RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-70-09 Otsuse kuupäev 28. september 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

§ 2p 3 kohaselt on mootorpaat väikelaev.

Väikelaevade kasutamise nõuete § 2 lg 6 järgi peavad kõik väikelaeva pardal olijad täitma väikelaeva juhi korraldusi. Sama paragrahvi esimesest lõikest lähtudes on väikelaeva juhil kohustus tagada teekonna õigsus.

§ 2

p 30 kohaselt on reisija isik, kes viibib laeval ja kes ei ole kantud laeva munsterrolli. Käsitletavas väärteoasjas on tuvastatud, et E. A. ei olnud mootorpaadi juht. Samuti ei olnud E. A. meeskonnaliige. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et piirirežiimi eeskirja ps 721 sätestatud registreerimiskohustus lasub peale väikelaeva juhi ka sellisel meeskonnaliikmel, kelle väikelaeva pardal olemine omab seost väikelaeva juhtimisega. 3.2 Samas märkis kohus, et menetlusalusele isikule etteheidetav väärtegu on tegevusetusdelikt, mille toimepanemise eest vastutab isik üksnes tahtluse korral. Seega isegi juhul, kui E. Aavik oli kohustatud teavitama piirivalve allüksust viibimisest Peipsi järvel kaugemal kui üks kilomeeter kaldast, tulnuks kohtuvälisel menetlejal tuvastada, kas E. A.oli sellest asjaolust teadlik või vähemalt pidas seda võimalikuks. Käesolevas väärteoasjas on tõendatud, et E. A. ja J. P. ei kasutanud sõitmise ajal navigeerimisseadmeid, mistõttu E. A. mootorpaadi asukohta ei teadnud. Eelnevast lähtudes asus maakohus seisukohale, et väärteomenetlus tuleb E. A. suhtes lõpetada seoses väärteo tunnuste puudumisega tema teos. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Harju Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsuse peale esitas kassatsiooni Piirivalveameti Kirde Piirivalvepiirkonna esindaja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1 Kohtuvälise menetleja hinnangul on kohus põhjendamatult tuginenud

le, mis reguleerib veesõidukite meresõiduohutust, laevatatavatel sisevetel sõidu ohutust, laevade turvalisust ja laevaliikluse ohutuse tagamist veeteedel, mitte riigipiiri seadusele ja selle alusel kehtestatud piirirežiimi eeskirjale.

§ 2p-d 2 ja 3 sätestavad, et laev ja väikelaev on erinevad ujuvvahendid.

Sama seaduse § 2 p 30 kohaselt on reisija isik, kes viibib laeval. Eelnevast tulenevalt ei ole väikelaeval reisijaid, mistõttu E. A.ei saanud mootorpaadis viibida reisijana. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud kohustus kehtib kõigi väikelaeva pardal olijate suhtes. Väikelaevade kasutamise nõuete § 2 lg 6 kohaselt peavad küll kõik pardalolijad sõiduohutuse tagamiseks täitma väikelaeva juhi korraldusi, kuid väikelaevade kasutamise nõuete täitmisel või nende täitmata jätmisel ei ole seost iga isiku kohustusega pidada kinni riigipiiri seadusega kehtestatud piirirežiimist ja järgida piirirežiimi eeskirja. 4.2 Ühtlasi ei nõustu kassaator maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tekib E. A-le etteheidetava väärteo kui tegevusetusdelikti toimepanemise eest vastutus vaid tahtluse olemasolul. Seejuures viitab kassaator KarS § 15 lg-le 3, mille kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Käesoleval juhul pani E. A. süüteo toime hooletusest ? kuigi ta ei teadnud oma sõnade kohaselt mootorpaadi asukohta, oleks ta seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, kuna ta on korduvalt öelnud, et ta sõitis võrreldes tavapärase marsruudiga kaldast kaugemal.

1. Vastuses kassatsioonile palub menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Raul Palmaru jätta kassatsioon rahuldamata. Kaitsja on seisukohal, et piirirežiimi eeskirja p 721 tuleb tõlgendada selliselt, et ujuvvahendiga seotud registreerimiskohustus on üksnes väikelaeva juhil, mitte selles viibival reisijal. Kuna menetlusalune isik ei olnud reisijana kohustatud piirivalve allüksust mootorpaadi asukohast teavitama, ei oma käesolevas väärteoasjas tähtsust kassaatori poolt tõstatatud küsimus menetlusaluse isiku käitumise subjektiivse külje kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Käsitletavas väärteoasjas on tõendatud, et mootorpaati, mis viibis
3. juunil 2008 Peipsi järvel kaugemal kui üks kilomeeter lähimast kaldast, juhtis J. P., mitte menetlusalune isik. J. P.-d kui väikelaeva juhti on RiPS §-s 171 järgi piirirežiimi eeskirja pga 721 ette nähtud registreerimiskohustuse täitmata jätmise eest ka karistatud. Järgnevalt selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, kas E. A-l kui isikul, kes väikelaeva ei juhtinud, lasus samuti piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud registreerimiskohustus.
4. Riigipiiri seaduse § 181 lg 4 teise lause kohaselt tuleb ujuvvahendiga Peipsi järvele kaugemale kui üks kilomeeter kaldast minek ning sealt tagasitulek registreerida lähimas piirivalve allüksuses. Sama kohustus on sätestatud piirirežiimi eeskirja p-s
5. Kassaator on seisukohal, et RiPS § 181 lg 4 teises lauses ja piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud registreerimiskohustus laieneb lisaks väikelaeva juhile ka teistele väikelaeval viibijatele. Kriminaalkolleegium leiab, et selline seisukoht on põhjendatud ja tugineb kehtivale õigusele. Kuna riigipiiri seadus ega piirirežiimi eeskiri ei täpsusta, kellel ujuvvahendil viibivatest isikutest lasub registreerimiskohustus, tuleb RiPS § 181 lg 4 teises lauses ja piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud registreerimiskohustus täita igal isikul, kes läheb ujuvvahendiga Peipsi järvele kaugemale kui üks kilomeeter kaldast või sealt tagasi tuleb. Seaduseelnõu nr 117 SE (Riigikogu XI koosseis) seletuskirja punktist 12 nähtuvalt on RiPS §-s 181 sätestatud piirangute, sh RiPS § 181 lg 4 teises lauses sätestatud registreerimiskohustuse eesmärk tagada riigi julgeolek välispiiri kontrollimisel ja isikute turvaline liikumine piiriveekogudel. Piirangud aitavad Eestil täita rahvusvahelist kohustust valvata välispiiri ja päästa inimesi. Teavitamiskohustusega tagatakse ohtu sattunud isikute kiirem otsimine või päästmine, sest piirivalvel on ülevaade veekogul olijatest ning nende tõenäolisest asukohast. Neid seletuskirjas kirjeldatud eesmärke on võimalik täita üksnes sellisel juhul, kui piirivalve omab ülevaadet kõigist ujuvvahendil viibivatest isikutest. Kuna riigipiiri seaduses ega piirirežiimi eeskirjas ei ole sätestatud, et väikelaeva juht peab registreerima kõik väikelaeva pardal viibijad, tuleb asuda seisukohale, et registreerimiskohustus lasub igal väikelaeval viibijal olenemata sellest, kas ta juhib väikelaeva või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et praktikas võib üks isik (nt väikelaeva juht) registreerida kõik väikelaeva pardal viibijad, kuid registreerimiskohustuse täitmata jätmise korral vastutab iga väikelaeva pardal viibija individuaalselt. Kuna RiPS § 181 lg 4 teises lauses ja piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud registreerimiskohustus kehtib kõigi väikelaeval viibijate suhtes, ei oma selles väärteoasjas tähtsust, et E. Aavik väikelaeva ei juhtinud.
6. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et maakohtu otsusest ei selgu, millise koosseisutunnuse puudumise tõttu kohus menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-le 1 viidates lõpetas. Kohus märkis, et piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud registreerimiskohustus ei laiene igaühele, kuid ei võtnud seisukohta, kas menetlusalusel isikul oli selline kohustus või mitte. Kuna kohus jätkas väärteokoosseisu subjektiivse külje kontrolliga, võib järeldada, et kohtu arvates oli E. Aavik siiski registreerimiskohuslane. Riigikohus nõustub selle seisukohaga eespool toodud põhjendustel.
7. Puutuvalt maakohtu järeldusse, mille kohaselt on E. A-le omistatav tegu toimepandav vaid tahtlikult, märgib Riigikohus järgmist. Riigipiiri seaduse § 171 on viiteline süüteokoosseis, mis näeb ette vastutuse piirirežiimi rikkumise eest. Menetlusalusele isikule on ette heidetud piirirežiimi eeskirja p 721 rikkumist, s.o piirivalve allüksuses registreerimise kohustuse täitmata jätmist, millest tulenevalt on käesoleval juhul tegemist formaalse ehtsa tegevusetusdeliktiga. Ühtlasi on oluline märkida, et RiPS §-s 171 sätestatud süütegu on väärtegu. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Erandeid sellest põhimõttest võib ette näha eriosa normides (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-48-05 - RTIII 2005, 22, 221, p 6;
10. detsembri
11. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-07 - RT III 2007, 46, 367, p 13). Kuna kõne all oleva väärteo puhul ei ole sellist erandit ette nähtud, tulnuks maakohtul, kui ta tuvastas, et menetlusalusel isikul oli registreerimiskohustus, mille ta täitmata jättis, järgnevalt kontrollida, kas menetlusalune isik pani talle etteheidetava süüteo toime vähemalt ettevaatamatusest.
12. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 1 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni ning tühistab Harju Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi