasutuse tegevusloa puudumine, ei nähtu kriminaalasjas esitatud süüdistusest, milles seisnes X kui juriidilise isiku huvi kuriteo toimepanemises, mis on KarS § 14 lg 1 kohaselt juriidilise isiku vastutuse kohustuslik tunnus.
4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotles otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja süüdistatava süüdimõistmist ning karistamist. Apellant leidis, et süüdistuses on kuriteo asjaolud kirjeldatud keskmise isiku arusaamisvõimele vastava konkreetsusega ja kaitseõiguse realiseerimist võimaldavalt. Maakohus tõlgendas Riigikohtu praktikat formaalselt, järeldades, et juriidilisele isikule esitatud süüdistuse kirjeldavas osas peab olema sõnaselgelt öeldud, et füüsiline isik tegutses juriidilise isiku huvides. Prokurör märkis, et käesoleval juhul seisneb etteheidetav tegu seadusega keelatud laenulepingute sõlmimises, mille alusel laekus erakonna varade hulka ligi viis miljonit krooni. Süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud füüsilised isikud on kinnitanud, et nad tegutsesid juriidilise isiku huvides.
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja X tunnistati süüdi KarS § 4021 lg 2 järgi, karistades erakonda rahalise karistusega 300 000 krooni. KarS § 73 alusel määrati, et kohe tuleb tasuda 40 000 krooni ja muus osas ei pöörata karistust täitmisele, kui X ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 4.1 Süüdistuses nimetatud laenulepingute olemasolu on tõendatud nende kinnitatud koopiatega ja A. V.-i ning A. K. ütlustega, mille kohaselt sõlmisid nad X juhatuse liikmetena laenulepingud krediidiasutuseks mitteolevate äriühingutega, millega nad olid isiklikult seotud. X oli samadelt äriühingutelt saanud rahalist toetust ka varem. X-l puudus krediidiasutuselt laenu võtmiseks tagatis (vara või käendus). Erakonna juhatuse liikmed olid teadlikud erakonnaseaduses sisalduvast regulatsioonist, kuid leidsid, et otsest keeldu laenamise kohta muudelt eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt seadus ette ei näe. Laenulepingute alusel summade laekumine X arveldusarvele on tõendatud erakonna pangakonto väljatrükiga ja Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile esitatud X valimiskampaania ning kasutatud vahendite päritolu aruandega. Laenulepingud sõlmiti erakonna volikogu
8. detsembri
9. a koosolekul kinnitatud
10. a valimiste eelarvet puudutavast otsusest lähtudes. Ringkonnakohus märkis, et lubatu piiridest väljumine tähendab samaaegselt keelu rikkumist. Seetõttu on ebaõige ka kaitsja seisukoht, et ei ole keelatud laenu võtmine

§ 121lg-tes 1 ja 4 sätestatust erinevatel tingimustel.

4.2 Maakohtu seisukoht süüdistuse puudulikkuse kohta on ebaõige. Süüdistusaktis on kuriteo asjaolud ja süüdistuse sisu kirjeldatud piisavalt konkreetselt ning on selge, et juriidilisele isikule esitatakse süüdistus kuriteo toimepanemises juhatuse liikmete poolt tema huvides. Füüsiliste isikute tegutsemine juriidilise isiku huvides tuleneb käesolevas kriminaalasjas nende süüdistuses kirjeldatud käitumisest ja süüteo kvalifikatsioonist. KarS §-s 4021 sisalduv kuriteokoosseis on erakonna, s.o juriidilise isiku tegevusega seotud süütegu. Puudub kahtlus, et laenu saamisel tegutsesid A. V. ja A. K. X nimel ja huvides. Seda kinnitab ka tõsiasi, et tegutseti erakonna volikogu otsuse alusel. Laenu võtmise eesmärk oli korraldada X valimiskampaania

1. a valimistel. Seetõttu saab füüsiliste isikute poolt toimepandud süütegu omistada juriidilisele isikule. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist Riigikohtu otsusega või Harju Maakohtu õigeksmõistva otsuse jõustamist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1 Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest. Maakohus ei ole andnud hinnangut asjas kogutud tõenditele ja kohtuotsust vaidlustati vaid materiaalõiguse kohaldamise osas, mistõttu ringkonnakohtul ei olnud võimalik lahendada asja sisuliselt apellatsiooni piiridest väljumata. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine võis viia ebaõige otsuseni, kuna süüdistatava kaitsjal ei olnud võimalik esitada kohtule selles osas vastuväiteid. 5.2 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt kriminaalasjas esitatud süüdistus vastab seaduse nõuetele. Apellatsioonikohtu poolt kasutatud ?keskmise mõistliku isiku? kriteerium ei ole piisavalt konkreetne. Riigikohtu
3. mai
4. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-137-04 tuleneb, et nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses tuleb ära näidata kõik juriidilise isiku vastutuse eeldused, sealhulgas füüsilise isiku tegutsemine juriidilise isiku huvides. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milles seisnes X kui juriidilise isiku huvi. Samuti ei selgitanud apellatsioonikohus, milles konkreetselt seisnes materiaalõiguse ebaõige kohaldamine maakohtu poolt. 5.3 Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kahele apellatsioonimenetluses esitatud kaitseväitele, mida seetõttu korratakse ka kassatsioonis. Esiteks leiab kassaator, et

§ 121

lg-s 4 ei ole piisavalt selgelt sõnastatud keeld võtta laenu teistelt isikutelt peale krediidiasutuste. Seega oli X keelu suhtes eksimuses, mis välistab süü, kuna see oli isiku jaoks vältimatu. Kaitsja viitab ka sellele, et laenu andmise aluseks olnud kokkulepped sõlmiti enne

§ 121lg 4 jõustumist 2004.

aasta 1. jaanuaril.

§ 13

lg 5 kohaselt jäävad enne seda kuupäeva erakonna sõlmitud laenulepingud ja krediidilepingud kehtima ka siis, kui nad ei vasta

§ 121lg 4 tingimustele.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad on kinnitanud, et erakonnal oli kokkuleppeid aastast 2002 ja 2003 A. V.-iga ja A. K.-ga ning nendega seotud äriühingutega selle kohta, et nimetatud isikud laenavad erakonnale raha 2007. a valimistel osalemiseks. Võlaõigusseadus ei näe laenulepingule kohustuslikku kirjalikku vormi. 5.4 KarS § 4021 lg 2 ja

§ 121

lg 4 on vastuolus põhiseaduse § 48 lõikega 1 koostoimes PS §-ga 11 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikliga

1. Kassatsiooni kohaselt on erakonnaseaduses ettenähtud laenuvõtmise piirang ebaproportsionaalne ega vasta seaduse eesmärkidele, milleks on muu hulgas avalikkuse kontrolli tagamine erakondade rahastamise üle. Kaitsja leiab, et vastav piirang võib olla küll sobiv abinõu erakondade rahastamise avaliku kontrolli tagamiseks, kuid see ei ole vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Erakondadelt, kes võtavad laenu isikutelt, kes ei ole krediidiasutused, võib nõuda kokkuleppe tingimuste avalikustamist. Seega puudub tungiv sotsiaalne vajadus kõnealuseks piiranguks.
2. Kassatsioonile on esitanud vastuse riigiprokurör Triin Bergmann, kes leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud ning kassatsioon rahuldamisele ei kuulu, põhjendades seda järgmiselt. 6.1 Ringkonnakohus ei väljunud apellatsiooni piiridest. Apellatsioon puudutas materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, kuna see oli maakohtu õigeksmõistva otsuse aluseks. Ringkonnakohtu poolt tõenditele antud hinnang ei erinenud sisuliselt maakohtu käsitlusest. 6.2 Kassatsiooniväide selle kohta, et ringkonnakohus ei ole kohtuotsuses selgitanud, milles seisnes erakonna kui juriidilise isiku huvi laenu saamisel, on ebaõige. Ringkonnakohtu otsuses viidatakse süüdistuses kirjeldatud füüsiliste isikute käitumisele ja süüteo kvalifikatsioonile. Süüdistusest nähtub, et laenulepingute alusel sai erakond peaaegu 5 miljonit krooni, mida kasutati eranditult erakonna tegevuseks, s.o peamiselt
3. a valimiskampaania rahastamiseks. Kassatsioonivastuses märgitakse, et süüdistusest peab ka juriidilise hariduseta isiku jaoks selguma võimalikult konkreetne karistusõiguslik etteheide. Käesolevas kriminaalasjas kinnitas süüdistatava seaduslik esindaja Peeter Võsu süüdistusest arusaamist ega väitnud, et süüdistuses ei ole piisavalt selgelt kirjeldatud juriidilise isiku tegutsemist. 6.3 Ringkonnakohtu otsuses on põhjendatud kohtu seisukohta, et erakonnaseaduse regulatsioon on piisavalt selge ja tegemist ei olnud vältimatu eksimusega teo keelatuses. Samuti ei ole asjakohane väide, et erakonnal olid varasemad suulised kokkulepped raha laenamise kohta valimiskampaania läbiviimiseks. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtiv erakonnaseaduse regulatsioon ei võimaldanud selliste lepingute sõlmimist. Kelleltki ei saa nõuda ebaseadusliku lepingu sõlmimist. Samuti nähtub uuritud tõenditest, et tegemist ei olnud erakonna kohustusega võtta laenu, vaid A. V.-i ja A. K. lubadustega võimaldada laenu saamist neile kuuluvatest ettevõtetest. 6.4 Põhjendamatu on kaitsja taotlus kontrollida KarS § 4021 lg 2 ja

§ 121

lg 4 piirangu vastavust põhiseadusele, kuna erakonnaseaduse eesmärk on tagada erakondade rahastamise läbipaistvus ning laenu võtmist sätestava piirangu abil välistatakse fiktiivsete laenulepingute sõlmimine, tagastamatute laenude saamine jm läbipaistmatu tegevus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Esmalt käsitleb Riigikohus kassaatori väidet, mis puudutab ringkonnakohtu poolt apellatsiooni piiridest väljumist (I), seejärel lahendab materiaalõiguse kohaldamist puudutavad küsimused, s.o juriidilise isiku huvi mõistega ja erakonnaseaduses sätestatud piirangu selgusega seonduv (II) ning lõpuks hindab asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasust ja võtab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III). I
2. Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt on apellatsiooni piirid seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-06 - RT III 2006, 37, 310, p 15 ja
5. märtsi
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 - RT III 2008, 14, 93, p 13.1). Käesolevas asjas taotles prokurör apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse tühistamist ja süüdimõistva otsuse tegemist. Prokurör põhistas oma taotlust sellega, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust juriidilise isiku vastutuse osas, kui leidis, et süüdistuses ei ole piisava selgusega välja toodud teo toimepanemist juriidilise isiku huvides, jättes samas analüüsimata füüsiliste isikute tegevuse vastavuse deliktistruktuurile. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tuvastamiseks tuligi ringkonnakohtul kontrollida juriidilise isiku vastutuse eelduste olemasolu, hinnates asjas kogutud tõendeid. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuses sisalduv tõendite analüüs ei erine olulisel määral maakohtu otsuses käsitletust, vaid täiendab seda eelkõige juriidilise isiku vastutuse eelduste osas. Seetõttu ei väljunud ringkonnakohus apellatsiooni piiridest. II
7. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole rikutud süüdistusaktile esitatavaid nõudeid. Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga. KarS § 14 lg 1 kohaselt peab tegu olema toime pandud juriidilise isiku organi, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et tegu panid toime erakonna juhatuse liikmed, mis on kajastamist leidnud ka süüdistuses. Puutuvalt juriidilise isiku huvisse märgib kolleegium järgmist. 9.1 Riigikohtu täiskogu on selgitanud
8. mai
9. a kriminaalasjas nr 3-1-1-137-04 tehtud otsuse p-s 14.3 (RT III 2005, 18, 184), et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole deliktistruktuuri iseseisev neljas element, vaid süüteokoosseisu osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. Juriidilise isiku huvi mõiste kaudu välistatakse juriidilisele isikule selliste tegude omistamine, mis on toime pandud töötaja erahuvides ja juriidilise isiku tegevusvaldkonna väliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. oktoobri
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-03 - RT III 2003, 30, 311). Nagu teistegi koosseisutunnuste puhul, on tegemist õigusliku hinnanguga, mis tugineb kriminaalasja faktilistele asjaoludele. 9.2 Süüdistusakti kohaselt heideti käesolevas kriminaalasjas juriidilisest isikust süüdistatavale ette keelatud laenulepingu sõlmimist, s.o erakonna majandustegevusele seatud piirangu rikkumist. Süüdistuses ei ole küll kasutatud sõna "huvi", kuid on kirjeldatud faktilised asjaolud, mille alusel on prokurör leidnud, et tegu on omistatav juriidilisele isikule ehk on toime pandud tema huvides. Laenulepingu sõlmisid erakonna juhatuse liikmed juriidilise isiku esindajatena, tegutsedes erakonna nimel. Sõlmitud laenulepingu tulemusena ja selle alusel laekus raha erakonna arveldusarvele ning seda kasutati valimiskampaanias ja erakonna jooksvate kulutuste katteks. Seega kasutati rahalisi vahendeid vahetult erakonna põhikirjalise tegevuse otstarbeks. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtu poolt tuvastatuga, et tegu oli toime pandud juriidilise isiku huvides ehk siis juriidilise isiku tegevusega seonduvalt, kusjuures sellise hinnangu andmisel ei väljunud ringkonnakohus süüdistuse piiridest.
12. Puutuvalt erakonnaseaduses sätestatud piirangu selgusesse märgib kolleegium järgmist.

§ 121

lg 1 kohaselt on erakonna vara ja vahendite allikaks üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et erakond võib sõlmida laenu- või krediidilepingu, kui laenuandja või krediidiandja on krediidiasutus ning leping on tagatud erakonna varaga või tema liikme käendusega. Kahe lõike koostoimest nähtub selgelt, et erakonnale on laenu võtmine lubatud vaid krediidiasutuselt. Apellatsioonikohus tegi kindlaks, et erakonna juhatuse liikmed olid teadlikud erakonnaseaduses sisalduvast regulatsioonist, kuid leidsid, et otsest keeldu seadus ei sisalda. Kolleegium märgib, et kahtluse tekkimisel oma tegevuse õiguspärasuses oli erakonnal võimalik pöörduda nõu saamiseks näiteks õigusnõustaja või korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni poole, mida aga ei tehtud. Seetõttu nõustub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatuga ja leiab, et süüdistatav ei olnud teo toimepanemisel vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 tähenduses, mis välistaks tema vastutuse. Kuigi KarS § 39 lg 2 näeb ette võimaluse kohaldada välditava keelueksimuse korral KarS § 60 sätteid, ei näe kolleegium käesolevas asjas selleks alust. 11. Kassaator on esitanud väite, et lepingutele ei kohaldu seaduses ettenähtud piirang, kuna

§ 13

lg 5 kohaselt jäävad

§ 121jõustumisel kehtima kuni 2004.

aasta

1. jaanuarini sõlmitud laenu- ja krediidilepingud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tuvastatuga, et lepingud sõlmiti jaanuaris 2007, mis nähtub selgelt kriminaalasja materjalidest (vt
2. köide lk-d 14?22). Lepingueelseid läbirääkimisi või lubadusi tulevase laenu andmise kohta ei saa pidada laenulepingu sõlmimiseks. III
3. Järgnevalt analüüsib kolleegium KarS § 4021 ja

§ 121lg-te 1 ja 4 põhiseaduspärasust.

Kuigi kaitsja taotluses ei ole viidatud

§ 121

lg-le 1, heideti süüdistatavale ette ka selle sätte rikkumist, kuna see on vahetult seotud sama sätte

1. lõikega. Kaitsja taotluse kohaselt on vaidlusalused sätted vastuolus PS § 48 lõikega 1 koostoimes PS §-ga 11 ja EIÕKonv artikliga
3. Erakonnaseaduse peatükis 21 nähakse ette erakonna vara ja vahendite allikad ja nende avalikustamist puudutavad reeglid. Karistused peatükis sätestatud nõuete rikkumise eest on ette nähtud sama seaduse peatükis 22 (väärteod) ja KarS
4. peatüki
5. jaos (kuriteod).

§ 121

lg 1 sätestab ammendava (millele viitab sõna ?üksnes?) loetelu lubatud vara ja vahendite allikate kohta.

§ 121

lg 4 lubab võtta laenu, nähes samal ajal ette sellisele laenule kindlad tingimused, s.o laenuandja peab olema krediidiasutus ja leping peab olema tagatud erakonna varaga või tema liikme käendusega. Olemuslikult on tegemist laenuvõtmisele kehtestatud piiranguga. Vastutus piirangu rikkumise eest on ette nähtud KarS §-s 4021 (erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumine), mille teine lõige sätestab juriidilise isiku vastutuse. 13.1 PS § 48 esimese lõike teine lause sisaldab esmapilgul vaid kodanike individuaalõigust ühineda erakondadesse. Sama säte annab aga aluse ka erakonnapõhiõigusele, mille üks koostisosa on erakonna vabadus määrata kindlaks oma poliitilised eesmärgid, levitada omi vaateid ning koguda oma tegevuseks rahalisi vahendeid. Kolleegium nendib, et erakonna tegevusele, sealhulgas selle rahastamisele, kindlate reeglite sätestamine riivab olemuslikult ka ühinemis- ja asutamisvabadust. Arvestada tuleb ka PS § 48 kolmandas ja neljandas lõikes sätestatut (erakondade keelustamise tingimused ja erakonna lõpetamine, peatamine ja trahvimine ainult kohtu poolt), mis kinnitab koostoimes

1. lõike
2. lausega, et PS § 48 piirab riigi sekkumist erakonna tegevusse. Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabaduse näeb ette ka EIÕKonv artikkel 11, mille raames on Euroopa Inimõiguste Kohus tunnustanud ka erakondade moodustamise õigust. Samas puudub küll kohtupraktika sellise erakonna õiguste piiramise kohta, mis ei ulatu selle tegevuse lõpetamiseni. 13.2 Seega riivavad erakonnaseaduse ja karistusseadustiku asjassepuutuvad sätted PS §-s 48 sätestatud erakonna tegevusvabadust, s.o vabadust koguda oma tegevuseks rahalisi vahendeid. Erakonna rahastamisvabadus on olemuslikult juriidilise isiku õigus, mistõttu on täidetud PS § 9 lg 2 tingimus, mille kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ning kohustuste olemusega. 13.3 Erakonnaseaduses sisalduv piirang riivab ka lepinguvabadust, mis on osa enesemääramisõigusest PS § 19 lg 1 tähenduses. Lepingute sõlmimisvabadus tähendab, et igaüks on vaba otsustama, kas ja kellega ta (laenu)lepingu sõlmib. PS § 19 tagab igaühele vaba eneseteostuse õiguse tingimusel, et austatakse ja arvestatakse kolmandate isikute õigusi, põhiseaduslikku korda ning häid kombeid. Kui lepingute sõlmimine on teatud õigussubjektidele, nagu näiteks erakondadele, keelatud või piiratud kindlate tingimustega, siis on tegemist põhiõiguse piiramisega. Samas on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud oma otsuses asjas nr 3-4-1-3-09 - RT III 2009, 37, 279, p-s 16, et PS § 19 lõikest 1 tuleneb üldine vabaduspõhiõigus, mille riive vastavust põhiseadusele ei ole vajalik kontrollida, kui vaidlusalune säte riivab mõnd spetsiifilist põhiõigust. 13.4 Erakonnaseaduses ette nähtud erakonna rahastamise piirangute eesmärk on erakondade tegevuse avalikkuse ja nende rahastamise läbipaistvuse tagamine ning rahastajate mõju vähendamine erakonna poliitikale. Erakondade rahastamise läbipaistvuse olulisust on rõhutatud ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses liikmesriikidele REC