← Eesti

3-1-1-66-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-66-09 Otsuse kuupäev 28. september 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe K

§ 741lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 26.

veebruari

  1. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-08-12061 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. S. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. august 2009 Istungil osalenud isikud I. S. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Pärnu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a kohtuotsus I. S. väärteoasjas

§ 741lg 2 järgi ja saata väärteoasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.

  1. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Lääne Politseiprefektuuri
  3. novembri
  4. a otsusega karistati I. S.

(LS) § 741 lg 2 alusel rahatrahviga 84 trahviühikut (5040 krooni) selle eest, et ta juhtis

  1. oktoobril 2008 kell 13.35 X maakonnas X vallas mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles varem karistatud juhtimisõiguseta juhtimise eest. Kõnealuse tegevusega rikkus I. S. liikluseeskirja (LE) § 70 p 1 nõudeid.
  2. I. S. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Pärnu Maakohtule kaebuse, milles taotles selle otsuse tühistamist. Kaebaja leidis, et kuna tal oli Ukrainas välja antud kehtiv juhiluba, tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada.
  3. Pärnu Maakohus jättis
  4. veebruari
  5. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus leidis, et I. S. juhtis mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta. Kohus viitas ka Pärnu Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsusele, millest nähtus, et Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (edaspidi: autoregistrikeskus) hinnangul ei ole I. S-le Ukrainas välja antud juhiluba vormistatud Genfi
  8. a teeliikluse konventsiooni kohaselt ega ole seega lähtuvalt LS § 27 lg-st 1 Eestis kehtiv. Lisaks märkis kohus, et alaliselt Eestis üle 12 kuu elanud I. S. oleks vastavalt LS § 27 lg-le 4 pidanud Ukraina juhiloa vahetama Eesti juhiloa vastu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  9. Pärnu Maakohtu
  10. veebruari
  11. a kohtuotsuse peale esitas kassatsiooni I. S. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kassaator leiab, et kohtu seisukoht, mille kohaselt puudus I. S-l Genfi
  12. aasta teeliikluse konventsiooni nõuetele vastav juhiluba, on paljasõnaline. Viimast tõendab asjaolu, et autoregistrikeskus vahetas hiljem I. S. Ukrainas välja antud juhiloa ilma probleemideta Eesti juhiloa vastu. Ka ei pidanud I. S. vahetama oma juhiluba LS § 27 lg 4 alusel. Seda põhjusel, et vaatamata Eesti kodakondsuse omandamisele ei asunud ta Eestisse elama vaid viibib siin mitte enam kui kaks kuni kolm kuud aastas.
  13. Kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses leitakse, et kohus on piisava põhjalikkusega kirjeldanud, miks ta peab väärteo toimepanemist tõendatuks ja milliste tõendite alusel selline arvamus kujunenud on. Lähtuvalt LS § 27 lg-st 4 oleks I. S. pidanud Ukraina juhiloa Eesti juhiloa vastu vahetama, kuna nii väärteoprotokollist, kaebusest maakohtule kui ka tema poolt Pärnu Maakohtu istungil räägitust ilmneb, et ta elab Eestis. Seda kinnitab ka I. S. kohta tehtud sissekanne Eesti rahvastikuregistris.
  14. Kohtuistungil jäi kassaator kaebuses esitatud seisukohtade juurde, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7.

§ 741

lg 2 näeb ette karistuse mootorsõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimise õiguseta isiku poolt, kes on sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kellel on mootorsõiduki või trammi juhtimise õigus peatatud või kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimise õigus ära võetud.

  1. Nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuses on kirjeldatud I. S. väärtegu järgmiselt: "juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria juhtimisõigust, olles varem karistatud juhtimisõiguseta juhtimise eest". Kriminaalkolleegium märgib, et seega ei ilmne väärteoprotokollist ega ka kohtuvälise menetleja otsusest ühtegi LS § 741 lg-s 2 nimetatud kvalifitseerivat asjaolu - ei seda, et I. S. oleks sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, tema juhtimisõigus oleks peatatud või kehtetuks tunnistatud, ega ka seda, et temalt oleks juhtimise õigus ära võetud. Selliseks asjaoluks ei saa pidada fakti, et I. S. on varem juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud. Seda põhjusel, et LS § 741 lg-s 2 sisalduvas loetelus sellist kvalifitseerivat tunnust ei sisaldu.
  2. Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et VTMS §-s 87 sisalduva nõude tõttu ei ole väärteoasja arutamisel väärteokirjelduse piiridest väljumine võimalik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-75-03 - RT III 2003, 21, 200, p 7 ja nr 3-1-1-65-04 - RT III 2004, 21, 240, p 11). Seetõttu on välistatud ka I. S. vastutus LS § 741 lg 2 alusel, sest vastupidisel juhul tuleks väljuda väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse piiridest.
  3. Asjaolu, et I. S. ei saa karistada LS § 741 lg 2 alusel, ei tähenda aga seda, et välistatud oleks ka tema vastutus LS § 741 lg 1 järgi. Tegemaks kindlaks, kas I. S. täitis LS § 741 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu, tuleb arvestada järgmist. 11.

§ 741

lg 1 kohaselt karistatakse isikut, kes juhib mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta. Käesolevas väärteoasjas toimub vaidlus selle üle, kas Ukrainas väljastatud juhiluba andis I. S-le sellise õiguse või mitte. Maakohus viitas oma otsuses muuhulgas väärteoasjas nr 4-08-6785 tehtud Pärnu Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsusele, milles tugineti autoregistrikeskuse hinnangule selle kohta, et I. S. Ukraina juhiluba ei ole vormistatud Genfi
  3. aasta teeliikluse konventsiooni kohaselt. Sellest lähtuvalt asus maakohus seisukohale, et menetlusaluse isiku Ukrainas välja antud juhiluba ei olnud Eestis kehtiv.
  4. Kuigi maakohus lähtus väärteoasja lahendamisel olulises osas autoregistrikeskuse hinnangust, ei nähtu väärteoasja materjalidest, et kohus oleks seda, s.o autoregistrikeskuse väljastatud dokumenti, uurinud. Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-84-08 - RT III 2009, 9, 59, p 10 ja nr 3-1-1-16-06 - RT III 2006, 18, 165, p 14.2). Tuginemine tõenditele, mida ei ole kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa väärteoasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-30-09 RT III 2009, 17, 127, p 6).
  5. Arutades väärteoasja VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses, tuleb maakohtul silmas pidada, et LS § 27 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib Eestis selline välisriigis väljaantud juhiluba, mis on välja antud ja vormistatud vastavalt Genfi
  6. aasta teeliikluse konventsiooni või Viini
  7. aasta teeliikluse konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele. Sama lõike teine lause sätestab, et juhiloa vastavuse Genfi
  8. aasta teeliikluse konventsioonile tuvastab majandus- ja kommunikatsiooniministri määratud asutus. Selliseks asutuseks oli majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud autoregistrikeskuse põhimääruse § 12 p 3 kohaselt autoregistrikeskus.
  9. Tuvastamaks asjaolu, kas I. S. juhiluba kehtis
  10. oktoobril 2008, tuleb kohtul seega esmalt kindlaks teha, kas see juhiluba oli välja antud ja vormistatud vastavalt Genfi
  11. aasta teeliikluse konventsiooni või Viini
  12. aasta teeliikluse konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele. Seejuures saab juhiloa Genfi
  13. aasta teeliikluse konventsioonile vastavuse tuvastamisel olla aluseks autoregistrikeskuse seisukoht. Selle seisukoha hindamisel ei ole aga vähetähtis hinnata ka menetlusaluse isiku väidet selle kohta, et
  14. oktoobril 2008, s.o nädal pärast temale süüksarvatava teo toimepanemist, vahetas autoregistrikeskus tema juhiloa ilma eksamiteta Eesti juhiloa vastu. Kriminaalkolleegium märgib, et vastavalt LS § 27 lg-tele 1 ja 4 vahetatakse välisriigis väljaantud juhiluba eksamiteta Eesti juhiloa vastu üksnes juhul, kui see vastab Genfi
  15. aasta teeliikluse konventsiooni või Viini
  16. aasta teeliikluse konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele.
  17. Juhul, kui kohus tuvastab, et I. S. juhiluba oli välja antud ja vormistatud LS § 24 lg 1 nõuete kohaselt, tuleb järgnevalt lahendada küsimus sellest, kas see juhiluba kehtis ka
  18. oktoobril 2008.

§ 27

lg 4 sätestab, et Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel kehtib tema välisriigis väljaantud ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud, arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. I. S. on Eesti kodanik, mistõttu käesoleva väärteoasja lahendamise aspektist on oluline see, kas ta oli Eestisse elama asunud või mitte, ja kui ta oli Eestisse elama asunud, siis millal ta seda tegi.

  1. Maakohtu otsuses märgitakse, et rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on I. S. esmane registreeritud elukoht juba
  2. aastal X vallas. Lisaks märgib kohus, et väärteoasja menetlemise raames on I. S. nimetanud oma elukohana XXXXXXXX küla XXXXXX vallas Pärnumaal. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et registreeritud elukoha olemasolu ei tähenda iseenesest seda, et isik registrisse kantud elukohas ka tegelikult elab. Ka ei tõenda menetlusaluse isiku poolt väärteomenetluses elukohana märgitud koht seda, et see isik on asunud Eestisse elama enam kui 12 kuud enne väärteo toimepanemist. Kolleegium märgib, et "elama asumine" LS § 27 lg 4 tähenduses on faktiline asjaolu, mis tuleb kohtul tuvastada, järgides kõiki tõendamise ja tõendite kogumise reegleid.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja samale maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.